Читать книгу Asenduselu - Boris Fishman - Страница 3

Matusetalituse viis läbi õigeusu preestri rüüs kaabu ja habemega sosistaja, kelle jutt oli laialivalguv, aga ta kõneles vene keeles ja viitas vanaema surmast rääkides kõigile kohustuslikele toora lõikudele, mida ükski kuulaja ei olnud lugenud.

Vaatamata rabi vaguratele etteheidetele – „Meie, juudid, püüame inimest elavana mäletada,“ pomises ta vabandavalt varrukasse – oli kirst lahti jäetud. Vanaema nägi selles välja surmast puutumatu. Tal oli seljas pikk sinine öösärk, tema nägu oli tark ja valvas ja ta oleks nagu viisakalt norsates päevauinakut teinud. Slava hoidis kirstu ääres pisaraid tagasi, tema taga kostis matuseliste jutusumin. Siis ilmus tema kõrva juurde onu Paša ning talle järgnes joodud konjaki magusapoolne lõhn. „Sa pead naiste pärast tugev olema,“ sosistas Paša kaastundlikult noomides.

Slava ema minestas, kui kord tema kätte jõudis. Slava vaatas oma kohale naelutatult, kuidas mehed ta põrandalt üles tõstsid. Üks naiskülaline, keda ta ei tundnud – kahvatulilla sulgedega kaunistatud kübaraga, mille servast rippus alla loor –, liigutas ema nina all mõrusoolapudelit ja ta tuli õhku ahmides teadvusele.

Hiljem, kui nad olid omakeskis autos, isa tummalt rooli taga ja vanaisa märgade silmadega Ocean Parkwayl laiuvat tühjust vaatamas, keeras ema end kõrvalistuja kohal ringi ning tema nägu muutis värvi: ta oleks Slavat tol päeval nagu esimest korda näinud. Ta oli üksipäini pidanud toime tulema mõlema mehega, ühe pahura ja teise tummaga, ja poiss arvas, et võib nüüd lihtsalt välja ilmuda? Ema silmad lõid põlema – tundus, nagu ta tahaks pojale virutada. Slava soovis, et ta teeks seda. Selle asemel pühiti see ilme ema näolt minema ja ta nägi taas armastav välja. Ta viskus Slava poole ning hakkas esiistmelt küünitades tema õla vastas ulguma. Nad olid kaks kaotusevalus hinge, aga koos.

Ema oli vanaemalt mõningaid jooni pärinud, aga mitte kogu olemust. Ta klammerdus Slava külge, kuid ei teadnud miks ja ei küsinud ka. Vanaema klammerdus, sest eelmine perekond oli temalt küsimusi esitamata ära võetud. Sellest perest kavatses ta rohkem kui raudse haardega kinni hoida – seekord kavatses ta kindlasti enne ise surra, nagu loodus ette näeb. („Looduse ette nähtud järjekorras surra on õnn.“ – Sofia Gelman.) Ema oli klammerduv, sest vanaema oli klammerduv. Kui Slava enam külas ei käinud, valis ema New Jerseyst tema numbri, et talle peale käia ja teda anuda. Vanaema ei suutnud seda teha, vanaisa oli liiga uhke ning Slava isa olid ämm ja äi kuulekaks muutnud, kuigi üks kord ta virutas küll telekale jalaga, öeldes, et need inimesed kontrollivad nende elu.

Kalmistul kühveldasid kõik järelejäänud Gelmanid labidatäie mulda hauda, rabi laulis ette heebreakeelse teksti, mille lõppedes libistas vanaisa talle valge ümbriku pihku, ning jumalasulane kadus kuumusest hägusasse õhtusse. Gelmanid seisid augu ees äkitselt kohutavas vaikuses, mida lõhestas vaid läbi atmosfääri kõrgemale rühkiva kauge lennuki müra. Ema ja vanaisa haarasid teineteise ümbert kinni, olles nagu kaks saarele uhutud laevavrakki. Slava ja tema isa toetasid neid sõnatult.

Berta avaldas kaastunnet ainsal moel, mis ta oskas. Vanaisa elutoas ägasid kaks klapplauda kuldsete servakaunistustega taldrikute all: ploomidega part, marineeritud arbuusid, tilli, kartulipannkoogid küüslaugu ja kodujuustuga. Kui mõni kahvel maha pillati või klaas Berta firmajoogiks olevast jõhvikaveest tühjaks joodi, sööstis ta jahmatava nõtkusega kööki. Lauaäärsest suminast oli kuulda segu kurbusest ja väsimusest.

„Temasugust naist juba tänapäeval ei leia. Äge nagu…“

„Berta, see supp…“

„… aga pange mu sõnu tähele, temas ei olnud kübetki halba…“

Vanasti istus Slava kord nädalas samasuguse laua taga, kuhu oli toitu valmistanud mõni Berta, Marina või Tatjana ja alati ühteviisi jumalikult, nagu nad kõik oleksid käinud samas Nõukogude Liidu kokakoolis nr 1. Lihavad naised, kes valmistusid juba enne kolmekümneseks saamist laiusesse kasvama, jalas mummulised või vikerkaarevärvilised retuusid, rinnad välja vupsamas meremehesärgist ja pluusist, mis olid sädelevate kivikestega kaunistatud või millele oli kirjutatud: Gabbana & Dulce.

Hautatud baklažaanid, muna ja jahuga paneeritud kana, marineeritud paprika tatrameega, kartuli, peedi, porgandi ja majoneesi alla peidetud heeringas, lipsukujulised makaronid tatra, praesibula ja küüslauguga, pontšiki puuviljakompotiga, marineeritud kapsas, marineeritud baklažaan, liha tarrendis, peedisalat küüslaugu ja majoneesiga, punased aedoad sarapuupähklitega, hartšoo ja seljanka, praetud lillkapsas, hautatud porgandiga kaetud siig, lõhesupp, punased aedoad, mille juurde oli sarapuupähklite asemel praesibulat lisatud; hapukapsas peediga, hernesupp maisiga, niitnuudid praesibulaga.

Telefonis päris vanaisa, millal Slava külla tuleb, aga kui Slava lõpuks kohale jõudis, hiilis vana mees kikivarvul teleka ette ja vanaema kortsutas selle peale kulmu. Siis väsis ka vanaema ning läks vabandades ja jalgu lohistades voodisse, nii et sussitallad kaapisid parketti. Slava jäi koduabilisega kahekesi. Päev veeres edasi ning samal ajal kui vanaisa teleka ees grimasse tegi, jagasid nemad muljeid tema vanavanematest.

