Читать книгу Asenduselu - Boris Fishman - Страница 5
4
Оглавлениеesmaspäev, 17. juuli 2006
„Kõik istuksid nagushpilke’del7,“ütlesAriannaBock,
Slava töökaaslane kõrvalboksist, ja tema säravad silmad ilmusid fiiberklaasist vaheseina kohale.
„Tähtis päev,“ lausus Slava, püüdes rahulik näida.
„Tähtis päev Slava Gelmani jaoks?“ küsis naine, liigutades sõrmi nähtamatu klaviatuuri kohal.
„Kas sa nägid, mis ma kirjutasin?“ küsis Slava. „See on serveris üleval.“
Arianna noogutas, tema näol välgatas hetkeks arvamus, mis ei läinud mehe omaga kokku. Slava pani Ariannat tähele: tal oli kahvatu nahk, erkpunased huuled, süsimust kräsupea. Üle terve parema silmalau laius suur sünnimärk. Kui ta pilgutas, sai see üheks ja siis jälle katkes.
„Mis on?“ küsis Slava.
„Ei midagi, suurepärane artikkel,“ ütles naine.
Slava tajus teravalt valet, kuid jättis selle sinnapaika. „Sul on aeg jalutama minna,“ sõnas ta kuivalt. Arianna kadus igal hommikul kell üksteist tervisekõndi tegema, nagu Slava seda nimetas. Isegi paleed võidi kahuritest pommitada, aga kõik pidi ootama, kuni naine tagasi jõuab. Slavas tekitas tema oskus kõigest välja lülituda imetlust ja pahameelt.
Arianna naeratas, andestades teravuse mehe hääles.
„Ja kuhu siis täna?“ küsis Slava.
„Seda ma ei tea enne, kui välja jõuan,“ ütles Arianna. „Selles mõte ongi. Sa peaksid ka tulema.“
Kujutluspilt, et ta jalutab ajakirjandusliku eesmärgita ringi, täitis Slava ärevusega. Erinevalt Ariannast oli tal midagi teha. Slava oli „The Hootile“ mõned naljad võlgu. Kui Beau Reasons kaks aastat tagasi toimetaja kohale asus, otsustas ta, et ajakiri vajab huumorit, ja nii antigi Slavale ülesandeks otsida kohalikest ajalehtedest keelevääratusi, apsakaid ja kahemõttelisi lauseid, millele Century lisas iroonilise kommentaari (repliigi, nagu seda seal nimetati). Provincetown Bannerist leidis Slava järgmise lõigu:
Claude Monet’ nimeline koer, kes läks kaotsi eelmisel nädalal ja kelle kadumisest on meie ajalehes palju juttu olnud, leiti eile Pameti jõe kaldalt.
Century lisas:
Ta ilmselt arvas, et seal on maalimiseks kõige parem valgus.
Kui Slaval õnnestus enne tööpäeva lõppu laual olevast Union Tribune’ide ja Plain Dealerite hunnikust läbi närida, hakkas ta tegelema lugudega, mida ta ise püüdis kirjutada. Tal polnud aega jalutada… kuhu? Nad olid kesklinna külmas tihnikus, pilvelõhkujate, triibuliste päevasärkide, pliiatsseelikute, madalate kingade, barettide ja kortsus võileivakottide keskel, mis olid tehtud pruunist jõupaberist, samasugusest, mida Slava kunagi oma esimeste Ameerika õpikute ümber pani. Inimesed põiklesid pidevalt üksteisel eest, mobiiltelefoni anti haukuvaid käsklusi… Ei, Slava ei tahtnud välja minna. Tema elul oli oma kindel vorm: ühes otsas kontor, kus ta veetis päeva, teises korter, kus ta magas, ja neid ühendas pikk maa-alune rada, mida mööda sõitis rong number 6. Ei mingeid jalutuskäike.
Ta silmitses Arianna reetlikku ragulkat meenutavat rangluud. Naine oli oma mõjust täiesti teadlik – suvel võis ühe käe sõrmedel kokku lugeda kordi, kui tal oli varrukatega pluus seljas. Mitte et Slava oleks neid kordi kokku lugenud. Erinevalt Slavast, kes jäi kontorisse, et oma kirjatükkide kallal töötada, läks Arianna täpselt kell kuus koju. „Ma pean lebosse viskama,“ ütles ta, nagu ta oleks terve karjamaa ära niitnud. Faktide kontrollija Arianna oli niisama innukas kui punane pliiats, mis tema krunni oli susatud. Slava ei viitsinud temaga jännata, kui ta selline oli. Pealegi hoidis Slava eemale igasugustest suhetest, mis võisid millekski enamaks muutuda. Tal oli niigi kohutavalt vähe vaba aega.
Aga mõnikord sai uudishimu isegi Slava raudkindlast tahtejõust võitu ja ta kuulas, mis helisid naine teisel pool vaheseina tekitas. Valged kandilised hambad järasid vanaaegse pliiatsi otsa. Käevõru kolises õõnsalt vastu akrüülklaasi, millest nende lauad olid tehtud. Kaks korda ragistati selga, seejärel sõrmenukke. Jänese moodi pragistati päevalilleseemneid. Saabastel kõlisesid mingisugused kannused. Huilgav naer, nagu poleks ruumis mitte kedagi teist.
Mõnikord, kui naist oma laua taga ei olnud, piilus Slava üle vaheseina. Arianna sõi ainult salatit, mõnikord harva oli kõrval ka paar kõvakskeedetud muna, kuid majoneesi mitte. Plastkarbid jäid pooltühja ja avatuna tema lauale tööpäeva lõpuni, kui Slava kuulis, kuidas ostetud kraam vastu prügikasti seina põrkas: kohvitops, salatikarp, munakoored. Mõnikord lendasid need asjad mööda ja maandusid põrandal või jättis naine need üldse lauale. Arianna suhtus koristajatesse väga ameerikalikult – see oli nende töö. Tema kirjutuslauda kaunistasid salatitest saadud suveniirid: salatileht, kastmest triibuline oliiv, terve anšoovis. Kui Arianna välja läks, tegi Slava tema laua korda.
