Читать книгу Asenduselu - Boris Fishman - Страница 2

pühapäev, 16. juuli 2006

Telefon helises veidi pärast kella viit. Päev hakkas ülekohtuselt juba koitma, tumesinine triip jooksis üle taeva. Kas öö polnud mitte alles alanud? Slava mõistus ütles, et oli. Aga akna koobaltsinises ruudus otsis päike teed ülespoole ja Upper East Side’i uhked tornid olid ülekuldamiseks valmis.

Kes valis kell viis pühapäeva hommikul vale numbri? Slava lauatelefon ei helisenud kunagi. Isegi telefoniküsitlejad olid talle käega löönud, ja see oli juba märkimisväärne saavutus. Pereliikmed ei helistanud enam, sest ta oli selle ära keelanud. Tema ateljeekorter, mis oli imekombel isegi ühe ajakirja nooremtoimetajale taskukohane, kajas telefonihelinast. Seal ei olnud mitte midagi peale kokkupandava diivani, kirjutuslaua, sepistatud väätidest ümbritsetud põrandalambi (mille vanaisa talle peale surus) ja pisikese televiisori, mida ta mitte kunagi sisse ei lülitanud. Mõnikord kujutas ta ette, kuidas ta haihtub seinte sisse nagu mõni vaim Poe loomingust, ja mugistas mõrult naerda.

Ta plaanis üles tõusta, et päeval ootamatult sarvist haarata. Mõnikord ärkas ta eriti vara, et nuusutada Carl Schurzi pargis õhku, enne kui päike muutis selle prügi, päikesekreemi ja koerasita iiveldama ajavaks seguks. Samal ajal kui prügiautod lõhestasid oma piiksumisega loidu õhku, seisis tema piirde ääres, silmad kinni, jõgi ööst endiselt mustjas ja ähvardav, vana puutumatu ookeani soolane hõng ninas. Varajane tõusmine täitis teda alati erilise lootusega, mis oli kättesaadav ainult enne kella seitset või kaheksat, enne kui ta tööle jõudis.

Telefon helises taas. Jumal õnnistagu neid. Ta sirutas käe alistunult välja. Tegelikult oli ta tänulik, et talle helistati. Isegi kui see osutuks telefoniküsitlejaks. Siis kuulaks ta küsimusi koolidele suunatud võlakirjade kohta, kuulaks kohe tõsiselt.

„Slava,“ sosistas vesine hääl – ema hääl – vene keeles. Slava tundis viha, seejärel midagi arusaamatumat. Viha sellepärast, et ta oli ju keelanud tal helistada. Teist tunnet sellepärast, et ema üldiselt kuulas teda neil päevil. „Sinu vanaema ei ole,“ ütles naine. Ta puhkes nutma.

Ei ole. Lause oli poolik. Vene keeles ei olnud lause lõppu vaja, aga inglise keeles oli. Inglise keeles võis ta veel elus olla.

„Ma ei saa aru,“ sõnas Slava. Ta ei olnud kellegagi neist rääkinud nädalaid kui mitte kuu aega, aga tema kujutluses oli aastaid süveneva tsirroosi all vaikselt kannatav vanaema Midwoodis oma voodisse naelutatud, nagu jääks ta muutumatuks nii kauaks, kui ta teda uuesti näeb, kuni ta lubab uuel kujutluspildil tekkida. Miski, mis oli varem tema sees kindlana püsinud, nihkus nüüd paigast.

„Ta viidi reedel haiglasse,“ ütles ema. „Arvasime, et jälle ainult hüdreerimiseks.“

Slava vaatas ainiti tekki oma jalgade ümber. See oli viledaks kulunud ja õhuke nagu vana särk. Vanaema oli seda lugematu arv kordi küürinud. Gelmanid olid selle Minskist kaasa võtnud, nagu Ameerikas tekke ei müüdaks. Ja ei müüdudki – mitte selliseid, mis olid hanesulgi täis topitud. Tekikott käis lahti keskelt, mitte külje pealt. Üks tüdruk oli kord tähtsal hetkel sinna sisse takerdunud. „Anna andeks, mulle on vist vaja puksiir kutsuda,“ ütles ta. Nad puhkesid naerma ja pidid otsast alustama.

„Slava?“ ütles ema. Tema hääl oli vaikne ja hirmunud. „Ta suri üksinda, Slava. Mitte keegi ei olnud tema juures.“

„Ära mõtle nii,“ ütles Slava, olles tema ebamõistlikkuse üle tänulik. „Ta ei teadnud seda.“

„Ma polnud eelmisel ööl maganud, nii et läksin minema,“ ütles ema. „Sinu vanaisa pidi hommikul minema. Aga siis suri ta ära.“ Ema hakkas uuesti halisema, nuuksed tatilörinaga segamini. „Ma suudlesin teda ja ütlesin: „Näeme homme.“ Slava, Jumal halasta, ma oleksin pidanud sinna jääma.“

„Ta poleks teadnud, et sa seal oled,“ ütles Slava karusel häälel. Ta tundis okset kurku tõusmas. Sinine hommik oli halliks muutunud. Kliimaseade suhises akna juures, niiskus luuras vargana õues.

„Ta oli täiesti üksi, kui ta ära võeti.“ Ema nuuskas nina. Telefonitoru krabises tema poolel. „Nii,“ ütles ema äkitselt tigedalt. „Kas sa nüüd tuled, Slava?“

„Loomulikult,“ ütles ta.