„Slava?“ ütles ema nüüd teisest laua otsast. „On sinuga kõik korras?“ Tema silmaalused olid punased.

„Jah,“ noogutas Slava. „Muidugi.“

„Millest sa mõtled?“

„Ei millestki.“

„Ei tea, kas keegi toosti ka ütleb?“ sõnas naine pahaselt.

Slava vaatas lauas ringi. Vanaisa telefonikõned olid kohale toonud kõik tähtsad sugulased. Onu Paša ja tädi Vivi; naised apteegist, kus tema ema töötas, Šnejersonid, Benja Zeltzeri ja tema klanni.

Isegi kaks Rudinskit. Rudinskitel oli vanaisa keeruliste suhete kataloogis eriline koht. Gelmanid ja Rudinskid olid koos immigreerunud ja nad olid suunatud samasse külalistemajja Austrias, kuni nende dokumente läbi vaadati, ja üksteisest kvartali kaugusele Itaalias, kus nende dokumente veel kord läbi vaadati. Vera Rudinski ja Slava Gelman olid koos poodi mänginud. Nad lõikasid rohelisest paberist kurke välja, tõid musta vildikaga jooni tõmmates kananaha ihule ning müüsid kauba oma vanematele hinnaga, mis jäi vaid õige pisut alla päris köögiviljade hinnale, mida Via Tessera turul müüdi. Nende vanemad ja vanavanemad naersid liire lugedes ja kui lapsed olid läinud, et V&S Alimenti riiulitesse uut kaupa hankida, rääkisid nad naljatades, kui palju raha nende lapsed kunagi Ameerikas teenivad, ning sellele järgnesid sõnatud pilgud, mis ütlesid: „Koos? Võib-olla koos.“

Rahal on nii plusse kui miinuseid. Pärast Ameerikasse jõudmist oli Vera isa küsinud vanaisalt laenu, et seda limusiinidesse investeerida. Vanaisale ei meeldinud raha välja käia, kui ta ei saanud intressile loota, aga ta ei suutnud seda küsida Rudinskitelt, kes olid kuude viisi koos Gelmanitega paradoksaalselt kaunis Kesk-Euroopas ja Türreeni mere rannikul kodakondsuseta inimesele omast hirmu tundnud. Rudinskid tõmbusid tagasi. Ei mingit stseeni, nad lihtsalt helistasid üha vähem. Vanaisa keeldus helistamast, kuni talle polnud keegi helistanud.

Aga Rudinskid ei tahtnud vanaema mälestuse suhtes lugupidamatud olla. Kui mehed läksid Rooma lähedale täikale Minskist kaasa veetud asju pantima ja naised sealt saadud raha eest turult toidumoona ostmas käisid, jäi just vanaema lastega, jalutades nendega kiviklibusele rannale, kus nad pudelirohelises Vahemeres pladistasid. Just tema pidas lastel silma peal, kui nad sõid kõhu läbipaistvatest muskaatviinamarjadest punni, mis nägid välja sellised, nagu oleks neisse päikesekillud kinni jäänud. (Vanaema viinamarju ei puudutanud. Viinamarjad maksid palju raha ja olid mõeldud lastele.) Just vanaema pani lastele õhtul teki peale, kuigi unejuttu ta ei lugenud. Ta silitas sõrmedega, mille nahk oli õhuke ja lõtv, nende juukseid, kuni nad rahunesid ja unne suikusid.

Rudinskite väejuhid olid pahameele väljendamiseks ikkagi madalama taseme saadikud kohale saatnud: vanaisaga oli kaasa tulnud Vera. Tema vanemad (taksojuht Garik ja raamatupidaja Ljuba) töötasid õhtuses vahetuses. Sellest vanaisale ei piisanud. Slava nägi, kuidas vana mees lasi pilgul üle Vera ja tema vanaisa Lazari libiseda, põlglik muie suul.

Slava silmitses Lazari. Ta oli kühmu vajunud nagu oks, mida maa enda poole tõmbas. Ühes linnas Rooma lähedal, kuhu Nõukogude Liidu immigrandid teel Ameerikasse mingi tundmatu geopoliitilise lepingu järgi elama pandi, oli Lazar Timofejevitš Rudinski legendaarne ka aastaid pärast seda, kui Rudinskid olid Brooklynisse läinud. Täika oli selline koht, kuhu sõitsid inimesed ka Roomast kohale. Need, kes olid enne Rudinski ja Gelmani peret Itaaliast läbi käinud, andsid teada, mida itaallased võõrastelt kaubitsejatelt saada tahtsid: linaseid voodilinu, Lenini märke, habemeajamisvett, Zeniti fotoaparaate. Samuti lööktrelle, konjakit ja Punaarmee mütse. Igal hommikul ümbritsesid Nõukogude Liidust tulnud mehed end soveti voodipesuga ning hüüdsid Türreeni ranniku sooja sügisõhku: „Vene kaup! Vene kaup!“

Lazar Timofejevitšil tuli mõte. Ta käis immigrantide majad läbi ja kutsus mehed Rudinskite perele määratud väikesesse villasse. Tema naine Ada Denisovna pakkus vahvleid ja teed. Vera ja Slava värvisid kõrvaltoas – V&S Alimenti töötas uue viinamarjalaadungi kallal. Kui mehed olid tee ära joonud, jagas Lazarus Timofejevitš neile kätte itaalia keele sõnastiku. Kõik pidid pähe õppima – ja ta ei palunud, vaid käskis seda teha – põhilised itaaliakeelsed numbrid. Diecimila lire, centomila lire.3 Iga kord, kui kellelegi tundus, et tal läheb täikal kaubaks ning mõni itaalia ohver on valmis nokkmütsi või lööktrelli endale haarama, pidi üks või kaks meest ligi astuma ja oma äsjaõpitud itaalia keelt kasutama, nagu nad oleksid ka kliendid. Nad pidid püüdma itaalia ohvriga võistelda. Et hinda kergitada. Capisce4?

Nad seisid ringis, kümme kuuekümneaastast meest, põristasid R-tähte ja ajasid huuli prunti nagu itaallased. Diecimila lire, centomila lire. Va fangul5. Mida kurat neil elus muud ikka teha oli?

Aga nad said hakkama. Alguses juhtus paar apsakat, näiteks Sjoma Granovski jäi salli eest korralikust rahast ilma, sest Miša Šnejerson oli nii leili läinud, et pakkus kõigist itaallastest üle. Aga siis said nad asjale pihta ja kõik hakkasid rohkem teenima.

