Читать книгу Hirm. Trump Valges Majas - Bob Woodward - Страница 13

Märgid Venemaa luuretegevusest või digitaalsetest sissetungidest, nagu neid nimetas riiklik julgeolekuamet, ilmusid esimest korda kohalike ja osariikide valimiskomisjonide valijate registreerimisnimekirjadesse 2015. aasta suvel. Esimest korda juhtus see Illinois’s ning levis seejärel üle maa kahekümne ühte osariiki.

Sedamööda, kuidas NSA ja FBI kogusid kübersissetungide kohta rohkem infot, muretses riikliku luureameti direktor James Clapper, et Venemaa võib kasutada andmeid, et valimistulemusi kuidagi muuta või nendega manipuleerida. „Kas see on ainult Venemaa?” mõtles ta. Venelased üritasid alati tüli teha.

Clapper kandis hoolt, et see esimene info lisataks Obama päevakokkuvõttesse (PDB), ülisalajasse julgeolekuülevaatesse. Obama luges seda iga päev eelprogrammeeritud iPad-ist, mille ta pärast lugemist tagastas. PDB koostajad jagasid samasugused iPad-id riigisekretärile, kaitseministrile, riikliku julgeoleku nõunikule ja CIA direktorile, kuigi nende puhul jäid koostajad ruumi, kuni PDB läbi loeti ja tagastati.

2016. aasta juulis hakkasid Wikileaks ja DC Leaks, mis samuti avalikustas valitsuse ja sõjaväe häkitud materjale, avaldama meile, mille olid demokraatide rahvuskomitee serverist hankinud Vene häkkerite rühmitused Cozy Bear ja Fancy Bear.

Luureinfo Venemaa sekkumisest tekitas Obama riiklikus julgeolekunõukogus tõsist muret. Aja jooksul muutus luureinfo täpsemaks ja veenvamaks.

Kas president Obama peaks minema vaadatavuse tippajal üleriigilisse televisiooni ja neist avastustest teatama? Kas siis tunduks, nagu ründaks ta Trumpi ja seostaks vabariiklaste kandidaati Venemaaga? Kas see võiks anda tagasilöögi ja jätaks mulje, nagu sekkuks ta USA valimistesse ning üritaks kaalukeelt kallutada?

Vaikimisega olid seotud oma hädad: oh Jumal, me teame Venemaa sekkumisest ega võta midagi ette, me ei räägi üldsusele? Pärast valimisi võis see anda tagasilöögi Obamale ja tema riikliku julgeoleku meeskonnale.

Väga ebatõenäolise, peaaegu mõeldamatu variandi korral, et Trump võidaks ja luureinfo saaks avalikuks, järgneksid küsimused. Mida nad teadsid? Millal nad teada said? Ja mida nad ette võtsid?

CIA direktor John O. Brennan võttis ägedalt sõna kaartide paljastamise vastu. Brennan suhtus kaitsvalt agentuuri allikatesse. „See on dilemma,” ütles ta, nii isiklikult tema kui ka CIA jaoks. Mantra oli alati „KAITSE ALLIKAID”. Ometi tahtis ta midagi teha.

Brennanil oli vaja rääkida oma kolleegi, Vene FSB ülema Aleksandr Bortnikoviga, Süüriast ja USA diplomaatide tagakiusamisest. Ta küsis Obamalt, kas võiks tõstatada Borotnikoviga ka küsimuse valimistesse sekkumisest.

Obama kiitis tähelepanu mitteäratava lähenemise heaks.

4. augustil ütles Brennan Bortnikovile: „Te sekkute meie valimistesse. Me teame seda. See on meile selge.”

Bortnikov eitas seda.

Järgmisel päeval, 5. augustil, avaldas Mike Morell, kes oli olnud aastatel 2010−2013 CIA asedirektor ja kaks korda direktori kohusetäitja, ajalehes The New York Times arvamusloo pealkirjaga „Ma juhtisin CIA-d. Nüüd toetan ma Hillary Clintonit”. Morell süüdistas Trumpi, et see on enda teadmata Vene Föderatsiooni agent.

Clapper valiti teavitama kongressi niinimetatud Kaheksa Jõuku – vabariiklaste ja demokraatide liidreid senatis ja esindajatekojas ning senati ja esindajatekoja luurekomiteede esimehi ja aseesimehi.

Clapperit jahmatas, kui parteilised need poliitikud olid. Vabariiklastele ei meeldinud infotunni juures miski. Demokraatidele meeldis viimne kui infokübe, nad külvasid Clapperi üle küsimistega üksikasjade ja allikate kohta. Clapper lahkus kohtumiselt meelehärmis, et luure on muutunud üha enam jalgpalliks, mida väljakul ringi taguda.

