Читать книгу Hirm. Trump Valges Majas - Bob Woodward - Страница 11

On peaaegu kindel, et kui edasised sündmused ei oleks arenenud vähetõotavalt, juhuslikult ja omasoodu, oleks maailm praegu hoopis teistsugune. 21. juulil 2016 nimetasid vabariiklased Donald Trumpi oma presidendikandidaadiks ja tema püüdlustes sellele ametikohale toimus oluline pööre laupäeva, 13. augusti 2016 hommikul.

Steve Bannon, kes oli nüüd parempoolse Breitbart Newsi juht, istus New Yorgis Bryanti pargis pingil ja oli ametis oma laupäevase rituaali, ajalehtede lugemisega. Esimesena lehitses ta läbi Financial Timesi ja võttis siis ette The New York Timesi.

„Läbikukkunud sisekatse Trumpi keele taltsutamiseks”, vaatas vastu Timesi esiküljepealkiri. Presidendivalimisteni oli jäänud kolm kuud.

„Oh issand,” mõtles Bannon.

Bannoni lavastuse esimeseks episoodiks oli Trumpi välimus: vana sõjaväekuub mitme tennisesärgi peal. Teiseks episoodiks oli tema käitumine: agressiivne, veendunud ja lärmakas.

Timesi loo kirjutajate väitel oli neil kakskümmend vabariiklaste anonüümset allikat Trumpi lähikonnas või seotud tema kampaaniaga. Artikkel maalis Trumpist pildi kui segaduses, kurnatud, tusasest, prohmakatealtist ja annetajatega raskustes kandidaadist. Ta oli täbaras olukorras Floridas, Ohios, Pennsylvanias ja Põhja-Carolinas, niinimetatud lahinguväljaosariikides, mis otsustavad valimiste tulemuse. Pilt ei olnud ilus ja Bannon teadis, et see kõik vastab tõele. Ta arvestas, et Trump võib kaotada demokraatide kandidaadile Hillary Clintonile võib-olla koguni kahekümne protsendiga, kindlasti kahekohalise numbriga.

Muidugi pakkus Trump meediatsirkust, kuid tal ei olnud endiselt organisatsiooni peale vabariiklaste rahvuskomitee oma. Bannon teadis, et Trumpi kampaaniameeskond koosnes mõnest ühes toas töötavast inimesest: kõnekirjutaja ja umbes kuueliikmeline eelsalk, mis plaanis üritusi kõige odavamates paikades, sageli vanadel kulunud staadionitel või hokiväljakutel üle riigi.

Sellest hoolimata oli Trump edestanud kuutteist konkurenti ja saanud vabariiklaste presidendikandidaadiks ning mõjus tähtsalt, võhiklikult ja õõnestavalt, püüdes rahva tähelepanu võita.

Nüüdseks 63-aastane Bannon, kes oli lõpetanud Harvardi ärikooli ja ägedalt rahvuslike − Ameerika kõigepealt − vaadetega, helistas Rebekah Mercerile.

Mercer ja tema perekond oli üks suuremaid ja vastuolulisemaid vabariiklaste kampaania toetajaid ning raha on Ameerika poliitika mootor, eriti vabariiklikus parteis. Mercerid olid pisut äärmuslikud, kuid nende raha tagas neile koha otsustamise juures. Neil oli ka osalus Breitbartis.

„See on halb, sest meid hakatakse selles süüdistama,” ütles Bannon Mercerile. Breitbart oli seisnud ka süngematel tundidel Trumpi kõrval. „See on Breitbarti lõpp.”

„Miks sa kampa ei löö?” küsis Rebekah.

„Ma ei ole elu sees kampaaniat juhtinud,” vastas Bannon. „Mitte sinnapoolegi.” Mõte oli absurdne.

„See Manafort on katastroof,” ütles Rebekah, viidates Trumpi kampaaniajuhile Paul Manafortile. „Praegu ei juhi kampaaniat keegi. Trump kuulab sind. Ta on alati soovinud täiskasvanu järelevalvet.”

„Kuule,” ütles Bannon. „Ma teeksin seda otsemaid. Aga miks peaks tema seda tegema?”