Nüüd oli Lazarus täiesti kühmus. Slaval polnud vaja tema naise kohta küsida. Brooklyni sovettide kodud olid täis mehi, kelle olid üksi jätnud viimased inimesed, kes teadsid, kui palju hoolitsust nad vajasid. Mehed kaitsesid oma perekonda paikades, kus võidi ette hoiatamata juutide peale raevu sattuda, ja naised kaitsesid mehi. Nad surid esimesena, jättes meestele kõige hirmuäratavama – elu üksinda. Mehed tundsid üksinda olemise ees kabuhirmu. Suuremat, kui nad olid tundnud Ameerika, Nõukogude Liidu ja võib-olla isegi sakslaste ees.

Vanaisa kõrval, laua teises nurgas, piisavalt kaugel, et tema sõnad kaotsi läheks, kuigi ripsmetušši, millega ta oli oma ripsmeid koormanud, oleks ka teiselt poolt hoovi näha olnud, istus Vera Rudinski. Vera. Vene keeles tähendas see usku. See oli täiskasvanud inimese nimi, mis selgitas, miks Verat oli niivõrd ärritanud Slava lapselik kiirus, kui ta nende toidupoe jaoks paberist baklažaani välja lõikas. (Lõpuks pani tüdruk Slava hinnasilte tegema ja võttis lõikamise enda peale.) Vera oli täiskasvanu lapse kehas – ta oli olnud peenike nagu piitsavars, nägu sinkjaskahvatu, nagu oleks temasse vaid kübeke elu puhutud, ja tõsine nagu Slava vanaema. Verotška, Veruša – kõik kutsusid teda hellitusnimedega, püüdes nii otsekui vanust tema nimest välja nühkida. Ve-ra – häbelikult, seejärel imestunult ahhetades. Vera – see oli sobiv nimi abikaasale.

Aga Slava ei leidnud seda tüdrukut inimeses, kes tema vastas istus ja keda ta polnud kümme aastat näinud. Väikese Vera Rudinski, usina värvukese kohale oli asunud metsik sälg, kelle pilk kõneles mehe jahtimisest vene ajalehekuulutustest (ema samal ajal üle õla piilumas), kuigi paksu ruužikorra all nägi Slava siiski veerandsada aastat tagasi kusagil Krimmi rannas geene kokku seganud Gariku ja Ljuba Rudinski, kahe paraja pingviini ootamatult õnnestunud tulemust.

Slava pani silmad kinni. Tema rinnas sumises kõik nagu mesitarus. Ta tahtis koju minna. Ta tõmbaks end teki sees kerra ja see kohutav päev lõpeks. Ja homme, kui tema lugu linnaronijast hindamisele läheb, kuuleb ta ehk häid uudiseid. Ta tegi silmad lahti ja nägi uuesti Verat. Naine oli muutununa niivõrd jube, et ta ei suutnud temalt pilku pöörata.

Vanaisa tõusis püsti, väike klaas käes. Möödus hetk, enne kui keegi seda tähele pani. Berta tahtis kolme slaavlasest naabrit oma pilguga ära tappa. Juutidel on matused ja teie idioodid lõugate siin nagu poolearulised. Vanaisa oli ilmselt arvanud, et ebaviisakas oleks neid kutsumata jätta.

Lõpuks jäid kõik lauas vait. Naaberkorterite televiisori hääl kostis läbi pappseinte: seebika halava kangelanna hääl segunes mingisuguse Vene kodusõjast rääkiva saatega. „Revolutsiooni nimel,“ sõnas karge hääl, „võtan selle rongi enda valdusesse.“

„Mõned teist ehk teavad,“ lausus vanaisa, „et me sattusime kakskümmend viis aastat tagasi autoavariisse. See oli sinine päev, niisama sinine nagu… Ma ei tea.“ Ta osutas jõuetult onu Paša tumesinisele valgete triipudega pintsakule. Vanaisa silitas vaba käega laudlina, otsides sealt nähtamatut toidupuru. „See juhtus Krimmis. Ta kaotas palju verd, nii et talle tehti vereülekanne. Veri oli halb, nagu välja tuli. Kõik asjad olid seal halvad. See oli nagu tiksuv pomm sisemuses, mille olemasolust sa midagi ei tea. Tsirroos. No vähemalt jõudis ta sealt ära minna. Aga kas on siis parem, et tema hauakivi on keeles, mida ta ei osanud?“

Berta asetas pontsaka käe vanaisa randmele. „Ma tean,“ ütles mees. „Ma tean. Ja vaadake – ta oskas inglise keelt. Oskas küll. Kui me pidime kodakondsuse saamiseks seda õppima, siis…“ Ta pöördus Slava poole. „Slavtšik, räägi sina.“

Terve lauatäis silmi ja poolest kerest pöördunud keresid vaatas Slavale viisaka lõbususega vastu. Ta oli seda lugu ka varem rääkinud. Slava noogutas. „Selleks et kodanikuks saada…“ lausus mees. Ta köhatas ja ajas end rohkem sirgu. Ta vähemalt püüdis. „… selleks peab andma nõusoleku riiki kaitsta. Vanusest hoolimata. Seda nimetatakse „relvade haaramiseks“.“

Inimesed noogutasid ja naeratasid vargsi.

„Ma olin kolmteist või neliteist,“ jätkas Slava. Ta piilus hetkeks Vera poole. Naine jälgis teda kohusetundlikult, kuid ei näidanud kuidagi välja, et näeb toas midagi muud peale järjekordse suitsulõhe, praekartulite ja värviliste pudelite all ägava laua, järgmise mõttetu söömaaja, kuigi ta kavatses neist oma elupäevade lõpuni kohusetundlikult osa võtta. Slava kirus end. Kas ta arvas siis, et Vera jääb selliseks nagu siis, kui ta tüdrukut viimati nägi? Ta naeris oma naiivsuse üle. Seejärel uuris ta veel kord õudset teost teisel pool lauda ja sidus väikese naerupurske loo lõpus mõttes Veraga. „Aga mina oskasin inglise keelt kõige paremini, nii et ma harjutasin temaga intervjuud. „Vanaema, kas sa oled nõus Ameerika Ühendriikide nimel relva haarama?“ Tema surus käe rusikasse, lõi sellega õhku nagu Lenin ja hüüdis: „Jah!“

Inimesed hakkasid laua ümber hoolega naerma. Vanaisa noogutas, kiites lõbususe heaks, ja mõned inimesed lausa lõkerdasid. Neid lugusid pidi Slava surmani rääkima: „relvade haaramise“ lugu, juttu Lõbusast Lenast ja mooruspuust. See võttis vanaema olemuse täielikult kokku, nii hästi kui tema järeltulija teadis.

„Ta oli meist kõigist parem,“ sõnas vanaisa, katkestades lärmi.

