Читать книгу Suured veed - Arne Dahl - Страница 3

REGERINGSGATANI ERILISUS SEISNEB selles, et seal ei ole mitte midagi erilist. See kulgeb risti läbi Stockholmi kesklinna ja ometi ei ole seal midagi erilist. Üpris anonüümne, ilma eriliste tundemärkideta tänav – nii kirjeldaks seda politseinik. Ja too tumedapäine dressis naine, kes tantsiskleval sammul kindlasti üsna pilkupüüdvast, ent samal ajal üsna anonüümsest välisuksest hilissuvehommikusse astus, mõtles – pärast seda, kui oli kähku vasakule ja paremale vaadanud – tõesti: ma elan üsna anonüümsel, ilma eriliste tundemärkideta tänaval.

Ta oligi politseinik.

Ta painutas ennast viimast korda ettepoole ning tal õnnestus ilma jalgu liiga palju salaja kõverdamata sõrmeotstega tossusid puudutada. Siis hakkas ta jooksma.

Kell hakkas pool kaheksa saama, oli teisipäeva, neljanda septembri hommik. Nädalavahetus oli äsja lõppenud – ja üle elatud – ning nüüd peaks elu normaalseks muutuma. Töö abiga.

Nädalavahetus oli olnud enamasti tüütu. Kontsert Jakobi kiriku koori ja kammerorkestriga kusagil Medelpadis – ta ei suutnud seda kohanime isegi välja öelda – ja paari segaduses tenori tavapärased külgelöömised. Isegi kontserdi programm ei olnud kuigi põnev tundunud, muidu oli muusika harilikult nende ürituste tasakaalustav külg. Aga nüüd oli see kamp vähetuntud kaheksateistkümnenda sajandi itaallasi ja paar keskpärast üheksateistkümnenda sajandi rootslast, kellel puudub kirikukoori sisemise dünaamika tunnetus. Kohustuslik laul.

Ja kohustuslik laul tundus sama meeliülendav nagu kohustuslik politseitöö. See tähendab, nagu veel üks samm surma poole. Ilma midagi vastu saamata.

See, kes praegu need napid meetrid Kungsgatanile viiva trepini jooksis, oli Kerstin Holm, ta oli Keskkriminaalpolitsei rahvusvaheliste vägivallakuritegude eriüksuse – mida vahel ka A-rühmaks kutsuti – kriminaalinspektor ja silmnähtavalt neljakümnendate eluaastate künnisel. Ehkki üpris fit – kui iseenda kohta võib niimoodi öelda.

Aga ta parema meelega ei öelnud.

See oli rumal sõna.

Fit.

Slim.

See kõlas nagu roppus imbetsilli suus.

Mis oli arvatavasti täiesti õige, kui kõlalisele sarnasusele mõelda.

Need, kes olid slim ja fit, olid reeglina imbetsillid. Kurb, aga tõsi, mõtles ta häbitu eelarvamusega ja pani käe oma mänglevatele reielihastele.

Ta laskus mööda tavapäraselt uriinilehalist treppi alla ja läks kunagi nii silmatorkavate Kuningatornide juures Regeringsgatsbro alt läbi. Stockholmi kaksiktornid. Veel ei tea keegi, et need olemas on. Viiekümnendate aastate kaardi jäänused. Põsed kirvendasid veidi. Siresinine hilissuvetaevas kaksiktornide kohal tundus tõeliselt rootsilik.

Selge ja külm, ükskõikne, kuid leebe, leebe, kuid ükskõikne.

Hingusele läinud Rootsi mudeli sotsiaaldemokraatlik taevas.