Just tänu Ariannale anti Slavale ülesandeks minna ühe linnaronija uut julgustükki kaema. Beau oli astunud nooremate sulemeeste või õigemini sulumeeste ette (kuusteist nooremtoimetajat istusid piirde taga nagu ninasarvikud loomaaias) ja visanud õhku ettepaneku Centurysse lugu kirjutada – ettepaneku Centurysse lugu kirjutada –, nagu ta oleks lihtsalt ette lugenud, kui palju reklaami järgmises numbris ilmub.
Samal ajal kui kõik püüdsid jahmatusest üle saada – välja arvatud loomulikult Peter Devicki, ainuke nooremtoimetaja, kelle artikkel oli ajakirjas avaldatud ja kelle käsi oli püsti enne, kui ta teadis, mida Beau üldse paluda kavatseb –, puuris Arianna tulise pilgu Slava meelekohta. Mees vaatas tema poole. Arianna silmad oli talle naelutatud nagu auto esituled. Ta oleks ise Slava eest käe tõstnud, kui võimalik.
„Kuula mind,“ ütles naine nüüd, toetades käsivarred vaheseinale. Viis vaskset käevõru kolisesid vastu fiiberklaasi. Tema küüned olid lühikesed nagu poisil ja punased nagu tüdrukul. „See on äraleierdatud soovitus, aga mõnikord ongi midagi sellist vaja. Kujuta ette, et sa võidad täna pärastlõunal. Tee midagi sellist, nagu sa oleksid võitnud.“
„Näiteks mida?“ küsis mees. „Joon Beani kabinetis šampanjat?“
„Ära naljata,“ lausus Arianna. „Ma ütlesin, et see on äraleierdatud soovitus. Mida sa teeksid? Haara telefon, helista vanematele ja käsi neil järgmine number osta. Sest selles on sinu kirjutatud lugu.“
„Ette tähistamine ei too õnne,“ lausus Slava.
„Mõte ongi teha seda siis, kui see pole mõistlik.“
„Nad arvavad, et olen sellele ajakirjale kolm aastat kirjutanud,“ lausus Slava. „Ma ütlesin neile nii, kui siia tööle sain, et nad ennast halvasti ei tunneks.“
„Mida nad sinuga teeksid?“
Slava tõstis käed.
„Hästi,“ sõnas naine. „Ma pean minema.“
Slava tundis meelehärmi, et Arianna nii kiiresti alla andis. „Kuidas sa teadsid, et ma tahan seda teha?“ küsis ta tõtates.
„Selle järgi, kuidas sa mulle otsa vaatasid, kui Beau kohale tuli,“ vastas naine ja lisas: „Selleks et mitte aru saada, peaks kurttumm olema.“
Slava vaatas, kuidas ta minema kõndis. Vaatamata sellele, et ta oli naise järele luuranud, ei olnud talle pähe tulnud, et Arianna võis omakorda ka teda luurata. Arianna Bock ei pannud eriti ümbritsevat tähele. Seda teadis Slava, nagu ta oleks naise abikaasa – nukker statistika näitas, et ta oli viimase pooleteise aasta jooksul selle salapärase olendi lähedal olnud rohkem kui kellegi teise juures. Arianna marssis nooremtoimetajate seas ringi, hoolimata seal levivast haudvaikusest, unustas ära, mida talle öeldi, ning viskas peast asjad, mida ta ei suutnud endale selgeks teha. Reede pärastlõunasel nooremtoimetajate koosolekul, kus ülesandeid jagati, vastas ta nende suurele juhile härra Graysonile nii, nagu nad oleksid mõlemad vanemtoimetajad, mitte nagu sõltuks ta mehe armust ja tema soovist talle tööd anda. Ükskord oli härra Grayson temalt küsinud, kas ta on ühe artikli faktide kontrollimisest huvitatud, ja Arianna oli vastanud: „Kas te tõesti küsite minult seda?“ Kõik naersid. Isegi härra Grayson.
Slava vaatas oma lauatelefoni poole. Kõik olid endiselt seal, vanaisa juures. Ainult Slava oli lahkunud. Eelmise päeva sündmused, millelt Arianna oli hetkeks tähelepanu kõrvale juhtinud, tulid uuesti meelde. Seda pidi küll tunnistama: Arianna oskas mõtteid mujale viia.
Idee tuli Beault. Ta oli välja vahetanud Martin Gravesi, Patriarhi, kes suri, olles nelikümmend kuus aastat ajakirja juhtinud. (Ajaloo huvides olgu öeldud, et härra Graves ei lahkunud siitilmast mõne põetaja rinna najal, vaid töötoolil, kus ta kokku köidetud ajakirjadele taunivaid märkusi kirja pani.) Härra Gravesil olid lõpus kummalised mured. Ta oli avaldanud ühe Paapua kannibali veidra üllitise (danikeelse), mille keegi Kanada keeleteadlane oli ümber kirjutanud, ja sõjareporter Frank Moy veel veidrama artikli seebiooperite kohta. Aga Martin Gravesile ei öelnud keegi midagi enne, kui ta inglite juurde läks.
Igal juhul otsiti ühele ülesandele autorit – raha oli juba kulutatud ja mis oleks, kui Beau annaks töö hoopis nooremtoimetajale? Kaotusest ja unistustest hullunud arvasid ikka, et suudavad kirjutada tuhat korda paremaid artikleid kui need, mida ülemakstud populaarsed kirjanikud ajakirjale pakkusid. Nad oleksid seda isegi tasuta teinud. Century maksis autoritele kolm dollarit sõna eest, edasi võite ise arvutada. Beau kavatses igaks juhuks kaks lugu kaalumisele panna: kaks korda null dollarit tasu tegi kokku ikka null dollarit ja võistlusmoment ärgitas uuemaid lähenemisviise leidma. Mõnikord tegi ta seda isegi vanemate autoritega, mis põhjustas neis päris suure kohkumise, sest raamatulepinguid ei antud inimesele, kelle nime asemele kirjutati artikli alla „toimetus“. Vanemtoimetajad ajasid asja väga keeruliseks: esmaspäeva pärastlõunane koosolek oli avatud kõigile, Peteri ja Slava kirjatükid pandi hääletamisele.
Berta võttis telefoni vastu. Kuna vanaisa oli nii õrnas seisus, ei saanud teda telefonile vastamisega vaevata. „Ma annan toru talle,“ ütles naine.
