Читать книгу Puuvillanoppijad - Bruno Traven - Страница 6

Postikoti, ruuttollides arvestatuna viis korda rohkem presenti kui sisu, isegi kui kõik kirjad ja ümbrikud kõrvuti laotada, viis kaasa keegi, keda ükski mõistlik inimene poleks postiametnikuks pidanud.

Pagasisaadetis: kast konservpiima, kaks kanistrit gasoliini, viis rulli okastraati, kott suhkrut ja kaks kasti kompvekke, vedelesid peremeheta hõõguval perroonil.

Laudputka, kus sõidupileteid müüdi ja pakke kaaluti, oli tabalukuga suletud. Mees, kelle hoolde olid antud kõik need toimetused, milleks euroopa raudteejaamas oleks vajatud vähemalt tosin hästidrillitud inimest, lahkus jaamast, kui rongi viimane vagun alles perroonist mööda veeres. Isegi vana väike indiaanieit, kes igale rongile vastu tuli, kaasas kõrkjakorv kahe õllepudelitäie külma kohviga ja ajalehepaberisse mähitud maisikookidega, hiilis juba küllaltki kaugel läbi mehekõrguse rohu kodu poole. Tema pidas jaamas alati kõige kauem vastu. Kuigi ta iialgi midagi ei müünud, oli ta ometi iga päev rongi ootamas. Arvatavasti tassis ta jaama juba neljandat nädalat ikka üht ja sama kohvi. Ja seda teadsid nähtavasti ka reisijad. Vastasel juhul oleksid nad palavuses vähemalt mõnigi kord , vanakesele pisut teenistust võimaldanud. Ning jäävesi, mida rongis tasuta anti, oli säärasele tillukesele kohviärile kaugeltki mitte jõukohane võistleja.

Minu viis klassiseltsilist olid laudputka kõrvale mõnusalt maha istunud. Varju.

Muidugi, kuna päike praegu otsekui loodiga rihitult pea kohal seisis, oli vaja juba kauaaegset praktikat, et avastada, kus vari õieti oli.

Aeg oli neile meestele üpris tundmatu mõiste; ja kuna nad teadsid, et tahan minna sinna, kuhu nemadki, jätsid nad tee kohta teadete hankimise täiesti minu mureks. Nad lähevad siis, kui lähen mina, mitte varem; ja nad järgneksid mulle, kui ma neid kas või Peruusse juhiksin, viibides ikka selles teadmises, et peame ju jõudma ühte ja samasse paika.

Kui ma ainult teaksin, kus lxtil.. . asub. Raudteejaama läheduses polnud näha ühtki maja. Linn, mille juurde jaam kuulus, pidi peituma kuskil võsas. Tegin nüüd ettepaneku, et läheksime kõigepealt korraks sellesse linna, kus kindlasti leidub keegi, kes tunneb teed.

Tund hiljem olimegi kohal. Ainult kaks hoonet oli ehitatud laudadest. Ühes elas jaamaülem. Läksin sisse ja küsisin, kus võiks olla Ixtil ... Ta ei teadnud ja tegi mulle viisakalt selgeks, et pole seda nimegi eluilmas kuulnud.

Viissada meetrit sellest puumajast eemal oli teine «moodne» laudehitus. See oli kauplus. Samal ajal oli see postkontor, piljardituba, õllepood, napsibaar ning kõikvõimalike asjaõienduste ja kõikvõimalike ürituste agentuur. Kõnetasin omanikku, kuid temagi ei tundnud küsitud paika ja ütles mulle, et viikümne kilomeetri ringis, kus ta iga asulat ja iga farmerit teab, pole kindlasti midagi säärast.

Siis astus lähemale keegi piljardimängijatest, kes olid niisama kaltsus nagu meiegi, istus letile, raputas tubakat maisipaberisse, keeras endale sigareti, läitis selle ja sõnas:

«Koht on mulle tundmatu. Aga ainukesed puuvillaväljad, mis siinses osariigis üleüldse olemas on, asuvad selles suunas.»

