Читать книгу Kriidimees - C. J. Tudor - Страница 6

„Täna tuleb torm, Eddie.”

Papsile meeldis rääkida saabuvast ilmast sügaval veenval häälel, nagu seda teevad ilmaennustajad telekas. Ta rääkis sellest alati täie kindlusega, kuigi tavaliselt pani ta mööda.

Heitsin aknast pilgu puhtale sinitaevale, mis oli nii ere, et seda vaadates pidi isegi natuke silmi kissitama.

„Ei paista küll mingit tormi, paps,” ütlesin ma, suu juustuvõileiba täis.

„Sellepärast, et seda ei tulegi,” ütles emps, kes oli ilmunud kööki äkki ja vaikselt nagu ninja-sõdalane. „BBC ütles, et kogu nädalavahetus on kuum ja päikseline … ja ära räägi täis suuga, Eddie,” lisas ta.

„Hmmm,” ütles isa, nagu alati, kui ta oli empsiga eri meelt, aga ei tihanud öelda, et too eksib.

Keegi ei tihanud empsiga eri meelt olla. Emps oli – ja tegelikult on siiani – omamoodi hirmuäratav. Ta oli pikka kasvu, lühikeste tumedate juuste ja pruunide silmadega, mis võisid lõbusalt sädeleda või peagu mustalt leegitseda, kui ta oli vihane (ja umbes nagu Hulki, ei tahtnuks te tedagi vihale ajada).

Emps oli arst, aga mitte tavaline arst, kes õmbleb inimeste jalgu ja süstib sind igasugu värgi vastu. Paps rääkis ükskord, et ta aitab hättasattunud naisi. Ta ei öelnud, mis sorti hätta, aga ma arvasin, et asi peab olema päris kehv, kui juba arsti vaja läheb.

Paps tegi ka tööd, aga kodus. Ta kirjutas ajakirjadele ja ajalehtedele. Mitte kogu aeg. Mõnikord ta oigas, et keegi ei taha talle üldse tööd anda, või ütles mõrult naerdes: „See kuu ma just kõrgelt ei lenda, Eddie.”

Lapsena oli mul tunne, et ta ei tee päris tööd. Papsile sobivat tööd. Paps peaks kandma ülikonda ja lipsu ja minema hommikul tööle ning tulema teeajaks koju. Minu paps läks tööle vabasse tuppa ning istus pidžaamas ja T-särgis arvuti taha, ja mõnikord polnud ta isegi hambaid pesnud.

Paps ei näinud ka eriti välja nii nagu teised isad. Tal olid pikad juuksed, mille ta sidus hobusesabaks, ja suur sassis habe. Ta kandis rebitud ja auklikke teksaseid, isegi talvel, ja luitunud T-särki, millel olid vanaaegsete bändide nimed, näiteks Led Zeppelin ja Who. Mõnikord käis ta veel sandaalides.

Peki-Gav ütles, et mu paps on „kepihaige hipi”. Tal oli vist õigus. Aga tookord pidasin seda solvanguks ja ma tõukasin teda ja tema andis mulle tappa ning ma komberdasin värskete sinikate ja verise ninaga koju.

Pärast leppisime muidugi ära. Peki-Gav võis olla tõeline türbel – ta oli üks neid lapsi, kes peavad alati olema kõige lärmakamad ja vastikumad, ehmatades nõnda päris riiukuked vaikseks –, aga ta oli ka üks mu parimaid sõpru ja kõige ustavam ning suuremeelsem inimene, keda ma tean.

„Sa hoolitse oma sõprade eest, Eddie Monstrum,” ütles ta mulle ükskord tõsiselt. „Sõbrad on kõik.”

Eddie Monstrum oli mu hüüdnimi. See oli sellepärast, et mu perekonnanimi on Adams – nagu Addamsite perekond. Addamsite lapse nimi oli tegelikult muidugi Pugsley. Eddie Monstrum tuli „Monstrumite perekonna” seriaalist, aga tookord tundus see sobivat, ja nagu hüüdnimed ikka, jäigi see mulle külge.

