Читать книгу Valgus tunneli lõpus. Üllatavad tõdemused depressiooni kohta ja kuidas end alatiseks selle haardest vabastada - Brandon Bays - Страница 9

1994. aasta suvel arvasin, et mu depressioon on jõudnud haripunkti; et enam halvemaks, vaevalisemaks minna ei saa. Raske kaotus, äri ebaõnnestumine, töökaotus, abielu lagunemine, eelseisev lahutus ja kodust ilmajäämine – kõige selle kombinatsioon oli ületanud mu tavapärase depressioonitsükliga toimetuleku mehhanismi ja tundus, nagu imeks pimedus mind oma keerisesse.

Mulle välja kirjutatud antidepressantide kokteil halvendas esialgu olukorda veelgi. Mind hoiatati nende kõrvalmõjude eest, kuid mul polnud aimugi, kui hullud need võivad olla.

Kui olin rohtusid võtma hakanud, siis esimese kahe kuu jooksul tundus, nagu oleksin lahti löönud Pandora laeka, kõik hädad sellest kaootiliselt valla lasknud ja ise sinna sisse roninud. Mu keha läbisid värinad, ma kannatasin pidevat füüsilist valu ja magasin iga öö vaatamata unerohtudele vaevu 90 minutit. Lamasin nii ööl kui ka päeval tunde suletud silmadega, mõtted kihutamas mööda õudustäratavaid ameerika mägesid. Suutsin vaevu kõndida ja süüa. Püüdsin välja mõelda, kuidas oleks võimalik sooritada enesetappu, et see valu ometi lakkaks, kuid ma ei suutnud leida ei vahendeid ega ka piisavalt keskenduda, et seda reaalselt ellu viia.

Kuid mõne aja pärast hakkasid kõige ägedamad kõrvalmõjud järk-järgult järele andma ja ma leidsin end uuest sürreaalsest seisundist. Valu ja unetus vähenesid ja seejärel kadusid, aga mul oli tunne, nagu oleks mind mingil imelikul moel siirdatud kellegi teise kehasse, kellegi teise ellu. Muutusin ebaviisakaks ja agressiivseks, teravaks ja sapiseks, mitte ainult parimate sõprade, vaid ka võõraste inimeste suhtes. Hakkasin kõvasti pidutsema ja tarvitasin alkoholi rohkem kui iialgi varem. Tundsin, et olen omadega täiesti puntras, aga ma ei hoolinud sellest. Ma ei tundnud end enam ära.

Enamuse aja oma elust olin depressioonis olnud, aga nüüd oli asi juba päris hull. Meditsiin ja psühhoteraapia, mille poole olin abi saamiseks pöördunud, tegid asja veelgi hullemaks. Proovisin ensearengu meetodit, positiivseid kinnitusi ja positiivset mõtlemist, meditatsiooni ja spirituaalsete tekstide lugemist – peaaegu kõike, mida suutsin leida või mida heasoovlikud sõbrad mulle soovitasid. Kuulasin audioraamatuid ja osalesin nädalalõpukursustel ning lühikeseks ajaks mu enesetunne isegi paranes, kuid siis libisesin taas tagasi sellesse depressiivsesse pimedusse.

Nüüdseks tean, et depressioon on vägagi levinud – umbes 360 miljonit inimest maailmas võitleb sellega ühel või teisel moel. Depressiooni peetaksegi läänemaailmas üheks kõige levinumaks psühholoogiliseks probleemiks. Maailma Tervishoiu Organisatsioon ennustab, et aastaks 2020 on depressioon töövõimetuse põhjustajana teisel kohal. Ainult südamehaigused ületavad veel seda.

Ameerika Ühendriikides on umbes 35 kuni 40 miljonit inimest mingil eluperioodil depressioonis olnud. Ka täna võtab üks kümnest inimesest antidpressante. 40- kuni 50-aastaste naiste seas on see arv üks neljast. 2013. aastal sai üle 1,4 miljoni ameeriklase riigipoolset toimetulekutoetust seoses niinimetatud meeleoluhäiretega – kuna nad ei saanud depressiooni tõttu töötada. Ühendkuningriigis kannatas aastatel 2014–2015 17,3% elanikkonnast – üle 11 miljoni inimese – mingil määral depressiooni või ärevushäirete käes.

EurActiv Germany teatab, et aastatel 2000 kuni 2013 kasvas Saksamaal depressiooni all kannatavate inimeste arv 70% ja et Euroopa Liidus tervikuna kannatab depressiooni all ligi 30 miljonit inimest. Euroopas on samuti depressioon teisel kohal töövõimetuse põhjustajana ja see läheb igal aastal Euroopa Liidu majandusruumile maksma umbes 120 miljardit.

Depressiooniga seotud kulude statistika aga ei anna edasi seda, mida see inimestele maksma läheb: kõigi nende miljonite inimeste valu ja kannatus, kes igapäevaselt püüavad toime tulla selle seisundiga, mida meie meditsiinis välja ravida ei suudeta ja mida vaid leevendada osatakse. Selline on depressiooni tõeline hind.