Sügiseks näitasid luureraportid, et Moskva uskus Clintoni võitu, nagu ka peaaegu kõik teised. Vene presidendi Vladimir Putini mõjutuskampaania strateegia nihkus, keskendudes õõnestama tema eelseisvat presidentuuri.

Clapper ja sisejulgeoleku minister Jeh Johnson soovisid kõige enam hoiatada avalikkust Vene mõju eest. Reedel, 7. oktoobril kell kolm päeval tegid nad ühisavalduse, milles süüdistasid Venemaad katsetes sekkuda USA valimistesse, kuigi avalduses ei maininud Putinit.

„USA luurekogukond on veendunud, et Vene valitsus juhtis hiljutist USA inimeste ja asutuste meilide avalikustamist. Nende varguste ja avalikustamiste eesmärk on sekkuda USA valimisprotsessi. Venemaa kõige kõrgemad ametiisikud on ainsad, kes võisid anda loa sääraseks tegevuseks.”

Clapper, Johnson ja Clintoni kampaania ootasid, et sellest saab nädalavahetuse peauudis, sama arvasid ka ajakirjanikud, kes asusid loo kallal tööle.

Ent tund aega hiljem, kell 16.05, avaldas David Fahrenthold The Washington Postis loo pealkirjaga „Trump salvestas 2005. aastal äärmiselt nilbet jutuajamist naiste kohta”.

Washington Post avaldas audiokatke NBC saatest „Access Hollywood”, kus Trump hooples jämedalt oma seksuaalse võimekusega. Ta ütles, et võib naisi käperdada ja suudelda, nagu süda lustib. „Kui oled staar, lasevad nad sul seda teha,” ütles Trump. „Sa võid teha ükskõik mida. Krabada neid tussist.”

„Access Hollywoodi” salvestus oli poliitiline maavärin. Venemaa-lugu sisuliselt kadus.

„Ootasin, et see on midagi, mis kujuneb järgnevatel päevadel kõvaks valuutaks,” ütles Jeh Johnson hiljem. „Et ajakirjanikud jätkavad selle teema käsitlemist.” Kuid ajakirjandus „kadus aasa teise otsa ahnuse ja seksi ja käperdamise tõttu”.

Trump tegi Postis lühiavalduse: „See oli garderoobiloba, erajutuajamine, mis leidis aset aastaid tagasi. Bill Clinton on öelnud mulle golfiväljakul palju hullemat – kaugelt hullemat. Vabandan, kui see kedagi solvas.”

Vähem kui pool tundi hiljem, kell 16.30, tuli selle päeva uudispomm Wikileaksilt, kes paiskas netti tuhanded Clintoni kampaaniajuhi John Podesta isiklikult kontolt häkitud meilid. Nad avaldasid katkeid Hillary Clintoni makstud kõnedest, mida ta oli keeldunud avalikustamast, Wall Streeti finantsistidele, Podesta e-kirju kampaaniatöötajatele ning eelseisvatel debattidel ja üritustel tõstatatavaid küsimusi ja teemasid puudutavat kirjavahetust Clintoni kampaaniameeskonna ja DNC juhi Donna Brazile’i vahel.

Pärast keskööd – ja kogu poliitilise spektri tunde kestnud raevukat reaktsiooni „Access Hollywoodi” salvestuse üle – avaldas Trump videosalvestatud vabanduse: „Ma ei ole kunagi öelnud, et olen täiuslik inimene ... need sõnad ei peegelda seda, kes ma olen. Ma ütlesin seda, see oli vale ja ma vabandan ... Luban olla homme parem inimene ega vea teid iial alt. Olgem ausad. Me elame reaalses maailmas. See ei ole midagi enamat kui tähelepanu kõrvalejuhtimine ... Bill Clinton on tegelikult naisi ahistanud ning Hillary on oma ohvreid hirmutanud, rünnanud ja häbistanud ... Näeme pühapäevasel debatil.”

Trumpi ülemjuhatus kogunes järgmisel hommikul, laupäeval, 8. oktoobril, Trump Toweri katusekorteris.

Priebus ütles Bannonile: „Kõik annetajad on väljas. Kõik loobusid. Paul Ryan loobub täna pärastlõunal.” Rahameeste ja esindajatekoja vabariiklasest senaatori kaotus tähendas lõppu. „See on läbi,” ütles Priebus. „Mida sa sellega mõtled, et see on läbi?” küsis Bannon.

„Kõik võtavad oma toetuse tagasi. Ma ei tea sedagi, kas Pence jääb pardale.” Trumpi asepresidendikandidaat, ülimalt lojaalne Mike Pence, oli hakanud kahtlema.

„Kurat, kas sa teed nalja?” küsis Bannon. „See on lint, mees.”

„Sa ei saa aru,” ütles Priebus. „See on läbi.”

Meeskond kogunes Trumpi residentsi. Trump istus oma suures kuldses toolis.