„Just nii.“

„Uus põlvkond jätkab meie tööd,“ lausus Benja Zeltzer, korrates vana sovetiaegset loosungit. Pilgud pöördusid Slava ja Benja lapselapse poole, kellele oli lootusrikkalt Jack nimeks pandud.

„Et nad ei peaks kunagi läbi elama seda, mida meie oleme läbi elanud,“ ütles Benja abikaasa. Käed sirutati konjakiklaasiga välja, kuid keegi ei löönud neid kokku. Kõlistamine oli mõeldud tähistamiste jaoks.

„Aga et nad mäletaksid.“

„Jah, mäletaksid.“

„Tead ju küll, mida öeldakse,“ sõnas onu Paša Slavale silma pilgutades. „Kõige parem on minevikku mäletada, tehes algust uue põlvkonnaga.“

Keegi vilistas. Pilgud pöördusid noorte poole, kes torkasid kohe silma. Kui vana Jack Zeltzer oli – seitseteist? Tema ülahuule kohal oli piimaude.

Õnneks tekkis laua ümber vestlus. Onu Paša vantsis oma kohalt ära ja surus kämblad Slava õlgadele. Slava tundis tema hiigelsuurt ümmargust kõhtu oma selja vastas. Pašal oli kummuti ümbermõõt, aga tal oli kena Itaalia pintsaku all siidisärk.

„Slavtšik!“ Ta kortsutas Slava pintsakut nagu üksikut paberilehte. Slavat ümbritses taas konjakilõhn. Paša juhtis Nõmeda Jossifi limusiine ning rüüpas päev otsa varjatud plaskust Metaxat.

„Vaata end, Slavtšik,“ sosistas Paša Slavale kõrva, nii et ülahuule kohal olev higi tema kõrva puudutas. „Õlad nagu härjal. Kas tüdrukud ajavad sind taga? Vean kihla, et ajavad. Me ei pea ju prezervativ’i juttu rääkima, ega ju? Mees või mitte, aga isaks olemiseks liiga noor.“

Slava pööritas silmi. „Kõik on kontrolli all, onu Paša.“

Onu Paša oli Slava ema sugulane. Paša sõitis suure autoga, jagas heldelt jootraha ja ei jätnud enne jonni, kui oli tantsupõrandal igale paariliseta naisele tähelepanu pööranud. Tädi Viv kiitis selle vaid heaks. Külma udu sülgavad tossuaparaadid, tantsuplatsile tungiv stroboskoobi valgus, tüsedapoolne lillakaspunaseks võõbatud huultega eputis laval hitte röökimas („Kollased, kollased roosid! Sa oled igavesti minu! Kollased, kollased roosid!“) ning onu Paša tantsu vihtumas – seda kõike pakkus õhtu Odessas või Volgas või Krimmis, restoranis, kuhu koguneti sünnipäevadeks, mis oli veel viimane kokkusaamise põhjus, kui surm välja arvata.

„Seda mulle meeldib kuulda,“ lausus Paša. „Sinu tädi ja mina oleksime võinud veel pisut oodata.“ Ta osutas jämeda sõrmega kogukale tädi Vivile, kes istus karikakramustrilise musta krinoliinkleidi puhvide vahel. Tema nimi oli Vika – Viktoria –, aga näinud Ameerikas filmi „Caesar ja Kleopatra“, milles mängis Vivien Leigh, oli ta otsustanud, et Viv on palju glamuursem.

„Praegu ei ole ta võib-olla enam eriline iludus,“ lausus Paša. „Aga noorena! Inimesed vaatasid talle järele. Mitte ainult mehed. Naised ka. Muide, kõige suurem kompliment on see, kui naised sind märkavad. Juuksed nagu tulekahju. Kunagi oli jah nii.“

Slava noogutas viisakalt.

„Tead, mida ma öelda tahan?“ sõnas Paša. „Ptüi, tuled veel rääkima…“ Tema lõualihased mänglesid ja ta kratsis lõuga, tuues kuuldavale röhatuse. „Ma tahan öelda seda, et seal ei saanud normaalse inimese moodi töötada.“ Ta osutas mustava akna ja endise elu poole selle taga. „Tööd ei olnud. Viis inimest tegid ühte tööd. Milleks töötada? „Kui sind märgatakse, on jama kaelas“, tavatsesime öelda. Aga kas see on normaalne, mis meil siin on? Ma arvan, et ameeriklaste järgmine suur avastus on see, kuidas magamata elada. Ma istun limusiinis kella viiest hommikul kella üheksani õhtul ja ma ei teeni ikkagi just väga palju. Sinu vanaisa küsib pidevalt, miks ma külas ei käi. Ma istun selles neetud autos! Arvad, et ma olin kodumaal nii paks? Ma olin oma kooli kettaheitemeister. Mõnikord ma küsin endalt: nu, Paša, kuidas vahetus tundub? See tolle vastu seal? Pärast kõike seda, mis on olnud, mõistad?“

„Aga vaata. Koju tulles näen ma seda naist.“ Suur, karvane pöial osutas tädi Vivi poole. Naine uuris neid silmanurgast. Slava sai hilinenult aru, et just naise vahutamine oli onu Paša tegutsema pannud. „Ja tema paneb kõik paika. See seal…“ – nüüd oli akna taga Ameerika –„…kuulub kellelegi teisele. Aga temaga? Temaga läheksin rindele. Ta on üks meie seast. Mõistad?“ Vorste meenutavad sõrmed puhkasid Slava tumedates lainelistes juustes. „Sa tead, millest ma räägin, Slava.“ Onu Paša surkis ühe pöidlaga Slava abaluud, kuni noormees ainiti Vera poole vaatas. „Sa vist ajad oma tööasju, nagu ma aru saan. Arvad, et mulle meeldis oma ema kuulata? Ma läksin Punaarmeesse pooleldi selle pärast, et kodust minema pääseda. Ta tiris mul kell kuus hommikul teki pealt. Ühel hommikul, olgu Jumal talle armuline, valas ta mulle vaasi pähe tühjaks. Aga tead, mis juhtus, kui ma armeesse jõudsin? Kell kuus hommikul ärkamine oleks taeva kingitus olnud. Kuidas tundub kell pool viis hommikul? Ja kui sa voodisse jääd, siis sulle ei valata vett kaela, vaid sul murtakse jalaluud, eriti kui sa oled pisike juut, kellel on suur nina. Seal haaratakse igast võimalusest, et sulle endast midagi mälestuseks jätta. Ma igatsesin armees olles väga ema järele. Sa ei tea, mis sul on, enne kui oled sellest loobunud, nagu noor idioot. Ära ole idioot, Slava.“

Slava ei öelnud midagi. Ta pidi laskma mehel lihtsalt edasi rääkida. Onu Paša hoidis Slava õlast kinni nagu tüürist. Nad silmitsesid tühja pilguga enda ees olevat kummalist horisonti.