„Jah,“ ütles vanaisa minuti pärast, vastates nagu juba esitatud küsimusele. Tema hääl ragises nagu kruusakivid.
„Osta järgmisel nädalal ajakiri,“ ütles Slava, tundes end lollina.
„Mis?“ küsis vanaisa. „Millal?“
„Anna andeks… Kuidas sul läheb?“
„Mis?“ küsis mees jälle.
„No kuule. Sa ju tead, millest ma räägin.“
„Kes see on?“
„Osta lihtsalt ajakiri,“ lausus Slava.
„Miks?“
„Selles on minu kirjutatud lugu.“
„Kust ma selle sinu meelest leian? Mis selle nimi on?“
„Century. Sa ju tead.“
„Sancher,“ ütles vanaisa. „Oota, las ma kirjutan üles.“
„Ei, Century. Sa ei püüa ka üldse.“
„Ma olen kaheksakümneaastane ja mu naine suri eile. Kas sa saad sellest aru või oled oma eluga juba edasi läinud? Kas s nagu vene keele s?“
„Ei. Jah. C. Nagu s vene keeles.“
„Ja siis?“
„E. See on samasugune mõlemas keeles. Siis peegelpildis vene И – N-täht. Siis T – mõlemas keeles ühesugune. Seejärel hobuserauakujuline täht.“
„Mis hobuseraua?“
„Joonista lihtsalt hobuseraud.“
„Avatud osa allapoole?“
„Ei, üles.“
„Mul olid hobused. Ühe nimi oli Põrnikas ja teist kutsuti Poisiks.“
„Järgmisena tuleb R-täht. Inglise keele R. Nagu meie Я, aga peegelpildis.“
„Peegelpildis Я…“ kordas vanaisa masendunult. „Mul on Bertat vaja.“
„Tema räägib veel vähem inglise keelt kui sina,“ ütles Slava. „No kuule, sa saad hakkama. Peegelpildis Я. Ja siis – see on viimane täht – Y. Mõlemas keeles ühesugune.“
Teisel pool toru uuris vanaisa paberit. „Sancher,“ luges ta kokku.
Eelnevatel aastatel oli Slava püüdnud teha oma Century ülemustele ettepanekuid selliste lugude kirjutamiseks, mida ta igal nädalal ajakirjas nägi. Ta palvetas ja jagas leiba viie evangeelse noormehega Ohiost, kes olid tulnud New Yorki, et panna oma usk proovile kõige jumalakaugemas kohas, mis neile pähe tuli. Ta hüppas trampliinil koos inimesega, kes oli pagenud Suure Õuna tsirkusesse, kellel oli doktorikraad semiootikas ning kes kirjutas teadustööd köie semiootikast. Ühel laupäeval sikutas Slava oma pangakonto külmast surnud haardest välja üheksakümmend üks dollarit ning sõitis kaugliinibussiga ühte Massachusettsi linna, kus Ameerika neljandast sünagoogist pidi saama linna esimene Stapelsi kirjatarbepood. Linna pagar, kes endiselt koššerküpsetisi valmistas, kuigi selle märkamiseks oli liiga vähe juute alles jäänud (nutikas, et ta vanaviisi jätkas, sest varsti ostavad mittejuudid rohkem koššertooteid kui juudid, mis oli Slaval ka ühe teise Centuryle väljapakutava loo teemaks), oli tähtsale avamisele protesti avaldamiseks kohale tulnud. („Pärandi hävitamine?“ oli tema plakatile vildikaga kirjutatud. „Tulge Staplesisse! See oli lihtne™“) Pagar andis Slavale veel ühe vihje: käimas oli salajane rahvusvaheline pakkumislahing ühe Belgia töösturi tehtud Hitleri isikliku Euroopa kaardi peale, milles osalesid neonatsid ja üks Briti ortodoksne juut (pagari kauge sugulane), kes soovis kaarti endale saada, et seda hävitada.
Ükski idee ei läinud läbi. Slava ei saanud aru miks. Kas tema esitatud artiklid olid üldse kohale jõudnud? Slava tegi IT-osakonnale järelepärimise, kuid tundus, et tema e-post toimis. Härra Graysoni uued arutud ülesanded võeti lihtsalt vastu. Archibald Dyson (vanemtoimetaja) ei teinud Slava e-kirju ilmselt üldse lahti. Slava oleks võinud talle kirjutada, et ta rautas Archie naist teisipäeva pärastlõunal viinapoe taga, ja Arch poleks sellest teada saanud. Archi meelest olid tema kirjad rämpspost.
Ühel lootusetul pärastlõunal nägi Slava arvutiekraanil oma vanaisa kujutist. „Ma olen ühel mehel silma peast löönud selle eest, et ta valjusti „juudinäru“ ütles. Ma sain piisavalt mittejuute oma käpa alla, et su ema Valgevene ülikooli saata. Me lahkusime, kaasas vaid nii palju, kui ise kanda jaksasime, aga nüüd on su vanematel Nissan Altima ja Ford Taurus. Nii et aja perse oma ergonoomilisest töötoolist üles ja suru tolle Dysoni nina otse oma kirjutise sisse, pitsitades ta kaela kahe sõrme vahele, kui sellest kasu on. Me oleme sinusuguseid näinud, härra Archibald, ja veel hullemaid, nii et loe see õige läbi.“
Slava tegigi seda, kui kaela pigistamine välja jätta ja närvitsemisest tulenev kõhulahtisus lisaks arvata, aga tulemus ei olnud selline, nagu džinn-vanaisa oli ette kujutanud.