Ta jõudis Sveavägenile. Kuna fooris oli roheline mehike, ei kõhelnud ta sekunditki ja sukeldus liikluskeerisesse ning kriimustas möödaminnes kergelt sõrmusega ühe punase – diagonaalis üle kolmveerandi ülekäiguraja ning ninaga pintsaklipslaste reservaadi Stureplani poole seisva Porsche kapotti. Jätkates oma teed mööda Kungsgatanit, kus parajasti Hötorgeti müügilettide kirevat lapitekki kokku õmmeldi, mõtles ta – peamiselt sellepärast, et mitte mõelda sellele, kuidas ta oli äsja kallist autot kriimustanud –, mis Porschega tegelikult juhtus. Mis juhtus terve põlvkonna dehumaniseerivaid püüdlusi sümboliseeriva automargiga?

Tegelikult oli ta juba alustanud mõttekäiku paarist tenorist, kes arvatavasti iialgi ei adu, et nad on peded, kuid selle katkestas kombinatsioon Porsche/must südametunnistus.

Porsche-inimesed olid olnud teerajajad. Nad olid olnud pöördumatu rahahulluse avangard. Nüüd on nende hoiakud valdavad. Igaühe suus.

Olemise talumatu kergus.

Jah, nii lihtne see oligi. Napilt aasta aega tagasi, seoses kummalise tasujate liiga – keda A-rühm erinnüsteks kutsus – juhtumiga, oli Kerstin Holm omadega läbi olnud. Ta tundis, et vajab hädasti mingisugust muudatust, mingit metamorfoosi.

Kuidas olemise talumatu kerguse eest pageda?

Kuidas leida taas üles elamise algne tähendus ja jõud?

Kuidas näha kunagi kõige olulise, põletava, rabava medialiseerimise ja kommertsialiseerimise, trivialiseerimise ning funktsionaliseerimise taha?

Ta pidi möönma, et see kõlas veidi nukralt, aga tegelikult oli see naljakas. Selles oligi asja tuum. Elust oli ükskõiksuse võlukepikesega üle käidud. Kõik oli ühes mõõdus ja ühtemoodi hall, aga väljapääs oli olemas. See oli tema kindel veendumus. Ja toona – eelmisel aastal umbes kuu aja jooksul – uskus ta tõesti, et on selle leidnud.

Väljapääsu.

Kuid siis sadas too raske juhtum kaela nagu laviin ja viis terve tee endaga kaasa. Too kitsas tee ei olnud enam kättesaadav. Võib-olla ei ole seda kunagi olemas olnudki, võib-olla oli see üksnes meelepete, mida õhutas tema tugev tahe.

Jumal?

Jah, see oli vist liiga optimistlik. Muidugi ei saa Teda tahtejõuga välja võluda. Nii need asjad ei käi.

Igatahes oli ta pääsenud teoloogia sügavate paradoksidega silmitsi seismisest, selle eest hoolitses kamp kättemaksuhimulisi ukrainlannasid.

Mõtted elasid oma elu, justkui jookseksid temaga kõrvuti mööda Kungsgatanit, tegid tema ümber lustlikke ringe, et oma kergete sammudega näidata, kui rasked olid tema omad.

Ilmselt sellepärast ta jooksiski. Ta viis oma mõtteid niimoodi jalutama, nagu teised inimesed oma koeri. Ta ei vaevunud isegi kummarduma, kilekott ümber käe, et sitta üles korjata. Ta lihtsalt jooksis haisu eest ära. Ja see sügavale enesesse vaatamine muutis mõtete sammu nii raskeks, et ta jooksis nende eest ära ja naasis iseenda juurde.

Tema enda sammud nii tohutult rasked ei olnud. Paar aastat korrapärast jooksmas käimist olid oma jälje jätnud. Ta ei olnud ikka veel otsusele jõudnud, kas jooksmine on kasulik või lausa tervisele ohtlik, aga see läks aina kergemaks. Võib-olla tähendas see lihtsalt seda, et surmani viiv tee möödub kiiremini…

Miks vasak käsi kipitab?

Siis paistis talle päike silma.

Hilissuvi. Veel söandati ju selle sõnaga mõelda. Kuigi tegelikult oli sügis muidugi käes. Päike oli tuntavalt kahvatum ja puhuvates tuultes oli uut jahedust.

