Читать книгу Valgus tunneli lõpus. Üllatavad tõdemused depressiooni kohta ja kuidas end alatiseks selle haardest vabastada - Brandon Bays - Страница 10

Minu depressiooni juured ulatuvad kaugele lapsepõlve, sellesse aega, kui ma olin nelja-aastane. Aga üks teravalt eristuv sündmus süvendas seda eriti, ning see juhtus ühel suvisel laupäeval, kui ma olin kaheksa-aastane.

„Kas sa viiksid Debsi tunnikeseks parki?“ küsis ema. „Ma pean natuke kodutöid tegema ja oleks hea, kui te mul siin jalus poleks.“

Pakatasin vanamoodsat lapsevankrit mööda tänavat lükates rõõmust ja elevusest. Vankris valge heegeldatud teki all lamas minu kümnekuune õeke. Ta sinised silmakesed särasid, kui ta naeratas oma kikudega kõige armsamat naeratust. Tundsin end tõelise vanema vennana.

Minu hoolde oli usaldatud mu väike õde ja mu kaheksa-aastane süda täitus uhkustundest, mõeldes sellele, kuidas ma uhkustan temaga oma sõprade ja naabrite ees, kes kõik kindlasti sellise suvise päikeselise ilmaga pargis ja mänguväljakul aega veedavad. Kujutlesin juba ette nende sõbralikkust ja rõõmsaid kiidusõnu.

Heitsin pilgu kärusse ja nägin Debsi usaldavat, süütut nägu. See liigutas mind, pani mind soovima midagi veelgi enamat: veelgi suuremat lähedustunnet, veelgi suuremat rõõmu ja ma tegin talle nägusid, näitasin talle keelt. Ta itsitas. Tegin seda veelkord ja ta lausa mulksus naerust.

„Ma tean,“ mõtlesin ma, „mängime hoopiski peitust.“ See meeldis Debsile alati.

Lükkasin kärule hoo sisse, lasin selle lahti ja kui see oli kaugemale veerenud ning Debs ei näinud mind enam, jooksin sellele järele ja üllatasin teda naljanäoga, toppisin pöidlad kõrvadesse, liigutasin sõrmi, ajasin keele suust välja ja hüüdsin: „Kukkuuu!“

Ta lausa jumaldas seda. Õe naeratus venis aina laiemaks ja ta muudkui itsitas; see mäng oli parim. Iga korraga lükkasin käru aina kaugemale ja iga korraga läks mul natuke kauem aega, et õele järele jõuda ja teda oma viguritega üllatada. Lõpuks lükkasin kärule juba päris suure hoo sisse. Olime mõlemad muretud ja rõõmsad.

Keerasime ümber nurga ja jõudismegi mäest alla viivale pargiteele. Lükkasin taas kärule hoo sisse ja jooksin, et seda siis kinni haarata, aga olin teinud valearvestuse. Käru veeres kontrollimatult allamäge. Jooksin nii kiiresti kui suutsin, aga see oli lootusetu. Jäin seisma ja tardusin hirmust, vaatasin õudusega, kuidas vanker tuhiseb allamäge, kaldub paremale, põrkab vastu kõnniteekivi, lendab uperkuuti ning maandub hiigelsuure kastanipuu all.

Selle hirmsa traumaatilise hetke ajal täitis kogu mu keha üksainus mõte – „Ma tapsin oma õe!“

Karjatasin: „Jumal, palun tee nii, et ta oleks elus! Kui sa seda teed, siis ma luban, et ma enam kunagi nii ei tee...“

Jooksin mäest alla nii kuis jalad võtsid. Tekk vedeles murul maas, ümber lennanud käru all. Piilusin selle alla, kartes näha verd. Aga seda polnud.

Pöörasin käru ettevaatlikult ümber. Debs oli ikka veel selle küljes rihmadega kinni. Tekk oli need ära varjanud. Ema oli ta ilusti rihmadega kärusse kinni pannud.

Debs oli ilma ühegi kriimuta, vigastuseta ja ta naeratus oli laiem kui iialgi varem. Ta naeris kõva häälega, nagu oleks see olnud tema parim seiklus. Ja kui ta oleks osanud rääkida, oleks ta kindlasti hüüdnud midagi sellist nagu „Veel!“ või „Tahan veel!“. Ta oli elus. Temaga oli kõik hästi.

Tundsin teravat hirmu ja süüd, piiludes ettevaatlikult ümberringi. Tõstsin teki üles ja katsin õe kinni, et tal oleks hea ja mugav olla. Kas mõni täiskasvanu nägi seda? Kas üldse keegi nägi? Kas ma saan riielda?

Kedagi polnud liikvel: keegi ei saa mu peale kaevata, minuga riielda või mind karistada. Jätkasime oma teed mänguväljakule. Hoidsin kramplikult kärust kinni, nagu oleksid mu käed sinna külge liimitud, koperdasin ringi nagu udus, Debs aga aina naeratas ja nautis sõitu.

Pargis kogunesid kõik sõbrad ümber käru ja imetlesid ja ohhetasid ja ahhetasid beebit nähes. Mina seisin kõrval täiesti tummana, tundsin end üksi oma äsjase hirmuga ning eemalolevana. Möödus tunnike ja ma lükkasin käru eriti ettevaatlikult koju.

„Kuidas pargis läks?“ küsis ema.

„Hästi.“

„Ja Debs? Kuidas temal?“

„Hästi.“

Ema võttis traksid lahti ja tõstis Debsi sülle, kallistas teda ja viis ta kööki sööma. Läksin maja taha hoovi ja tagusin jalaga kive, teadmata, mida endaga peale hakata.

Süütunne ja mõte, et ma olen halb, kummitasid mind ja muutsid mind rahutuks. Oma lapselikul moel püüdsin juhtunut mõista, vabaneda ärevusest, tahtsin mõista selle olemust või põhjust; püüdsin aru saada sellest, mis oli juhtunud, et saaksin selle ära unustada. Aga ma ei suutnud rahuneda ja unustada, ükski mõte ei aidanud mul vabaneda sellest häirivast tunnete sasipuntrast. Suutsin mõelda ainult seda, et Debs ei saanud ju viga ja kõik peaks nagu olema korras, aga ometigi polnud seda.

Kuigi Debsiga oli kõik hästi ja see õnnetus ei põhjustanud talle mingeid tagajärgi, sulgusin mina selle trauma ja toona antud vande tõttu endasse ning sellest sai üks algpõhjusi, miks kujunes välja mu depressioon, mis kestis ligi kolmkümmend aastat.