„Ma pean kempsu minema,“ valetas Slava.

„Slava, Slava,“ ohkas Paša. Ta noogutas ja suudles sugulast oma täidlaste siniste huultega. Seejärel laksas talle vastu õlga, läks tagasi tädi Vivi juurde ning armastuse armee taandus.

Slava tõusis püsti ja põikas kõrvalruumi, kööki. Ta tegi kraani lahti, et jätta muljet, nagu ta teeks midagi, ning vaatas, kuidas vesi ühtlase kõikumatu silindrina alla voolas. Ta märkas kerge ärritusega, et keegi sisenes veel kööki.

„Ma ei ole sind terve igaviku näinud,“ ütles Vera inglise keeles, mis oli nii vene kui ka Brooklyni aktsendist tiine.

Slava vaatas talle sõgeda, totra ilmega otsa. „Sa mäletad mind?“ lausus ta.

„Mis mõttes?“ küsis naine segadusse sattudes. „Sa näed samasugune välja.“

„Sina ka,“ tõttas Slava valetama.

Veral oli ümmargune nägu, lainerijoonega ääristatud pikad ripsmed ja tema musta värvi seelik oli liibuvam, kui ehk matuste etiketiraamatus kirjas seisis. Slava nägi musta värvi sukkpükste all tema hästisöödetud ümarat põlve. Ta tundis, kuidas tal läks kõhus kõik kuumaks.

„Sinu vanaema…“ hakkas Vera ütlema, kuid siis tõusis tema pikkade küüntega käsi üles, et suud katta, ning hetk hiljem puhkes ta nutma. Ja hetk pärast seda halas ta Slava õla najal, värisedes iga nuuksega. Ta surus peopesad vastu Slava abaluid, rinna vastu tema rinda ning tema pisarad tilkusid Slava triiksärgi õlaõmbluse vahelt sisse. Slava lükkas närviliselt tagumiku taha, et enda ja naise jalgevahe vahele ruumi teha.

Vera tõmbus eemale. „Ma määrisin su särgi ripsmetušiga ära,“ ütles ta läbi pisarate naerdes. Slava sirutas käe välja, et plekki ära pühkida, aga naine võttis tema sõrmedest kinni. „Ei, ei,“ lausus ta. Vera kõndis kontsade kõpsudes temast mööda. Ta kummardus külmkappi vaatama, pakkudes Slavale tsenseerimata vaadet oma tagumikule, võttis pudeli soodavett ning hakkas mullivette kastetud majapidamispaberiga tema õlga tupsutama. Mehe erutus kadus.

„Ma näen kindlasti kohutav välja,“ ütles Vera ja nuuskas mulliveega niisutatud paberisse nina.

„E-ei,“ suutis Slava öelda.

„Ta on nüüd taevas,“ lausus naine rahulikult.

„Kas taevas on olemas?“ küsis Slava. Ta nägi vaimusilmas taevas lifti, mis sõna otseses mõttes kadunukesed üles viis.

„Vahet pole,“ ütles Vera. „Kas mul on…“ Ta osutas oma silmadele.

„Ei, kõik on korras,“ sõnas Slava. Vera oli tupsutamise meister.

„Kuule, kas sa italiaanot veel räägid?“ küsis naine.

Sõnad, mida ta polnud ammu kasutanud, ujusid otsekohe pinnale. „Dove la fermata dell’ autobus?“6 küsis ta. Vera hakkas naerma, kuid see ajas teda uuesti nutma. „Ma käisin seal eelmisel aastal,“ ütles ta, kui oli end kogunud. „Puhkamas.“

„Ladispolis?“ küsis Slava. Ta oli alati mõelnud, et see koht lakkas pärast Gelmanite lahkumist eksisteerimast.

„Ei. Firenzes, Veneetsias. Seal oli ilus. Aga tahad minu arvamust teada? Vegasesse saab umbes poole odavamalt ja poole väiksema ajakuluga lennata.“

„Vegasesse?“ küsis mees.

„Bellagiosse,“ lausus Vera. „Venetiani hotelli. Seal istub ju mees ühes paadis, sõidutab sind ja võib ka laulda, kui talle maksta. Täpselt nagu Veneetsias. Itaalia või inglise keeles, ükskõik kumba eelistad. Miks siis veel Veneetsiat vaja on? Muide, seal haiseb.“

„Või nii,“ sõnas Slava.

„Ma lähen pisut pööraseks, kui Vegases käin,“ ütles Vera, tupsutades jälle silmanurki. „Seal on pagana lõbus. Kas sina käid seal?“

Hiljuti oli Slava leidnud Las Vegas Sunist materjali „The Hooti“ jaoks, mis oli huumorirubriik, mille eest ta Centurys ametlikult vastutas, aga ta ei oleks seda kõike vist suutnud Verale selgitada. Ta raputas pead.

„Mine kindlasti,“ võttis Vera jutu kokku. „Ma pean ennast korda tegema, ma ei saa niimoodi sinu ees seista. Aga kuula: sa pead meile tulema.“

Slava pilgutas silmi. „Miks?“

„See nende tüli…“ Vera osutas elutoa poole. „See on sõgedus. Mitu aastat sellest nüüd on juba?“

„Miks sa siis täna tulid?“ küsis Slava.

„Sest vanaisa ütles, et tema läheb ja tal poogen, mis mu ema ütleb. Siis käskiski ema mul kaasa minna, sest kui vanaisa läheb üksi, jääb halb mulje, nagu keegi ei armastaks teda. Kuid ta ei lubanud mul kellegagi rääkida. Ütles, et oleksin vait ja pahane. Aga tore sind näha, Slava.“

„Sind on ka tore näha,“ sõnas mees.

„Lapsed peavad kõik korda ajama, nagu ikka. Tule aga õhtusöögile ja pisitasa see juhtubki. Eks ole?“

„Ei tea,“ ütles Slava ettevaatlikult. „See on nendevaheline asi.“ Ta ei tahtnud nende tülisse sekkuda. Aga Veraga suhelda?

Naine kehitas õlgu. „Meid ei ole siin palju. Me peame kokku hoidma.“

Ta astus sammu ette ning surus täidlased ja pehmed huuled Slava põsele. Slava tundis, kuidas tema karedad põsed panid pragunema midagi, mida Vera oli oma põskedele kandnud. Kui naine tagasi tõmbus, pudenes nende vahelt maha peenike beež puudritolm. Seejärel kõndis Vera köögist minema.