Äkiline peatus.

Vasagatanil oli fooris punane mehike. Paigaljooks on kõige hullem asi – mitte miski ei ole nii tobe. Groteskne teeseldud professionaalsus. Reielihaste pärast sörkis ta siiski ristmikuni ja keksles seal nagu külatola karjamaal.

Muide, kas külatolad on veel olemas?

Kas üle sajandi kestnud urbaniseerumine pole neid välja juurinud?

„Linnatola” kõlab rohkem traagiliselt kui koomiliselt, nii et olgu siis pealegi „külatola”. Loodetavasti on ta siiski rohkem koomiline kui traagiline. Lihtsalt üksinduseastel, üksildasena vananemise astel torkas rohkem kui sekundiks valusasti. Ei, mõtles ta ägedalt ja vehkis kätega nagu maratonijooksja vahetult enne starti. Ei, kurat võtaks, traagiline kuju ma küll ei ole. Veel mitte. Mitte veel päriselt.

Ja teatud vanuses muutuvad kõik inimesed haletsusväärseks. Ta kavatses selle ajani oodata.

Ja mis karjamaa?

Ta tundis jälle, et vasak käsi kipitab, aga just siis ajas kõhukinnisus oksele, nagu tema üheksa-aastane õetütar tavatses öelda (punane mehike muutus roheliseks) ning ta läks koos alles mõõduka inimvooluga üle Vasagatani. Norra Bantorgetilt, Vasa juurest, loivasid alla mingi poissmeestepeo häälekad riismed ning ta lisas sammu. Nimelt eelistas ta hilissuvist hommikupäikest, mis tema teada pidi talle Kungsbrol paistma hakkama. Ja nii läkski. Päike mähkis Klara Strandi nõiduslikku hommikuvalgusesse, mis tekitas illusiooni, et Rootsi kõige tihedama liiklusega teejupp on saarestikuidüll.

Võlur Sügis oma kergesti läbinähtavate, kuid hädatarvilike trikkidega.

Kevad oli olnud ebatavaline. Hämmastava reeglipärasusega tähendas kevad A-rühmale mõnda uut suurt juhtumit. Otsekui oleks „rahvusvaheline kuritegevus”, mille järele nemad pidid valvama, talveunne suikunud, et kevade hakul ülemeelikult ärganuna koopast välja ronida ja pärast talveund isukalt oma kõige jõhkramaid kuritegusid toime panna.

Ent tänavu nii ei juhtunud. A-rühm aina ootas ja ootas, kevad möödus suuremate vahejuhtumiteta, suvi andis rahvusvahelisse kuritegevusse oma iseäraliku panuse juunis Göteborgis toimunud EL-i tippkohtumise ajal kive loopinud sakslaste ja sõjakate politseinike näol.

Nüüd oli käes neljas september ja EL-i tippkohtumine kindlasti selle aasta kõige ebameeldivam sündmus. Kogu politseielu muutus raskemaks. Korrakaitsejõude koheldi nii karmi käega nagu ei kunagi varem. Nemad omakorda said kaela kivirahe, mis oli ka enneolematu. Sõna oli sõna vastu.

Politsei vastu laekus palju kaebusi ja õiget selgust selles, mis tegelikult juhtus, paistis olevat raske saada. Selge oli igatahes see, et kõik sai alguse neljapäeva, neljateistkümnenda juuni hommikul, kui politsei piiras ümber Hvitfeldti gümnaasiumi, kuhu oli majutatud hulk demonstrante. Koolihoone blokeeriti kaubakonteineritega. Kohe pärast kella kahte hakkasid demonstrandid ratsapolitseinikke kividega pilduma. Kokkupõrked jätkusid sealsamas kõrval Vasaparkenis. Seejärel ründas hulk erivarustuses politseinikke gümnaasiumi, et demonstrante läbi otsida. See oli omamoodi sõjaväeline operatsioon, milles osalesid sajad politseinikud, arvukalt hobuseid ja koeri ning helikoptereid. Tunnistused selle kohta, mis koolihoones tegelikult toimus, olid lahknevad.

