Читать книгу Hirm. Trump Valges Majas - Bob Woodward - Страница 8

2017. aasta septembri alguses, Trumpi presidentuuri kaheksandal kuul, astus Goldman Sachsi endine president Gary Cohn, presidendi peamine majandusnõunik Valges Majas, Ovaalkabinetis ettevaatlikult presidendi kirjutuslaua poole.

Kahekümne seitsme aasta jooksul Goldmanis oli kahemeetrine, kiilaspäine, hulljulge ja enesekindel Cohn teeninud miljardeid oma klientidele ning sadu miljoneid endale. Ta oli võtnud endale privileegi Trumpi Ovaalkabinetti sisse jalutada ja president oli sellega leppinud.

Laual oli üheleheküljeline visand viimase kirjast Lõuna-Korea presidendile, mis peatas USA ja Korea vabakaubandusleppe KORUS.

Cohn oli vapustatud. Trump oli kuid ähvardanud taganeda leppest, mis oli majandussuhete, militaarkoostöö, ja mis kõige tähtsam, ülisalajaste luureoperatsioonide ja sõjalise võimekuse aluseks.

1950. aastatel sõlmitud leppe kohaselt hoidsid Ühendriigid Lõuna-Koreas 28 500 sõdurit ning juhtisid ülisalajasi ja tundlikke erijuurdepääsuprogramme (SAP), mille taga oli ülisalajane kodeeritud luure- ja sõjaline võimekus. Nüüd suutsid Põhja-Korea mandritevahelised ballistilised raketid kanda tuumalõhkepead – võib-olla kuni USA territooriumini. Põhja-Korea raketil kulunuks Los Angelesse jõudmiseks kolmkümmend kaheksa minutit.

Tänu neile programmidele oli Ühendriikidel võimalik seitsme sekundi jooksul avastada mandritevahelise raketi lendulaskmine Põhja-Koreas. Samaväärsel süsteemil Alaskas kulus selleks viisteist minutit – hämmastav vahe.

Võime avastada raketistart seitsme sekundi jooksul annaks USA relvajõududele aega Põhja-Korea rakett alla tulistada. See on ehk kõige tähtsam ja salajasem asi, mis USA valitsust puudutab. Ameerika kohalolek Lõuna-Koreas on riikliku julgeoleku tuum.

KORUS-e kaubandusleppe, mida Lõuna-Korea pidas oma majanduse seisukohalt hädavajalikuks, ülesütlemine võinuks kahe riigi vahelised suhted hävitada. Cohn ei suutnud uskuda, et president Trump riskiks USA riiklikule julgeolekule vältimatult vajaliku luurevõimekuse kaotamisega.

Selle kõige taga oli Trumpi raev, põhjuseks 18 miljardi dollari suurune aastane puudujääk Ühendriikide kaubavahetuses Lõuna-Koreaga ning asjaolu, et USA kulutas oma vägede hoidmiseks seal 3,5 miljardit dollarit aastas.

Hoolimata pea igapäevastest teadetest kaose ja ebakõlade kohta Valges Majas ei teadnud avalikkus, kui hull siseolukord tegelikult oli. Trump muutis alatasa meelt, oli tujukas. Olles viletsas tujus, sest miski, olgu see mis tahes, oli ta marru ajanud, võis ta KORUS-e kaubandusleppe kohta öelda: „Me ütleme selle täna üles.”

Kuid kiri 5. septembrist 2017 oli potentsiaalne riikliku julgeolekukatastroofi vallapäästja. Cohn kartis, et Trump allkirjastab kirja, kui seda näeb.

Cohn võttis kirja presidendi laualt. Ta pani selle sinisesse kausta pealkirjaga „SÄILITADA”.

„Varastasin selle ta laualt,” rääkis ta hiljem ühele kolleegile. „Ma ei saanud lasta tal seda näha. See dokument ei satu kunagi ta silma alla. Ma pean riiki kaitsma.”

Valge Maja ning omaenda mõttemaailma anarhia ja korratuse tõttu ei märganudki president, et kiri oli kadunud.