Slava rühkis edasi. Ta ostis nädalavahetusel sõjakas meeleolus tahvli ning kirjutas selle vasakusse serva eelmise ajakirjanumbri sisukorra. Iga loo kõrval määras ta ära selle kategooria:
Ekstsentrilise inimese portreelugu
Intervjuu kuulsusega
Lugu propagandanumbrist
Rahvusvaheline reportaaž
Sotsiaalse teema kajastus
Tähtsusetu lapsepõlvemälestus
Kuulsuste ja rahvusvaheliste reportaažide kategoorias ei saanud ta midagi teha – ta ei tundnud kuulsaid inimesi ja tal ei olnud raha, et lähimasse sõjakoldesse sõita. Aga ülejäänu: ekstsentriline inimene oli tal olemas (pagar). Propagandanumber oli tal olemas (evangelistid). Ja kuigi juutide evakueerumine Rhode Islandilt ei olnud ehk nii põletav probleem kui alaealiste emade epideemia, käis see sama teema alla, seda ei saanud eitada. Kas Slava pidi kirjutama memuaare laste pesapalliliiga aegadest või sellest, kuidas ta emaga koos küpsetama õppis? Slava kirus ema, et too polnud teda kunagi küpsetama õpetanud, ja tervet Gelmanite klanni, et nad raiskasid tema aega krediitkaardi pakkumiste tõlkimise peale, kuni ta oli liiga vana, et lasteliigasse mängima minna.
Ei, asi ei saanud olla teemades. Asi pidi olema stiilis. Slava võttis ajakirja uuesti kätte ja luges kõik artiklid läbi. Seejärel läks ta korvi juurde, kus ta hoidis vanu numbreid, ja luges läbi kuus viimast, seekord nii: kõigi kuue avalugu, kõigi kuue järgmine jutt, viimane artikkel. Ta tundis värinat, nagu ilmselt koges egüptoloog Nofretete toidukausi otsa komistades: ta oli saladuse lahti muukinud. Kui tahvel oli täis kirjutatud, hakkas Slava märkmepabereid külmkapi peale kleepima ning külmkapp röhatas kiitvalt esimese kaunistamise peale pärast seda, kui see oli ostetud.
Artikkel A. Sissejuhatus: stseen. Esimene lause: täpne kuupäev. „27. jaanuaril 2005 läks Avery Coulter õue, et puhastada sissesõidutee paksust lumest, mis oli eelmisel ööl New Yorgi osariigis Rochesteris maha sadanud.“
Proosa tegi ilmselge elegantseks – lund ei saanud ju kühveldada mujal kui õues, eks ole, aga sellise nõtke lause puhul ei pannud seda keegi pahaks – ning kuigi loos ei võetud pooli, mõjus mõõdukas uje toon nagu ema käsi põsel. Puudu oli vaid ema, keegi Beau Reasons.
Edasi. Me jälgime, kuidas Avery hakkab sissesõiduteed puhtaks lükkama; tema naabril on Range Rover; linnaelanikud puhastasid hiljuti lähedalasuva oja tulvaveetorud prahist puhtaks (juhuslikud üksikasjad lisavad vaid loole aristokraatlikku salapärast elegantsi): bultõh – Avery tunneb alaseljas valu. Ta teab, et midagi on valesti. Järgmine lõik.
Teine lõik: probleem. „Kümned tuhanded ameeriklased vigastavad igal aastal lund kühveldades selga, mille tagajärjeks on miljonid kaotsiläinud tööpäevad ja kümnetesse miljonitesse dollaritesse ulatuvad haiglaarved. Paljudel ameeriklastel on lumepuhurid, aga kvaliteetne mudel on kallis luksusese, mille hind algab viiesajast dollarist. Just siis, kui ettevõtja Coulter pidi pärast ebaõnnestunud sissesõidutee puhastamist voodisse jääma – ajakirja Forbes andmetel on Coulteril piisavalt raha, et osta miljon lumepuhurit, kuid tol hommikul tahtis ta end pisut liigutada –, mõtles ta: „Selleks peab olema mingi parem moodus.“
Teise lõigu teine pool: tsitaat. „Ma polnud sissesõiduteelt lund kühveldanud sellest ajast peale, kui olin seitseteist,“ ütles Coulter hiljuti ühel pärastlõunal. „Nii et eks see oli mulle paras. Kuid see lõi mu nädalaks rivist välja. Ma mõtlesin inimestele, kes ei saa endale sellist luksust lubada. Ja siis tuligi mulle pähe SnowGlow.“
„Coulter, kelle erialaks on tuumaenergia kodune kasutamine, kujutas ette tühiselt radioaktiivset katet, mis sulataks teie aias lume [Pange tähele sujuvat isiklikku pöördumist! Mitte lihtsalt aias, vaid teie aias] kiirusega 0,1 ruutmeetrit sekundis. Pange kaitseülikond selga, hoiatage naabreid, vajutage lülitit ja voilà – lumest saab sulalumi.“
Ja hakkame lõpetama. Biograafililine lõik Coulteri kohta, (lipitsevad) ütlused praeguse ja (passiivsed-agressiivsed) endise töökaaslase suust, skeptiline kommentaar energiajääkide kohta, lõpumärkus tuumaenergia positsiooni kohta ning seejärel sai lugu poolautistliku lõpu: „Talv on sel aastal Rochesteris eriti järjekindel olnud. Hiljuti seisis Coulter pärastlõunal oma sissesõiduteel ja tegi SnowGlow’ga lund pihuks ja põrmuks. Tema arvepidamise põhjal oli see hooaja kuueteistkümnes kord. Ta oli veetnud kodus rohkem aega kui kunagi varem. Ta nägi oma kaitseülikonnas välja nagu filmi „Punane koidik“ statist. Õues oli peaaegu pimedaks läinud, kui naine teda õhtusöögile kutsus. „Kohe varsti!“ hõikas ta. Ta oli nagu laps, kes ei tahtnud mänguasja käest panna.“
See oli liiga lihtne. Miks Slava seda alles nüüd tegi? Ta valas endale tähistamiseks klaasi brändit pudelist, mille oli talle peale surunud vanaisa, keda jahmatas, kui kellelgi kodus kvaliteetset alkoholi polnud. Slava lõi klaasi pudeliga kokku. Kõlin kajas toast vastu ja kutsus taas džinn-vanaisa kohale. Taas kord urises džinn Slava peale. „Kuidas saab nutikas tööle kandideerija endale edu tagada?“ küsis ta Slavalt. Slava laksas käega laubale.