„Ta on olnud kogu aeg autsaider,” vastas Mercer ja mainis New York Timesi artiklit. „See värk on paanikaseisus.” Lühidalt, Trump võiks palgata Bannoni, kuna ta on meeleheitel.

Mercerid võtsid ühendust Trumpiga, kes pidi olema Long Islandil East Hamptonis rahakogumisüritusel New York Jetsi omaniku Woody Johnsoni pool. Tavaliselt kirjutasid Mercerid tšeki välja ja ütlesid, et neil ei ole vaja kandidaati nähagi. Seekord soovisid nad kümmet minutit koos Trumpiga.

Väikeses talveaias ei hoidnud pikka kasvu punapea Rebekah end tagasi. Tema isa Bob Mercer, kõrge IQ-ga matemaatik, ei öelnud peaaegu sõnagi. Ta oli üks muinasjutuliselt eduka, viitkümmet miljardit dollarit haldava riskifondi Renaissance Technologies ajusid.

„Manafort peab kaduma,” ütles Rebekah Trumpile. Ta lisas, et hetkel valitseb kampaanias kaos.

„Mida te soovitate?” küsis Trump.

„Steve Bannon lööb kampa,” vastas naine.

„Ta ei teeks seda elus sees.”

„Päris kindlasti teeb,” vastas Rebekah.

Bannon võttis samal õhtul Trumpiga ühendust.

„See lugu lehes on piinlik,” sõnas Bannon, viidates New York Timesi artiklile. „Te olete paremat väärt. Me suudame võita. Me peaksime võitma. Taevas hoia, see on ju Hillary Clinton.”

Järgmiseks võttis Trump ette Manaforti. „Ta on jäik,” ütles ta. „Ta ei mõju televisioonis hästi.”

„Kohtume homme ja mõtleme selle asja välja. Me suudame seda teha,” pahvatas Bannon. „Aga hoiame kõik suu kinni.”

Trump nõustus kohtuma järgmisel päeval, pühapäeva hommikul.

Mures oli sel päeval samuti Reince Priebus, 44-aastane Wisconsini advokaat ja vabariiklaste rahvuskomitee esimees. Esimehena oli Priebus olnud viis aastat Härra Sidemetelooja ja Härra Võrgustikukujundaja. Tema rõõmsa oleku taga peitus impeeriumi rajaja. Priebus langetas erakonna finantsotsuseid, palkas 6500 palgalist töötajat, esines regulaarselt televisioonis ja hoidis arvukaid sidemeid. Ta oli ebamugavas positsioonis.

Eraviisiliselt pidas Priebus augustit katastroofiks. „Pidev kuumalamp, mis ei kao kuhugi.” Ja isik, kes selle eest vastutas, oli kandidaat Trump.

Priebus oli üritanud kampaaniat algusest peale navigeerida. Kui Trump nimetas kõnes, milles ta 16. juunil 2015 oma kandideerimisest teatas, mehhiklasi vägistajateks, helistas Priebus talle ja ütles: „Sa ei tohi niimoodi rääkida. Me oleme kõvasti vaeva näinud, et hispaaniakeelseid valijaid enda poole meelitada.”

Trump ei mahendanud tooni ja ründas kõiki, kes teda ründasid. Ükski parteijuht ei ole eales pidanud tegelema säärase peavaluga nagu Trump. Senaator Mitch McConnell, vabariiklaste enamuse riukalik juht, oli Priebusele konfidentsiaalselt helistanud. Tema sõnum oli: unustage Trump, suunake vabariiklaste raha meile, senati kandidaatidele, ja keerake Donald Trumpi rahakraanid kinni.

Kuid Priebus tahtis hoida suhteid Trumpiga ning otsustas positsioneerida end kindlalt Trumpi ja McConnelli vahele. Tema meelest oli see taktikaliselt mõistlik. Ellujäämine parteile ja talle endale. Ta oli öelnud Trumpile: „Ma olen sada protsenti sinuga. Ma armastan sind. Ma töötan sinu heaks. Aga sa pead erakonda kaitsma. Mul on sinu kõrval ka teisi kohustusi.”

