Читать книгу Asenduselu - Boris Fishman - Страница 4

Spartaki tantsuklubi idapoolne sein ei andnud enam seina mõõtu välja. Kolmveerand Minskist oli maatasa pommitatud, mis selgitab, miks see tänapäeval nii inetu on, sest pärast sõda ehitati linn sotsialistlikus stiilis üles. Aga juba enne seda, kui võit sakslaste üle välja kuulutati, jätkusid laupäevaõhtused tantsupeod Spartakis. Inimesed vajavad tantsu niisama palju kui leiba, oli Stalin öelnud. Kogu riik tõttas tantsusaale taasavama ja need külad, kus seda polnud, mangusid, et selleks ehitataks ümber ükskõik milline hoone, peaasi et sinna grammofon ja tantsuplats ära mahuks. Kaks kuud pärast võidupäeva tegutses Spartaki tantsuklubi Minskis tavapäraselt vaatamata sellele, et alles oli jäänud vaid kolm seina, mis tähendas, et Sofia Dreitseri vanem õde Galina ei käinud laupäevaõhtustel pidudel, sest tema meelest võisid needki seinad iga hetk kokku variseda ja siis läheks see tantsupidu küll kalliks maksma.

Aga Sofiale meeldis väga tantsida. Ta pidi neil päevil ettevaatlikum olema, sest tal polnud isa, venda ega ema, kes oleks tema järele valvanud, ja mehed olid sõjast tagasi tulnud, silmis õõnes pilk ja himu, mis ei leppinud pelgalt naisel käest kinni hoidmisega. Nii ta tantsiski üksinda või sõbrannaga. Sellise möönduse oli Galina suutnud oma pööraselt nooremalt õelt välja pressida: Sofia käis pidudel ainult koos Rusjaga, slaavitarist naabrinnaga, kes vastas talle omase otsekohesusega Galinale naljatledes: „Sa ei hooli sellest, et su õde saab surma, kui seinad kokku varisevad, peaasi et teda ära ei vägistata?“ Aga Rusja läks kaasa ja nad keerutasid koos Sofiaga jalga, heites igatsevaid pilke kaptenite poole, kes olid vormiriietuses rindelt tagasi tulnud, ja naabruskonna poiste poole, kes olid nelja aastaga meheks saanud. Seal oli Miška Surokin, kõver arm paremal põsel; ja Jevgeni Gelman, Sofia naabruskonna huligaan, niisama lustliku moega nagu alati; ja Pavlik Sukhoi, kes tõmbles sõja tõttu nii, et krimpsutas ühe lause jooksul kaks korda nägu. Nad olid endised, aga mitte päris.

Niisiis, kui tol laupäevaõhtul valss algas, tegid Sofia ja Rusja võimalikult hästi järele samme filmidest, mida nad olid enne sõda näinud. Nad kujutasid ette, et on mingisuguses uhkes Austria lossis, ja võtsid umbes iga minuti järel juhtimise kordamööda enda peale. Sofia teeskles, et teda ei huvita üldse mehed, kes neid seina äärest vahtisid, ning Rusja kinkis neile flirtivaid naeratusi.

Aga mehed vaatasid just Sofiat, tema veatut nahka ja kahte kaablikimpu meenutavat hobusesaba – Rusjat oli õnnistatud talupojaliku julguse, aga ka talupojalike näojoontega. Kui nad puhkasid, et vamplipunši juua (alkoholi ei pakutud, mis tähendas, et mehed pidid salaja plasku ja soodaveepudeli sisse smugeldama ning austusest naiste vastu väljas rüüpamas käima), tõmbas Rusja tähelepanu endale kõverjalgne leitnant ja Sofia juurde astus üks kaptenitest.

Nagu ikka: julged saavad tüdruku ja vaprusel pole midagi pistmist välimusega – nad vähemalt julgesid tüdrukutele läheneda. Kapten Tereškinil oli väga ilmetu nägu, tema lõuajoon läks märkamatult üle kaelaks ja põski kattis habemetüügas. Vaatamata lõõskavale juulikuu kuumusele, milles isegi nälginud sõjast pääsenud terve pruuni jume peale said, oli Tereškin lubivalge. Kes teab, mis Sofial tol hetkel peast läbi käis – me kanname oma kaitseinstinkti eest hoolt, aga olulisel hetkel see lihtsalt ei toimi. Võib-olla tahtis ta enda ümber mehekäsi tunda, võib-olla oli tal Tereškinist kahju, sest tõenäoliselt ei olnud tal ema, õde ega lapsi; võib-olla oli ta lihtsalt tüdinud ei ütlemisest. Sofia teadis vaid seda, et tantsib temaga järgmise tantsu ühe Rosneri džässiviisi saatel, samal ajal kui Rosja vaatas ainiti oma leitnanti, kelle pilk oli ringi rändama hakanud. Isegi Tereškiniga ametis olev Sofia nägi seda.