Esmaspäeval saabus ta tööle, kaasas neli pudelit brändit: üks Paul Shankile, „The Hooti“ toimetajale; üks härra Graysonile (lähimaid kõrisid pidi hästi niisutama); üks Arch Dysonile ja üks – mis seal ikka – Beau Reasonsile endale. Slava ulatas kogeledes pudelid nende sekretäridele, pillates vaid ühe närvitsemise tõttu maha, kuigi õnnetuseks Beau abilise ees ja tema jala peale. Väike kingitus perekonna keldrist, selgitas ta, et tähistada…? Ta vaatas sekretäre, kes ootasid hämmeldunud tõrksusega selgitust. Slava polnud suutnud kingitustele usutavat põhjust leiutada – vanaisa ei oleks sellist algaja viga teinud, aga džinn oli tagasi pudelisse pugenud ja vaikis.
„See on pistis!“ ütles Slava naerdes, kuid naljatamiskatse läks luhta ja ta ei julgenud seda enam korrata, tundes lohutust vaid sellest, et oli ämbrisse astunud Paul Shanki sekretäri ees, kes polnud ajakirja taevalaotuses kõige säravam täht, kuigi Shank oli „The Hooti“ toimetaja, mis pidi olema huumorirubriik. Võib-olla jätab sekretär pudeli endale? Ega tsaar oma inimesi alt vea, vaid ministrid, need segavad vahemehed! Slava läks tagasi oma laua juurde, olles kammitsetud ootusärevusest, segadusest, pahameelest ja häbist. Toimetajad ei saatnud kohe sõna. See võis hea olla – ta polnud siis väga hullusti kõike tuksi keeranud. Ja ta ei avaldanud oma salajast avastust nagu naine, kes teab, et on rase, aga mitte keegi teine ei tea. Vaid mõni päev hiljem palus Century Slaval (koos Devickiga, aga ikkagi) lugu kirjutada. Kokkusattumus? Eks tehke ise järeldused.
Konverentsisaal, kus oli neli korda rohkem inimesi kui tavaliselt, kirvendas peatselt saabuvate pühade pöörases meeleolus. Inimesed katsid tihedalt kiviplaatidega põrandat ja paneelidega kaetud kliimaseadmeid, toimetajate abid saabusid lisatoolidega, varvastele astuti vabandades peale ning üldiselt kogesid kõik: 1) joovastust sellest, et üksteisele oldi lähemal kui norm ette nägi, ja 2) ootamatut hierarhia kokkuvarisemist. Oma nurgas mitu rida eespool istuva Arianna poole piiludes tundis Slava endas paisumas uhkusest, et ta oli mingis mõttes selle ärevuse põhjustaja.
Konverentsilaua otsas, käsivarred toolileenile toetumas, seisis Beau. Vahetult enne seda, kui ta toimetuse etteotsa tõusis, tõi New York Post kuuendal leheküljel uhkelt välja kõige nilbemad asjad, mis nad suutsid välja pigistada inimestelt, kellega ta oli teel tippu kokku puutunud: „Beau on kuuskümmend, näeb välja nagu neljakümneaastane ja käitub nagu kahekümneaastane,“ oli üks anonüümne naine öelnud. See ei olnud tõsi – mehe silmade ümber olid tekkinud kortsud ja tema kuldpruuni kiivrit meenutavates juustes oli mõlemal oimukohal hõbedane triip, kuid see ei rikkunud kuidagi tema üldist vormi. Tal oli seljas virsikukarva triiksärk ja ta veeretas hämmastava osavusega suus nätsutükki. Näts oli uudis, mille põhjuse kavatses Slava välja uurida. (Beau oli staažikas suitsetaja.) Vaatamata oma nimele – tema ema oli lõunaosariikidesse eriliselt kiindunud – oli Beau nii põhjaameeriklane, kui veel olla sai. Ta oli alustanud ajalehtedes: krimirubriik Cape Codis, krimirubriik Bostonis, krimirubriik New Yorgis ja seejärel läks ta tööle Centurysse. Nähtavasti õpetati ajakirjanduse erialal, kuidas kirjutada ajakirja sellist lugu, mille pärast Beau oli Martin Gravesile meeldima hakanud, keerulist kahekümnest tuhandest sõnast koosnevat kaheosalist artiklit, sest üks tema esimestest lugudest rääkis sellest, kuidas üksteist aastat tapmise eest vangis istunud mees pääses tänu DNA-analüüsile vabaks.
Slava oli Beau kuulsat artiklit palju kordi lugenud, kuid ei leidnud sellest seost Avery Coulteri looga. Avery Coulteri lugu paljastas oma saladusi üsna varmalt – sellel oli range struktuur nagu Manhattanil. DNA-st kõnelev artikkel oli pigem nagu Moskva või Pariis – kõikjal kõrvaltänavad, tupikteed, paraboolid –, kuigi kokkuvõte mõjus jõuliselt iga kord, kui ta seda luges, mis tegi loo taga peituva saladuse veel masendavamaks. Slava silmitses Beaud konverentsilaua otsas, nagu tooks ta vanema mehe hingest välja mingi vihje, mis noorematel märkamata jäi. Aga ei toonud.
Beau vestles Kate Tadakaga. Naisel oli mõlemasse pihku telefon pigistatud ja ta naeris Beaule kõrva, ümarad sarnad õhetamas. Kate oli kriitikute toimetaja ja korjas vabal ajal riiklikke ajakirjade auhindu kokku. Isegi kuue meetri kauguselt oli selge: see naine teab, et ta on inimene, kes lõhnab pärast pikka suvepäeva niisama hästi kui hommikul. See tekitas Slavas sihitut, tulutut iha.
