Читать книгу Hirm. Trump Valges Majas - Bob Woodward - Страница 10

2010. aastal, kuus aastat enne Donald Trumpi võiduka presidendivalimiste kampaania ülevõtmist, tuli telefonikõne Steve Bannonile, kes oli tollal viiekümne seitsme aastane ja produtseeris parempoolset maailmavaadet propageerivaid poliitilisi filme.

„Mida sa homme teed?” küsis David Bossie, pikaajaline esindajatekoja vabariiklaste uurija ja konservatiivne aktivist, kes oli ligi kakskümmend aastat jahtinud Bill ja Hillary Clintoni skandaale.

„Lõikan neid kuradima filme, mida ma sulle teen,” vastas Bannon.

Lähenemas olid 2010. aasta kongressi vahevalimised. Oli Teepartei liikumise kõrgaeg ja vabariiklastel oli hoog sees.

„Dave. Me lõpetame veel kaht filmi. Mina toimetan. Ma töötan kakskümmend tundi päevas.” Ta pidas silmas Citizens Unitedit, Bossie juhitud konservatiivset poliitilist tegevuskomiteed, mis paiskas välja Clintoni-vastaseid filme.

„Kas sa saaksid koos minuga New Yorki tulla?”

„Milleks?”

„Donald Trumpiga kokku saama,” vastas Bossie.

„Misjaoks?”

„Ta mõtleb presidendiks kandideerimisele,” ütles Bossie.

„Millise riigi?” küsis Bannon.

„Ei, tõsiselt,” kinnitas Bossie. Ta oli juba mitu kuud Trumpiga kohtunud ja koostööd teinud. Trump oli palunud kokkusaamist.

„Mees, mul ei ole aega pihku peksta,” ütles Bannon. „Donald Trump ei kandideeri kunagi presidendiks. Unusta ära. Obama vastu? Unusta ära. Mul ei ole mingiteks kuradima lollusteks aega.”

„Kas sa ei tahaks temaga kokku saada?”

„Ei, mul ei ole selle vastu mingit huvi.” Kunagi oli Trump andnud Bannonile kolmekümneminutilise intervjuu pühapäevapärastlõunase raadiosaate „The Victory Sessions” jaoks, mida Bannon oli juhtinud Los Angelesest ja ristinud mõtleva inimese jutusaateks.

„See tüüp ei mõtle seda tõsiselt,” ütles Bannon.

„Mina arvan, et mõtleb,” vastas Bossie. Trump oli telestaar ja tal oli kuulus tõsielusaade „The Apprentice”, mis oli NBC-s paar nädalat vaatajanumbrite järgi esikohal. „Sellest, kui läheme ja temaga kokku saame, ei sünni mingit kahju.”

Viimaks nõustus Bannon minema New Yorki Trump Towerisse.

Nad sõitsid liftiga üles kahekümne kuuenda korruse nõupidamissaali. Trump tervitas neid soojalt ning Bossie ütles, et ta on teinud üksikasjalise esitluse. See oli õppeotstarbeline. „Esimene osa”, ütles Bossie, „selgitab, kuidas kandideerida vabariiklaste eelvalimistel ja võita, teine osa aga, kuidas kandideerida Ameerika Ühendriikide presidendiks Barack Obama vastu”. Ta kirjeldas peamisi valimisstrateegiaid ning rääkis protsessist endast ja kampaaniateemadest. Bossie oli traditsiooniline niigi vähest sekkumist pooldav konservatiiv ning Teepartei liikumise esiletõus oli tulnud talle üllatusena.

Bossie sõnul oli see Ameerika poliitikas tähtis hetk: Teepartei populism tuhiseb üle riigi, väike inimene saab oma hääle. Populism on rohujuureliikumine poliitilise status quo segipaiskamiseks tavaliste inimeste kasuks.

„Mina olen äriinimene,” meenutas Trump neile. „Ma ei ole professionaalne poliitiline karjerist.”