Kui Slava kuulis vannitoa ust sulgumas, astus ta koridori, mis eraldas vannituba köögist, ja seisis seal niisama, mitte ei kuulanud pealt. Vera ümises omaette. Seejärel loputas potti ja vesi voolas mööda torusid alla. Slava hüppas eemale napilt enne ukse avanemist. Vera nägu oli taas liikumatuks tehtud. Ta pilgutas mehele silma ja kõndis temast mööda.

Vannituba oli täis Vera parfüümi nõrka magusust. Berta oli seina külaliste käterätikuid täis riputanud, tema enda ja vanaisa omad olid võõraste käte eest peidus. Slava vaatas peeglisse. Kui palju kordi oli vanaema närtsinud pale ilmunud täpselt samasse kohta, kus nüüd oli näha tema nägu? Slava teadis, et juudid katavad pärast surma edevuse vältimiseks peeglid kinni. Aga mis leinamine see oli, kui sa pidid seda tegema ennast tüssates? Ja kas siis oli nii vale jätta peegel katmata, kui see pani Slavat vanaemale mõtlema? Kas selles polnudki asja mõte? Ta võttis ühe konksu küljest käterätiku, libistas selle üle peegli ning pani kaks Berta näokreemitopsi rätikuotstesse seda hoidma. Ta ootas, et näha, kas see mõjub kuidagi, aga ei tundnud midagi. Ta lasi vett, juhuks kui keegi väljas ootas. Slava lootis enese tahtmata, et leiab vannitoa ukse tagant Vera.

Selle asemel nägi ta vanaisa, kes tundus eksinud olevat. „Slavtšik,“ ütles vanaisa uniselt. Tema käed rippusid küljel nagu sõduril, ainult et õlad olid längus.

„Kas inimesed hakkavad ära minema?“ küsis Slava.

„Ei, ei,“ ütles vanaisa.

„Sul on Bertaga vedanud,“ lausus Slava.

„Ta on tubli,“ sõnas vanaisa pooleldi kahtlevalt. „Lugesin ajalehest Ukrainast pärit koduõest, kes elas viis aastat ühe vanapaari juures. Nad olid meie rahvusest, Riiast. Nad olid talle pere eest – võtsid ta ikka puhkusereisidele kaasa. Kui tal oli aeg tagasi Ukrainasse minna, ütles ta neile: „Loodan, et te mädanete põrgus, juudinärud.“ Nii et ei või iial teada.“

Slava sundis end vanaisa embama.

„Mul on vaja, et sa ühele asjale pilgu peale viskaksid,“ lausus vanaisa, osutades magamistoa poole.

„Me oleme mõlemad väsinud. Teeme seda mõni teine päev,“ ütles Slava ja tahtis tagasi elutuppa minna.

„Veel üks päev sinu seltsis?“ lausus vanaisa. „Järgmine kord tuleb aasta pärast. Varsti jõuab tähtaeg kätte. See võtab vaid hetke.“

Vanaisa sammus magamistoa poole, kuid jäi lävel seisma. Slava pilk järgnes tema omale voodi poole, mis oli kõige suurem asi toas. „Tahan kõige suuremat ja pehmemat voodit,“ oli vanaisa Avenue Z-l Maratilt nõudnud, ja siin see siis oli. Mujale polnud võimalik vaadata. Nüüd, kui ta pidi seal üksinda magama, tundus voodi groteskselt suur.

„Tema sussid on siinsamas, aga teda ei ole,“ sõnas vanaisa. „Täiesti arusaamatu.“

Slava pani käe ümber vanaisa õlgade ja tõmbas vana mehe siidiste juustega pea oma rinnale.

„See päev ei lõpegi,“ ütles vanaisa. „Nad räägivad seal juttu, aga ma ei saa ühestki sõnast aru.“

Slava hõõrus nina vastu vanaisa juukseid, mis olid pehmed ja sirged, hanesulgi meenutavad, otsekui kolm korda nooremal inimesel. Vana mees noogutas abitult, pirakas aeglane pisar silmanurgas. Lõpuks astus ta magamistuppa, pistis paberõhukese nahaga sõrme kummutisahtli käepideme alla ning võttis sealt õlgkoti, kus ta hoidis kirju seni, kuni Slava ema neid tõlkima tuli. Tema käis seal sageli. Kiri, mida mees otsis, oli kõige peal, selle taga olid reklaamid ja blanketid. Ta istus voodi kõrvale toolile ning silmitses satiinist voodikatet, nagu see oleks asi, mida ei tohi puudutada. „Palun vaata,“ lausus ta, ulatades lapselapsele ümbriku.

Slava võttis lohakalt kokku murtud lehed ja hakkas sõnu uurima. Ta takerdus kandilise, kuid nõtke heebreakeelse teksti juures. Seejärel nägi ta inglise keelt ning vilistas vaikselt. Ta oli töö juures kuulnud, kuidas inimesed sellest rääkisid. „Austatud kirja saaja,“ tõlkis ta. „Saksamaa-vastaste materiaalsete nõuete nõukogu…“

„Ma tean, mis seal kirjas on,“ ütles vanaisa. „Ema tõlkis. Kui sa oled holokausti ohver, räägi oma lugu ja sa saad raha. Seal seisab, et olenevalt läbielamistest suurema summa korraga või väiksemad summad elu lõpuni. Ma arvutasin: kui kümme kuud vastu pidada, oled omadega plussis.“

„Kes sellist juttu ajab?“

„Inimesed juudi keskusest. Kings Highwayl.“

„Miks sa neid kuulad?“ küsis Slava. „Seal pekstakse ainult keelt.“

„Keda teist mul kuulata on?“

Viimane leht oli tühi, seal oli ainult pealkiri: „LUGU. Palun kirjeldage võimalikult üksikasjalikult, kus kõnealune isik viibis ajavahemikus 1939–1945.“

„Kuidas nad teavad, kellele seda saata?“ küsis Slava, nähes aadressi juures vanaema nime.

„Vanaema pani end selles Iisraeli muuseumis kirja. Vashi Jashis.“

„Jad Vashemis,“ ütles Slava. „Ütle õigesti.“

„Dai Vashemis.“

„Jad Vashemis. See ei ole raske – korda.“

Vanaisa põrnitses teda ja ütles nime õigesti.

„Neil oli kuuskümmend aastat aega,“ sõnas Slava, „ja nad saadavad selle siis, kui ta sureb.“

„Nojah.“ Vanaisa langetas pea.