Priebus oli nõustunud tulema Trumpi kampaaniat tegema ja teda valimiskoosolekutel tutvustama. Ta nägi seda kui uppujale käe ulatamist.

The Timesi artikkel suutmatusest Trumpi taltsutada raputas. „Püha müristus,” mõtles Priebus. „See on tõesti hull.” Kampaania ähvardas koost laguneda. „See ei olnud kampaania,” leidis ta. „See oli naljategemine.”

Timesi artiklis räägiti nii paljust, et Priebus mõistis, et need kakskümmend allikat üritasid kas kampaaniat saboteerida või nagu tavaliselt, jätta endast head muljet.

„Ohtlikud ajad Trumpile ja parteile, võib-olla kõige hullemad,” mõtles Priebus. Edasiliikumiseks oli vaid üks tee: kõigi rinnete laiendamine. Rünnakud tuli äärmuseni viia, et vältida ohtlikku nõrkust.

Sel pühapäevahommikul saabus Steve Bannon Manhattanile Trump Towerisse ja ütles turvateenistusele, et tal on härra Trumpiga kohtumine.

„Pahasti küll,” vastas turvamees, „ta ei ole nädalavahetustel kunagi siin.”

Bannon helistas Trumpile.

„Hei,” selgitas kandidaat, „ma olen Bedminsteris” – seal asus golfiklubi Trump National. „Kuna sind siin ei ole, lähen ma golfi mängima. Tule siia, me sööme lõunat. Katsu jõuda ühe paiku.”

Ta hakkas jagama üksikasjalikke õpetusi sõiduks neljakümne miili kaugusele New Yorgist läände.

„Küll ma leian,” ütles Bannon.

„Ei, keera Rattlesnake Bridge’i teelt paremale ja siis umbes miil veel.”

„Ma leian. See on teie Trump National.”

„Ei,” ei jätnud Trump järele, „sa pead aru saama.” Ta andis põhjalikud sõidujuhised, üksikasjalikumad kui Bannon oli eales kuulnud teda millegi kohta selgitusi jagamas.

Bannon lasi autojuhil viia ennast Bedminsterisse keskpäevaks, olemaks kindel, et ta jõuab õigeks ajaks. Klubis juhatati ta viiele kaetud lauda.

„Te olete varakult kohal,” ütles keegi töötajatest. „Teised ei tule enne kella üht.”

„Teised?” küsis Bannon.

Tulema pidid Roger Ailes, kuberner Chris Christie ja „meer” – Rudy Giuliani.

Bannon oli vihane. Ta ei olnud siia tulnud kellelegi prooviesinemist tegema. Nad olid Trumpiga kokku leppinud, sõlminud leppe, mis ei tohiks tulla uuesti arutusele.

Esimesena saabus Ailes, Fox Newsi asutaja ja juht ning vabariiklaste aktivist juba alates Richard Nixoni ajast. Ta oli olnud Bannoni mentor.

„Mida kuradit?” ütles Ailes ja asus kampaaniat materdama.

„Kui hullud numbrid on?” uuris Bannon.

„Me saame tappa.”

„Ma rääkisin eile õhtul Trumpiga,” ütles Bannon. „Mercerid rääkisid temaga. Ma peaksin tulema ja kampaania üle võtma, kuid ära teistele kahele seda ütle.”

„Mida kuradit?” ütles Ailes uuesti. „Sa ei tea kampaaniatest midagi.” See ei tulnud kõne allagi.

„Ma tean, kuid igaüks suudaks asja korraldada paremini kui praegu.” Kuigi Bannon oli tundnud Ailesi aastaid, ei esinenud ta Ailesi Fox Newsis.

Kunagi oli Bannon öelnud: „Ma ei ole kunagi Foxis nägu näidanud, sest ma ei tahtnud olla talle tänu võlgu ... Ära kunagi ole Rogerile tänu võlgu või ta võtab su kõige naha ja karvadega.”