„Mis on protsendid?” küsis ta. „Olgu, räägime tõsiselt. Ma tahan tõesti teada, mida te soovitate. Milline on teie nõuanne?”

„Teil on kaks võimalust,” alustas Priebus. „Te kas loobute kohe või saate Ameerika ajaloo suurima kaotuse ja eluaegse alanduse osaliseks. Mind lömastatakse. Iga juht, iga kongresmen, iga senaator, igaüks, kellest ma vabariiklaste rahvuskomitees hoolin, on hulluks minemas. Ja nad ütlevad mulle, et te kas kaotate suurelt, hiiglaslikult, või peate loobuma. Mina ei saa siin midagi parandada.”

„Noh,” ütles Trump. „Mul on hea meel, et me alustame positiivse noodiga.”

„Lõpeta see pläma,” ütles Bannon Priebusele. „See on pläma.”

„Kui te tahate seda kohe teha,” jätkas Priebus, „siis on Pence valmis teie asemele astuma ja Condi Rice tuleks tema asepresidendiks.” Rice oli olnud George W. Bushi ajal riikliku julgeoleku nõunik ja riigisekretär.

„Seda ei juhtu iial,” teatas Bannon valjusti. „See on naeruväärne. Kuradima absurdne.” Vähem kui kahe kuuga kampaania peajuhina olid nad vähendanud lõputute valimiskoosolekutega vahet poole peale. Trump oli nüüd rokkstaar.

New Jersey kuberner Chris Christie istus nõupidamisel dressipükstes ja pesapallimütsis.

„Asi ei ole kampaanias,” teatas Christie otsustavalt. „See on läbi. Asi on teie brändis. Te olete kogu elu töötanud. Need poisid ...” Ta osutas Trumpi poja Don juuniori ja Jared Kushneri poole. „Te peate hoidma brändi neile või on ka sellega lõpp.”

Rudy Giuliani ütles, et Trumpi võiduvõimalus on nüüd väiksem kui viiskümmend protsenti. „Põhimõtteliselt on sul nelikümmend protsenti.”

„Kas me helistame „60 minutisse”?” küsis Kellyanne Conway. Tema pakkus avaliku pihtimuse võimalust. „Te ei saa seda teha pühapäeval, sest pühapäeval on debatt. Või kutsute ABC või NBC, panete ta diivanile istuma, Ivanka ühel ja Melania teisel pool, sisuliselt nutmas, ütlemas, et ma vabandan.”

Melania Trump oli alla tulnud ja seisatas diivani taga. Conway pakkus, et nad võiksid istuda. Oli näha, et ta oli marus.

„Ma ei tee seda,” ütles Melania oma Sloveenia aktsendiga ja viipas tõrjuvalt käega. „Mitte mingil juhul. Ei, ei, ei.”

Bannoni arvates oli Melanial Trumpile rohkem mõju kui kellelgi teisel, ta uskus, et naine suudab teha vahet, kes lakub taldu ja kes räägib tõtt. „Kulisside taga on ta nagu haamer.”

„Mida sina arvad?” küsis Trump Bannonilt.

„Sada protsenti,” vastas Bannon.

„Sada protsenti mida?” küsis Trump.

„Sada protsenti, metafüüsiline kindlus, et te võidate.” Bannon kuulutas sageli, et miski on sada protsenti kindel.

„Lõpeta see pask!” röögatas Trump. „Mul on kõrini sajast protsendist. Ma tahan teada, mida sa tegelikult arvad!”

Priebus saja protsendi juttu ei uskunud ja arvas, et keegi ruumis ei usu. Ta nägi, et Trump on endast väljas.

„See on sada protsenti kindel,” kordas Bannon. Trump väitis, et öeldu oli vaid garderoobiloba. „Teie toetajad jäävad teiega. Nad on mures oma riigi päästmise pärast.” Võrdlus Bill Clintoniga oli käepärast. „Me võrdleme teie sõnu tema tegudega.” Bill Clinton oli Trumpi vastane niisama palju kui Hillary, nüüd ehk rohkem kui kunagi varem.

„Kuidas me seda teeme?” küsis Trump.

„Me reserveerisime Jarediga täna õhtuks kella kaheksaks Hiltoni hotelli ballisaali. Me paneme selle Facebooki ja saame tuhat vasarpead” – Bannoni väljend Trumpi veendunud toetajate kohta – „punastes pesapallimütsides. Ja te teete kuradima valimiskoosoleku ja ründate ajakirjandust. Me duubeldame. Mingu nad perse! Õigus?”

Trump paistis rahul olevat.

Kõik teised olid vastu. Puhkes suur tüli, kuid viimaks jõuti kompromissile.

Conway pidi helistama ABC-ile ja korraldama nii, et ABC ankur David Muir toodaks kopteriga kohale. Giuliani ja Christie pidid kirjutama Trumpile sissejuhatuse ja Muir võib teha kümneminutilise intervjuu.