„Kui te kandideerite presidendiks,” ütles Bossie, „siis peate teadma palju väikeseid ja palju suuri asju.” Väikesed asjad olid dokumentide esitamine tähtajaks, eelvalimiste reeglid osariigiti – üksikasjad. „Te peate tundma strateegiat ja seda, kuidas delegaate enda poole võita.” „Kuid esmalt,” lisas ta, „peate mõistma, mida kujutab endast konservatiivne liikumine.”

Trump noogutas.

„Teil on teemadega probleeme,” jätkas Bossie.

„Mul ei ole teemadega mingeid probleeme,” kinnitas Trump. „Millest sa räägid?”

„Esiteks, kunagi ei ole vabariiklaste eelvalimisi võitnud inimene, kes ei poolda elu,” ütles Bossie. „Ja teie pooldate paraku väga valikut.”

„Mida see tähendab?”

„Te olete andnud raha abordipooldajatele, valikut pooldavatele kandidaatidele. Olete esinenud avaldustega. Te peate olema elupooldaja, abordivastane.”

„Ma olen abordi vastu,” kinnitas Trump. „Ma olen elupooldaja.”

„Teie minevik räägib teist keelt.”

„Seda annab parandada,” ütles Trump. „Lihtsalt ütle, kuidas see joonde ajada. Ma olen – kuidas sa ütlesidki? Elupooldaja. Ma olen elupooldaja, ütlen ma teile.”

Bannonile avaldas Trumpi esinemisoskus muljet, Trumpi rääkides see tunne üha süvenes. Trump oli kiire reaktsiooniga ja keskendus teemale. Ta oli suurepärases füüsilises vormis. Tema kohalolek oli suurem kui ta ise, ta hõivas kogu ruumi, hõivas käskivalt. Temas oli midagi. Ja samas oli ta nagu tavaline mees baaris, kes rääkis teleriga. Elu näinud, Queensist. Bannoni hinnangul oli Trump Archie Bunker, kuid tõeliselt keskendunud Archie Bunker^[1.].

„Teine suur asi,” jätkas Bossie, „on teie valimisminevik.”

„Mida see tähendab, minu valimisminevik?”

„See, kui sageli te valimas käite.”

„Millest sa räägid?”

„Need on vabariiklaste eelvalimised,” ütles Bossie.

„Ma käin iga kord valimas,” teatas Trump enesekindlalt. „Ma olen käinud valimas iga kord sestsaati, kui olin kaheksateist, kakskümmend.”

„Tegelikult ei vasta see tõele. Kas te teate, et teie valimaskäimised on registreeritud?” Kongressi uurijal Bossiel oli terve hulk materjale.

„Nad ei tea, kuidas ma hääletan.”

„Ei, mitte seda, kuidas te hääletate. Aga seda, kui sageli te valimas käite.”

Bannon mõistis, et Trump ei tea kõige elementaarsemat, mis poliitikasse puutub.

„Ma olen iga kord valimas käinud,” jäi Trump endale kindlaks.

„Tegelikult olete kogu elu jooksul käinud eelvalimistel vaid ühel korral,” ütles Bossie dokumentidele viidates.

„See on kuradima vale,” ütles Trump. „See on täielik vale. Iga kord, kui ma olen valima läinud, olen ma valinud.”

„Te olete hääletanud vaid ühtedel eelvalimistel,” ütles Bossie. „See oli millalgi 1988. aasta paiku, vabariiklaste eelvalimistel.”

„Sul on õigus,” ütles Trump, tehes silmagi pilgutamata kannapöörde. „Hääletasin Rudy poolt.” Giuliani kandideeris 1989. aasta eelvalimistel linnapeaks. „Kas see on seal kirjas?”

„Jah.”

„Ma saan sellest üle,” kinnitas Trump.

„Võib-olla ei ole neil asjadel tähtsust,” ütles Bossie, „aga võib-olla on. Kui te tahate edasi liikuda, peate olema metoodiline.”