See oli teravas vastuolus ta suhtumisega Trumpi, kes oli tema meelest kerjaja. Trump oli esinenud 2015. aasta novembrist 2016. aasta juunini mitmes Bannoni „Breitbart News Daily” intervjuus raadiojaamas SiriusXM.

Ailes ütles, et nemad tulid iganädalasele debatiettevalmistusele. Esimene presidendikandidaatide debatt Hillary Clintoniga pidi toimuma pooleteise kuu pärast, 26. septembril.

„Debatiettevalmistus?” küsis Bannon. „Sina, Christie ja Rudy?”

„See on juba teine.”

„Ja ta tõesti valmistubki debattideks?” See avaldas Bannonile muljet.

„Ei, ta tuleb ja mängib golfi ja me lihtsalt räägime kampaaniast ja muust säärasest. Aga me püüame teda harjutada.”

Sisse astus kampaaniajuht Paul Manafort.

Bannon, kes nimetas ennast sageli tuld sülgavaks populistiks, tundis vastikust. Manafort oli riietunud nagu jahisõiduks, rätik kaelas. Otse Southamptonist!

Trump saabus ja võttis istet. Lauale toodi hot dog’id ja hamburgerid. „Üheteistaastase unelmate eine,” mõtles Bannon, kui Trump kaks hot dog’i alla kugistas.

Viidates New York Timesi artiklile tema keelekasutuse taltsutamise läbikukkumisest, küsis Trump Manafortilt, kuidas säärane lugu sai ilmuda. See oli üks Trumpi paradoksidest: ta ründas mõnuga peavoolumeediat, eriti Timesi, kuid pidas sarjamisest hoolimata Timesi oluliseks ja uskus üldiselt selle artikleid.

„Paul, kas ma olen tita?” küsis Trump Manafortilt. „Kas sa tahad öelda, et ma olen tita? Sa oled teles kohutav. Sul ei ole energiat. Sa ei esinda kampaaniat. Ma olen sulle seda kenasti mõista andnud. Sa ei lähe enam kunagi telesse.”

„Donald ...” üritas Manafort vastata.

Bannonile tundus, et see familiaarne eesnimepidi pöördumine ärritas Trumpi.

„On üks asi, mida te peate mõistma, härra Trump,” sekkus Bannon. „Selles artiklis oli kasutatud palju anonüümseid allikaid, me ei tea, kui tõepärane see on.”

„Ei, ma võin öelda,” vastas Trump, suunates oma raevu Manafortile. „Need on lekitajad.” Ta teadis, et tsitaadid vastavad tõele.

„Suurt osa sellest ei kinnita keegi oma nimega,” ütles Bannon. „Kõik peidavad ennast. The New York Times on täis kuradima valesid. Lõpetage, see kõik on jamps,” jätkas ta oma kirglikku rünnakut opositsiooni vastu, kuigi teadis, et see kõik vastab tõele.

Trump ei jäänud uskuma. Artikkel kuulutas tõde ja kampaania ümber tiirles lekitajaid. Manaforti materdamine jätkus veel mõnda aega. Siis pöördus Trump pooleks tunniks paari sõjaloo juurde. Manafort lahkus.

„Jää meiega,” ütles Trump Bannonile. „Asjad on hullusti, täiesti kontrolli alt väljas. See tüüp on luuser. Ta ei juhi kampaaniat. Võtsin ta kampa vaid selleks, et ta mind kongressist läbi aitaks.”

„Ärge muretsege nende numbrite pärast,” ütles Bannon. „Ärge muretsege nende 12−16 protsendi pärast, millised küsitlused ka ei oleks. Ärge muretsege lahinguväljaosariikide pärast. Asi on väga lihtne.” „Kaks kolmandikku riigist arvab, et me oleme valel teel ja 75 protsenti arvab, et riik on allakäigul,” väitis Bannon. „See loob pinna muutuseks. Hillary oli minevik. Kõik oli täiesti selge.”

Mõnes mõttes oli Bannon oodanud seda hetke kogu oma täiskasvanuelu.

„Vahe on selles,” selgitas ta. „Me lihtsalt pakume Clintonile võrdlusmomenti ja kontrasti. Te peate meeles pidama üht,” lisas ta ja tsiteeris oma mantrat: „Riigi eliidile sobib langus. Kas on nii?”