Slava suunas pilgu Arch Dysonile, kellel olid seljas kreemikast linasest kangast rõivad. See oli mees, kelle seljas tundus see isegi ilus. Archi vanus jäi kusagile neljakümne ja seitsmekümne viie aasta vahele. Eelmisel aastal ühel päeval – kas Slava piinlikust hetkest oli tõesti nii palju aega möödunud? –, kui Arch istus härra Graysoni kontoris, jättis Slava hetkeimpulsi ajel tema stiili meelde ning matkis toimetaja riietust püksirihmani välja. Järgmisel nädalavahetusel käis Slava arvuti taga istumise ja tippimise asemel poodides. Koduteel venisid tema käed välja kahe nädala palka väärt raskeid kotte kandes ja esmaspäeval Century kontorisse astudes tundis ta end paabulinnuna, aga ta oli endale ostnud ameerikaliku aabitsatõe „Meest tunned riietest“. Tõesti, paljud nooremtoimetajad vilistasid ja tahtsid teada, mis puhul ta lilla pintsaku ja neerumustriga lipsu oli ostnud. Aga ükskõik, kui palju kordi Slava Archi kabinetist mööda kõndis, ei pannud toimetaja koridoris ringi luusivat sugulashinge tähele. Õhtupoolikul andis meeleheitel ja alistunud Slava Archi puhul alla ning suundus viimase katsena Kate Tadaka klaasseinaga kabineti poole. Kui Slava tähtsale uksele lähenes, aeglustas ta käiku ning kuulis peas vaid lennukimüra, ja kui kabinet tema vaatevälja jõudis, heitis ta Kate Tadaka poole oma elu kõige tähendusrikkama pilgu. Kui täpne olla, siis Kate Tadaka laua poole – naine oli tööpäeva juba lõpetanud. Kui Avi Liss sajanda nooremtoimetajana Slava pöörase riietuse kohta päris, haugatas ta, et tema sugulane oli sünnitusel surnud. Õel muie kadus Avi näolt ning Slava tundis tol päeval esimest korda rahulolu.
Archibald Dyson, Kate Tadaka, Paul Shank – nad karjusid oma laste peale, kui need unustasid teekotte komposti hulka panna, andsid vanad riided verejanulise innukusega kodututele ning kulutasid ajakirja lehekülgedel sulepead (jätmata ruumi Slavale), õhutades inimesi õiglase tervishoiusüsteemi, geide õiguste ja täisterajahust toidu eest võitlema. Mis mõttes ei suutnud Slava nende tähelepanu võita, mingu nad kõik sinnasamusesse! Nüüd, konverentsisaalis, tajus ta tuttavat tunnet, et kõik teavad midagi, mida tema ei tea.
Lõpuks jõudis see hetk kätte. Beau võttis suure lonksu soodavett. Üliaktiivne päike tungis kontoriakendest sisse, olles nagu veel üks kõrgemale püüdlev töökaaslane. Teisel pool tänavat olid tellingud hiljuti kaunite kunstide kontorihoonelt maha võetud ning maja seisis seal, teadmata, mida peale hakata, nagu vana daam ümberringi sagivate kõvade küünarnukkidega terashoonete keskel.
Tänavalt kostis vaikset kaubaautomürinat. Kakskümmend seitse korrust allpool ruttasid täpikesed kõnniteel oivalises teadmatuses. Century töötajaskond oli suletud kroomitud pindadest, klaasist ja akrüülklaasist jahutatud anumasse – eelmisel suvel oli omanikfirma neile sajanda sünnipäeva puhul kontoriremondi kinkinud. Enam ei olnud vaibas sigaretiauke. Nüüd kõndisid töötajad läikival betoonpõrandal.
„Ma ütleksin, et selle ideega läks meil edukalt,“ lausus Beau suud pühkides. „Õetütar, kes lõpetas äsja kolledži ja imetleb minu tööd, ütles mulle eelmisel sügisel: „Onu Beau, kas ma peaksin ajakirjandust õppima minema?“ Ja teate, mis mina vastasin? Ma ütlesin: „Tule aastaks Centurysse tööle. See on täpselt nagu kool, kus õpetatakse ajakirjandust, ainult et sulle makstakse selle eest.“ Mitu toimetajat naeris korraks. Arch Dyson paljastas oma kihvad nagu rannale uhutud hüljes.
„Hea küll,“ lausus Beau. Ta vaatas silmi kissitades enda käes olevat lehekülge ja luges valjusti ette: „Fred Duncan on linnaronija“.“
Fred Duncan turnis munitsipaalehitistel ja uuris neid. Ükskord matkas ta läbi terve metrooliini D, tunnelid kaasa arvatud, Coney Islandilt Bronxis asuva lõpp-peatuseni välja. Järgmisena võttis ta ette Ulysses S. Granti memoriaali Morningside Heightsis. Granti mausoleum – vaid viiekümne meetri kõrgune – jäi kõvasti alla Duncani kõrgeimale saavutusele (sada seitsekümmend seitse meetrit kõrgele munitsipaalhoonele), aga selle hallist paekivist seinad olid palju siledamad kui ühelgi teisel ehitisel, mille otsa ta oli roninud. „Püüa ise mööda täiesti siledat seina üles minna,“ ütles Duncan pahaselt, kui Slava küsis telefonis, miks ta just mausoleumi ette võttis. Slava otsustas mitte märkida, et haud kuulub tegelikult rahvusparkide ühenduse haldusalasse.
Morningside Heights oli roheline ja tüüne, täpselt nagu Upper East Side, ainult et siin luusisid ringi ka mustanahalised ja dominikaanlased. Duncan nägi välja umbes viiekümneaastane, peotäis merehalle juukseid kuklale patsi pandud, pealael kiilas laik. Tema kere kubises köitest ja karabiinidest. Peter Devicki oli moekas ruudulises pintsakus nagu üks õige ajakirjanik.
„Mul on hea meel, et ma selle selga panin,“ ütles Peter kraed üleval hoides. Ülepingutaja selline. Slava silmitses teda vihkavalt: hooletult lõigatud punane juuksepahmakas, kühmuline nina, kergelt paokil suu, õrnad vurrud laigulise kahvatu näo paljal pinnal tärkamas.
„Proovi ise neliteist kilo varustust kaasas kanda,“ lausus Duncan ja sülitas. Tema hambavahed olid nikotiiniplekke täis. Ta osutas peaga mausoleumi poole, mis seisis paarisaja meetri kaugusel. „Te võiksite teada järgmist,“ ütles ta. „Ma ei tea, kas üks teist tahab mu juttu üles kirjutada, samal ajal kui teine ta kätt hoiab?“
„Me osaleme eksperimendis,“ valgustas Peter teda.
„Kõige suurem mausoleum Põhja-Ameerikas,“ sõnas Duncan. „Selle otsa pole minu teada kunagi ronitud. See ei ole – ja ma kordan, ei ole – ebaseaduslik. Vähemalt mitte päriselt. Mitte niivõrd, et ma sellest heituksin. Pooled linna kohtunikud teavad mind. Kas olete valmis?“ Noored mehed noogutasid ning võtsid välja kaks puutumatut õhukest märkmikku. Duncan, rakmed hargivahel nagu mähkmed titel, läks kolisedes mausoleumi poole.
