Читать книгу Hirm. Trump Valges Majas - Bob Woodward - Страница 12

Sel pühapäevaõhtul suundus Bannon tööle – New Yorgi Trump Towerisse. Kampaania peakorterisse. See oli tema esimene käik sinna, presidendivalimisteni oli jäänud kaheksakümmend viis päeva.

Ta sõitis üles neljateistkümnendale korrusele. Päike ei olnud sellel augustiõhtul veel loojunud. Bannon mõtles, kuidas ta sisse astub ja umbes tuhat inimest küsib, mida Bannon siin teeb. Tal oli vaja ettekäänet.

Ta astus sõjaruumi, kiirreageerimiskeskusse, mis oli täis telereid.

Seal oli üks inimene. Bannoni meelest oli see poisike.

„Kes sa oled?” küsis Bannon.

„Andy Surabian.”

„Kus kurat kõik on?”

„Ma ei tea,” vastas Surabian. „Pühapäeviti on ikka nii.”

„See on kampaania peakorter?”

„Jah.”

„Ma mõtlen paika, kust kogu värki juhitakse?”

„Jah.” Surabian näitas vanema kommunikatsioonijuhi Jason Milleri tööruumi ja samuti kabinetti, kus töötas Hope Hicks, noor endine modell, kellest oli saanud kampaania peamine pressiesindaja ja ehk Trumpile lähim meeskonnaliige. Surabian oli kampaaniastaabi direktor.

„Kas te nädalavahetustel töötate?”

Surabian vastas jälle jaatavalt. Mõned töötasid Washingtonis, mõned istusid telefoni juures.

Bannon proovis veel kord. „Kas siin nädalavahetuseti on kedagi?”

„See on tavaline pilt.”

„Kus kurat on Jared? Ma pean rääkima Jaredi ja Ivankaga.” Bannon oli kuulnud, et Trumpi väimees Jared Kushner oli siinne suurvaim ja geenius.

Jared ja Ivanka olid Horvaatia rannikul meelelahutusmoguli ja demokraatide suurannetaja David Geffeni kolmsada miljonit dollarit maksnud jahil, mis oli üks suuremaid kogu maailmas, puhkusel koos ärinaise Wendi Dengi, Rupert Murdochi eksabikaasaga.

Manafort helistas Bannonile. Ta tahtis kokku saada.

„Tuled äkki siia?” kutsus Manafort.

„Kuhu?”

„Torni.”

Bannon pidi minema tagasi fuajeesse lifti, millega pääses eluruumidesse. Üles sõites mõtles ta, kas see oligi kokkulepe, mille Trump oli oma kampaaniajuhiga sõlminud. „Kui ta viskab mulle mõne Trump Toweri katusekorteri, miks ka mitte?” See oleks parem kui tema tilluke korter Bryant Parkis.

Selgus, et korter kuulub Manafortile.

Bannonil oli Manafortist kahju. Kampaaniajuhti oli hämmastanud Trumpi Twitteri-konto edu ja jõulisus ning ta oli ka endale konto teinud. Kuid New York Daily News oli avaldanud aprillis artikli „Tehkem Ameerika taas himuraks”, märkides, et Manafort, kes ehk ei teadnud, et Twitter on avalik foorum, oli jälginud ka Midtowni sidumis- ja svingeriklubi Decadence.

„Manafort jälgis laksuurgast, mis nimetab end linna intiimseimaks partnerivahetusklubiks.”

Manaforti korter oli kaunis. Tema abikaasa Kathleen Manafort, kes oli üle kuuekümne, kuid tundus Bannonile neljakümnesena, kandis valget ja lebaskles diivanil nagu sarja „Dünastia” staar Joan Collins.

„Ma tahan sind tõesti tänada, et sa püüdsid kampa lüüa,” ütles Manafort. „See on Donaldi moodi. Nii käitub ta kogu aeg.”

„Minu meelest ründas ta sind üsna odavate võtetega,” märkis Bannon.

Manafort viipas tõrjuvalt. „Kuule, kõik räägivad, et sa tunned meediat tõeliselt hästi,” ütles ta.

„Ma juhin parempoolset võrgulehte. Ma tunnen propagandat.”

„Mul oleks vaja, et sa üht asja vaataksid,” ütles Manafort ja ulatas talle The New York Timesi artiklivisandi pealkirjaga „Ukraina salaregistris on raha Donald Trumpi kampaaniajuhile”.