„Nüüd ta siis tuleb,“ ütles naine kurjalt. Slava ema suutis rekordilise kiirusega olla ühel hetkel õrn ja järgmisel jõhker, aga selline hääletoon polnud kasutusele tulnud ka siis, kui nad tülitsesid selle pärast, et Slava on pere maha jätnud. „Nüüd siis leidsid viimaks piisavalt hea põhjuse? Naine, kes oleks endalt sinu nimel naha maha nülginud. Naine, keda sa nägid eelmisel aastal… kui palju, Slava? Ühe korra?“ Ta muutis häält, et rõhutada ükskõiksust poja arvamuse suhtes. „Ta maetakse täna. Öeldakse, et seda peab tegema kahekümne nelja tunni jooksul.“

„Kes seda ütleb?“ küsis mees.

„Ma ei tea, Slava. Ära küsi minult selliseid asju.“

„Me ei ole usklikud,“ lausus mees. „Kas ta maetakse surilinas või kuidas seda tehaksegi? Ah, vahet pole.“

„Kui sa tuled, siis on sinul äkki samuti sõnaõigus,“ ütles ema.

„Ma tulen,“ lausus Slava vaikselt.

„Aita vanaisa,“ sõnas ema. „Tal on uus koduabiline. Berta. Ukrainast.“

„Hästi,“ ütles mees, püüdes abivalmis näida. Tema huuled tõmblesid.

Vanaema ei olnud. Selle võimalusega polnud ta end harjutanud. Miks mitte – vanaema oli ju aastaid haige olnud. Aga Slava oli kindel, et ta tuleb sellest eluga välja. Ta oli palju hullemaid asju üle elanud, lausa kujuteldamatuid olukordi. Mis siis see ära ei olnud?

Ta vanaema ei olnud selline, kes oleks kord poole aasta tagant pead käinud sasimas. (Ei olnud? Uus grammatiline aeg andis nagu vaenuliku riigi saadik oma volikirja üle.) Vanaema oli ta üles kasvatanud. Temaga heinamaal käinud ja jalgpalli kõksinud, kuni teised lapsed kohale tulid. Just tema oli tabanud ta mooruspuu alt Lõbusa Lenaga amelemast ja just tema oli ta koju tirinud. (Vanaisa oleks käsi hõõrunud ja juhtnööre andnud nagu poksitreener Lou Duva Slava kehastatud Holyfieldile, kes oli pea pooleldi Lena aukartustäratavate rindade vahele matnud, aga vanaema moraalitaju oli kõrgem.) Kui tuumareaktor plahvatas, sarjas vanaema vanaisa, et too raadioga jändas, vahetas siis ühe oma naaritsanahkadest (mille vanaisa oli mustalt turult ostnud, kui aus olla) naabri Žiguli vastu ning lasi Slava isal nad kõik nädalaks Leedumaale viia, kus ta naaritsanaha eest saadud rahaga neid majutas ja toitis.

Slava tundis vanaema kogu oma kehaga. Tema suu tundis teda tänu toidule, mida vanaema sinna toppis. Tema silmad tundsid teda tänu sellele, et ta neid oma pundunud sõrmedega puhtaks pühkis. Vanaema oli holokaustis olnud – holokausti sees? Nagu sõjaväes või tsirkuses? See tundus grammatiliselt vale. Holokausti juures? Pärines sealt, käis sellega kaasas, oli holokaustist, holokaustini? Hulk ingliskeelseid eessõnu ja neist kõigist jäi väheks – kuigi vanaema ei olnud rohkem midagi rääkinud ja mitte keegi ei olnud selle teemaga tema rahu rikkunud. Sellest ei saanud Slava aru, isegi kümneaastaselt. Tolleks ajaks oli temani juba jõudnud ameerikalik arusaam, et teadmine on parem kui mitteteadmine. Ühel päeval on vanaema läinud ja mitte keegi ei teagi seda. Aga ta ei julgenud ikka küsida. Ta kujutas kõike ise ette. Haukuvaid koeri, keerdus okastraati, pidevalt halli taevast.

„Head aega, Slava,“ katkestas ema tema mõtted. Ta rääkis, nagu tunneks vaevu poega. Telefoniliinist kostsid juba tuttavad helid. Slaval oli tunne, et ainult nemad vestlesid, samal ajal kui kaheksa miljonit inimest magasid. Olukorra ebareaalsus õrritas teda. Südametult: vanaema oli läinud. Vanaema ei olnud.

Kui kaua nad vaikisid? Nad vaikisid isegi teineteisega rääkides. Lõpuks ütles ema kaugel häälel: „Meie esimene Ameerika surm.“

Allkorrusel, uksehoidja tööpostil, oli Rich saadetiste kappi mattunud. Slava kiirendas sammu, et esimesena välisukseni jõuda, sest talle ei meeldinud peenutsevalt ühe koha peal tammuda, kuni Rich (sünd Ryszard Poolast), Bart (sünd Barros Ungarist) või Irvin (sünd Ervin Albaaniast) jalgu lohistades ukse juurde tuli. Slavale meeldis vanematele meestele ust avada, mitte vastupidi. Aga Rich, Bart ja Irvin tahtsid innukalt tema päevast osa võtta, silmad solvunud imetlusest säramas – ta oli kaasimmigrant, kes oli kõrgemale jõudnud. Üks kord oli Slava püüdnud Richi veenda, et ta saab ise välisukse lahti teha, aga vanem mees oli vaid hoiatavalt nimetissõrme püsti ajanud.

