Читать книгу Asenduselu - Boris Fishman - Страница 6

Baar nimega Kabul ei olnud Afghanistanist üle võtnud midagi peale nime – see oli erksavärviliste kõverate seintega urgas, kus lava taga rippusid rasked sametkardinad. Õnneks ei olnud põrandal villavaipu ja menüüs kebabi.

Kaks purjus noormeest suitsetasid ukse ees keeratud paberossi. Ühel olid jalas lühikeseks lõigatud teksad ja saapad ning seljas maika, teisel jalas kaunistatud pealsetega, teineteisest erinevad nahkkingad ja liibuvad mustad teksad, mille säärtel oli tõmblukk. Slava noogutas. Nad tõstsid tervituseks sigarette.

„Little Darlings?“ küsis Slava asjatundlikult.

„Little Darlings.“ Liibuvate teksadega tüüp noogutas, nii et tema silmale langes juustekolmnurk. „Kena jakk.“ Riskides lootusetult hiljaks jääda, oli Slava oma korterist läbi põiganud ja visanud selga jaki, mille ta oli Arch Dysoni pealt maha viksinud. See oli tollest häbistavast päevast saadik kasutamata ja põlatuna tema kapis seisnud.

„Kenad teksad,“ ütles Slava.

„Kaltsukast,“ vastas Liibukas. „Seventy-Seventh Streeti ja Third Streeti nurgalt.“

„Ma elan seal lähedal,“ sõnas Slava.

„Astu läbi,“ pistis Lühkar vahele. Ta toksis saapaninaga asfalti. „Osta endale paar Clarkse. Neil on seal mõned täiega ägedad Earthkeepersid ka. Põhimõtteliselt alles karbist välja võetud.“

„Sealkandis elavad inimesed annavad oma ilusad riided ära, kui on neid kaks korda kandnud,“ ütles Liibukas. Ta laulis: „Meie võit!“, ja nad tegid käteplaksu.

„Kolmkümmend neli?“ küsis Liibukas Slava hargivahet silmitsedes.

„Kuidas palun?“ lausus Slava sammukese tagasi astudes.

„Sinu vööümbermõõt.“

„Aa,“ sõnas Slava ennast kaitsvalt. „Ei.“

Mees kortsutas kulmu. „Ma vihkan seda, kui ma mööda panen.“

Slava liikus akna poole. Ta leidis Arianna tantsuplatsile kokku surutud kehade vahelt ruttu üles; baar oli väike, väiksem kui internetist vaadates tundus. Arianna oli kohe lava kõrval, juuksed krunnist lahti tehtud, õlad õõtsumas. Bänd koosnes süntesaatorist, tuubast ja ühe pillimehe vööle seotud põristamistrummist. Kui Arianna ja keegi pehme viltkübaraga pikk kõhn tiisikusehaige koos tantsisid, tekkis nende ümber väike ring. Mees püüdis põlve Arianna jalgade vahele sättida, aga naine lükkas ta eemale ja puges tagasi rahva sekka, mis tegi Slavale heameelt.

„Milline ta välja näeb?“ küsis Lühkar. Tema käsi oli ukselingil, Liibukas oli tal kohe sabas. „Me aitame tal silma peal hoida.“

Slava muigas. „Ta vist ei vaja abi,“ ütles ta. „See pikkade satäänide juustega kõige ees. Hallis…“

„See on Balenciaga pluus,“ ütles Liibukas hardalt.

„Ärge öelge, et te mind nägite,“ sõnas Slava.

Ta vaatas, kuidas nad sisse läksid ja hakkasid tantsu vihtuma. Liibuka tantsustiili juurde kuulus püsiv imestunud ilme, tema suu oli ümmargune O. Duo liikus kahe naise juurde ja ajas nad akrobaatiliste liigutustega nurka.

Slava seisis niisama, püüdes teeselda, et tal on tegemist, aga see nõudis rohkem pingutust kui lihtsalt sisse minemine. Arianna nägi teda kiiresti ja tema pilk ei reetnud üllatust. Ta puges rahva seast läbi ja kallistas Slavat, surudes rinnad vastu tema rindkere. Nii palju ei olnud nad kunagi kokku puutunud. Nähtavasti tekivad siin, väljaspool kontorit, uued mängureeglid. Slava nuusutas tema kaela: parfüüm, šampoon, higi, mis oli alles hiljuti viin olnud.

„Mis kurat sul seljas on?“ küsis naine.

Slava läks näost punaseks. Arianna ei mäletanud seda päeva, kui ta oli end kenasti riidesse pannud. Ta ei olnud isegi siis selle kohta midagi öelnud. Hetkeks kahetses Slava, et ta tuli. „Sina vahetasid ka riided ära,“ ütles ta enda kaitseks.

Arianna tiris teda tantsupõranda poole ning peatus baari juures, et joota talle sisse kõrge klaasitäis sidruniviiludega viina, mida oli valatud heldekäeliselt, sest ta tundis baarmani. Liibukas ja Lühkar tõstsid pöidlad püsti.

Little Darlings koosnes neljast kõhnast noormehest, kellel olid jalas liibuvad teksad ja seljas T-särk, kõik musta värvi, kui välja arvata kaela seotud roosa lips – nad olid ju ometi „väikesed kullakesed“ –, ning pea oli neil ühelt küljelt paljaks aetud. Nad esitasid midagi rock’n’roll’i sarnast, mille järgi oli keeruline tantsida, kuigi Slava andis endast kõik, püüdes meenutada tantsusamme, mida vanaisa esitles Vene restoranide tantsulaval, kus Slava vanasti temaga koos käis. Sõja lõpus oli vanaisa teeninud Nõukogude mereväes koos igasuguste Nõukogude rahvaste seast pärit meestega, õppinud ära Ukraina kasatšok’i, Gruusia lezginka, kõikjal Nõukogude Liidus tantsitava tšetšotka. Mõnikord kukkus vanaisa lihtsalt niisama millegi tõestamiseks ühte neist vihtuma. Slava tõmbles peaaegu hullunult Kabuli viletsal tantsupõrandal. Arianna õõtsus ja nõksutas end ärritavalt graatsiliselt.