Bannon luges: „Käsitsi kirjutatud arveraamat näitab 12,7 miljoni dollari eest salajasi sularahamakseid härra Manafortile Vene-meelselt erakonnalt.”

„Kaksteist miljonit kuradima dollarit sularahas Ukrainast!” Bannon peaaegu karjus.

„Kuidas?” küsis proua Manafort end sirgu ajades.

„Ei midagi, kullake,” rahustas Manafort naist. „Ei midagi.”

„Millal see ilmub?” küsis Bannon.

„See võidakse avaldada täna õhtul.”

„Kas Trump teab sellest midagi?”

Manafort vastas eitavalt.

„Kui kaua sa oled sellest teadnud?”

Manafort ütles, et Times asus asja uurima kaks kuud tagasi. Bannon luges läbi umbes kümme lõiku. See oli surmalask. Manafortiga oli lõpp.

„Mu advokaat ütles, et ma ei teeks koostööd,” ütles Manafort. „Et see on lihtsalt kõmulugu.”

„Sa peaksid oma advokaadi lahti laskma.”

„Mõtlen sellele.”

„Sa pead Trumpile helistama ... temaga silmast silma kokku saama. Kui see ilmub ja tema sellest ei tea, on sul ots peal. Kuidas üldse võetakse vastu 12,7 miljonit sulas?”

„See kõik on vale,” ütles Manafort. „Mul oli kulusid.”

„Mida see tähendab?”

„Mina olen lihtsalt üldkonsultant,” selgitas Manafort. „Mul on poisid.” Ukrainas oli tema heaks töötanud hulk teisi isikuid. „See kõik maksti neile. Ma ei võtnud sealt poolt miljonitki.”

„Seda ei ole kirjas. Seda artiklis ei öelda. Siin seisab, et sa said sulas 12,7 miljonit dollarit, selge?”

Bannon helistas Jaredile. „Sa pead tagasi tulema,” ütles ta.

Timesi artikkel Manafortist ilmus veebis samal õhtul ja paberlehes järgmisel hommikul. Nagu Bannon ennustas, oli Trump marus. Teda ei olnud ette hoiatatud.

Trump helistas Reince Priebusele ja ütles talle, et Steve Bannon tuleb kampaaniajuhiks. Priebus pani imeks, et Trump toob jälle mängu kedagi, kellel pole kogemusi millegi juhtimisega, kuid ei öelnud seda. Ta oli leppinud Bannoni Breitbarti võrgulehega. Saanud vabariiklaste eliidi hulka kuuluvana kaks aastat Breitbartilt tappa, oli Priebus töötanud välja uue strateegia: oli palju lihtsam töötada koos Breitbartiga ja vähem tappa saada.

Küsitlused näitasid, et vaid seitsekümmend protsenti vabariiklasi toetas Trumpi. Neil oli vaja üheksatkümmet protsenti. See tähendas, et parteiaparaat tuli saada Trumpi poolele.

„Kuule, sa ei tunne mind,” ütles Bannon. Ta oli Priebusega aastate eest põgusalt kohtunud. „Mul on vaja, et sa täna pärastlõunal siin oleks. Ja see Katie Walsh, kes, nagu ma äsja kuulsin, on superstaar.” Priebusel ja vabariiklaste rahvuskomitee personalijuhil Walshil oli vabariiklaste andmebaas iga tõenäolise valija kohta riigis.

Bannon tahtis olla kindel, et RNC ei hülga Trumpi. Levisid kuuldused annetajate põgenemisest ja sellest, kuidas kõik erakonnas üritasid leida väljapääsu Trumpi segapuntrast.

Asi ei olnud nii, kinnitas Priebus talle. „Me ei lähe kuhugi.” „Me peame töötama meeskonnana,” ütles Bannon.

„Kas sa arvad, et saad sellega hakkama?”

„Kuule, Trump ei hooli üksikasjadest,” ütles Bannon. See oli nende teha.

Nagu Bannon hiljem oma tavapärase ropu suuga ütles: „Imesin 15. augustil Reince Priebuse munni ja ütlesin eliidile, et me ei suuda ilma teieta võita.”

Isegi kui Trump ja tema kampaaniameeskond seda ei teadnud, teadis Priebus, et Trump vajab enda kõrvale RNC-d. Trumpil ei olnud peaaegu mingeid kontoreid kohapeal valijate juures ning ta ei teadnud: poliitika põhitõdesid.