„Slava, kuidas ljäheb?“ küsis Rich nüüd kapisügavusest. Ta oli fuajee põranda ära poleerinud ning uksest nelja meetri kaugusele jõudnud Slaval kriuksusid kingad iga sammuga. Tüütu poolakas tuli tantsija täpsusega keemilisest puhastusest saabunud riiete ja saadetiste kastide vahelt välja ning libistas käe ukselingile. „Ilusat pjaeva, pjalun, okei?“ ütles ta liigutava põlgusega.

Meie esimene Ameerika surm. Ilusat pjaeva, pjalun. Slava astus majast välja ning oletused hakkasid taas ahvatlevaid alternatiive välja käima. Rich jõudis ikka esimesena ukseni, number kuus rong oli endiselt Upper East Side’is toimunud õnnetuse tõttu rivist väljas ja vanaema oli ikka veel elus, kratsides Midwoodis hommikumantlis jõuetult oma lamatisi. Jah, tema sapijuhad olid ummistunud, bilirubiinitase oli kõrge – Billy Rubin oli ju juudi juurtega poiss, ta ei teeks vanaemale haiget! –, aga ta oli endiselt elus, näris huuli ja põrnitses vanaisa.

Sellest ajast kui Slava viimati Lõuna-Brooklynis käis – peaaegu aasta tagasi, nagu ema halastamatult öelda oskas –, oli vanaisa kortermaja nurga taga uus tornelamu kerkima hakanud, kaks selle kvartali restorani olid uksed kinni pannud ja siis uue nime all need jälle lahti teinud ning kohalik nõukogu liige oli sunnitud seksiskandaali tõttu kohalt lahkuma. Kui rong Ditmas Parkist üle sõitis, möödus Slava samadest vanadest töökodadest ja nurgapoodidest, seesama muusika tümpsus tuunitud Camarode toonitud klaaside tagant ja seesama korrumpeerunud poliitik oli kuulutusetahvlitel (ainult et tema pahe oli nüüd musta raha osaline tagastamine). Need inimesed olid tulnud Ameerikasse, et nad rahule jäetaks.

See siin oli välismaa, kui sa tulid Manhattanilt. Hooned olid väiksemad ja inimesed suuremad. Nad sõitsid autoga ja enamiku jaoks oli Manhattan sädelev peavalu. Kui rong Midwoodile lähenes, läks kaup paremaks ja hinnad langesid. Siin maitses dattel nagu šokolaad ja seda peeti vooruseks, kui sa suutsid poemüüjat – hiinlast, mitte korealast, mehhiklast ega araablast – veenda, et ta müüks selle odavamalt, kui kauba vahele pistetud papitükil seisis. See oli maailm, mida alles loodi. Mõnes naabruskonnas elati pärast saabumist keskmiselt alla aasta. Need Ameerika põngerjad hakkasid alles roomama. Aga mõned oskasid juba Ameerika heldekäelisuse suurt pöialt suhu pista.

Vanaisa elas teisel korrusel kollakaspruunidest tellistest majas, kus üürnikeks olid endise Nõukogude Liidu elanikud ja mehhiklased, kes neil magada ei lasknud. Kuna vanaisa sai pensionitoetust, ei tohtinud ta ametlikult palka saada. Kegelbaumidele korterist 3D müüs ta lõhet, mida ta sai hulgimüüjatelt, kelle saadetisi ta Vene toidupoodide ees ootas. Miks maksta poes sees ühe naela eest 4.99, kui ta võis kõnnitee serval selle eest 3 dollarit maksta? Poisid hulgimüügikaubikus naersid ning viskasid talle tasuta lesta ja turska.

Kegelbaumide kõrval elasid Rakoffid, Ameerika juudid. Neid kohutasid mereannid, mis vanaisa käes olevast võrgust kotist välja ilmusid. Aronsonid (sovetid korterist 4A) andsid raha nitroglütseriini eest, mida vanaisa arst kirjutas välja rohkem kui vaja igakuise Courvoisieri konjaki pudeli eest. Mehhiklastel (korterist

2A, 2B ja illegaalsest keldrikorterist) lõikas vanaisa juukseid, sest nemad ei tahtnud lõhet ega nitroglütseriini. Kirn, milles need uustulnukad kuju võtsid, jõudis vaevu koore välja sülitada, kui see juba uuesti täideti. Loomulikult oli iga laar lahjem kui eelmine.

Slava ronis trepist teisele korrusele ja seisis vanaisa ukse taga. Tavalisel päeval oli tema televiisorit juba esimese korruse postkastide juurde kuulda – kättemaksuks keldris elavatele mehhiklastele, kes nädalalõppudel suuri Budweiseri õllepudeleid kildudeks loopisid. Nüüd oli kõik vaikne, siinpool ust oli päev nagu päev ikka.

Uks oli lahti. Tavaliselt keeras vanaisa kõik kolm lukku kinni – selles Brooklyni osas vilasid pilgud endiselt sovetliku saamahimuga ringi. Aga täna oli leinapäev. Nagu külaelanikud Tolstoi teoses, kes süütasid pärast õhtusööki õues tule, kutsus ka tema inimesi külla.