Eddie Monstrum, Peki-Gav, Raua-Mickey (tema suurte hambaklambrite järgi), Hoppo (David Hopkins) ja Nicky. See oli meie kamp. Nickyl ei olnud hüüdnime, sest ta oli tüdruk, kuigi tegi kõik, et ta ei jätaks sellist muljet. Ta käis riides nagu poiss, ronis puude otsas nagu poiss ja kakles peagu sama hästi kui enamik poisse. Aga ta nägi välja nagu tüdruk. Tõeliselt ilus tüdruk pikkade punaste juuste ja kahvatu nahaga, mis oli täis tillukesi pruune tedretähne. Mitte et see mulle päriselt korda oleks läinud või midagi.

Me pidime sel laupäeval kõik kokku saama. Me saime laupäeviti peagu alati kokku ja käisime üksteisel külas või olime mänguväljakul või mõnikord läksime metsa. See laupäev oli siiski eriline, laada pärast. Seda peeti jõe lähedal pargis iga aasta. See aasta oli esimene kord, kui meil lubati minna omapäi ilma täiskasvanute valveta.

Olime oodanud seda nädalate kaupa, sealtpeale kui linn plakateid täis kleebiti. Pidid tulema karussellid ja liurajad ja piraadilaevad ja vabalangemine. Tundus äge.

„Kuulge,” ütlesin ma, süües juustuvõileiva nii ruttu kui võimalik lõpuni, „kas ma ütlesin, et saan teistega kell kaks pargi juures kokku?”

„Olgu, mine mööda suuri tänavaid, kui sa sinna lähed,” ütles emps. „Ära lõika kuskilt ja ära räägi võõrastega.”

„Olgu nii.”

Libistasin ennast toolilt maha ja astusin ukse poole.

„Ja võta oma vöökott.”

„Aga emps.”

„Sa hakkad seal liugu laskma ja kihutama. Su rahakott kukub taskust välja. Vöökott. Ei mingit vaidlemist.”

Tegin suu lahti ja panin siis jälle kinni. Tundsin, kuidas ma vihast punaseks lähen. Ma vihkasin seda totakat vöökotti. Vöökotti kandsid paksud turistid. See ei paistnud teiste, eriti Nicky ees üldse lahe. Aga kui emps oli selline, siis ei olnud tõesti mõtet vaielda.

„Hea küll.”

Head ei olnud midagi, aga ma nägin, et kell läheneb kahele, ja mul oli vaja minema hakata. Jooksin trepist üles, haarasin selle totaka vöökoti ja panin raha sinna. Kõik oma viis naela. Terve varandus. Siis tormasin jälle alla.

„Näeme.”

„Lõbutse hästi!”

Mul polnud mingit kahtlust, et seda ma teen. Päike paistis. Mul oli seljas mu parim T-särk ja jalas olid Converse’i ketsid. Kuulsin juba nõrka tümpsumist, lõbustuspargi muusika tümpsumist, ja tundsin burgeri ning suhkruvati lõhna. Ees ootas täiuslik päev.

Peki-Gav, Hoppo ja Raua-Mickey juba ootasid värava juures, kui ma kohale jõudsin.

„Hei, Eddie Monstrum. Tore pepukott!” lõugas Peki-Gav.

Läksin näost tumepunaseks ja näitasin talle keskmist sõrme. Siis ütles Hoppo, kes oli alati kõige sõbralikum ja lepitaja, Peki-Gavile:

„Vähemalt pole see nii pede kui su lühkarid, türbel.”

Peki-Gav itsitas, haaras püksiäärtest kinni ja esines väikese tantsuga, nagu oleks ta baleriin. Gaviga käiski asi nii. Teda ei olnud võimalik tõeliselt solvata, sest talle lihtsalt ei läinud korda. Või vähemalt jättis ta kõigile sellise mulje.

„Vahet pole,” ütlesin ma, sest Hoppo lohutusest hoolimata tundsin ikkagi, et vöökott näeb totakas välja. „Ma ei kanna seda.”

Tegin pandla lahti, torkasin rahakoti taskusse ja vaatasin ringi. Pargi servas kasvas tihe hekk. Pistsin vöökoti hekki, nii et mööda jalutades ei oleks seda näha, aga mitte nii kaugele, et ma seda hiljem kätte ei saaks.

