Читать книгу Puuvillanoppijad - Bruno Traven - Страница 10

Lõpetasime kell neli pärast lõunat, et veel päevavalgel «koju» jõuda ja endale toitu keeta.

Mina võtsin ette kolimise. Maja lähedal, ainult umbkaudu kakssada meetrit eemal, olin avastanud omalaadse ulualuse. Mis otstarvet see täitis või oli täitnud, jäi mulle teadmatuks. Tal oli laineplekist katus, aga ei ühtki seina, kui mitte nimetada seinaks mõnda puutüve, mis ühel küljel vastu katust toetusid.

Selles katusealuses oli midagi lauataolist. Maasse oli rammitud neli vaia ja kaetud paari lainepleki-plaadiga. Valisin katusealuse endale elamuks ja laua voodiks. Pikk neeger tahtis ulualust minuga jagada. Ta tuli sinna, vaatas olukorda ja see meeldis talle.

Äkki hüüatas ta:

«A snake! A snake!»

«Kus?» küsisin.

«Seal, otse teie jalgade ees.»

Tõepoolest, maas siugles umbes meetripikkune tulipunane madu.

«Pole viga,» ütlesin. «See mind kohe nahka ei pane, moskiitod on hullemad.» Neeger lahkus.

Mõne aja pärast tuli Gonzalo. Punane uss oli vahepeal kadunud.

Kõik oli talle meeltmööda ja ta küsis minult, kas mul oleks midagi selle vastu, kui temagi siin magaks.

«Ei,» kostsin, «magage rahulikult, mulle on see täiesti ükspuha.

Äkki põrnitas ta põrandale.

Järgisin ta pilku.

Maas oli jälle madu. Seekord ilus roheline.

«Magan parem siiski majas,» lausus Gonzalo nüüd. «Ma ei kannata usse.»

Mina ussidest ei hoolinud. Nii kergesti nad küll vaevalt laua peale tulevad, ja kui nad tõepoolest peaksidki üles väänlema, mida nad ju mõnikord teevad, ega nad siis kohe hammusta, ja kui nad peaksidki hammustama, siis pole nad küll tingimata mürgised. Kui nad kõik oleksid mürgised, kui nad kõik hammustaksid magavat inimest, kes neile kuidagi liiga ei tee, siis poleks ma ammu enam elus. Et katusealune paiknes majast kõrgemal, seinte puudumine jättis vaba läbipääsu igale väikesele tuulehingusele, võsastikku aga lähedal ei olnud ja tsistern ning ärakuivanud joogitiikki asusid küllalt kaugel, ei tulnud mul siin tegelikult peaaegu üldse moskiitode käes piinelda.

Järgmisel hommikul tuli tööle veel umbkaudu tosin pärismaalast. Nad elasid üsna kauges külas, mis pidi kuskil võsas asuma. Nad tulid muuladel ratsutades; mõnel polnud ei sadulat ega jaluseid. Teistel oli küll puusadul, kuid puudusid ratsmed - neid asendas looma koonu ümber seotud köis.

Need inimesed olid põllutööga troopikas muidugi rohkem harjunud kui meie, kes me peale pika neegri olime kõik linlased. Aga nad noppisid meist hoopis vähem ja pidid tegema palju pikema lõunapausi. Kummatigi ei puutunud see meisse ja sellepärast pead murda polnud kah õieti vaeva väärt.

Palka maksti meile laupäeviti. Nii vaevarikka tööga teenitud nappidest krossidest lasksime endile anda parajasti niipalju, kui vajasime järgmise nädala toidumoona ostmiseks. Ülejäägi jätsime farmeri kätte, kuna isegi ühe niklitüki taskushoidmine poleks olnud midagi muud kui kiusatus teistele. Endastmõistagi töötasime ka pühapäeval. See andis meile napilt ühe kilo pekki või viis kilo kartuleid - lõpetasime ju sel päeval töö juba kell kolm, et ennast vähemalt kordki nädalas pesta ja higist vettinud, ööd ning päevad seljas kantud riidetükke vees loputada.