Toas täitis õhku magus lõhn, köögis kliristati nõudega. Slava lükkas kingad jalast ja läks kikivarvul koridori otsa, kuni ta nägi elutuppa. Vanaisa oli beežil diivanil, udusulgi meenutavad tuhakarva juuksed peos. Tänaval märkasid naised kõigepealt vanaisa – Itaalia kašmiirülikonnas, käed ja käsivarred meresiniseid tätoveeringuid täis –, enne kui nad panid tähele tütrepoega, kes tema käe alt kinni hoidis. Nüüd oli ta dressipükstes ja maikasärgis ning nägi välja nagu vana mees. Tema varbaküüned nuusutasid õhku, püüdes nagu kontrollida, kas maailm on ikka alles.

Diivan sisises, kui Slava vanaisa kõrvale istus. Jevgeni Gelman võttis käe näo eest ära ning vaatas tütrepojale otsa, nagu ta oleks keegi võõras – solvav oli tutvuda inimesega, ilma et tema kõrval oleks olnud naist, kellega ta oli pool sajandit koos veetnud. Slava oli märk miljonist kuratlikult julmast kohmetushetkest, mis teda ees ootasid.

„Läinud, su vanaema,“ halises vanaisa ning keeras pea Slava tärgeldatud päevasärgi vastu. Ta nuuksatas valjult, seejärel tõmbus tagasi. „See on kena ülikond,“ ütles ta.

„Ema helistas?“ küsis Slava. Venekeelsed sõnad kõlasid nii, nagu oleks neid keegi teine öelnud: nasaalselt, kumeralt, ebagrammatiliselt. Ta oli viimati vene keeles rääkinud viimane kord emaga vesteldes, kuu aega tagasi, kuigi ta vandus endiselt vene keeles ja imestas ka. Uh tõ. Suka. Bultõh.1 Neil ei olnud inglise keeles häid vasteid.

Vanaisa uuris Slava nägu, et sealt tema südamevalu välja lugeda. „Ema on Grusheffis,“ lausus ta. „Ta käskis inimestele helistada ja neile rääkida. Šnejersonid tulevad. Benja Zeltzer ütles, et püüab end vabaks saada. Ta on kolme toidupoe omanik.“

„Kas keegi aitab ema?“ küsis Slava.

„Ma ei tea. See rabi, Zilberman?“

„Sa ju tead, et Zilberman ei ole rabi,“ sõnas Slava.

Vanaisa kehitas õlgu. Ta ei esitanud teatud asjade kohta küsimusi.

Zilberman ei olnud rabi. Nagu ka Kuvshitz ei olnud rabi ega Grjanik. Need sovettidest immigrandid, kes olid veidi heebrea keelt õppinud, jõlkusid haiglate ooteruumis ja viibisid mugavalt lähedal, et aidata väikese tasu eest õilistada sellist surma nagu vanaemal, korraldades talle toorale vastavad matused. Ja miks ka mitte? Nende vennad ja sugulased tassisid mööblit, sõitsid koidikust saadik invabussiga, pahteldasid seinu, kuni sõrmed narmendasid ja veritsesid – nii et kes siis targem oli?

Ja kas need mehed ei pakkunud mitte täpselt seda, mida kliendid tahtsid? Kas nad ei vastanud ameerikaliku kombe kohaselt lihtsalt turu nõudlusele? Nende kaasmaalased olid liiga palju aastaid nõukoguliku ateismi all elanud, et järgida juudi rituaale nüüd, kui nad võisid seda vabalt teha, aga nad tahtsid sellest mekki saada, pühadusekübet, forshpeis’i2 maitsta. Siinkohal tulidki mängu Zilberman ja teised, kes muutusid ajutiselt Mosheks, Chaimiks ja Mordechaiks. Need kahtlased artistid valisid juudi matusekommetest välja vaid mõned. Kiire matmine, nagu juudi seadus ette näeb – kindlasti. Aga mis puudutas tavalist männipuust kirstu, mida ei ümbritsenud ükski lilleõis – kas see ikka oli õige? Surnu ei olnud ehk miljonär ega rahvusvaheliselt tuntud isik, aga ta oli perekonna ankur, ta oli üle elanud maailmasõjad ja kandis endas puhast elutarkust. See inimene oli ära teeninud midagi paremat kui number 2 männipuust kirst. Grusheffi matusebüroos – Valeri Grušev arvas, et kaks f-tähte nimes jätsid mulje, et tema esivanemad olid pärit aristokraatide seast, kes 1917. aastal läbi Prantsusmaa bolševike eest põgenesid – leidus kirste Valgevene kasest, California hiidsekvoiast, isegi Liibanoni seedrist. Kas need, kes kadunukest tundsid, ei väärinud võimalust temaga matusetalitusel viimast korda hüvasti jätta? Mosche ja Chaim korjasid iga leinamise nüansi pealt lisatasu.

„Ma helistan ise, kui tahad,“ ütles Slava vanaisale.

„Olen peaaegu lõpetanud,“ sõnas vanaisa. „Polegi palju inimesi, kellele helistada, Slava.“

Köögis kolisesid potid ja kraanivee pahin katkes. Üks naine kirus enda kohmakust. Vanaisa tõstis pea, pilk taas ergas. „Tule,“ ütles ta, käsi Slava käsivarrel. „Kõik muutub, sa pole nii kaua siin käinud.“ Ta tõusis püsti, toetudes Slava käsivarrele suurema raskusega kui vaja.

