Читать книгу Puuvillanoppijad - Bruno Traven - Страница 5

Seisin raudteejaamas ja vaatasin ringi, kellelt nende väheste seal ümberlonkivate või paljal maapinnal kükitavate pärismaalaste hulgast võiksin teed küsida.

Siis astus minu juurde keegi mees, olin teda juba rongis märganud. Näost ja kehast pruuniks põlenud. Habe paar nädalat ajamata. Peas vana, laia äärega õlgkübar. Seljas punane sitsiürp, mis vististi kunagi võis olla tõeline särk. Kintsudel viiekümnest kohast auklikud kollased lõuendpüksid, jalas siinpaigas tavalised sandaalid.

Ta jäi minu ette seisma ja vaatas mulle otsa. Ilmselt ei teadnud ta, millises vormis ja järjestuses seada sõnu lauseks, mida ta tahtis mulle öelda. «Mida võiksin teha teie heaks?» küsisin lõpuks, kui lugu mu meelest juba liiga pikale läks.

«Buenos dias, senjoor!» alustas ta. Siis luksatas paar korda ja lõpetas viimaks: «Vahest võiksite mulle öelda, missugust teed kaudu ma peaksin minema Ixtilxochitschuatepeci?»

«Mida te sealt otsite?» pahvatasin.

Samal ajal tärkas mulle meelde, et sellel maal peetakse taktituks, peaaegu solvavaks kelleltki nime, elukutse, tuleku ja mineku kohta teateid pärida ning isiklikku laadi küsimuste esitamine on lihtsalt ebaviisakas. Seepärast lisasin kähku juurde:

«Ka mina tahan nimelt sinna minna.» «Siis olete vististi mister Shine?» küsis ta.

«Ei,» vastasin. «Ma ei ole mister Shine, kuid tahan asuda tema juurde puuvilla noppima.»

«Ja minul on just seesama kavatsus,» seletas mees ja muutus lõbusaks: kahtlemata seetõttu, et oli leidnud teekaaslase.

Sel silmapilgul lähenes meile pikk ja tugeva kehaehitusega neeger ning sõnas:

«Senjoorid, kas te tunnete teed mister Shinei juurde?»

«Cotton picking?» küsisin.

«Yes, feller. Sain tema aadressi Queretaros kelleltki teiselt mustalt poisilt.»

Nii kaugele olime jõudnud, kui meie juurde tippis väike hiinlane. Nägu naeru täis, lausus ta:

«Tele hommikut, senjoolid, dzentelmenid! Minagi olen sinna minemas ja tahtsin teilt pälida, kust läheb tee.»

Tähtsal ilmel tõi ta esile märkmiku, luges ja ütles siis: «Mister Shine Ixtilxo . . .»

«Stop!» katkestasin teda valjusti naerdes. «Teame juba, kuhu igatsete, ei maksa ainult keelt katki murda

Meil on ees seesama rännak.»

«Kah seal cotton pickin’?» küsis hiinakas.

«Jah,» vastasin. «Täpselt. Kuus sentaavot kilo eest.»

Minu väljenduse kaudu olid ka hiinakaga loodud seltsimehelikud sidemed. Oli kujunenud proletaarlaste klass, ja me oleksime võinud kohe selgituse ja organiseerimisega alustada.

Igatahes tundsime kõik neljakesi end otsekui vendadena, kes on pärast pikka lahusolekut kuskil kauges võõras maakerakolkas kokku saanud. Võiksin nüüd veel jutustada, kuidas meie juurde lonkis teine neeger, poole lühem oma rassikaaslasest, aga niisama pigimust kui see, ja millise muretuse ning aega-küll’iga järgnes talle keegi šokolaadpruun indiaanlane, mõlemal üks ja sama reisisiht: mister Shine Ixtilxochitchuatepecis, puuvilla noppimine kuus sentaavat kilo.

Ukski meist ei teadnud, kus Ixtil ... asus. Raudteejaam oli vahepeal nii tühjaks jäänud, seisis nii üksildaselt ja unistavalt troopikalõõsas, nagu võib olla ainult mõni Kesk-Ameerika jaam kümme minutit pärast rongi ärasõitu.