Priebus oli kulutanud kogu eelmise aasta, juhtides RNC ümberkorraldamist andmepõhiseks organisatsiooniks. Laenates Obama võidukast kampaaniastrateegiast, asus RNC kulutama hiigelsummasid – kokkuvõttes üle 175 miljoni dollari – analüüsi- ja andmemahu suurendamiseks, otsides üles eelvalimistel hääletajad ja kasutades seda infot piirkondades, mis jagati „naabruskondadeks”, kus tegutses terve armee vabatahtlikke.

Kogu selle aja oli eeldatud, et kui vabariiklaste kandidaat on valitud, kinnitab RNC selle läikiva uue vaguni üsna jõulise ja suure kampaaniaaparaadi külge. Hoolimata RNC vastutegevusest eelvalimiste ajal – Trump oli nimetanud komiteed häbiks ja saastaks ning öelnud, et Priebusel peaks enda pärast piinlik olema – oli RNC sisuliselt Trumpi kampaaniastaap.

Esimene samm oli toimetada hääletussedelid neile valijatele, keda peeti Trumpi-meelseteks, kuna nad kogusid üleriigilises andmebaasis skaalal 0−100 üheksakümmend punkti või rohkem. Ohios sai umbes kuuest miljonist valijast umbkaudu üks miljon tulemuseks 90 punkti või rohkem. Need miljon valijat võeti sihikule eelhääletuseks ning kohapealne personal ja vabatahtlikud otsisid viimse kui ühe üles, kuni valimissedel oli kohale toimetatud.

Edasi asusid kohapealsed kampaaniatöötajad veenma neid, kelle punktisumma oli 60 või 70, püüdes neid keelitada Trumpi poolt hääletama. Süsteemi eesmärk oli vähendada valijakonstantide juhuslikkust ning tagada, et vabatahtlikud ja kampaaniatöötajad keskenduksid neile, kes kõige suurema tõenäosusega võisid Trumpi poolt hääletada.

Kampaaniajuhi vahetumisest teatati 17. augustil. The New York Times kirjutas: „Trumpi otsus teha Breitbart Newsi uudisteportaali juhist Stephen K. Bannonist oma kampaania tegevjuht tõrjub trotslikult tagasi kauaste vabariiklaste katsed võõrutada teda suurustlevatest ja rassilise laenguga kõnedest, mis aitasid kaasa ta saamisele presidendikandidaadiks, kuid ähvardavad nüüd ta kandidatuuri ... Kuid härra Trumpi seisukohalt on härra Bannoni pardaletoomine poliitiline vaste lohutustoidu tellimisele.”

Bannon püüdis Trumpiga maha istuda ja arutleda strateegia peensuste üle ning kuidas keskenduda teatud osariikidele. Kandidaadil puudus vähimgi huvi sellest rääkida.

Bannon kinnitas Trumpile, et tal on „metafüüsiline kindlus, et te võidate, kui peate stsenaariumist kinni ning võrdlete end Hillary Clintoniga ja vastandate end talle”. „Iga aluseks olev number on meie poolt.”

„Sain aru,” ütles Bannon hiljem, „mina olen lavastaja ja tema näitleja.”

Kellyanne Conway oli käinud juulis Philadelphias demokraatide neljapäevasel kongressil. Ta oli kuulanud kõnesid, rääkinud delegaatidega, esinenud televisioonis. Tema tähelepanekud kujundasid ta praegust strateegiat. „Nende sõnum on: Donald Trump on halb ja meie ei ole Donald Trump. Ülejäänu hõlmasid rass, sugu, LGBT.”

Conway vermis väljendi „Trumpi peidetud valija”. Need olid inimesed, kelles eelseisvad valimised tekitasid segadust ja kes ütlesid: „Taevas küll, mu isa, mu vanaisa ja mina oleme kõik liidus. Ma hääletan Donald Trumpi poolt?” Küsimärgiga lõpus. „Ma hääletan miljardärist vabariiklase poolt?” Jälle küsimärk.

„Ja te saate need naised, kes ütlevad: teate küll, ma toetan naiste valikuõigust ... kuid ma ei usu, et Roe versus Wade^[1.] muutub. Kuid ma ei saa aru, miks inimeste majandusseis halveneb, nii et ma hääletan sellest lähtuvalt.”

