Читать книгу Kriidimees - C. J. Tudor - Страница 4

Neiu pea lebas väikesel oranži- ja pruunikirjul lehekuhjal.

Tema mandlisilmad vaatasid ainiti üles plaatani-, pöögi- ja tammepuude võrakupli poole, aga nad ei näinud päikesevalguse varglikke sõrmi, mis end okste vahelt läbi surusid ja metsaalust kuldasid. Nad ei võbelnud ega pilkunud, kui läikivad mustad mardikad pupillide ümber sibasid. Nad ei näinud enam midagi peale pimeduse.

Pisut eemal sirutus veel ühe väikse lehekuhila alt välja kahkjas käsi, otsides justkui abi või kinnitust, et ta ei ole seal üksi. Kedagi polnud leida. Ülejäänud keha lebas käeulatusest väljas, muudes eraldatud paikades metsa all.

Sealsamas praksus oksaraag – valjusti nagu ilutulestikurakett vaikuses – ja padrikust vuhises välja linnuparv. Keegi lähenes.

Ta põlvitas mitte midagi nägeva neiu kõrvale. Ta käed paitasid õrnalt ta juukseid ja silitasid ta külmi põski, sõrmed ärevusest võbisedes. Siis tõstis ta pea üles, pühkis ära paar lehte, mis olid kleepunud ta verise kaelaköndi külge, ja asetas selle ettevaatlikult kotti, kus see leidis koha katkiste kriiditükkide vahel.

Viivukese kaalutlemise järel pistis ta käe kotti ja sulges ta silmad. Siis tõmbas ta luku kinni, tõusis püsti ja läks minema.

Mõni tund hiljem saabusid politseinikud ja kriminalistid. Nad nummerdasid, pildistasid, uurisid ja lõpuks viisid neiu laiba morgi, kuhu see jäi mitmeks nädalaks lebama, otsekui oodates kokkupanemist.

Seda ei juhtunud. Korraldati ulatuslikke otsinguid, tehti üleskutseid, inimesi küsitleti, ent detektiivide ja kogu linna meeste püüdlustest hoolimata ta pead ei leitud ning neiut ei pandudki uuesti kokku.