Trump noogutas nõusolevalt.

„Ja töörahvale ei sobi. Nemad tahavad muuta Ameerika jälle suureks. Me lihtsustame kampaaniat. Clinton on eliidi korrumpeerunud ja ebakompetentse status quo tribuun, nende tribuun, kellele langus sobib. Teie olete unustatud inimese tribuun, kes tahab muuta Ameerika taas suureks. Ja me teeme paari teemaga täpselt seda.”

„Esiteks,” jätkas ta, „peatame massilise ebaseadusliku sisserände ja hakkame piirama seaduslikku immigratsiooni, et oma suveräänsus tagasi saada. Teiseks, te toote riigile tagasi tootvad töökohad. Ja kolmandaks, me lõpetame mõttetud välissõjad.”

Need ei olnud Trumpile uued ideed. Nädala eest, 8. augustil, oli ta Detroidi majandusklubis peetud kõnes sellest kõigest rääkinud ja tümitanud Clintonit. „Tema on mineviku kandidaat. Meie kampaania on tulevikukampaania.”

„Need on kolm olulist teemat, mille vastu ta ei saa ennast kaitsta,” ütles Bannon. „Tal on oma osa piiride avamisel, halbade kaubanduslepete sõlmimisel ja töökohtade Hiinasse minekul, ning ta on uuskonservatiiv. Õigus?”

Trump paistis nõustuvat, et Hillary on uuskonservatiiv.

„Ta on toetanud iga viimast kui sõda,” jätkas Bannon. „Me lihtsalt materdame. Muud midagi. Jääge selle juurde.”

Bannon lisas, et Trumpil on veel üks eelis. Ta räägib toonil, mis ei mõju poliitiliselt. See eelis oli olnud ka Obamal 2008. aasta eelvalimistel Clintoni vastu, kes rääkis nagu koolitatud poliitik, mida ta oligi. Tema tempo oli üleliia treenitud. Isegi tõtt rääkides jäi tunne, nagu ta valetaks.

„Hillary-sugused poliitikud ei suuda rääkida loomulikult,” ütles Bannon. Nad rääkisid mehaaniliselt, küsitlustest ja sihtrühmadest lähtuvalt, vastasid küsimustele poliitilises kõnepruugis. See oli rahustav, mitte ärritav, see ei tulnud südamest või sügavast veendumusest, vaid mõne kõrgepalgalise konsultandi juhtnööridest – olla mitte vihane.

Trump ütles, et olgu peale, sinust saab kampaaniajuht.

„Ma ei taha mingit suurt lugu paleeintriigidest,” ütles Bannon. „Jätame Manaforti kampaaniajuhiks. Tal ei ole võimu. Ma kannan selle eest hoolt.”

Nad leppisid kokku, et kampaaniamänedžeriks nimetatakse Kellyanne Conway, särtsakas ja otsekohene vabariiklaste arvamusküsitluste analüütik, kes lõi juba kampaanias kaasa.

„Me paneme ta iga päev televisioonis esinema naistele sobiva näona, kes meie teemasid üles võtab,” tegi Bannon ettepaneku. „Sest Kellyanne on sõdalane. Ta läheb kõigele vastu, pea ees. Aga ta meeldib inimestele. Ja seda on meil vaja.”

Hetkelise enesekriitikaga lisas ta: „Mina ei lähe ilma peal telesse.”

Conway ei olnud samuti kunagi kampaaniat juhtinud. Seega oli neid kolm: roheline kandidaat, kampaania tegevjuht ja kampaaniamänedžer.

Kellyanne Conway juhtis sel kuul kampaaniareklaamide filmimist.

„Kas mina maksan neile inimestele?” küsis Trump temalt.

Ta kurtis kaamerate üle. Varustus tundus vana ja talle ei meeldinud valgustus. Võtteid ei tehtud kõrglahutusega (HD). Trump nurises võttegrupi üle. „Ütle neile, et ma ei maksa.” See oli tavaline.