Nad vaatasid akna poole, Lõuna-Brooklyn auras lämbes juulikuu õhtus. Pesunööril rippusid tuules laperdavad suured aluspüksid.

„Niisiis,“ ütles vanaisa, keerates näo Slava poole. „Kas sa võiksid midagi kirja panna?“

Slava hakkas peaaegu naerma. Selline vanaisa juba oli – reeglid olid selgelt välja öeldud, aga ta küsis ikka.

„Vanaema…“ Slava otsis õiget sõna. On läinud? Ei ole? Nad ei olnud veel sobivat sõna leidnud.

„Mitte vanaema kohta,“ ütles vanaisa.

„Kelle kohta siis?“

„Minu kohta.“

Nüüd hakkaski Slava naerma. „Ma ei usu, et Usbekistani pagenutele hüvitust makstakse.“

Vanaisa koputas kandilise küünega paberile. „Makstakse, aga see pole nii kindel. Igal juhul antakse vähem raha. Aga getode ja vangilaagrite puhul antakse kohe roheline tuli. Nii et tee nii, nagu ma oleksin seal olnud. Sa ju oled kirjamees, eks?“

Slava laiutas käsi. „Ah et nüüd olen ma kirjamees.“

„Sa kirjutad ajalehte, kus sa töötad,“ lausus vanaisa. „Nii sa ütlesid.“

„See on ajakiri,“ sõnas Slava.

„Nii et see on nagu artikkel.“

„Minu artiklid ei ole väljamõeldised.“

„Kas selles riigis ei mõelda siis asju välja?“ lausus vanaisa põleva pilguga. „Kas Bush ei mõelnud välja põhjust, miks Saddamil munad maha võtta? Kui aktsiad langevad, kas mitte sellepärast, et keegi mõtles numbrid välja?“

„Sellel riigil pole selle asjaga midagi pistmist!“

„Sa ei oska seda teha. On nii?“

„Oskan küll,“ pigistas Slava läbi hammaste.

„Siis tee,“ ütles vanaisa. „Vanaema pärast. Tee seda.“

Uksele koputati. Slava ema pistis oma ümmarguse ja kaitsetu pea sisse. „Kas siin on kõik korras, poisid?“ küsis ta.

„Kõik on korras, tütar,“ lausus vanaisa kummaliselt ametlikult.

„Magustoit on laual,“ ütles naine. „Inimesed hakkavad vist varsti minema.“

„Me tuleme, me tuleme,“ sõnas vanaisa.

„Ma tellisin hauakivid ära,“ ütles ema. „Need pannakse nädala pärast püsti.“

„Ja minu oma?“ küsis vanaisa.

„On tühi. Neid ühendab alusplaat. Sellel seisab Gelman. Sinu kivi on must, emal heledam.“

„Ja pühendus?“

„Venekeelne. „Ärge kurvastage, et neid enam meie hulgas pole. Rõõmustage, et nad olemas olid.“ Luulerida – Grusheff soovitas.“

„Kui Grusheffi juttu uskuda, siis ta jõi Puškiniga teed ka,“ ütles vanaisa. „Tõenäoliselt kirjutas ta selle ise. Me peaksime vaatama, ega seda lauset ühelgi teisel hauakivil ole. Aga ilusad sõnad.“

„Ma kontrollin, papa,“ lausus Slava ema ja tõmbas vaikselt ukse kinni.

Vanaisa pöördus Slava poole. „Kas ma pean sulle meelde tuletama, et sinu vanaonu Aaron, minu vend, lebab Lätis massihauas? Teda polnud keegi isegi veel suudelnud, kui ta suri. Soovin, et saaksid tema kirju lugeda – need ei olnud jidiši keeles. Ma kargasin talle lihunikunoaga kallale, kui ta armeesse kutsuti. Väikese sõrme maha võtmisest oleks piisanud, et ta poleks enam sinna sobinud. Vähemalt 41. aastal. Aga minu aastal võeti väeteenistusse kõik poisid.“ Ta lõi põiki käega läbi õhu. „Nad niideti maha nagu õlekõrred.“ Vanaisa kummardas lähemale ja sosistas. „Mina ei kavatsenud vabatahtlikult kahurilihaks minna. Sind ei oleks siis olemas. Mina jäin ellu.“

„Mis Aaronil sellega pistmist on?“ küsis Slava. „Näe, siin seisab: „… getod, sunnitöö, vangilaagrid… Milliseid kannatusi kõnealune isik koges ajavahemikus 1939–1945?“ Kõnealune isik. Mitte sina. Sina ei kannatanud.“

„Mina ei kannatanud?“ Vanaisa silmad särasid. „Mul on juba hauaplats valmis vaadatud ja ma ei kannatanud? Tead mis, olgu Jumal sulle armuline.“ Ta turtsatas, nagu keegi oleks tal palunud täiesti terve hobuse poole hinnaga maha müüa. „Kõik mehed viidi kohe kaasa: Aaron, isa, kõik sugulased. Isa oli jalaväe jaoks liiga vana, nii et tema viidi sunnitööle. Kaks aastat hiljem koputati uksele. Ma nägin ühte räbalates inimvaret ja hüüdsin emale: „Ukse taga on kerjus, anna talle süüa!“ See polnud neil päevil üldse harv juhus. Ja kerjus hakkas nutma. See oli isa. Nädal aega hiljem teatati meile Aaronist. Ta sai suurtükitules surma. Ma tahtsin ema viimaste meeste kaotamisest säästa, nii et jah, ma läksin Usbekistani. Mitte selleks, et seal mõnes palees elada – ma olin taskuvaras ja kusesin end tänaval täis, et mind poolearuliseks peetaks ja armeesse ei värvataks.“ Ta vaatas eemale. „Ma läksin tagasi. Läksin armeesse.“

„Vabastatud territooriumile laeva peale,“ lausus Slava. „Kuule, mina ei mõelnud neid reegleid välja. Paberil on kirjas „getod, sunnitöö, vangilaagrid“.“

„Kas sa oled mingi Lenini lapselaps või?“ küsis vanaisa. „Võib-olla ma ei kannatanud täpselt nii, nagu vaja“ – ta nipsas ümbrikut – „aga nad tapsid usinalt ära kõik, kes sel moel kannatasid. Kogu meie maailm hävitati. Ei mingeid tantsupidusid, pühasid, emaga pliidi ääres söömist. Selline söömaaeg?“ Ta osutas elutoa poole. „Kas sa tead, mida selline söömaaeg tähendab? Kas sa tead, mis meid pärast sõda ees ootas? Sinu pea suurused tomatid. Neid väetati inimeste tuhaga. Mõistad?“

„Nii et sa tahad nüüd kätte maksta?“ küsis Slava. „Saksa valitsust röövides.“

„Saksa valitsus?“ sõnas vanaisa. „Saksa valitsus peaks tänulik olema, et nad nii kergelt pääsevad.“

„See Saksa valitsus ei tapnud kedagi.“

„Nii et me peaksime kõik aitäh ütlema?“ Vanaisa lõi käsi kokku, nii et plaksatus kõlas laeni.