Slava vaatas eelmisel õhtul tehtud märkmed üle. Mausoleumi taust ja selles lamaja elulugu, New York Posti lugu Duncani lapsepõlvest, kui ta Bronxis metroovagunitel sõitis; varustus, mida Duncan enda sõnul kavatses kasutada. (Beaule meeldis, kui firmanimed olid ära mainitud – see mõjus hästi reklaamimüügile.) Nad vaatasid kahekesi, kuidas Duncan ronimist alustas.
Paljud teised ka. Nad näitasid näpuga, kehitasid õlgu ja kõndisid edasi. Isegi üks küütlev tuvi Slava jalge ees – lendav olend, keda oleks pidanud tema õhuruumi tungiv härrasmees ehk huvitama – muretses rohkem maas vedeleva kolmnurkse pitsatüki pärast ning lähenes sellele ujedalt nagu tüdruk tantsupeol.
Slava imestas vene keeles. Ka Nõukogude Liidus oli üks kuulus mausoleum, Lenini haud Punasel väljakul. Gelmanid olid seda kogu perega külastanud, kui nad käisid Moskvas immigratsioonipabereid korda ajamas. Ükskõik kas nad lahkusid Venemaalt või ei, pealinna külastamine vanaisa Lenini juures käimata tundus olevat ketserlik tegu ning ainult Slava vanaisa oli selle vastu, et nad „selle surnud tõpra“ peale aega raiskavad.
Nad olid tookord oodanud külmas nõelteravas vihmas. Ühekorraga pääses sisse vaid väike arv leinajaid ning mitte keegi polnud arvestanud nendega, kes pidid Suurele Õpetajale pilgu heitmiseks väljas ootama. Kui Gelmanid lõpuks mausoleumi sisse said, Slava rindkere haigust ette kuulutavalt ragisemas ja vanaema midagi ebaõigluse kohta sisisemas, avaldas Slavale muljet, et see surnud tõbras klaasi taga ei hirmutanud teda üldse. Lenin oli tilluke nagu mõni vanaisa, tema vahajad huuled naeratasid nalja peale, mida ainult tema mõistis. Hirmutavad olid hoopis Leninit valvavad militsioner’id. Slava oli ette kujutanud, et nad on noored, terased ja klaari näoga, aga nad olid paksud mehed, aeglase purjus pilguga, silmad rasvavoltide vahele kadunud.
Teisel pool klaaskappi uuris üks noor poiss – Slava-vanune, aga õlgkollaste juuste ja selgete siniste silmadega – samuti surnud mehe nägu. Slava oli käe ema peost ära võtnud, et klaasitagusele mehele oma täiskasvanulikkust demonstreerida, ning märkas haletsevalt, et teine poiss hoidis ikka veel oma ema käest kinni.
Vanaisa ütles, et slaavlased on kurjad ja vulgaarsed, aga see oli Slava slaavi kaksikvend ja poiss meeldis talle väga. Nad mõistsid teineteist. Nii et kui teine poiss Leninile lähemale jõudes näpu tõstis, teadis Slava (nagu oleks käsi talle kuulunud), et ta tahtis lihtsalt ema tähelepanu Lenini kummalisele näoilmele juhtida nii, et ta ei puudutaks klaasi, nagu talle kõige lähemal seisev miilits oletas, silmad tegutsemisvõimalusest säramas ja kumminui õlalt alla libisemas. Nagu Slaval, olid ka sellel poisil väikesed sõrmed ja need sai kiiresti eest tõmmata. Nui vuhises läbi tühja õhu ning maandus miilitsa enda reiel. Mees karjatas. Slava oleks peaaegu plaksutama hakanud. „Lojus!“ karjus poisi ema miilitsale. Ta oleks nagu valjusti välja öelnud pahakspanu, mida Slava vanaema oli terve hommik väljendanud. „Tiho, tiho, tiho, tiho,“ sosistas vanaisa teisel pool kasti toimuva mäsu poole. Tasa, tasa, tasa, tasa.
Vanaisa ei hakanud kunagi otseselt korrakaitsjatele vastu, aga ta ei suutnud vastu panna soovile kasulik olla.
Võrdluseks Ulysses S. Grant, keda sai Riverside Parki värskelt sillutatud platsidelt vaadata: läbikukkuja igal alal – farmer, kinnisvarategelane, maakonna peainseneri ebaõnnestunud kandidaat –, enne kui ta juhtumisi lahinguväljale sattus ja aitas nagu põikpäine oma riigil üheks jääda. Kuid need varasemad ebaõnnestumised tegid tema hilise tõusu riigi elanike jaoks veel armsamaks. Samal ajal oli Lenini süüfilis riiklik saladus ja see, et tal oma abikaasa Krupskajaga lapsi ei olnud, olevat tema vankumatu revolutsioonile pühendumise tulemus. Selle mehe sarkofaagi ei saanud ilma ihunuhtluseta puudutada. Aga Ameerikas ei olnud armastamiseks kumminuia vaja.
Kui Slavale Duncan meelde tuli, oli mees muljeid hõigates tagasi maas ja Peter kritseldas neid noogutades märkmikusse. Slava silmitses oma tühja lehte. Ta läks lähemale ja püüdis Duncani juttu osaliselt lindistada, aga tema mõtted läksid rändama.
Ei saa öelda, et Slava järgis tol õhtul viimseni juhtnööre, mis ta oli saanud, tõlgendades Centurys avaldatud pilguheitu Avery Coulteri ettevõtjahinge. Stseeniga alustada ei olnud üldse raske, aga selleks ajaks, kui Slavale ülejäänud reeglid meelde tulid, oli artikkel poolenisti valmis ning ta oli esseistliku meenutamise kaugele ulgumerele triivinud. Slava kehitas õlgu: selles kunstnikuhinge impulsiivne hirmuvalitsus seisnebki. Siin oli mälestus, mida nad tahtsid! Beau ei olnud formaati täpsustanud… miks mitte siis essee. Pisut patriotismi läbi kumamas – see ei teinud kindlasti paha.