Suur osa ajakirjanikest ei uskunud „Trumpi peidetud valija” juttu. Kuid Priebus ja Walshi andmebaas andsid RNC-le ja kampaaniameeskonnale ülevaate peaaegu kõigest, mida tegid tõenäolised valijad: millist õlut nad jõid, mis marki ja värvi autoga nad sõitsid, nende laste vanuse ja kooli, nende kodulaenu suuruse, nende sigaretimargi kohta. Kas nad saavad igal aastal jahiloa? Kas nad tellivad relvaajakirju või liberaalseid väljaandeid nagu The New Republic?

Ja Conway ütles: „Kogu riigis ei ole ainsatki Hillary peidetud valijat. Nemad on kõik end avalikustanud.”

Clintoni kohta ütles ta: „Tundub, et tal ei ole sõnumit. Kui ma oleksin tema, siis otsiksin endale sõnumi. Ostaksin sõnumi. Ning see oleks väga positiivne ja ergutav ja optimistlik. Kõik, mida ma olen seni näinud, ei ole optimistlik.”

Clinton ei olnud saavutanud viitkümmet protsenti kaheksas võtmeosariigis, kus Obama oli kaks korda võitnud enam kui viiekümne protsendiga. Conway oli Bannoniga nõus, et kui Trumpi kampaania suudaks võtta teemaks Hillary, mitte Trumpi, võidaksid nad tänu nendele Trumpi peidetud valijatele. Kui teemaks jääb Trump, „siis me arvatavasti kaotame”.

Kuus aastat varem, kui ta 2010. aastal esimest korda Trumpiga kohtus, ütles Bannon, keda valdasid siis samasugused muljed: „Mul on sõna otseses mõttes Archie Bunker ... Ta on Tiberius Gracchus”, pidades silmas teisel sajandil eKr elanud Rooma populisti, kes pooldas rikaste patriitside maa jagamist vaestele.

Bannon vaatas kava; lähenemas olid haridusnädal ja naistenädal. Kolmas nädal oli pühendatud väikeettevõtetele. Tundus, nagu kandideeriks George Bush vanem 1980. aastatel. Klassikaline maaklubide vabariiklus. „Visake see pask minema,” ütles ta.

Bannon pakkus Jared Kushnerile välja uue plaani. Trump oli kõigis lahinguväljaosariikides kahekohalise numbri võrra maas. Kavas pidi olema kolm etappi.

Esiteks, järgmised kuus nädalat: augusti keskpaigast 26. septembrini, kui pidi toimuma esimene debatt Hillaryga. „Kui me suudame vähendada vahet viie kuni seitsme protsendini, võib see luua silla võiduks.”

Teiseks, kolm debatinädalat. See oli äärmiselt ohtlik periood. „Ta on debattideks täielikult ette valmistamata,” ütles Bannon. „Hillary teeb ta maatasa, sest ta on parim” − debattides ja strateegias. Bannon ütles, et võti debattide pidamiseks on spontaansus. Trumpil ei olnud probleemi olla ettearvamatu. „Püüame teha debattides ootamatuid pöördeid. See on ainus, mis meil on ... kus ta saab ringi kõndida ja suhelda.” Siiski oli Bannon pessimistlik. „Meid tambitakse maha ... Siin kaotame toetust.”

Kolmandaks olid viimased kolm nädalat valimispäevani, viimasest debatist 8. novembrini. Bannoni meelest oli Steve Mnuchini, Goldman Sachsi kasvandiku ja kampaania ülemaalise finantsjuhi rahakogumine küündimatu nali. Nad peavad pöörduma Trumpi enda poole. Kandidaat võib kulutada oma raha piiramatus koguses.

Bannon ütles, et ta oli näinud andmeid, mis viitasid, et Ohio ja Iowa võivad olla võidetavad. Nad pidid võitma ka Floridas ja Põhja-Carolinas. Siis võivad Pennsylvania, Michigan, Wisconsin ja Minnesota tulla tagasi vabariiklastele. See kõik tundus olevat täielik ulme.

„See on Götterdämmerung,” viimane lahing, ütles ta.

Manaforti lahkumisest teatati 19. augustil.

22. augustil oli ajakirja Time kaanel pilt Trumpi lagunevast näost allkirjaga „Kokkuvarisemine”.

1 USA ülemkohtu 1973. aasta otsus abordi kriminaliseerimise või piiramise kohta. Tlk. [ ↵ ]