„Milles siis asi?“ küsis Slava. „Kas sul on veel raha vaja?“ Ta osutas asjadele nende ümber: kummut, voodi, külluslikult kaunistatud põrandalambid, mis nurkades valvel seisid.

„Raha?“ lausus vanaisa tagasi tõmbudes. „Raha paneb rattad käima. Raha ei ole ainuke põhjus, aga ma ei tea kedagi, kellele raha oleks liiga teinud.“

„Miks sa mulle sellest kõigest varem pole rääkinud? Evakueerumisest?“

„Me ei tahtnud neid inetuid kujutluspilte sulle pähe panna. Tahtsime, et sul oleks parem. Päris palju käsi pidi mullas ära käima, et sina seda tegema ei peaks.“

„Nii et sa palud mul mõista, mis on tõeliselt tähtis?“

„Asi on perekonnas, Slavik.“

„Jätame uhked sõnad sinnapaika, kui võib. Ma ei ole Kozlovitš. See on kuritegu. Kas selline meie pere ongi? Kas sa tead, mis karistus meid vahele jäämise korral ootab?“

„Mina annaksin sinu eest oma parema käe, kui vaja. Selline on perekond.“

„Milleks seda vaja peaks olema?“

„Et sa oleksid väljaspool ohtu. Õnnelik.“ Vanaisa laksas käega vastu nende vahel olevat öökappi. „See vestlus on lõppenud. Mulle pole sinu teenust vaja.“

„Mulle pole sinu paremat kätt vaja!“

Nad istusid mõrus vaikuses, kuulates vaikset jutuvada, mis elutoast nendeni kostis. Slava nautis võimu vanaisa üle – see oli nagu oliiv, mida sa kaua aega suus lutsutad, et igat viimast kui kübet kätte saada.

Nüüd oli ta siis kirjamees. Kes üldse selles trotsis süüdi oli? Erinevalt kodumaast tuli Ameerikas kirju nagu taevast rahet. Täiskasvanud tassisid need sünge näoga ülakorrusele. Kas selle kirja oli kirjutanud James Baker III, andmaks Gelmanitele teada, et kohutav viga on tehtud ja perekond peab Nõukogude Liitu tagasi minema? Nad ei osanud seda lugeda.

Kiri anti Slava kätte. Tema sõrmed olid piisavalt väikesed piibellikult pisikeste tähtede ja õhkõrnade lehtedega telliskivi meenutava sõnaraamatu jaoks, mille nad olid soetanud ühelt inimeselt kõnnitee äärest, kes oli inglise keele juba selgeks õppinud. Samal ajal kui täiskasvanud nihelesid, uksepiidale nõjatusid ja huuli närisid, lõikas Slava ettevaatlikult ümbriku lahti ning avas kirja, süda metsikult pekslemas. Tema oli ainuke, kes seisis pere ja James Baker III väljasaatmisteate vahel. Ameerika oli riik, kus sul võis nime taga Rooma number olla nagu mõnel valitsejal.

Täiskasvanud jälgisid teda. Slava otsis telliskivisõnaraamatust võõraid sõnu. „Iga-aastane protsendimäär“, „käsiraha“, „järelmaksu graafik“, „vaid üks võimalus“, „teiesuguste eriliste klientide jaoks…“. Vanemad Gelmanid ootasid ja Slava avastas piinlikkusega, et tema pilk on arutult naelutatud teiste sõnade külge, millel polnud antud ülesandega midagi pistmist. Otsides sõna „krediitkaart“, oli ta jäänud toppama sõna „katedraal“ juures, mille tornitipud – k, t, d, l – meenutasid hoonet, mida Gelmanid olid Viinis näinud. Sõna „tagasimakse“ viis sõnani „trullakas“, mida öeldes oli tal tunne, nagu veereks tal suur marmorkuul suus ringi. „Boonuse“ juurest jõudis ta sõnani „ümarik“, mis tuletas meelde ühe vene baba rindu tema silmade kohal, kui too hommikul kausi jahukördiga tema ette asetas. Lõpuks õnnestus tal piisavalt palju sõnu tuvastada, rahustamaks täiskasvanuid, et tegemist ei ole James Baker III kirjaga. Vanemad Gelmanid ohkasid, vangutasid pead ja jätkasid kala praadimist.

Slava jäi telliskivisõnaraamatu juurde. „Petislik“, „kolask“, „lokutid“. „Taro“, „mosaiikbetoon“, „tadaa“. „Levitama“ sai juudi sõnaks, sest Levy oli Ameerikas juudi perekonnanimi. „Kopeerima“ meenutas sõna kop-kop, mis oli uks. „Kribukrabu“ oli „tilulilu“ ja „tilulilu“ tähendas „tuuletallamist“. „Sententsioosne“ võis tähendada kahte asja ja seda ei tohtinud segi ajada sõnadega „sentents,“ „pretsioosne“ ega „sentimentaalne“. Samuti nagu sõna „eshatoloogia“ sõnaga „skatoloogia“. Selles keeles oli maailmalõpu ja sitaloopimise vahel vaid mõni täht.

Venekeelsed sõnad olid väljaveninud nagu vanaema käsivarrealused lihased. Uusi lõppe võis välja mõelda ja nad kõlasid ikka loogiliselt. Sõnad tahtsid vägisi muutuda hellitusvormideks nagu talupojad, kes pulmas niheledes lipsu lõdvemaks sikutavad: Mihhail Mišenkaks (väikeseks Mišaks), kartoška kartošetška’ks (väikeseks kartuliks). Inglise keel oli külmem, hakitum, ebaloogilisem. Aga inglise keel oli hiilgav. Ja mingil põhjusel andis see kõik talle magamistoas vanaisale ära ütlemiseks jõudu.

Vanaisa mühatas ja tõusis Slava pilku vältides püsti. Allkorrusel oli salsamuusika peale pandud, tuhm bass tümpsus muutumatus rütmis. Ukse poole liikudes väristas vanaisa end, tema samm takerdus ja ta sirutas käed välja, nagu hakkaks kohe kukkuma. Aga nähes, et tütrepoeg ei söösta talle appi, pani ta käe kummutile, ajas end sirgu ja kõndis välja.