Nad seisid köögiuksel käevangus nagu armastajapaar. Vanaisa sinised silmad täitusid pisaratega. „Berta,“ ütles ta kähedalt. „Minu tütrepoeg.“ Vaatamata naise surmale suutis vanaisa oma uue koduabilise vastu meeldiv olla, tutvustades talle ametlikult oma lapselast.

Berta keha oli nagu sovetlik kõrghoone, iga korrus ülemäära täis tuubitud. Tema varvastel säras hõbedane küünelakk ja need olid surutud platvormkingadesse, mida ta susside asemel kasutas; lillemustrilised põlvedeni ulatuvad retuusid olid tema lihakarnis rippuvaid kintse meenutavad reied surmahaardesse võtnud. Slava tundis kubemes reetlikku tukset. Naine ei kuulnud vanaisa.

„Berta!“ haugatas vanaisa. Tema käsivars tõmbus pingule ja ta koputas vastu seina. Berta keeras end kiiresti ringi. Kortsude ja murelike lähestikku asetsevate silmade taga oli tema nägu säilitanud noorusliku rikkumata ilu. Tema nahk säras.

„Poiss!“ kiljatas ta. Ta tõstis pikkades kollastes nõudepesukinnastes käed üles, nagu püüaks tänavaröövlit rahustada, paterdas Slava poole ja võttis ta oma pekiste käsivarte vahele. Berta pidi ka vanaisa ees demonstratsiooni korraldama. Üks telefonikõne koduõdede agentuuri koordinaatorile, kes sai vanaisalt igakuiselt kingituseks šokolaadi ja parfüüme, ning Berta oleks saadetud tööle mõne halvatu juurde, kellel peab perset pühkima ja kellele tuleb lusikaga kaerahelbeputru sisse sööta. Slaavitar Berta, kelle rahvas oli vanaisa-taolisi juute terroriseerinud! Selles rohkem kui külluslikus lihavalikus Ameerika supermarketites, haruldase tehnoloogia kättesaadavuses ja isegi halvakspanus, millega ameeriklased oma presidendist rääkisid, seisneski selle riigi salapärane suursugusus, mis oli Minskist pärit Gelmanid enda rüppe võtnud. Sellel oli võim oma piinajatest köögiabilised teha.

Berta hoidis Slavast kinni nagu mantlihõlmadest talvel ja see tekitas mehe pükstes erutuse. Pliidil särises pann või ja sibulaga. Õhus oli tunda magusat hõngu. Peielaud on toidu all lookas.

Külalised pidid nägema: selles majas ei tule hoolitsusest puudu.

Kui Slava embas vanaema köögis naist, keda ta polnud kunagi varem kohanud, lähedusega, mida neist kumbki tegelikult ei tajunud, taandus temas see tunne, millega ta oli vanaema meenutama hakanud – see tunne, nagu oleks keegi vaikselt kikivarvul valest toast välja hiilinud. Matusetalitusel süüdistatakse teda ükskõiksuses, samal ajal kui ema ja vanaisa teineteise külge klammerduvad ja halavad. Külalised pidid ju nägema.

Pildi kokkupanekuks oli kulunud kaks aastat, mille jooksul tema artikleid Centurysse vastu ei võetud. Suured ilmutused on nagu aeglaselt valminud road, aga kui need küpseks saavad, annavad nad endast märku ootamatult nagu ahjul olev taimer. Vanaisa oli teda aidanud. Slava oli neil ühel vihmasel õhtul külas. Õhtusöök oli söödud, koduõde nõud ära koristanud, vestlus soiku jäänud. Vanaema puhkas. Vanaisa istus küljega ühel söögitoa toolil, peopesa laubal. Slava jälgis teda kaheinimesediivani kurdude vahelt. Tema mõtted liikusid järgmise päeva ülesannetele, ühele parasjagu päevakorras olevale loole.

Vanaisa sirutas peopesa välja, püüdes justnagu kellelegi teisele ruumis viibijale midagi selgeks teha, ning lausus: „No mis, kas nüüd on hilja ärimeheks hakata? Ei ole. Praegu pole üldse hilja.“ Ta raputas peopesa. Praegu pole üldse hilja.

Slava peaks hoidma vanaisa, tema naabrite ja terve selle neetud venelaste, valgevenelaste, ukrainlaste, moldovlaste, grusiinide ja usbekkide naabruskonna lähedusse, kui ta tahab kirjutada mõnele vene ajalehele, mida nüüdseks oli kogukonda päris palju tekkinud. Kui ta tahab elada nende hulgas, kes ütlesid, et „meie ei käi Ameerikas“, kui autoregistrikeskus ja Brodvei välja arvata. Kui ta tahab käia pisikestes poodides, kus müüakse kasevihtasid, millega end aurusaunas peksta, ja haruldast Türgi šampooni, mis aitas kiilaspäisuse vastu. Aga mitte Centuryle. Kui ta tahab, et mõni endine langevarjur murraks õrnalt tema käeluu, nii et ta saaks väita, et ta murdis selle Key Foodi poe ees jääl kukkudes, ja talle makstaks töövõimetuse eest. Kui ta tahab välja minna kõrgfinantsi vallas töötava Sveta Beiniga, kes oli äsja ostnud kaheksakümne nelja ruutmeetrise rõduga korteri. Ostnud. (Tegelikult ostsid selle tema vanemad, kes võtsid endale voli seda ka kujundada lakitud pindade, rokokoomööbli ning emme-issi fotodega.)