Tavaliselt oleks sääraste kirjade eest, nagu see, mis oli mõeldud Lõuna-Korea presidendile, vastutanud personalisekretär ja presidendi paberimajanduse korraldaja Rob Porter. Ent seekord oli kirjavisand jõudnud Trumpi kätte tundmatut kanalit pidi. Personalisekretäri ametikoht on tagasihoidlik, kuid suure tähtsusega igas Valge Maja administratsioonis. Porter oli teinud Trumpile kuude kaupa kokkuvõtteid memode ja teiste dokumentide, sealhulgas kõige tundlikumate sõjaväe ja CIA salaoperatsioone puudutavate otsuste kohta, mis olid riikliku julgeoleku seisukohalt üliolulised.

193 cm pikk piitspeenike mormooniperest pärit Porter oli üks hallidest meestest: säratu organisatsiooniametnik, kes oli õppinud Harvardis ja Harvardi õigusteaduste koolis ning olnud Rhodesi stipendiaat. Hiljem avastas Porter, et kirjavisandist oli arvukalt koopaid, ja nad kandsid Cohniga hoolt, et ükski neist ei jääks presidendi lauale.

Cohn ja Porter töötasid koos vastu Trumpi korraldustele, mida nad pidasid kõige impulsiivsemateks ja ohtlikumateks. See ja teised samasugused dokumendid lihtsalt kadusid. Kui Trumpi laual oli ülelugemiseks visand, tõmbas Cohn selle vahel lihtsalt ära ja president unustas paberi olemasolu. Ent kui kiri oli tema laual, andis ta allkirja. „Me ei teinud seda riigi pärast,” ütles Cohn eraviisiliselt. „Me päästsime teda nende asjade tegemisest.”

See polnud midagi vähemat kui administratiivne coup d’état, Ühendriikide presidendi tahte ja tema põhiseadusliku võimu õõnestamine.

Porter, kes koordineeris poliitikaotsuste ja päevaplaanide tegemist ning juhtis presidendi paberimajandust, ütles ühele kolleegile: „Kolmandiku minu tööst moodustas püüd reageerida mõnele tema tõeliselt ohtlikule ideele ja anda talle põhjust arvata, et võib-olla ei olnudki need ideed nii head.”

Teine strateegia oli venitada, edasi lükata, viidata juriidilistele piirangutele. Juristiharidusega Porter ütles: „Kuid asjade venitamine või talle viimata jätmine või ütlemine – õigustatult, mitte lihtsalt ettekäändena – et seda tuleb kontrollida või me peame sellega rohkem töötama või et meil ei ole õigusnõuniku heakskiitu –, oli kümme korda sagedasem kui dokumentide tema laualt võtmine. Tundus, nagu kõnniksime pidevalt kaljuveerel.”

Oli päevi või nädalaid, kui olukord tundus olevat kontrolli all ja nad olid servast paar sammu eemal. „Teine kord kukkusime üle serva ja asuti tegutsema. Alati tundus, et kõnnid otse serva peal.”

Kuigi Trump ei maininud kunagi kadunud kirja 5. septembrist, ei unustanud ta, mida tahtis kaubanduslepingu suhtes ette võtta. „Sellest kirjast oli mitu versiooni,” ütles Porter ühele kolleegile.

Hiljem puhkes Ovaalkabinetis Lõuna-Korea lepingu üle äge vaidlus. „Mul on ükskõik,” ütles Trump. „Mul on neist argumentidest kõrini. Ma ei taha sellest rohkem kuulda. KORUS-ega on kõik.” Ta hakkas dikteerima uut kirja, mille tahtis ära saata.

Presidendi väimees Jared Kushner võttis Trumpi sõnu tõsiselt. Kolmekümne kuue aastane vaoshoitud, peaaegu aristokraatliku käitumisega Jared oli Valge Maja vanemnõunik. Ta on Trumpi tütre Ivankaga abielus olnud alates 2009. aastast.

Kuna Jared istus presidendile kõige lähemal, asus ta Trumpi öeldut üles kirjutama.

„Kirjuta kiri valmis ja too mulle allakirjutamiseks,” käskis Trump teda.

Jared koostas presidendi dikteerimise järgi uut kirja, kui Porter sellest kuulis. „Saada mustand mulle,” ütles ta. „Kui me seda teeme, siis ei saa seda teha salvrätikule. Me peame selle kirja panema nii, et see meile häbi ei teeks.”