„Kindel, et tahad selle siia jätta?” küsis Hoppo.

„Jah, mis siis, kui su emps teada saab?” ütles Raua-Mickey oma üleoleval lõõritaval moel.

Kuigi ta oli meie kamba liige ja Peki-Gavi parim sõber, ei meeldinud Raua-Mickey mulle kunagi eriti. Tema iseloomus oli mingi joon, mis oli sama külm ja kole nagu klambrid, mis olid ta hammastel. Aga noh, kui mõelda, kes oli ta vend, siis see võib-olla ei olnudki kuigi üllatav.

„Mul ükspuha,” valetasin ma õlgu kehitades.

„Kõigil on,” teatas Peki-Gav kannatamatult. „Äkki nüüd unustame selle kuradi koti ja hakkame liikuma? Ma tahan kõigepealt vabalangemist teha.”

„Aga Nicky pole veel tulnud,” ütlesin mina.

„Mis siis,” ütles Raua-Mickey. „Ta jääb alati hiljaks. Hakkame juba minema. Ta leiab meid üles.”

Mickeyl oli õigus. Nicky jäi alati hiljaks. Aga ikkagi, me ei olnud nii kokku leppinud. Me pidime olema kõik üheskoos. Laadal ei olnud üksinda ohutu olla. Eriti tüdrukul.

„Ootame teda veel mõne minuti,” ütlesin ma.

„Sa ei saa seda tõsiselt mõelda!” hüüatas Peki-Gav ja ahvis järele – väga kehvasti seejuures – John McEnroe näoilmet.

Peki-Gav tegi veel paljusid näoilmeid. Eriti ameeriklaste omasid. Kõik nii jubedad, et ajasid meid ropult naerma.

Raua-Mickey ei naernud nii kõvasti kui Hoppo ja mina. Talle ei meeldinud, kui kamp talle vastu hakkas. Aga igal juhul polnud see tähtis, sest me olime just naermise lõpetanud, kui tuttav hääl ütles: „Mis teile nii nalja teeb?”

Pöörasime ümber. Nicky jalutas künkanõlval meie poole. Nagu alati tundsin ma teda nähes kõhus mingit imelikku võbelust. Justkui oleks mul äkki nälg ja natuke nagu iiveldaks.

Ta punased juuksed olid täna lahti ja langesid sassis salkudena seljale, ulatudes peagu ta lühikeseks rebitud teksade värvlini. Seljas oli tal kollane käisteta pluus. Selle krael olid väikesed sinised lilled. Ta kaelal läigatas hõbedat. Väike rist keti otsas. Üle õla rippus tal veel suur ja pealtnäha raske riidest kott.

„Sa jäid hiljaks,” ütles Raua-Mickey. „Me ootasime sind.”

Nagu oleks see olnud tema idee.

„Mis sul kotis on?” küsis Hoppo.

„Mu paps tahab, et ma seda jama laadal jagaksin.”

Ta tõmbas kotist ühe voldiku ja sirutas selle meie poole.

„Tulge Püha Tooma kirikusse ja kiitke Jumalat. See on vägevaim tõmbenumber!”

Nicky isa oli meie kiriku vikaar. Tegelikult ei olnud ma kunagi kirikus käinud – mu paps ja emps ei harrastanud seda värki –, aga ma olin näinud teda linna peal. Tal olid väiksed ümmargused prillid ja ta kiilas peanahk oli nagu Nicky ninagi täis tedretähne. Ta naeratas alati ja tervitas, aga minu meelest oli ta pisut hirmuäratav.

„No kuule, vennas, see on üks haisev nutsuhunnik,” ütles Peki-Gav.

„Haisev” või „kiire nuts” oli veel üks Gavi lemmikväljendeid, mille juurde tavaliselt käis „vennas”, mida ta ütles mingil põhjusel eriti peenutseval moel.

„Sa ei mõtle ju seda teha?” küsisin ma, kujutledes järsku ette raisku läinud päeva, kui me kõmbime Nicky sabas, sel ajal kui tema jagab voldikuid.