Aga kui Slava tahtis saada ameeriklaseks, rookida oma kirjutised puhtaks saastast, mis täitis juttu iga kord, kui ta sovetliku Brooklyni mädamülkast tagasi jõudis; kui Slava Gelman – immigrant, algaja barbar, kelle ees laius kotkana teelahe – soovis kirjutada Centuryle, pidi ta sealt eemale pääsema. Endale dialüüsi tegema, nagu vanaema neerudele tehti.

Ta ei käinud enam külas, lõpetas helistamise, lasi kellelgi teisel öid vanaema haiglavoodi kõrval veeta, kuni masinad tema neere puhastasid. Vanaema ei saanud enamasti sellest nagunii aru. Slava mõtles tema peale Manhattanil eksiilis olemise ajal, kui tema artikleid ei avaldatud kohe, nagu ta oli oodanud. Kahvel taldrikutäie tatrapudru kohal, vaadates ainiti jõge, mis eraldas Manhattanit Queensist, ja unne suikudes.

See oli murenemine, vahe siinse ja sealse vahel, ütles ta endale. Teema oli vana, tüütu ja tuntud: see immigrant muutis oma nime, et Ameerikas edu saavutada. See hülgas oma usu. Ja see eemaldus ajutiselt oma perekonnast, suurest kriisist. Slava ei kavatsenud metsaonni inimloomust tundma õppima minna. Ta kavatses minna Centurysse – legendaarsesse, salapärasesse Centurysse, mis oli vanem kui The New Yorker ning täiuse kehastus, hoolimata sellest, et see oli viimasel ajal tähtsust kaotanud. Ei, Slava ei teeniks niisama palju raha kui Igor Kraz proktoloogina, aga ta ei pidanud ka päev läbi sitaseid soolikaid kompama. Century oli 1956. aastal avaldanud esimese raporti Budapestist. Nad olid esimesed, kes võtsid abstraktseid ekspressioniste tõsiselt. Nad võtsid vahele Ivan Boesky ja päästsid Van Cortlandti pargi. Ühelegi Gelmanile ei tähendanud see midagi – hea küll. (See on Ameerika ajakirjade Honda, oli Slava püüdnud selgitada. Versace, Sony.) Aga haritud ja arukad inimesed terves riigis, keda oli kokku kolm miljonit, nagu viimane tellijate loendus näitas, suhtusid Centurysse samamoodi nagu Slava ema Inglise kuningannasse: aukartuse, sügava lugupidamise ja metsiku uudishimuga. Slava ei kirjutanud Centuryle, aga Gelmanitel ei olnud vaja seda teada – nad ei ostnud seda ajakirja nagunii mitte kunagi. Slava kavatses tasapisi sinna kirjutama hakata – edu on edu, eks ole, isegi kui proktoloogia asemel on kirjandus. Ta ei planeerinud seda küll niimoodi, aga nad veel näevad. Ta pidi edu eest maksma, aga teda ootas ka tasu.

Kaks päeva enne vanaema surma vedas tal puhtjuhuslikult – või tegelikult mitte juhuslikult, sest tema kõrval töötav Arianna Bock kasutas selleks oma võluvõimeid – ja talle tehti ettepanek Centuryle artikkel kirjutada, pärast seda kui ta oli kolm aastat tulutult ise püüdnud sedasama saavutada. Ta oli vanaema viimasel elupäeval vaadanud, kuidas üks linnaronija Morningside Heightsis mööda Ulysses S. Granti hauamonumenti üles kribis. Nüri trikk – selles võimatus linnas oli kõigil oma kiiks ja sellel mehel oli siis niisugune –, aga Slava imes sellest hetkest välja suurejoonelise essee poliitikast, mandritest, armastusest. Sellepärast ta oligi pühapäeval nii raskelt ärganud – ta oli kirjutanud suurema osa laupäeva õhtust, samal ajal kui vanaema – teadlikult? mitteteadlikult? – oma viimaseid tunde veetis. Keegi ei lubanud midagi, aga nimi artikli all Centurys oli suur asi. Ainult The New Yorkeri autorite sekka jõudmine tähendas niisama palju. Selle põhjal jagati lausa lepinguid raamatu kirjutamiseks. Lõpuks ometi see juhtub. Ainult et liiga hilja.

Grusheffi matusebüroo võttis enda alla pool Ocean Parkway äärset kvartalit ja Grusheffi nimi kattis hoone kahte tänavapoolset külge. Lai puiestee oli keskpäevases kuumuses unne suikunud, üksikud mööduvad autod liikusid üsna innutult edasi. Markiiga kaetud sissekäigu postid olid kuldsed ja ovaalsetele akendele olid klaasi matistamise teel joonistatud merineitsid.

Matusetalituse ruumi viivas koridoris oli maas abstraktsete siksakkide ja joonte sigrimigriga vaip, mida ääristas inimkõrgune roheala: paradiisilinnud ja kärtsroosad anemoonid olid pandud kokku kõrgeteks seadeteks, mis tekitasid tunde, et oled teaduslaadale sattunud. Valeri Grusheff, kellel olid käisel mansetinööbid ja rinnataskus rätik, sibas kogunevate leinajate vahel ringi.