Kui kostis komandanditundi märkiv kell – kell oli kümme ja ajad endiselt ärevad –, küsis kapten Tereškin, kas ta võib Sofia koju saata. Õues oli pime, toimivaid tänavavalgusteid ei olnudki peaaegu. Võib-olla ei tahtnudki kapten enamat, sest ta oli härrasmees, ja Galina oli kodus, juhul kui Tereškin püüab vägisi sisse trügida. Aga tee oli pikk ja Sofia ei tahtnud riskida. Jah, ta oli Tereškiniga tantsinud, aga sellepärast, et naised ikka tantsisid meestega. Kas see siis tähendas, et ta peab oma kehaga aitäh ütlema? Kuid ta ei tahtnud kaptenit solvata – ta oli mehega terve õhtu tantsinud, äkki ei olnud Tereškinil mingit tagamõtet ning pealegi ta kartis pisut. Siis tuligi talle see mõte pähe. See meeldis Sofiale peaaegu niisama vähe kui kujutluspilt, kuidas kahvatu näoga kapten Tereškin teda koju saadab, nii et ta tammus Tereškinile rumalalt naeratades koha peal ning püüdis samal ajal midagi muud välja mõelda. Aga ühtegi teist ideed ei tulnud pähe – neil päevil kippus nutikus teda maha jätma, nagu ta oleks sõja ajal elu eest võideldes talle määratud varu ära kasutanud. Milline hale kogus talle oli antud, mõtiskles Sofia. Sellest oli piisanud vaid iseenda ja oma õe päästmiseks. Kõik need mõtted käisid tal koomilisel ja rumalal moel peast läbi. Oi, kapten, mõlgutas ta, kui te vaid teaksite, millega end seote – orvuga, kellel on õega kahepeale üks kleit, sest ülejäänud Punaselt Ristilt saadud riided varastas ja viis pandimajja üks Valgevene kollaboraator, kes hõivas jätkuvalt ühte poolt nende kodust. Praegu oli ürp Sofia seljas – see polnud niivõrd kleit kui sarafan, sedasorti rõivaese, mida ema enne sõda kodu koristades kandis.

Sofia vabandas lõpuks, et ta peab tualettruumi minema, mis tähendas põõsast, aga sinna minnes pidi ta mööduma Ženja Gelmanist, kes sõprade ringis naeris ja sildita pudelist jooki rüüpas, sest aeg oli liiga hiline, et vaevuda õue minna.

Ženja Gelman oli naabruskonnas tuntud kuju. Tema tuntuse põhjus oli hoopis teine lugu. „Võõrast varast elav laps,“ öeldi tema kohta enne sõda. Huligaan, kui mitte öelda kurjategija. Ta hankis, mis vaja, ükskõik kas selleks olid peedid Ferberšteini aiast või hõbelusikad jumal teab kust, ning targem oli mitte juurelda, kuidas ta seda tegi.

Sofial oli hea meel näha, et Ženja on elus, niisama hea meel nagu siis, kui tegemist oleks olnud tema vennaga, aga ta ei olnud enne sõda temasuguste poistega tegemist teinud ning nüüd veel vähem. Ženja-sugused poisid sattusid juba enne kahekümneaastaseks saamist vangi. Ka tol õhtul Ženjale lähenedes püüdis Sofia muud plaani välja mõelda, aga ühtegi mõtet ei tulnud. Tema pea oli tühi nagu prügikast. Tal oli hea meel, et oli vähemalt selle idee peale tulnud. Pealegi oli Ženjal pruut. Tal oli kümme pruuti. Võib-olla ei taha poiss temalt vastutasuks midagi.

Sofia seisis peaaegu minut aega Ženja selja taga, enne kui poisi sõbrad teda märkasid ja nende näoilme muutus. Ženja pööras end kiiresti ringi. „Sofia Dreitser,“ sõnas ta, kohmetu naeratus näol.