Siis tuli Bannoni kord. Ta rääkis Teepartei tõukejõust ja eliidivastasusest. Populism oli suunatud lihtsale inimesele, kes teadis, et süsteem on vildakas. See oli töölisi välja kurnava semukapitalismi ja sisetehingute vastu.

„See meeldib mulle. Seda ma olen,” ütles Trump. „Popularist.” Ta pusserdas sõnaga.

„Ei, ei,” parandas Bannon. „Populist.”

„Justament,” kinnitas Trump. „Popularist.”

Bannon andis alla. Esmalt mõtles ta, et Trump ei saanud sõnast aru. Kuid võib-olla mõtles Trump seda omal moel – rahva seas populaarne olemist. Bannon teadis, et „popularist” oli „populisti” varasem inglispärane vorm, mis tähendas mitteintellektuaalset üldsust.

Tund pärast koosoleku algust ütles Bossie: „Meil on veel üks suur probleem.”

„Mis see on?” küsis Trump ettevaatlikult.

„Noh,” alustas Bossie. „Te olete teinud 80 protsenti oma annetustest demokraatidele.” Bossie arvates oli see Trumpi suurim poliitiline möödalask, kuigi ta ei öelnud seda välja.

„See on jama!”

„Selle kohta on dokumendid,” tähendas Bossie.

„Selle kohta on dokumendid!” pahvatas Trump ülimas üllatuses.

„Iga annetuse kohta, mida olete eales teinud.” Kõigi poliitiliste annetuste avalikustamine oli normiks.

„Ma olen alati võrdselt annetanud,” kinnitas Trump. Ta väitis, et annetas mõlema erakonna kandidaatidele.

„Te annetate tegelikult üsna palju. Kuid kaheksakümmend protsenti sellest on läinud demokraatidele. Chicago, Atlantic City ...”

„Ma pean seda tegema,” väitis Trump. „Kõik need kuradima demokraadid valitsevad kõiki neid linnu. Tuleb ehitada hotelle. Tuleb neid määrida. Need on inimesed, kes tulevad minu juurde.”

„Kuulake,” sekkus Bannon. „Dave üritab öelda seda, et kui te olete Teepartei kandidaat, hakatakse kurtma just selle üle. Et just teiesugused sellid sõlmivad sisetehinguid.”

„Ma saan sellest üle,” kinnitas Trump. „See kõik on võltsitud. See süsteem on võltsitud. Need tüübid on mind aastaid raputanud. Ma ei taha anda. Nad marsivad sisse. Kui sa tšekki ei kirjuta ...”

Trump rääkis ühest Queensi poliitikust, pesapallikurikaga vanamehest. „Lähed sinna ja pead talle midagi andma – tavaliselt sularaha. Kui sa talle midagi ei anna, ei saa miski tehtud. Midagi ei saa ehitatud. Ent kui lähed sinna ja jätad talle ümbriku, saab kõik joonde. Nii see lihtsalt on. Aga ma saan selle joonde ajada.”

Bossie ütles, et tal on maanteeplaan. „Asi on konservatiivses liikumises. Teepartei tuleb ja läheb. Populism tuleb ja läheb. Konservatiivne liikumine on olnud alates Goldwaterist kõige alus.”

„Teiseks,” ütles ta, „soovitan ma teil kandideerida, nagu kandideeriksite kuberneriks kolmes osariigis: Iowas, New Hampshire’is ja Lõuna-Carolinas.” Need olid esimesed kolm valimiskoosolekute või eelvalimiste osariiki. „Kandideerige ja mõjuge kohalikult, nagu tahaksite saada nende kuberneriks.” Paljud kandidaadid tegid suure vea, püüdes kandideerida kahekümne seitsmes osariigis. „Kandideerige nagu kolmedel kubernerivalimistel ja teete hea alguse. Keskenduge kolmele. Saage kolmes hea tulemus. Ja teised tulevad järele.”