Külalised nägid välja nii, nagu hakkaks mängima stseenis, kus kujutatakse elu kümme aastat hiljem – silmaalused kottis ja vöökohad ümarad. Vanaisa, kes nägi välja ogar, kuid usutavalt leinav, seisis lämmatavale ilmale vaatamata nurgas mantlis, kirudes neid omaette. Nõukogude Liidus, kus ta sai tänu oma ametlikule närusele töökohale meestejuuksurina rongide peaterminalis Moskvast, Chis¸ina˘ust ja Jerevanist öiste rongidega linna voolava kauba väravas viibida, oli ta neile inimestele hankinud arbuuse, konjakit, sektsioonkappe, viisasid. Kui neil tekkis vajadus, oli tema telefoninumber hõlpsasti leitav. Aga demokraatlikus Ameerikas said nad ise endale arbuuse ja arstiaegu hankida. Nüüd pidi vanaisa alati inimestele ise helistama, et teda kutsutaks sööma jääke eelmise päeva peost, kuhu teda polnud kutsutud. Slava ei pidanud küll arvet, aga kuhu jäi nende tänutunne? Tema tagumikku ei näe nende toolil enam küll mitte keegi.

Kõnealused isikud tervitasid Slava ema liialdatud sõbralikkusega nagu inimesed, kes ei ole teda aastaid näinud.

„Ta on taevas.“ – „Ole oma isa nimel tugev.“ – „Tal on nüüd kergem.“ – „Ole oma poja nimel tugev.“

Slava isa sikutas nurgas metallist klapptoolil särgikraed sirgeks, näides hüljatud nagu laps, kes istub hämaruse saabudes kooli ees. Ta oli kohal, aga nähtamatu, täpselt nagu talle meeldis. Ta polnud isegi siis protesteerinud, kui Slavale anti vanaisa, mitte tema perekonnanimi.

„Jevgeni Isakovitš,“ hüüdis üks mees vanaisale. Ta vaatas üles ja noogutas mõtlikult, olles tänulik, et ta kaastunde avaldamise järjekorrast ära võeti. Vanaisa pilk hakkas ruumis ringi rändama. Slava teadis kuidagi, et ta otsib teda. Lapselapse üles leidnud, hakkas vanaisa kulme näppima. Kui Slava tema juurde astus, ulatas ta käe ja Slava võttis selle vastu.

„Minu kaastunne, südamest,“ ütles mees vanaisale, asetades peopesa südamele. Tal oli seljas nahktagi, tema nägu oli kortsus nagu müürsepal ja selle taga oli lühike hobusesaba. Ühes kõrvas oli tal tilluke kullast rõngas. Ta sirutas karvaste sõrmenukkidega käe välja ja võttis vanaisa lõdvast peost kinni.

„Aitüma, Rudik, aitüma,“ lausus vanaisa.

„Kas tahate vaadata?“ küsis mees.

„Jah, jah,“ sõnas vanaisa. „Tahame.“

„Astute ehk kabinetti?“

„See on minu tütrepoeg,“ ütles vanaisa Slava poole keerates.

„Rudolf Kozlovitš.“ Mees sirutas käe välja. „Millega te…“

„Ta õpib veel,“ lausus vanaisa. „Harvardis.“

Kabinetis tegi Kozlovitš lahti Washingtoni kalmistu sinaka kaardi. See oli nagu väike linn, kus puiesteed ja tänavad olid puude järgi nime saanud: Sarapuu, Vahtra, Saare. Keskel jooksis McDonald Avenue, mille kohal kõmistasid rongid.

„Aia äärde ei taha,“ lausus vanaisa.

„Seal on nüüd kunstmuru,“ ütles Kozlovitš. „Samasugune nagu jalgpalliplatsidele pannakse. Ja sealt ei näe sisse.“

„Aia äärde ei taha,“ kordas vanaisa.

Kozlovitši sõrm liikus mööda joont teisele poole kalmistut. „Kontor asub selles küljes.“

„Mida see tähendab?“

„Kalmistuvahid töötavad seal. Siin on rohkem inimesi. Miinuseks on see, et ka rong ei ole väga kaugel.“

„Kus kõige vaiksem on?“

„Vaikne on siin.“ Kozlovitš libistas sõrmega üle sadade hauaplatside. „Sellele küljele ehitatakse uusi korterelamuid, aga tööd on peaaegu lõpule jõudnud. Tulbi tee.“

„Ta armastas tulpe,“ ütles vanaisa.

Kozlovitš laiutas käsi. „See on saatus.“

Rudolf Kozlovitš oli tuntud mees. Ta oli tulnud Odessast 1977. või 1978. aastal. Ta vaatas ringi ja mõtles välja plaani. Ühel päeval röövis ta paari palgatud selliga Macy kaubamaja auto, millega veeti karusnahku. Soobli-, naaritsa-, rebasenahku. Nad viisid neid ühekaupa samasse ketti kuuluvatesse poodidesse tagasi, jättes mulje, et lihtsalt paljud naised tõid kingituse tagasi, mis polevat neile sobinud. Nad olid nina peale juba üle saja tuhande dollari kogunud, enne kui kauplus sai aru, mis juhtus. Rudolf ostis oma saja tuhande eest sada valitud hauaplatsi Bay Parkwayl ja McDonald Avenuel.