„Kas ma saaksin sinuga rääkida?“ küsis neiu.

Selle peale kõlas selja taga seisvate poiste suust paar naeruturtsatust, aga Ženja vaatas tagasi ja naer kadus nende huulilt. Ženja ja Sofia astusid kõrvale. Poiss pani talle käe õlale ja kummardus tõsiselt lähemale, kuid Sofia kinkis talle sellise pilgu, et ta lasi käel taas alla langeda.

„Seal on üks kapten,“ alustas neiu.

„Tereškin,“ ütles Ženja.

Sofia silmad läksid üllatusest suureks.

„Mul on silmad nagu luurajal!“ ütles Ženja ennast kiites nagu tavaliselt.

See oli küll üsna kummaline lause, arvestades, et Ženja oli itta pagenud, seejärel oma isikutunnistusel vanust väiksemaks võltsinud, kuni sõda oli peaaegu läbi, ning siis, kui ta lõpus armeesse läks, sahkerdas ta end vabastatud territooriumil olevale laevale radistiks. Ženja Gelman teadis raadiosidest niisama palju kui tema, aga seda, kuidas minna turvalisse kohta ajal, mil maailm oli tema ümber kokku varisemas, teadis ta kõigist paremini.

„Las ma pakun,“ ütles noormees. „Kapten tahab sind koju saata.“

Sofia punastas ja lõi pilgu maha.

„Tead, sa näed selles sarafanis välja nagu pooleldi munast koorunud tibu,“ lausus Ženja.

„Suur aitäh, Ženja,“ ütles neiu vihaselt.

„Nii et sa tulid pätipoiss Ženja juurde, et ta sind täbarast olukorrast välja aitaks,“ lausus noormees. „Kui kõik hästi läheb, siis ei öelda mulle teregi, aga kui häda käes…“ See lause oli peaaegu Ženja suust juba välja lipsanud, kui ta mõistis, mida rääkis, idioot selline. Sofial oli terve perekond maha maetud ja neiu ei teadnud isegi kuhu. Kui saabus aeg Minski orbudekodu likvideerida, sundisid natsid lapsi hiigelsuurde auku minema ja katsid nad elavalt liivaga. Nad viskasid neile komme, kui tillukesed käed abi saamiseks üles sirutati. Vaat, mida natsid lastega tegid. Nii et Sofia lootis, et tema vanemad ja vanavanemad olid lihtsalt maha lastud. Ta ei teadnud, kuidas nad olid surnud, mistõttu tema ööd olid lõputult pikad, aga kui seda üldse teati, siis ainult mõnes sõjaväe või KGB kontoris, ja neid kohti lootis Sofia mitte kunagi seestpoolt näha.

„Anna andeks,“ ütles Ženja. „Tule minuga kaasa.“

„Ženja,“ lausus Sofia. „Ma olen sulle abi eest tänulik. Aga ma ei saa sind tänada. Saad ju aru, mida ma mõtlen.“

„Sa oled mind juba üks kord solvanud,“ sõnas noormees. „Ära seda teist korda tee.“

Kapten Tereškini nägu lõi särama, tundes enda ümber kellegi kätt, sest ta arvas, et see kuulub Sofiale. Kuid ta naeratus muutus üllatunud ilmeks, kui tuli välja, et see on Ženja Gelman, „võõrast varast elav laps“, keegi, kes oli tuntud terves naabruskonnas ja keda teadis ka tema, sest oli paari kvartali kaugusel üles kasvanud.

„Kapten!“ möirgas Ženja. Ta võttis Tereškini käe. „Ma pean sulle klaasikese valama.“

„M-miks?“ küsis Tereškin.

„Sest sa pakkusid mu daamile õhtu läbi seltsi. See oli härrasmehelik tegu – daamil ei tohi kunagi lasta üksinda seista. Nii et ma olen sulle võlgu. Mida sa jood? Sa tead, et mina olen Armeenia konjaki spets.“

Tereškin läks näost punaseks nagu peet. Ta oli Gelmanist kuus aastat vanem ja kehaehituselt sarnane, aga Gelman oli enne sõda poksinud ja Ženja Gelmaniga lihtsalt ei hakatud kaklema.