Otsekui sellest veel vähe oleks, kordusid sündmused järgmisel päeval – kuigi veel hullemini – Schilleri gümnaasiumis. Gümnaasiumihoonet rünnati, inimesed aeti välja ning käsutati tundideks vihmast märjale kooliõuele pikali.

Ja see ei olnud kaugeltki mitte A-rühma tavaline rahvusvaheline vägivallakuritegu. Küsimus oli selles, kas rahvusvahelise vägivallakuriteo eest olid vastutavad kiviloopijad või politsei, ning see küsimus oli ääretult ebamugav. Mõningad A-rühma liikmed olid juba puhkusel, ülejäänud jälgisid näitemängu veidi eemalt ja kõige suuremad uljaspead lubasid endale seda, et selgemini defineeritavaid koledusi tõeliselt taga igatseda.

Kerstin Holm pidi tunnistama, et tema kuulus vähe väljapaistnute sekka.

Ta lahkus mandrilt ja siirdus sellele Stockholmi saarele, mille nimi oli Kungsholmen ja kus muuhulgas asus ka politseimaja. See ei olnud enam päris tema moodi.

Kui ta ikka veel üpris kergel sammul Fleminggatanile keeras ja kahvatu päikese selja taha jättis, tundis ta uuesti, et vasak käsi kipitab. Sileda sõrmuse alt paistis paar roosipunast liistakut.

Ei, mitte roosipunast.

Porsche-punast.

Tundus peaaegu – aga ainult peaaegu –, et ta punastas mööda tiheda liiklusega Fleminggatanit edasi joostes ja lähenedes politseiasutusele, mille osa ta sisuliselt oli. Kuigi just parasjagu tal niisugust tunnet ei olnud. Nimelt istus tema õlal – jah, muidugi oli see tema – Kõnelev Kilk ja siristas talle kõrva: „Kas politseinikud peavad tõesti kaaskodanike autosid niimoodi kriipima, et suured liistakud lahti tulevad?” Ta vastas ja nina muidugi kasvas natuke: „Aga ta sõitis punase tulega! Ta seisis põiki üle ülekäiguraja!” Kõnelev Kilk vaatas ainult talle otsa ning see pilk ei tõotanud midagi head. Siis Kilk kadus.

Vups!

Üdini keskpärase käteosavusega püüdis ta jooksu pealt Porsche-liistakuid sõrmuse küljest lahti urgitseda. See ei edenenud kuigi hästi. Hetke pärast võis eespooltoodutele lisada veel ühe värvikirjelduse, nimelt „veripunase”.

Göteborg, jah… Kodulinn.

Ta piilus sõrmuse alla. Et ta seda ka ära ei ole võtnud. See oli ühe ammu-ammu katkestatud kihluse kihlasõrmus. Dag. Dag Lundmark. Kolleeg Göteborgist, kes oli teda ööde kaupa – täiesti tahtmatult – vägistanud. Ta lihtsalt arvas, et asi peabki niimoodi käima. Mina võtan, sind võetakse. Mees, naine. Väga iseäralik suhtumine.

Jah, Dag, mõtles ta ja kruttis natuke sõrmust. Valus oli. Sõrmus istus tihkelt. Sellepärast ta ei olnudki seda ära võtnud. Nii ütles ta iseendale. Mitu korda. Liigagi mitu korda.

Siis detektiivi halastamatu loogikaga:

„Kuidas siis Porsche-liistakud sinna alla mahtusid?”

Minema.

Sitt, tatt, kaljaraba, nagu Paul Hjelm ütles, kui päikesepiste sai. Nagu aeg-ajalt juhtus.

Aga ei. Dag. Mis Dagiga juhtus? Täielik lõpp. Ei lapsi. Ei sidemeid. Äkitselt oldi teineteise elust kadunud.