Ta vaatas mulle otsa. See meenutas mulle natuke mu ema.

„Muidugi mitte, sa elumees,” ütles ta. „Me võtame neid natuke ja puistame laiali, nagu oleks inimesed need ära visanud, ja ülejäänud topime prügikasti.”

Irvitasime. Pole midagi paremat, kui teha midagi, mida ei tohi, ja seejuures täiskasvanud haneks võtta.

Pildusime voldikud laiali, viskasime koti minema ja asusime asja kallale. Autodroom, kus Peki-Gav rammis mind nii rängalt, et mu selg tundus murduvat. Kosmoseraketid (mis olid eelmisel aastal tundunud päris põnevad, aga nüüd olid pisut igavad), liurajad, kuradiratas, piraadilaev ja vabalangemise torn.

Sõime hotdog’i ning Peki-Gav ja Nicky õngitsesid basseinist mänguparte ning said kannatustest õppides teada, et auhind ei tähenda alati tingimata seda auhinda, mida sa olid tahtnud, ja nad tulid sealt naerdes ära ning loopisid teineteist nende mõttetute mänguloomadega.

Õhtupoolik hakkas juba kätte jõudma. Põnevus ja adrenaliin kadusid tasapisi ja sellega koos sai mulle aina selgemaks, et mul jätkub raha veel ainult paariks-kolmeks atraktsiooniks.

Sirutasin käe taskusse rahakoti järele. Süda tahtis seisma jääda. Rahakott oli kadunud.

„Raisk!”

„Mida?” küsis Hoppo.

„Rahakott. Ma olen selle ära kaotanud.”

„Oled sa kindel?”

„Muidugi olen ma kindel, kurat.”

Aga ma kontrollisin igaks juhuks ka teist taskut. Mõlemad tühjad. Jama.

„No kus ta sul viimati olemas oli?” küsis Nicky.

Proovisin mõelda. Teadsin, et pärast viimast sõitu oli see alles, sest ma kontrollisin. Peale selle ostsime hiljem hotdog’e. Ma ei olnud pardiõngitsemisele läinud, nii et ...

„Hotdog’i-putka juures.”

Hotdog’i-putka oli teisel pool platsi vabalangemise torni ja kuradiratta vastas.

„Raisk,” ütlesin uuesti.

„Ah, kuule nüüd,” ütles Hoppo. „Lähme sinna ja vaatame.”

„Mis mõttega?” küsis Raua-Mickey. „Selle aja peale on keegi selle üles korjanud.”

„Ma võin sulle natuke raha laenata,” ütles Peki-Gav. „Aga mul pole enam palju alles.”

Ma olin üsna kindel, et ta valetab. Gavil oli alati rohkem raha kui meil teistel. Samamoodi, nagu tal olid alati kõige paremad mänguasjad ja kõige uuem ja säravam ratas. Ta isale kuulus kohalik pubi Sõnn ja ta ema oli Avoni müügiesindaja.

Igal juhul raputasin ma pead. „Aitäh. Pole hullu.”

Oli ikka küll. Tundsin, kuidas pisarad tahavad silmist pursata. Asi ei olnud lihtsalt raha kaotamises. Ma tundsin ennast lollina, päev oli raisus. Ma teadsin, et emps saab väga pahaseks ja teatab: „Ma ju ütlesin sulle.”

„Te minge edasi, kutid,” ütlesin ma. „Ma lähen tagasi ja vaatan. Meil kõigil pole mõtet aega raisata.”

„Just,” ütles Raua-Mickey. „Lähme. Hakkame astuma.”

Nad loivasid minema. Nägin nende kergendust. Nemad ei kaotanud raha, nende päev ei olnud raisus. Hakkasin üle platsi hotdog’i-putka poole tagasi kõmpima. See jäi kohe teisele poole karusselli, nii et ma võtsin selle teetähiseks.

Lähemale jõudes pöörasin pilgu maha ning astusin ettevaatlikumalt ja uurisin maapinda. Praht, hotdog’i-paberid, ei ühtki rahakotti. Muidugi mitte. Raua-Mickeyl oli õigus. Keegi oli mu rahakoti üles korjanud ja mu raha pihta pannud.