„Ženja,“ ütles ta näost ära vajudes. „Anna andeks. Mul polnud aimugi. Ausõna. Sa pead mind uskuma.“

„Aga seda ma ju tahangi öelda!“ lausus Ženja. „Sa oled tubli mees ja ma tahan sind tänada.“ Ženja peaaegu et sundis teda konjakit jooma. Seejärel lutsutasid nad ühte ja sama sidrunitükki, mida Ženja lubas armuliselt temal esimesena maitsta. Nad ütlesid toosti isamaa ning seejärel nende ümber olevate naiste terviseks. Vene naistest paremaid ei olnud olemas. Vene naised olid tehtud äsjalüpstud piimast ja kõik teised maailma naised veest. Ükskõik kas nad olid juudid või mitte – Ženja kohe ei saanud muudmoodi, kui ta pidi sundima kaptenit selle mõttega nõustuma. Vene naised olid nagu šokolaad, nagu liivasavi nende jalge all; nad olid nagu või, mida nad leivale määrisid, tuules õõtsuvad punased moonid. Vene naiste terviseks!

„Tundub, et pean oma tüdruku koju saatma, kas sa ei arva?“ pöördus Ženja Sofia poole, kui Tereškin oli end Ženja haardest vabastanud ja komandanditunnile viidates plehku pannud. Ženja pilgutas silma. Ta oli endale juba kusagilt kuldhamba hankinud, nagu mood ette nägi.

„Ma ei tea, kas su päris tüdrukule see meeldiks,“ lausus Sofia.

„Kes see on?“ küsis noormees.

„Ah et sa ei suuda järge pidada,“ sõnas Sofia. „Ida. Või mis iganes tema nimi on.“

„Ida?“ lausus Ženja kulme kergitades. „Ma jätsin Ida maha nagu kartulikoti. Kutsusin ta täna siia. Tema ütles: „Mul on hambavalu.“ No kuidas nii saab? Kadusin sealt nagu komeet, tallaalused sädemeid pildumas. Minu saapakannast oleks saanud sigaretile tuld võtta. Või et tal on hambavalu!“

„Ida.“ Sofia muigas. „Ida, kelle isa müüb tervele linnale õlut ja viina. Miljonär Ida. Sa jätsid ta maha.“

„Ma jätsin ta maha,“ ütles Ženja uhkelt.

„Noh, see avaldab isegi mulle muljet,“ lausus Sofia.

„Mis sa siis kostad?“ küsis noormees. „Mind solvab, et pean seda üldse ütlema, aga mul pole mingit tagamõtet. Tahan vaid, et sa ohutult koju jõuaksid. Enne sõda oli meie kodude vahel neliteist maja. Me oleme peaaegu üks pere.“

„Kuidas sa tead, mitu maja meie kodude vahele jäi?“

„Sest ma lugesin need kokku,“ sõnas noormees.

Sofial oli ühes asjas õigus, kuigi pooleldi. Ženja sattus vangi, aga mitte enne kahekümneaastaseks saamist – ta oli siis juba kakskümmend üks. Mitu aastat pärast seda pidu, kui nad koos sõpradega ühest teisest klubist koju läksid, kuulsid nad teiselt poolt tänavalt: „Vaadake neid juudinärusid! Oleks tore olnud, kui te oleksite rindel ka niisama energilised olnud, juudinärud!“ Sofia ütles rangelt: „Ženja, ei,“ aga mees läks juba üle tänava. Mitte sellepärast, et ta oli purjus – ta oleks ka kainena samamoodi toiminud, ja see ei muutunud kogu nende elu vältel, nii et kuigi Sofia ei teadnud kunagi, kas abikaasa elupäevad lõpevad tema voodis või vangikongis, võis ta alati kindel olla, et uhkust ei ole mees sel hetkel kaotanud. Ženja kandis just taolisteks hetkedeks kaasas žiletitera. Ta lõikus tüübi üsna hullusti katki. Ženja isa andis kohtunikule altkäemaksu, nii et ta sai kolme aasta asemel ainult ühe. Tol ajal hakati jalgpallistaadionit ehitama, nii et Ženja tasus oma võla ühiskonna ees sel moel. Kuigi Ženja ei maininud seda kordagi oma lapselapsele Slavale, olid just tema käed valanud betooni kohtade jaoks, kus nad igal nädalal istusid ning Gotsmani ja Aleinikovi nime karjusid.