Mingi kõlakas jõudis temani. Dag jõi juba siis liiga palju. Hiljem kõrvaldati ta alkoholismi pärast töölt. Kas ei olnud nii? Ei, ta ei teadnud. Aga ta mäletas väga selgesti, millal Dag selle sõrmuse talle sõrme pani. Haga linnosa roosipunases kõrtsis. Roosipunased seinad. Roos käes. Ja muidugi laskus mees põlvili. Seda ei oleks ta osanud uneski näha. Ja need sõnad, mis…

Ajalehereklaam Seven Eleveni ees, otse Fleminggatani ja Scheelegatani nurgal katkestas tema mõttelõnga.

Ei, mitte nüüd jälle.

„Ekstra. Ekstra. Politsei laseb asüülitaotleja maha. Tulistamine Flemingsbergis.”

Kui Kerstin Holm tööle jookseb, ei peata teda naljalt miski, aga praegu jäi ta tõepoolest seisma. Jalapealt. Vilistas jalalihaste kuuldavatele protestidele. Nii trööstitu tunne. Lõputu vägivallaspiraal. Politsei vastu suunatud vägivald kasvas tuntavalt. Ja ühe sõltumatu uuringu andmetel kippus politsei pärast Malexanderi politseiniku mõrva palju kärmemalt relva haarama. Rääkimata sellest, kuidas Göteborgis järsku demonstrante nahutati. Migratsiooniamet aitas jooksus olevate asüülitaotlejate lõksupüüdmisele aktiivselt kaasa ja alles hiljuti leidis samasugune tulistamine aset ühes Rootsi teises osas.

Aeg jälle käes.

Ta ohkas sügavalt ja püüdis reielihastele taas elu sisse saada. Need olid juba tukkuma jäänud. Ta tundis päriselt, kuidas peenikesed kiud pingule tõmbuvad nagu kummipaelad ja valmistuvad väiksemagi valesammu puhul katkema. Ettevaatlikul demineerijasammul jooksis ta viimased meetrid mööda Scheelegatanit endiselt siresinise septembritaeva poole sirutuva raekojani. Ta peaaegu ei puudutanudki maad. Nagu haldjas hõljus ta politseimajaga rööbiti mööda Kungsholmsgatanit üles, kuni see järsku Kronobergsparkeni idavärava juures ehmatusega lõppes. Lõppes Polhemsgatanil. Keskkriminaalpolitsei välisukse juures. Kui ta rangelt valvatud uksest sisse astus ja kriminaalpolitsei koridore higiga pritsis, nentis ta, et ei olnud terve tee mitte ainsatki pilveraasu näinud.

Sügis oli siiski käes, selles ei olnud mingit kahtlust.

Ta lükkas naiste riietusruumi ukse lahti. Noor kolleeg Sara Svenhagen oli peadpidi kapis. Tal olid teksased jalas, kuid ülakeha paljas. Kähku mässis ta endale käterätiku ümber. Sekundi murdosa jooksul nägi Kerstin Holm tema keha profiilis. Sellest piisas.

Väike kumerus kõhul paistis selgesti välja.

Ja Sara nägi, et tema nägi.

„Ära ütle midagi,” lausus ta veidi kohmetult ja oli seda nägu, nagu oleks teda moosivarguselt tabatud.

Kerstin Holm kallistas Sara Svenhagenit pikalt-pikalt. Pisut eemale tõmbudes ja Sarat silmitsedes mõtles ta, et teda ümbritseb mingi selginenud valgus.

Hilissuvine valgus.

„Kui kaua see juba kestnud on?” pahvatas Kerstin viimaks.

„Mul on neljateistkümnes nädal,” vastas Sara.

„Ja sa ei ole sõnagi rääkinud!”

„Ja ei räägi ka sõnagi. Sina ka mitte.”

„Ei. Ei, ei. Mina ka mitte.”

Kerstin laskis Sara käed lahti ja tundis, et on tummaks löödud. Ta ei taibanud päriselt, miks ta nii rabatud on. Kas ta mitte õige natuke ei liialdanud?