Sealjuures osutas ta käega üsnagi ebamääraselt sinna kanti, mida õigeks arvas.

«Kolm aastat tagasi veeti sealt ja laaditi siin maha päris rohkesti puuvilla,» lisas ta juurde. «Farmerid tulid autodega, seega peaks küll olema veel natuke teedki säilinud. Kas mõni farmeritest oli mister Shine, seda ma muidugi ei tea, nimesid ma ei küsinud, olin tööl ainult koormate mahavõtmisel.»

«Kui kaugel need väljad siis võiksid olla?» küsisin.

«Siit vähemalt kaheksakümmend kilomeetrit, kui mitte üheksakümmend. Nii täpselt ma seda ei tea. Nad jõudsid pärale lõunapaiku j,a olid kindlasti juba varahommikul välja sõitnud.»

«Niisiis peame minema selles suunas, kui kuskil teisal mingit puuvilla ei kasvatata.» «Usun tõepoolest,» jätkas mees, «et ühe farmeri nimi võis olla mister Shine, nad kõik on gringod.»

Ladina-Ameerikas on «gringo» ameeriklase sõimunimi. See on tähenduselt umbkaudu niisama põlastav kui «boche» Prantsusmaal sakslaste kohta. Aga ameeriklased, kellel on üleliigagi palju huumorimeelt, kui et nii naeruväärt kergesti solvuda ja seetõttu elu raskeks teha, on sellelt pilkenimelt võtnud kogu teravuse, kuna nad ise end «gringoks» nimetavad, kui Ladina-Ameerikas küsitakse, mis rahvusest nad on. Ja nad ütlevad seda säherduse rõõmsa naeratusega, nagu oleks see kõige toredam nali.

Teised ehitused linnas, arvult kümmekonna või tosina ümber, olid tavalised indiaanionnid. Kuus toorest puutüve maasse püsti löödud ja üle nende kuivatatud rohust katus. Parematel olid seinad peenikestest keppidest, kuid mitte tihedalt üksteise vastu litsutud. Ei ühtki ust ega ühtki akent. Kõike, mida hütis tehti, võis väljastpoolt näha. Lihtsamatel onnidel, kus elasid vaesemad või mugavamad mehhiklased, polnud isegi neid tinglikke seinu, selle asemel rippusid ülal ümber katuse laiad palmilehed, mis pidid varastel hommikutundidel ja õhtupoolikul põiki sisse tungivate päikesekiirte eest varju andma.

Lojuste ja suleliste jaoks polnud mingeid ulualuseid. Sead pidid väljas kuskil võsas kuidagiviisi toitu otsima. Kanad istusid öösi hütile kõige lähedasema puu otsas. Puuoksa küljes kõlkus mõni vana kast või auklik kõrkjakorv, mida linnud vapralt munadega täita püüdsid.

Ümber onnide kasvasid banaanipõõsad, mis rikkalikult vilja kandsid, kuigi neid eales ei hooldatud. Väikesed põllulapid, kus ainult külvati ja koristati, muud aga vaevalt midagi tehti, andsid maisi ja ube rohkem, kui elanikud tarbida suutsid.

Mõnest seesugusest onnist teed küsida oli lausa mõttetu. Kui siit üldse võis saada mingit informatsiooni, siis oli see kindlasti võlts. Ja võlts mitte tahtlikkusest meid eksitusse viia, vaid puhtast viisakusest, mis nõudis ikkagi mõnesuguste teadete andmist, et mitte öelda «ei». Nii alustasimegi reipalt rännakut tolles suunas, mida piljardimängija postimajas oli maininud ja mida ma ainsaks usutavaks pidasin. «Kaheksakümmend kilomeetrit,» oli meile öeldud. Niisiis, tegemist võis olla vististi saja kahekümne või saja viiekümnega.

Meid oli kokku kuus.