Kushner saatis oma visandi paberkoopia. Sellest polnud kuigi palju kasu. Porter ja Cohn lasid midagi kokku kirjutada näitamaks, et nad teevad, mida president oli käskinud. Trump ootas kohest reageerimist. Nad ei saanud marssida kohale tühjade kätega. Visand oli osa suitsukattest.

Ametlikul nõupidamisel esitasid KORUS-e ülesütlemise vastased kõikvõimalikke argumente: USA ei olnud kunagi varem vabakaubanduslepet lõpetanud, olid õiguslikud küsimused, geopoliitilised küsimused, olulised riikliku julgeoleku ja luure küsimused; kiri ei olnud valmis. Nad lämmatasid presidendi faktide ja loogikaga.

„Töötame siis kirjaga edasi,” ütles Trump. „Ma tahan näha järgmist visandit.”

Cohn ja Porter ei valmistanud järgmist visandit ette. Nii ei olnud presidendile midagi näidata. Selleks hetkeks oli küsimuse varjutanud udu, mis kaasnes presidendi otsuste tegemisega. Trump hakkas tegelema teiste asjadega.

Kuid KORUS-e probleem ei kadunud. Cohn rääkis kaitseminister James Mattise, merejalaväe erukindraliga, kes oli ehk mõjukaim isik Trumpi kabineti liikmete ja personali seas. Sõjaveteran Mattis oli teeninud relvajõududes nelikümmend aastat. 175 cm pikkust tikksirget kindralit iseloomustas alaline maailmaväsimus.

„Me kõigume serval,” ütles Cohn kaitseministrile. „Võimalik, et seekord vajame toetust.”

Mattis püüdis piirata oma käike Valgesse Majja ja jääda nii palju kui võimalik sõjaliste küsimuste juurde, kuid mõistes olukorra pakilisust, tuli ta Ovaalkabinetti.

„Härra president,” ütles ta. „Kim Jong-un kujutab endast meie riiklikule julgeolekule kõige vahetumat ohtu. Me vajame Lõuna-Koread liitlasena. Võib tunduda, et kaubavahetus ei ole selle kõigega seotud, kuid see on keskse tähtsusega.

Ameerika sõjalised ja luurevarad Lõuna-Koreas on selgrooks meie võimele end Põhja-Korea eest kaitsta. Palun ärge katkestage lepet.”

„Miks maksab USA aastas miljard dollarit raketitõrjesüsteemi eest Lõuna-Koreas?” küsis Trump. Ta oli maruvihane lõppfaasi kõrglennu ala kaitsesüsteemi (THAAD) raketitõrjesüsteemi pärast ning ähvardas viia selle Lõuna-Koreast ära Oregoni osariiki Portlandi.

„Me ei tee seda Lõuna-Korea pärast,” ütles Mattis. „Me aitame Lõuna-Koread, sest see aitab meid.”

President paistis nõustuvat, kuid ainult selleks hetkeks.

2016. aastal kirjeldas kandidaat Trump Bob Costale ja mulle presidendi tööd järgmiselt: „Rohkem kui midagi muud on see meie riigi julgeolek ... See on number üks, kaks ja kolm ... Tugevad relvajõud ei lase juhtuda meie riigile väljastpoolt halbu asju. Ja ma olen kindel, et see jääb minule alati selle definitsiooni osaks number üks.”

Tegelikkus oli säärane, et 2017. aastal olid Ühendriigid emotsionaalselt ülierutatud, muutliku ja ettearvamatu juhi sõnade ja tegude lõa otsas. Tema personal oli ühendanud jõu, et sihilikult panna pidurit presidendi kõige ohtlikumatele mõttesähvatustele. See oli maailma võimsaima riigi täitevvõimu närvivapustus.

Järgnev lugu ongi sellest.

2017. aasta 5. septembri visand kirjast Lõuna-Korea presidendile kaubandusleppe ülesütlemise kohta. Gary Cohn võttis selle president Trumpi kirjutuslaualt Ovaalkabinetis, et seda ei saaks allkirjastada ja ära saata.