„Ma mõtlen, et peaksin nüüd vist ka duši alla minema,” naeris Sara.

Kerstin kergitas käsivart ja nuusutas. Küsimus oli kahtlemata õigustatud. Ta naeris ja suundus ruumi teise otsa oma kapi juurde.

Sara viskas käterätiku kappi ja tõmbas ülle kõhtu varjava lotaka sviitri.

„Kas sa pealkirju nägid?” hüüdis ta sviitrist summutatud häälega.

„Ära nüüd seda hommikut ära riku,” hüüdis Kerstin vastu ja tiris jooksudressi seljast ning astus duširuumi.

Vesi oli nii külm, et ta imestas, kuidas jääpurikad teda auklikuks ei torka. Kuni ta ootas, et vesi soojemaks läheks, piilus Sara sisse ja osutas kellale.

„Neli minutit ja nelikümmend kolm sekundit.”

„Kao minema, va peletis,” ütles Kerstin Holm ja astus duši alla.

Algul arvas ta, et pahad päevad on pihta hakanud, aga aeg ei klappinud. Trapist alla keerlev roosipunane vesi tuli kusagilt mujalt. Ta piilus oma vasaku käe sõrme ja sealt jooksiski väike punane nire, mis aina enam värvi kaotades lurinal äravooluavasse kadus.

Kui kaua ta peab oma vähest otsustusvõimet meelde tuletama? See oli nagu pikaleveninud ja pisut tobe karistus. Häbi kui karistus.

Ta püüdis sõrmust ettevaatlikult ära võtta. See ei istunudki tegelikult kuigi tihkelt, ent iga katse seda ära tõmmata lõikas nagu noaga.

Viimaks tüdines ta sellest pusimisest ära ja tõmbas hoopis jõuga. Parem lühike terav valu kui pikalt tuikamine.

Ta sai imepisikesest punasest liistakust kinni ja tiris selle naha seest välja. Purskus miniatuurne verejuga.

Nagu tilluke jääminek.

Tema pilk langes sõrmusele. Graveeringule. Ta ei olnud seda hulk aega näinud.

„Armastust ei suuda kustutada suured veed.”

Ja siis nägi ta vaimusilmas taas meest roosipunases restoranis põlvitamas. Dag. Dag Lundmark. Ja sõnad olid järsku nii selged.

„Pane mind kui pitseri-märki oma südame peale, kui pitseri-märki oma käsivarre peale. Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald. Selle lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid. Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed. Kui keegi annaks armastuse eest kõik oma koja vara, oleks ta tõesti naeruväärne.”

Ülemlaul.

Dag…

Ta sulges silmad Aja kulg. Kõik, mis pärast seda juhtus…

Aga siis, just siis oli see olnud vastupandamatu. Mehel olid sõnad peas nagu vesi. Ta põlvitas tolles roosipunases restoranis ja oli vaevunud seda kõike tegema. Tema pärast. Armastuse pärast. Pikk ja keeruline tsitaat, graveeringuga sõrmus, punased roosid, põlv linnaosakõrtsi põrandal. Raske unustada. Võimatu mälust kustutada.

Ja nüüd? Miks nüüd? Mingi juhmaka Porsche pärast? Vaevalt.

Ta raputas pead ja pistis sõrmuse sõrme tagasi.

Nagu plaastri. Haava peale.

Seejärel kuivatas ta ennast ja pani riidesse. Aeg ei andnud armu. Ta jääb operatsioonide juhtimise keskusse – tollesse täiesti vale nimega loenguruumi, kus A-rühm tavaliselt oma hommikusi koosolekuid pidas – mitu minutit hiljaks.

Ta kiirustas jooksujalu mööda koridore, lippas treppidest üles ja jõudis kindlale pinnale. A-rühma valdustesse. Operatsioonide juhtimise keskuse uks oli paokil. Ukse taga seisis tuttav kuju ja osutas olematule kellale oma käerandmel.