„Ma suudan saada partei kandidaadiks,” kinnitas Trump. „Ma suudan neid tüüpe võita. Ma ei hooli sellest, kes nad on. Mul on asi selge. Ma suudan nende asjade eest hoolt kanda.”

Iga seisukohta oli võimalik uuesti arutada, uuesti läbi mõelda.

„Ma pooldan elu,” ütles Trump. „Ma hakkan pihta.”

„Te peate tegema järgmist,” ütles Bossie. „Teil on vaja kirjutada kahesaja viiekümne kuni viiesaja tuhande dollari väärtuses tšekke kongresmenidele ja senaatoritele. Nad kõik tulevad siia. Vaadake neile silma ja suruge kätt. Te annate neile tšeki. Sest meil on vaja mõned märgid maha jätta. Te peate tegema seda üks ühele, et nad teaksid. Siis on olemas vähemalt üks nurgakivi, millele suhteid rajada.”

Bossie jätkas. „Ütlete, et see tšekk on teile. Kahe tuhande neljasajale dollarile” – jutt käis maksimumsummast. „Tšekid on individuaalsed, kõva raha, nende kampaania jaoks. Siis nad teavad, et see tuleb isiklikult teilt. Siis mõistavad vabariiklased, et te võtate asja tõsiselt.”

Kogu see raha oli Bossie sõnul presidendiks saamise kunstis kesksel kohal. „Hiljem kannab see hiigeldividende.” Raha tuleb anda vabariiklaste kandidaatidele mõnes lahinguväljaosariigis, nagu Ohio, Pennsylvania, Virginia ja Florida.

„Lisaks,” ütles Bossie, „te peate koostama poliitikaraamatu. Te peate koostama raamatu sellest, mida arvate Ameerikast ja poliitikast.”

Bannon tegi põhjaliku ülevaate Hiinast ning selle edukatest katsetest töökohti ja raha Ühendriikidelt ära võtta. See oht oli tema kinnisidee.

„Mis sa arvad?” küsis Bossie hiljem Bannonilt.

„Ta avaldas mulle täitsa muljet,” vastas Bannon. „Presidendiks kandideerimise seisukohalt on võimalus null. Esiteks need kaks ülesannet. See kabajantsik ei kirjuta välja ühtki tšekki. Ta ei ole seda sorti tüüp, kes tšekke kirjutab. Ta kirjutab tšekkidele alla, kui need talle tulevad. Hea, et sa seda ütlesid, sest ta ei kirjuta ilma peal ühtki tšekki.”

„Aga poliitikaraamat?”

„Ta ei tee seda eluilmas. Ole nüüd. Esiteks, keegi ei ostaks seda. See oli ajaraiskamine, kui välja arvata, et see oli pööraselt lõbus.”

Bossie ütles, et püüab Trumpi ette valmistada, kui see peaks otsustama kandideerida. Trumpil oli ainulaadne omadus: ta oli olnud poliitilisest protsessist täiesti eemal.

Edasi jalutades avastas Bossie end mõtteharjutuselt, mille tegi kuus aastat hiljem läbi enamik ameeriklasi. Ta ei kandideeri elu sees. Ta ei esita oma kandidatuuri. Ta ei tee seda kunagi teatavaks. Ta ei esita eales oma finantsaruannet. Õigus? Ta ei tee seda kõike elu seeski. Ta ei võida ilmaski.

„Arvad, et ta kandideerib?” küsis Bossie viimaks Bannonilt.

„Mitte mingit võimalust. See võimalus on null,” kordas Bannon. „Väiksem kui null. Sa ainult vaata tema kuradima elu. Jäta nüüd. Ta ei tee seda. Ta ei lase ennast maatasa teha.”

1 Archie Bunker oli rahvamehelik peategelane 1970ndatel populaares sarjas „All in the Family”. [ ↵ ]