Nii ta siis käiski haiglas ja matusebüroos. Tal oli oma informaatorite võrgustik – onkoloogid, õed, matusebüroo direktorid –, mida Macy kaubamaja turvameeskond võis vaid kadestada. Loomulikult oli Kozlovitši äri mitteametlik ja see oli jaotatud mitme tegija vahel, kes küsisid väikese protsendi selle eest, et nende nime lepingul kasutati, ning mõned hauaplatsid kuulusid jätkuvalt kalmistule. Aga Kozlovitši omad olid kõige harukordsemad ja mida vähem neid alles oli, seda kõrgemaks läks hind.

Ka Kozlovitšil oli kiire. Tema poeg Vlad oli kapist välja tulnud, isa rahast lahti öelnud ja oma homopartneriga Madridi kolinud. Seal oli Vlad ümber mõelnud ja nõustunud siiski elama isa rahast, mida Rudolf vastu vaidlemata välja käis – kui asi puutus lastesse, siis tema hundiinstinkt kadus. Aga Vlad ei kavatsenud kohe kindlasti tagasi tulla, et oma isa matuseimpeeriumist osa saada, ning Rudolfi endine abikaasa, kunagine Tatjana Kozlovitš, oli pagenud Westchesterisse ühe tuletisväärtpaberite maakleriga, kellega võrreldes oli tema eksmees nagu tavaline palgatööline. Rudolf oli üksinda.

„Ma tahan kahte,“ ütles vanaisa järgmisena.

„Jevgeni Isakovitš.“ Kozlovitši kulmud kerkisid kõrgele. „Hauaplats ette ära osta? Te narrite saatust.“

„Aga ma tahan seda,“ lausus vanaisa.

„Hästi, aga selliseid on mul ainult neli alles. Üks pereplats ja neli kaheinimeseplatsi. Kõik ülejäänud on mõeldud ühele.“

„Andke mulle siis üks kaheinimese plats.“

„Rõõmuga. Kakskümmend tuhat.“

„Viisteist,“ lausus vanaisa. „Ma ostan korraga kaks platsi.“

„Jevgeni Isakovitš,“ ütles Kozlovitš kulmu kortsutades. „Ma tunnen teile kaotuse pärast kaasa. Aga te teate, et ma ei lase tingida.“

„Viisteist ja… teie poeg on Euroopas?“

Kozlovitši näoilme muutus. „Mis seos siin on?“ küsis ta kärsitult.

„Täpselt, Rudik,“ ütles vanaisa, tõstes nimetissõrme kabineti jahutatud õhus õpetlikult püsti. „Siin on seos. Miks me olemas oleme? Nende pärast.“ Ta torkas küünega Slavale rindu. „Kui see siinütleks: „Ma tahan Euroopasse,“ siis ehitaksin ise lennuki valmis. Vot selline vanaisa ma olengi. Aga te igatsete poisi järele? Täpselt. Seetõttu teen teile pakkumise. Annan teile ühe erilise telefoni. Teie võtate toru kätte ja Pariisis telefon juba heliseb.“

„Madridis.“

„Kus iganes. Eriliin teie ja poja vahel. Selline telefon on ilmselt ainult Bushil. Ja mitte et teiesuguse mehe jaoks oleks raha takistuseks, aga ma ei küsi selle eest midagi.“

„Raadiosaatja,“ lausus Kozlovitš. „Rahvusvahelise levialaga.“

„Täpselt. Kõige uuem leiutis.“

„Ja kust te sellise asja saite?“

„Rudik,“ lausus vanaisa. Hetkeks kadus põletav lein tema näost. Tema silmad särasid. „Tüdruk ei räägi, keda ta on suudelnud. Asi on ehtne, rohkem pole vaja teil teada. Seda kasutab Jaapani merevägi või midagi sellist.“

Kui Gelmanid Ühendriikidesse jõudsid, leidis vanaisa ühe „sõbraliku“ tüübi, kes teadis, kus Crazy Eddie elektroonikapoe kaubikuid tühjaks laaditi. Need mudelid, mis vanaisa endale sai – mikrolaineahjud, nõudepesumasinad, disketid –, olid nii uued ja edumeelsed, et mitte ükski pereliige ei saanud aru, kuidas neid kasutada. Vanaisa karjus oma Pentagonile sobivasse juhtmeta telefoni, nagu see oleks plekkpurk, mis on nööriga Slava seina külge kinnitatud. Aga ta suutis hankida Jaapani mereväe rahvusvahelise levialaga raadiosaatja niisama ruttu, kui Slava jõudis ajalehe osta.

Kozlovitš piidles tema poole. „Mul on Tulbi teel üks kaheinimeseplats alles,“ ütles ta viimaks.

Vanaisa laiutas käsi. „See on saatus.“ Nüüd võttis ta oma otstarvet reetva mantli taskust Tupperware’i karbi, milles oli sajadollariliste rull. Kolm matuselist lugesid vaikselt endamisi sosistades saja viiekümneni – üks kord, teist ja seejärel kolmandat korda. Vanaisa ei olnud ühtegi üleliigset sajalist kaasa võtnud.

Kui nad kabinetist välja astusid, pistis vanaisa käe Slava käevangu ning sülitas. „Homod. Kui juba Euroopasse minna, kes siis Madridi läheb?“ Ta oleks nagu tilgastanud piima alla neelanud. „Pariis, Slava. Pole vaja olla koonerdav aristokraat. Lähme.“