Tobe žest.

Eriti Paul Hjelmi puhul, kellel ei olnud vist terve elu jooksul korras kella randmel olnud.

Paul hõõrus oma ootamatult korralikult raseeritud lõuga. Otsekui teadnuks ta, mis ees ootab. Otsekui oleks ta siseinfot saanud.

See nadikael.

Kuigi seda mõtles Kerstin alles minut aega hiljem.

„Me peame Hultini kabinetti minema,” ütles Paul.

„Kes „meie”?” küsis Kerstin.

„Sina ja mina,” vastas Paul.

„Kui armas,” sõnas Kerstin.

„Eks ole?” ütles Paul.

„Aga teised?” küsis Kerstin.

„Nemad mitte,” vastas mees.

Lugu oli teisisõnu päris mage.

Nad sammusid kriminaalkomissar Jan-Olov Hultini ukse poole. See oli kinni. Nad koputasid.

Ja astusid sisse.

Hultin istus oma kirjutuslaua taga ja nägi välja nagu ikka. Kõik muu oleks olnud šokeerivalt väljaspool mõistlikkuse piire. Mis tavapärasest erines, oli see, et ruumis oli veel keegi.

Jan-Olov Hultini kabinetis oli harva veel keegi peale Jan-Olov Hultini. Ja need, kes seal olid, olid põhimõtteliselt alati A-rühma liikmed. Või pisut vähem oodatuna Waldemar Mörner – A-rühma formaalne ülem ja kojanarr.

Kirjutuslaua kõrval seisev range olekuga mees ei kuulunud kumbagi nimetatud kategooriasse. Ta oli Pauli ja Kerstiniga umbes ühevanune, võib-olla üle neljakümne, aga tal oli see, mida nendel ei olnud – ja nad teadsid, et neil seda ei ole. Autoriteetne pilk.

Ja muidugi tume ülikond.

Kerstin heitis pilgu Paulile. Too seisis nagu kivikuju.

Hultin näppis oma nina. Kuna see oli üpris kopsakas, võttis asi hea tüki aega. Kui see projekt lõpule jõudis, ütles ta ükskõiksel toonil:

„Paul, sa ju tunned komissar Niklas Grundströmi?”

Niklas Grundström ulatas käe, Paul Hjelm vastas samaga, kuigi ilmse vastumeelsusega, Kerstin sirutas oma käe. Ta tundis ennast pisut tõrjutuna.

„Niklas Grundström juhib praegu sisekontrollibürood,” jätkas Hultin.

„Ma arvasin, et nii läheb,” sõnas Paul Hjelm.

„Tal on teie abi vaja.”

Siis hakkas Kerstinil koitma. Aegade algus. Pauli süüdistati reeglite rikkumises seoses ühe Hallundas toimunud pantvangistamise juhtumiga. See, kes teda süüdistas, oli Niklas Grundström. Ja see, kes ta ära päästis – Jan-Olov Hultin.

„Abi?” küsis Paul Hjelm skeptiliselt. „Kas ta tahab meie abi?”

„Küllap sa võid otse tema poole pöörduda,” mühatas Hultin.

Grundström äigas käega läbi oma heledate juuste ja Paul Hjelm mõtles rahulolevalt, et need on kahtlaselt hõredaks jäänud.

Kerstin Holm igatahes arvas nii.

Grundström köhatas ja lausus:

„Kas te tänaseid pealkirju olete lugenud?”

Kerstin ohkas. Jaa-jah. Sellest ta ei pääse.

„Mis juhtus?” küsis Hjelm lühidalt.

„Me ei tea kindlalt,” vastas Grundström. „Loodame, et teie uurite selle meie jaoks välja.”

„Personalinappus?”

„Ta keeldub sisekontrolli omadega rääkimast.”

„See pole teid küll kunagi takistanud.”

Niklas Grundström pidas väikese pausi ja lehitses sihitult mingit paberipatakat.

