Читать книгу Puuvillanoppijad - Bruno Traven - Страница 4

Eks kanna kuningas mu ande ja miljonär ja president; kuid ise olen kaltsus vander, kel taskus puudub ainus sent.

Hei, sörgi põllule!

Pea päike näitab end. Kott ümber seo,

rihm kindlaks sea!

Kaal lõksub juba, kuuled!

Sest ajast, kui puuvilla nopin, vaid musti ube süüa võin

ja punapipart kurku topin, mu särgi aga võsa sõi.

Hei, sörgi põllule!

Pea päike näitab end. Kott ümber seo,

rihm kindlaks sea!

Kaal röögib juba, kuuled?

Eks maksa puuvill ränka raha, kuid tervet saabast pole mul, püks kannikaid ei katta taha ja eest on lugu sama hull. Hei, sörgi põllule!

Pea päike näitab end. Kott ümber seo,

rihm kindlaks sea!

Kaal oigab juba, kuuled?

Õlgkübar on mul muinasajast, tal kõrred katkenud on kõik, ent seda enam hoidmist vajab, kuis muidu töötada ma võiks.

Hei, sörgi põllule!

Pea päike näitab end.

Kott ümber seo,

rihm kindlaks sea!

Kaal vappub juba, kuuled?

Ma vagabund, ma täiu täis,

ja see on hea, on õige viis,

sest kui ma koera eest ei käi, kust tuleks puuvill siis!

Samm, hoogsam samm!

On päike tõusmas ju.

Siin on su saak,

nüüd täida kott!

Löö kaalud pihuks-põrmuks!