Читать книгу Suured veed - Arne Dahl - Страница 6

RÕÕMUS MUST NÄGU ekraanil ütles Jorge Chavezile tere. Ühest teisest maailmast. Kirjutuslaua ääres istus kaks kogukat kuju ja vaatas kadunukesele otsa. Või kui pisut varjundirikkam olla, siis kunagi erakordselt turske mees, kes oli peenemaks jäänud, ja kunagi õbluke naine, kelle ümbermõõt järjepidevalt kasvas. Üks kuivas kokku ja teine paisus. Ja kui veel natuke täpsustada, siis üks kroonist loobunud Mr Sweden, kes pärjati kunagi Rootsi kogukaima politseiniku tiitliga ja on praegu ka sellest positsioonist loobunud, ning Chavezi enda blond abikaasa. Või kui loriajamine jätta, siis: Gunnar Nyberg ja Sara Svenhagen. Ja Winston Modisane.

Ja üks neist oli surnud. Napilt kakskümmend tundi tagasi.

See ei olnud see naine, keda Chavez põgusalt suudles ja tema kõhtu silitas. See ei olnud ka see mees, kes Modisanelt pilku pööramata ütles:

„Kui kaua te oma arust seda veel varjata saate?”

Vaid see oli Winston Modisane.

Kes oli surnud.

Ja nemad tahtsid teada, miks.

Aga ennekõike tahtis Jorge Chavez teada, kas ta ikka kuulis õigesti. Nimelt ei uskunud ta oma kõrvu.

„Mis asja varjata?” küsis ta kooskõlas abikaasade praeguseks ilmselt murtud lubadusega.

„Ära räägi lollusi ja istu maha,” ütles Gunnar Nyberg.

Jorge Chavez heitis oma rasedale naisele pahase pilgu. Ja istus.

„Muide, palju õnne,” jätkas Nyberg talle otsa vaatamata. „Selge plikakõht.”

Chavez silmitses imeväikest kumerust oma naise kõhul ja kibrutas kulmu. Plikakõht?

Sara Svenhagen võttis ta käe ja ütles:

„Ega seda vist enam kuigi kaua varjata saa. Kerstin nägi ka.”

„Mul on kumbagi üks olnud,” jätkas Nyberg. „Usu mind, niisugune näeb plikakõht välja. Tüdrukud istuvad süles, poisse kantakse südame all.”

„Mida see tähendab?” pahvatas Chavez hämmeldunult.