Sofia Dreitser ootas truult, kuni Ženja Gelman vangist välja sai. Tema kõige hullemad ettekujutused mehe suhtes olid tõeks saanud, aga kui Sofia Dreitser juba millelegi pühendus, siis ei jätnud ta asja sinnapaika. Ženja Gelman teadis, kuidas jõuda turvalisse kohta, kui maailm tema ümber kokku varises. Ja mehel oli perekond alles, välja arvatud vanem vend, kes oli sõjas surma saanud – suur, lärmakas, vaidlushimuline perekond, mis võttis ta vastu nagu lained, mis inimkeha endaga kaasa haaravad. Sofia tahtis seda ning enamikel päevadel tähendas see, et ta tahtis ka Ženjat.

Nii surus ta oma uhkuse alla, ootas kannatlikult ja truult, kuni mees vanglast välja sai, ning tegi talle koju saabumise puhul lemmiktoitu: lambalihakotlette ja „kartuliputru pilve moodi“, nagu Ženja ütles, sest puder oli õhuline nagu pilv isegi võid kasutamata. Ta ootas, kuni temast sai Sofia Gelman; kuni nad tõid ilma Tanja Gelmani; kuni Tanja ja Edik said Vjatšeslav Gelmani, kuigi tema, Sofia, kutsus poissi lühidalt Slavaks; kuni nad lahkusid naise perekonna verd täis imbunud paigast kohta, mis ei tähendanud talle midagi, kuid mis pidi olema hea lapselapsele, kelle nimel ta oli elanud juba sellest hetkest alates, kui ta 1945. aastal Spartaki tantsuklubis Ženja Gelmani juurde astus ja abi palus.

Kui Slava Brooklyni maha jättis, ostis ta väikese märkmiku, kuhu kavatses üles tähendada seigad vanaema elust. Nii oleks vanaema jätkuvalt tema lähedal. Häda oli aga selles, et ta ei teadnud vanaema elust eriti palju. Isegi tervena rääkis vanaema oma minevikust nagu mingist traagilisest eksimusest. Mõned inimesed ei suuda oma traagilistest eksimustest üle saada – Slava oli sedasorti tüüp: ta ketras lõputult peas Centurys läbikukkumiste salapäraseid tõiku –, aga teised eelistavad elada nii, nagu ei oleks nende traagilisi eksimusi kunagi üldse aset leidnud. Slava vanaema oli selline inimene. Ta tahtis teada, kas Slaval on kodused ülesanded tehtud, kas tal pruuti on, kas ta on korralikult süüa saanud, ja pakkus välja, et ta teeb hautatud karpkala, millest jätkuks terveks nädalaks. Slava elu tundus vanaema elu kõrval tähtsusetu ning ta tundis kõrvetavat häbi, kui rõõmustas memme lausega, mida mingi tüdruk oli talle koolis öelnud, ja vanaema kuulas tema sõnu nii suure õhinaga, et tema huuled liikusid Slava jutu ajal kaasa.

Kõikide teistega oli vanaema ülinõudlik, karm, kinnine. Vanaisa kaebas juba noore mehena, et tal on valu rinnas, jalgades ja peas – see ärritas Slava vanaema. Ta põrnitses abikaasat nagu last, tundes piinlikkust ja viha.

Nii kasutaski Slava nendevahelist sidet ära ja mõtles keskkoolis välja ühe riuka. Ta teeskles, nagu talle oleks antud ajalootunnis ülesanne kirjutada lugu oma perekonnast, et teha kõikide õpilaste töödest kokku pastišš. Sellist ülesannet ei antud – Slava õpetaja härra Jury oli punase ninaga tipsutaja, kes andis tervet tundi hõlmavad ülesanded kätte ja jäi siis oma toolil tukastama –, kuid vanaema ei julgenud Slava hinnet ära rikkuda. „Mida mina sulle rääkida oskan, kurgike?“ küsis ta. „Räägi, miks sa mulle nii ütled?“ lausus Slava. „Kurgike?“ küsis vanaema. Ta naeratas häbelikult – ta ei teadnud, ei olnud sellele kunagi mõelnud. „Räägi mulle sõjast,“ nuias Slava ettevaatlikult. Vanaema naeratas taas ja alustas: „Noh…“ Seal lause ka lõppes. Tema keel liikus, aga ühtegi sõna ei tulnud suust välja. Slava tahtis öelda: „Räägi, sest ma tahaksin ühel päeval sellest oma lastelastele rääkida. Räägi, sest see juhtus sinuga, nii et ma peaksin seda teadma. Räägi, sest see teeb meid lähedasemaks ja ma tahan sinuga lähedane olla.“ Aga Slava oli viieteistkümneaastane ja ei teadnud, kuidas selliseid mõtteid välja öelda. Ta teadis vaid, et tahtis seda teada. Ta nägi, et vanaema räägiks talle kõike, kuid andis samas mõista, et kui vähegi võimalik, siis sellest ära sunni mind rääkima. Ja kuigi Slava mõistis, kui tähtis oli, et ta teaks – isegi kui kõik pereliikmed olid soostunud vanaema selle teemaga mitte tülitama –, ei suutnud ta memmele peale käia. Nii ta ütleski: „Unusta sõda. Räägi, kuidas sina ja vanaisa armusite.“