„Miks selle koha nimi Kabul on?“ teeskles Slava huvi ning pidi lärmi tõttu uuesti naise kaela juurde kummarduma.

„Ma ei tea!“ karjus Arianna vastu. „Sest siin saab rokkida nagu kasbah’is või midagi sellist? Ma ei tea!“

„Kasbah’id on vist Marokos,“ ütles mees uuesti lähemale minnes.

„Sa peaksid faktikontrollija olema, Slava,“ karjus Arianna. „Ära selle pärast muretse! Tantsi, joo. Sa pead mõned asjad ära unustama!“

„Kuidas ma saan seda teha, kui sa seda mulle kogu aeg meelde tuletad,“ lausus mees.

„Oi, ma tean, et minul pole selle pea üle mingit võimu.“ Arianna koputas sõrmeotsaga vastu tema pead. „Ma ei tunne selle sõrmeotsaga midagi. Lõikasin sellest ükskord mandoliiniga tüki välja.“

Slava vajutas sõrmeotsa nagu nuppu. Arianna lubas tal seda teha. „Usalda, aga kontrolli,“ kinnitas ta.

Laval vingus Little Darlings mänguväljakute ja õlle üle, Arianna nägu ilmus ringihüpleva punase valguse käes nähtavale ja kadus siis taas. Lõpuks veenis Slava teda istuma. Arianna hingeldas kõvasti nagu iluuisutaja, kes on äsja jäält tulnud. Tema silmade ümber oli pisut tedretähti.

„Näita mulle, kuidas sa baaris tüdrukut landid,“ lausus naine.

Slava mühatas eituseks.

„Kas sa elad tsölibaadis, Slava?“ küsis Arianna. „Palun ütle mulle, et sa ei löö töö juures kunagi milleski kaasa sellepärast, et tegeled mujal seelikute küttimisega.“

„Täpselt nii,“ lausus mees.

„Anna mulle sellest kiire ülevaade,“ ütles Arianna.

Kiire ülevaade: Slava astus oma esimesse Ameerika klassiruumi, juuksed keskelt lahku kammitud nagu vanamehel, triibuline sametkampsun seljas ning küljes Gelmanite kasutuses oleva Ivory seebi paberjas hõng (see oli kõige odavam, neli tükki maksis seitsekümmend üheksa senti). Kolmkümmend Ameerika silmapaari vaatas hindavalt seda uut heidikut ning jätkas paberkuulide loopimist ja märkmete tegemist. Slava ei suutnud nii kergesti ennast mitte tähele panna. Alles järgmisel aastal julges ta püüda Diana Gencarelli tähelepanu, kelle isal oli Bay Ridge’is pagaritöökoda, kus Slava kord käis, lootes jahuga kaetud Dianat näha. Ta oleks aidanud tüdrukul end puhtaks kloppida ja siis oleksid nad käsikäes araablaste toidupoodidest mööda jalutanud. Kahjuks ei olnud Dianat kohal. Dianat ei olnud tema jaoks olemas ka siis, kui ta 247. koolis Slava ees istus. Kõik läks lörri.

Järgmistel aastatel ei jäänud Slava Gelman vastassugupoole tähelepanust ilma. Ta ei näinud välja nagu suurem osa Lõuna-Brooklyni inimestest. (Ta kujutas ette, et naabruskonnast lahkumine kiirendas ka füüsilisi muutusi, nagu oleks Manhattanil loodusjõud teistmoodi toiminud.) Oma pikkusega ei saanud ta midagi ette võtta – ta oli üsna könnis –, aga ta oli Jumalalt sahkerdanud oliivikarva naha, mistõttu teda ei peetud Ida-Euroopa barbariks, vaid pigem päevitunud türklaseks või isegi hispaanlaseks, sest tema musta värvi silmad sobisid ettekujutusega Vahemere-äärsest elanikust. Tema käel oli pikk arm pudelikillust, millega ta oli kuueaastaselt üle oma õrna naha tõmmanud; tema tüükasse kasvanud lõug väljendas valmidust kõikidesse segavatesse teguritesse kärsitusega suhtuda. Samas tundis ta end tühisena Arianna kõrval, kes oli oma ilusates riietes lausa ärritav. Ta võttis pintsaku ära. Selle riietusega oli ta kaks korda alt läinud. Nagunii oli liiga palav.

Viin libises mööda tema roostes kõri alla. Eelmise neljakümne kaheksa tunni sündmused hakkasid kaugenema. Kõik jooksis kokku, hüübis kämbuks, settis, nõrgus ja voolas minema. Slava tundis end pisut hullununa. Ta kratsis lõuga, seejärel kargas püsti ja läks kõrvallauda. Ta nautis Arianna hämmeldunud ilmet. Naine kuulas, kuidas ta juhatas oma kujutletavat kaaslast tualettruumi. Seejärel kummardas Slava talle lähemale. „Mul on minut aega,“ ütles ta. „Ta on imetore tüdruk – imetore. Aga me ei ole teineteise jaoks õiged. Meil on peaaegu suhe. Sul on ju ka seda ette tulnud – see ei ole kellegi süü. Ja nüüd istud sina siin kõrvallauas. Ütle mulle oma nimi. Ja telefoninumber. Meil on jäänud kolmkümmend sekundit.“