Nüüd, kontoris, pani Beau kilpkonnamustriliste raamidega prillid ninale. „Mis siis nende kahega saab?“ küsis ta.
Nad ei arutanud asja kaua. Slava vajus iga kommentaariga aina sügavamale tooli. Hääletas kolmkümmend neli toimetuse töötajat, kes tol päeval kohal olid, kui Peter Devicki ja Slava Gelman välja arvata: neliteist nooremtoimetajat, kaheksa toimetajat ja kaksteist ajakirjanikku, kes majas viibisid. Mitte keegi ei jäänud erapooletuks. Kui Beau hõikas välja „esimese artikli“ ning luges selle avalause ette, tõusis õhku kolmkümmend kaks kätt. Kui Beau jätkas „teise artikliga“ – jumala eest, miks see küll vajalik oli –, tõstsid käe ülejäänud kaks: Arianna Bock ja veel üks lollpea. Slava pilk rändas Peter Devickile, ja toimus midagi veel kohutavamat kui kolmekümne kahe vastuhääle saamine. Ei, Peter, ei, anus Slava mõttes, aga Peter kavatses ka nüüd teda alandada, tõstes käe, et koos veel kahe inimesega Slava poolt hääletada.
„Ma viin su välja,“ ütles naine. „Sa vajad klaasikest napsu ja pead kõik unustama.“
„Oli mul vaja võitu ette kujutada?“ küsis Slava. „Pool Brooklynit läheb seda numbrit ostma.
Arianna lõi pilgu maha.
„Ei, ei,“ sõnas Slava kätega vehkides. „Anna andeks.“
„Sinu jutt oli imetore,“ ütles naine. „Aga mis sellel Fred Duncaniga pistmist oli? See meeldis neile! Kuid teile ei antud sellist ülesannet.“
Slava vaatas instinktiivselt enda ümber ringi, et näha, kas keegi võib tema juttu kuulda. „Sa mõistsid seda kohe, kui seda täna hommikul lugesid,“ lausus ta. „Miks sa midagi ei öelnud?“
„Ma ei ole toimetaja,“ sõnas Arianna. „Koosolek toimus tunni aja pärast.“
„Sa läksid selle asemel hoopis jalutama.“
„Kas sa oleksid mind kuulda võtnud?“ küsis Arianna. „Kahtlen. Sa oleksid mulle otsa vaadanud ja mõelnud, et tal pole aimugi, millest ta räägib.“
Slava vaatas eemale.
„Sul on kaks valikut,“ ütles Arianna. „Luulekohvik.“ Ta loendas võimalusi ühe käe sõrmedel. „Kehvad luuletused, jube alkohol, aga millegipärast see toimib. Mina isiklikult arvan, et see oleks tänaseks õhtuks veidi uimane. Teine valik.“ Ta võttis teise käe sõrmed appi. „Bänd, baar, muusika, alkohol. Annan sulle auhinna, kui märkad, mis neil kahel ühist on.“
„Luule?“ pakkus mees.
„Luule jah.“
„Kas sina kirjutad luulet?“
„Ma ei tea,“ ütles Arianna. „Võimalik. Lähme baari. Sul on vaja üks klaasike võtta.“
„Ausõna, Arianna,“ ütles mees. „Sa ei pea heategevust tegema.“
„Slava,“ sõnas naine. Ta tuli lähemale, nii lähedale, et Slava vaatas kõrvale. Arianna ootas, kuni mees uuesti talle otsa vaatas. „Tuleb uusi võimalusi.“
„Aitäh,“ ütles mees vaikselt.
Arianna kummardus üle Slava laua, pakkudes talle ajutist vaadet oma taguotsale, ja kirjutas midagi tema märkmikusse. „Aadress,“ ütles ta tagasi mehe poole pöörates ja Slava pilk tõusis pisut liiga hilja tema silmadele. „Head õhtut.“ Kui naine minema kõndis, piilus Slava kritseldust. „Baar Kabul. Little Darlings. 361 East Fifth.“
Slava vaatas kontoris ringi. Teised nooremtoimetajad ei oleks praegu raha eest ka tema poole vaadanud, nii et ta sai vabalt kaeda. Kui palju õhtuid ta oli sinna jäänud, kui nad kõik olid lahkunud. Tal ei olnud korteris printerit ega faksi ning märkmikud olid siin tasuta. Samal ajal kui Consuela (Honduraselt), Pjotr (Poolast) ja Ginger (St. Kittsist) tõmbasid toimetuse päeva jäägid tolmuimejasse ning taastasid kontoris laitmatu puhtuse, millega see kõiki hommikul tervitas, tippis Slava klaviatuuril ja keris ekraanil lehekülgi edasi, otsides artikli jaoks ideid. Ta käis neid lähemalt uurimas nädalavahetustel või hommikuti, kui ta sai arstivisiidi välja mõelda. („Te olete kõige haigem nooremtoimetaja, härra Gelman,“ ütles talle ühel pärastlõunal härra Grayson, kes polnud ise ka just mingi triatleet.) Slava oli muudkui valetanud ja valetanud.
Mis siis, kui ta läheb tõesti Kabuli baari? Kas Kate Tadaka väristaks tema usinuse puudumise pärast õudusest õlgu? Kas Arch Dyson vangutaks kahetsevalt pead, kui ta Slava tühjast töötoolist mööda kõnnib? Kas Beau Reasons nutaks taga oma purunenud lootusi Slava Gelmani, selle lootustandva nooremtoimetaja suhtes? Slava tahtis nad kõik Beau kabineti juurde kuuluva rõdu külge riputada. Siis paneksid nad teda tähele.
Ta hüppas toolilt püsti ja tormas Ariannale järele, põrgates kokku Avi Lissiga, kes jalutas mõtisklevalt nooremtoimetajate juurest mööda, roheline õun suhu surutud. Avi oleks peaaegu maha kukkunud, tema silmis oli haavunud pilk. „Palun vabandust,“ pomises Slava, püüdes teda püsti aidata. Avi hambad jäid kogu katsumuse ajaks õuna sisse. Selleks ajaks kui Slava vestibüüli tuiskas, läksid liftiuksed juba segamatu piiksu saatel kinni.
7
Shpilkejidišis – „nõel“.