Slava kirjutas loo Spartaki tantsuklubist oma väikesesse märkmikku mõned päevad pärast seda, kui ta otsustas Brooklynisse rohkem mitte minna. Perekond ei olnud veel aru saanud, mis teoksil oli, kuigi ema hakkas juba tema automaatvastajasse sõnumeid jätma, alguses kärkivaid, siis anuvaid, siis kehva tervise üle kurtvaid, siis häid uudiseid teesklevaid, siis nõuannet soovivaid ning seejärel teatas ta valjuhäälselt allaandmisest. Aga vanaema sai aru, miks ta pidi kaduma, kinnitas Slava endale. Kuigi vanaema ei helistanud kunagi, sai ta kuidagi aru, kas või sellepärast, et ta uskus, et kõik, mis Slava teeb, on aus ja õige.

Kuid lugu sellest, kuidas vanaema ja vanaisa armusid, oli ainuke, mis Slaval oli. Ta luges selle nappe üksikasju korduvalt üle ja tema taskumärkmik oli nende mõne fakti jaoks ülemäära suur nagu lese voodi, kus oli magajaid vähemaks jäänud. Ta võiks juttu laiendada, tuli talle kord pähe, mõeldes midagi välja või kujutades midagi ette – maja, kust vanaema pärit oli; seda, kuidas üksikud töötavad tänavavalgustid tema ja vanaisa kohal särasid, kui nad neiu kodu poole jalutasid. Slava oli ju nagunii loo rääkimiseks riuka välja mõelnud. Aga nüüd, kui ta vanaema enam ei näinud, tundus see kõik häbitu. Märkmikulehtedel oli kirjas tõde ning see saaks rikutud, kui ta hakkaks midagi lisaks välja mõtlema. Ta ei kavatsenud valetada nii, nagu vanaisa valetas ja nagu nad kõik olid sunnitud valetama.

Slava ema oli Valgevene ülikoolis kursuse parimana lõpukõne pidaja koha välja teeninud, aga see au anti teisele kohale jäänud inimesele, ühele slaavlasele, sest juut ei saanud ju ometi esikohal olla. Valgevene ülikool võttis tuhande tudengi kohta vastu vaid kaks juuti ja ühest neist sai parim lõpetaja? Kui tal paluti lõputseremoonial midagi öelda, oli Slava ema, hõbemedal kaelas, vaid mikrofoni naeratanud ja lausunud: „Ma tahan tänada komisjoni…“

Selliseid lugusid teadis Slava liiga palju. Neid räägiti õhtusöögilauas vabalt. Iga loo kohta, mida vanaema keeldus rääkimast, oli vanaisal kolm juttu pajatada. Ta võis hommikuni heietada. Tavalised vestlusteemad õhtusöögilauas, kui nad kõik koos elasid – toidupoe nimekirjad, arstivisiidid, isegi Slava tegemised –, tüütasid vanaisa ja ta läks vaikselt minema, et telekat vahtida. Aga kui jutuajamine puudutas nende sovetiaegset elu, lõi tema pilk särama ja kirjeldustele ei tulnud lõppu. Nendel lugudel polnud lõppu ega algust, neil puudus kontekst, mis oleks aidanud kuulajal meelde jätta, kes on kes ja kuidas miski seotud oli. Kuigi Slava püüdis kogu hingest, kaotas ta lõpuks paratamatult järje käest ning tundis, et on hädavares, sest lasi puhtal kullal kiirevoolulisse jõkke libiseda. Aga tänu suutmatusele üksikasjadele tähelepanu pöörata sai ta vabalt jälgida, kuidas vanaisa lugusid pajatas – see meenutas tõesti kiirevoolulist jõge. On zahlebuvalsja. Lämbudes kõige selle kätte, mida ta ise öelda tahtis.