Hiljem ütles Trump: „Ma tahan, et kõik peale Kellyanne’i lahkuksid.”

„Kõik kinnitavad mulle, et ma olen palju parem kandidaat kui Hillary Clinton,” ütles ta, soovides pooleldi teada naise seisukohta.

„Nojah, sir. Küsitlust pole vajagi.” Kuid nii mõndagi võiks teha teisiti. „Te kandideerite presidendivalimiste ajaloo kõige rõõmutuma kandidaadi vastu. Ning hakkab tunduma, et me ise oleme samasugused.”

„Ei ole.”

„See lihtsalt tundub nii. Ma jälgisin teid eelvalimiste ajal, siis tundusite hoopis rõõmsam.”

„Tunnen puudust neist päevist, kui me vaid mõnekesi ringi lendasime, valimiskoosolekuid pidasime ja valijatega kohtusime,” ütles Trump.

„Need päevad on möödas,” tunnistas Kellyanne. „Aga me peaksime suutma viia need üldvalimiste strateegiasse ja protsessi, mis võimaldaks teil neid oskusi maksimaalselt ära kasutada ja neist rõõmu tunda.”

Naine kasutas siirust ära. „Te teate, et te kaotate? Aga see ei pruugi nii olla. Ma uurisin arvamusküsitlusi.” Selle päeva CNN-i küsitluse järgi oli Trumpi kaotus kasvanud viielt kümnele protsendile. „Tagasitee on olemas.”

„Mis see on?”

Kellyanne uskus, et Trump oli teinud midagi, seda ise taipamata. „Ettekujutus, nagu ei suudaks Trump võita või ei oleks valimiskõlbulik, imes Vabariiklikust Parteist elujõudu.”

Valijad olid vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgijates pettunud. Kõlasid säärased argumendid: „Tuleb koonduda Mitt Romney selja taha. Tema on ainus, kes suudab võita. Te peate toetama John McCaini. Tema suudab võita. Jeb suudab võita. Marco suudab võita. Aga see,” Trump, teie, „ei suuda võita. Rahvas otsustas. Ma ei lase end uuesti petta,” ja tema sai ometi vabariiklaste kandidaadiks.

„Te saate enda taha rahvamasse, kuna ei ole teinud traditsioonilist poliitilist kampaaniat. Te olete loonud liikumise. Ja inimesed tunnevad, et nad on osa sellest. Nad ei ole piletit ostnud. Võin öelda, mida ma arvamusküsitlustest näen. Meil on kaks suurt takistust.” Kellyanne ütles, et nad ei tohiks kunagi teha suurt ülemaalist küsitlust. „See on ajakirjanduse rumalus.” Võidu võti peitub valijameeste kogus – kahesaja seitsmekümne valijamehe hääle saamises. Neil tuleb võtta sihikule õiged osariigid, umbes kaheksa lahinguväljaosariiki.

„Inimesed tahavad konkreetsust,” ütles Conway. Kõik oli olnud suurepärane, kui Trump avaldas juulis oma kümnepunktilise veteranide ameti reformikava või plaanitava viiepunktilise maksureformi plaani. „Inimesed tahavad konkreetsust, kuid seda tuleb neile üha uuesti ja uuesti korrata.

Teine nõrk koht, mida näen, on see, et inimesed tahavad olla kindlad, et te oma lubadusi ka täidate, sest kui te seda ei tee, kui ärimees ei suuda oma lubadusi teoks teha, siis olete lihtsalt järjekordne poliitik. Ja seda te ei ole.”

See oli müügijutt edasiliikumiseks, mida Trump paistis mõistvat.

„Kas sa arvad, et suudad seda värki juhtida?” küsis ta.

„Millist värki?” küsis Conway. „Ma juhin selle reklaami võtteid.”

„Kampaaniat,” ütles Trump. „Kogu värki. Kas sa oled valmis oma lapsi paar kuud mitte nägema?”

Conway nõustus sealsamas. „Sir, ma suudan seda teha. Te suudate need valimised võita. Ma ei pea ennast teie semuks. Ma ei pöördu kunagi teie poole eesnimepidi.”