„Pärast minu ametisse asumist,” ütles ta, „oleme püüdnud uut strateegiat juurutada. Teate küll, et kaasusi on rohkem kui eales varem ja selles olukorras peame suutma toimivat töösuhet hoida. Terve sisekontrollibüroo olemasolu on küsimärgi alla pandud. Süüdistatavad politseinikud nõuavad üha sagedamini sõltumatut uurimist nagu Osmo Vallo juhtumi puhul. Siis on tunduvalt raskem politseinik olla kui praegu. Ja nüüdki on juba küllalt raske. Ma olen tahtnud meievahelisi jäikasid vaheseinu maha lõhkuda. Sellepärast mul ongi abi vaja. Teie abi.”

Paul ja Kerstin vahetasid pilke.

Usutav? Tjah, ilmselt küll. Aga vaevalt et täielikult.

„Miks just meie abi?” küsis Kerstin Holm.

Niklas Grundström ohkas sügavalt ja neelas kibeda pilli alla:

„Sest räägitakse, et teie olete parimad.”

„Milles me siis parimad oleme?” küsis Paul, et näha, kuidas veel üks pill kurgust alla läheb.

„Parimad ülekuulajad. Kas oled nüüd rahul?”

„Üsnagi,” vastas Paul ja hakkas tasakesi itsitama.

Kerstin sekkus:

„Räägi.”

Grundström võttis mingi paberi, millele ta edasise jutu käigus kordagi pilku ei heitnud.

„Eile õhtupoolikul tegutses Huddinge kohalik politsei vihje alusel, et ühes Flemingsbergi linnaosa korteris varjavat ennast viis Aafrikast pärit ja väljasaatmisele mõistetud põgenikku. Kohale sõitis neli konstaa…”

„Vihje?” küsis Hjelm kõlatult vahele.

„Vihje,” kinnitas Grundström tuimalt.

„Anonüümse vihje?” jätkas Hjelm sama kõlatult.

Grundström niheles veidi.

„Vihje tuli Migratsiooniametist. Kas ma tohin jätkata?”

„Aga muidugi.”

„Neli konstaablit sõitsid kohale ja korjasid põgenikud kokku. Ühel neist, Lõuna-Aafrikast pärit Winston Modisanel õnnestus siiski aknast välja ronida ja mööda välisseinal olevat tuletõrjeredelit katusele põgeneda. Üks konstaabel läks talle järele. Kui konstaabel katusele jõudis, tulistas Winston Modisane tema pihta. Konstaabel tulistas vastu üheainsa lasu. See tabas otse südamesse. Winston Modisane suri sündmuskohal. Meil läks korda seda kuni tänase varahommikuni meedia eest salajas hoida. Mõningad ärksad ajalehed said selle hommikustesse numbritesse.”

Paul ja Kerstin vaatasid teineteisele otsa, kuid Hultin oli see, kes lausus:

„See tundub ju seaduspärane tulistamine…”

Grundström tegi grimassi ja sõnas:

„On mõningad häirivad asjaolud…”

„Nagu?”

„Nagu see, et üksus lõi ukse maha, ilma et oleks eelnevalt kella andnud. Nagu see, et kõnealune konstaabel oli olnud pikka aega teenistusest kõrvaldatud ja alles äsja tööle naasnud. Kõige järgi otsustades oleks ta tulnud lahti lasta, aga kusagil läks kellelgi meel haledaks. See on kindlasti paras kont kõmulehtede hambusse.”

Kerstin Holmi sisimas liigatas miski. Hingepõhjast tulev ärevus.

„Miks ta teenistusest kõrvaldati?” küsis ta niisuguse häälega, et Paul Hjelm talle ainiti otsa jõllitas.

„Alkoholismi pärast,” vastas Niklas Grundström kristallselgelt.

Ja hingepõhjast tulev ärevus muutus roosipunaseks.

Grundström jätkas halastamatult.

„Tema nimi on Lundmark. Dag Lundmark.”