Ohkasin ja tõstsin pilgu. Märkasin esimest korda Kaamet Meest. Muidugi polnud see ta nimi. Hiljem sain teada, et ta on mister Halloran ja et ta on meie uus õpetaja. Aga selleks ajaks oli tal juba teine nimi: Kriidimees.

Kaamest Mehest oli raske mööda vaadata. Esiteks oli ta väga pikk ja kõhn. Tal olid kivipesuteksad, lotendav valge särk ja suur õlgkaabu. Ta nägi välja nagu see vanaaegne seitsmekümnendate laulja, kes mu emale meeldis. David Bowie vist.

Kaame Mees seisis hotdog’i-leti kõrval, jõi kõrrest sinist jääjooki ja vaatas karusselli. Või noh, minu meelest ta vaatas karusselli.

Avastasin, et ma vaatan samas suunas, ja just siis nägingi seda tüdrukut. Ma olin ikka veel rahakoti pärast vihane, aga ma olin ka kaheteistaastane poiss, kelle hormoonid olid tollal möllama hakkamas. Mu ööd ei möödunud sugugi alati teki all taskulambi valgel koomikseid lugedes.

Tüdruk seisis koos blondi sõbratariga, keda ma olin linna peal näinud (ta isa oli politseinik või midagi sellist), aga mu mõte ei peatunud hetkekski temal. On kurb fakt, et ilu, tõeline ilu, varjutab kõik enda ümber. Blond Sõbratar oli kena, aga Karusellitüdruk – ma mõtlesin temast edaspidi alati just nii, ka siis, kui olin ta õige nime teada saanud – oli ikka täiega ilus. Pikk ja sale, pikkade tumedate juuste ja veelgi pikemate jalgadega, mis olid nii siledad ja pruunid, et läikisid päikese käes. Tal oli kroogitud seelik ja lohmakas särk, millele oli kirjutatud „Relax” ja mille all oli kiiskavroheline rinnahoidja. Kui ta juukseid kõrva taha lükkas, helendas päikese käes kuldne kõrvarõngas.

Mul on natuke piinlik öelda, et esialgu ei pannud ma ta nägu eriti tähele, aga kui ta pöördus Blondi Sõbratariga rääkima, ei olnud see mulle pettumus. Ta oli hingematvalt kaunis, täidlaste huulte ja viltuste mandlisilmadega.

Ja siis oli see läinud.

Ühel hetkel oli tema seal, ta nägu oli seal, ja järgmisel hetkel oli see kohutav kõrvulukustav müra, nagu oleks mingi tohutu elajas maa sisemusest möiranud. Hiljem sain teada, et seda häält tegi karusselli metallvõll, mis viimaks liiga sagedase kasutamise ja vähese hooldamise tõttu katki läks. Nägin midagi hõbedast välgatamas, ja tema nägu, või pool sellest, lihtsalt rebiti ära, nii et järele jäi katmata kõhre-, luu- ja veretomp. Väga palju verd.

Sekundi murdosa pärast, enne veel, kui jõudsin suu lahti teha, et karjuma hakata, tuiskas must mööda midagi suurt punasemustakirjut, mida saatsid jälle hõbedased välgatused. Järgnes kurdistav kokkupõrge – lahti pääsenud karusselligondel prantsatas hotdog’ileti pihta – ning veel kriiskamist ja kisendamist, kui inimesed laiali hüppasid. Ma ise kangestusin ja kukkusin maha.

Inimesed vajusid mulle otsa. Kellegi jalg trampis mu randmel. Üks põlv togis mu pead. Üks saabas tagus mind ribidesse. Ma ulgusin, aga kuidagimoodi suutsin ennast kokku võtta ja külili keerata. Siis ulgusin uuesti. Mu kõrval lamas Karussellitüdruk. Õnneks olid tal juuksed näole langenud, aga ma tundsin ära ta T-särgi ja kiiskava rinnahoidja, ehkki need olid verest läbi imbunud. Ka tema jalast jooksis verd. Üks lendu läinud metallitükk oli ta jalaluu põlve alt läbi lõiganud. Jalg rippus ainult mõne peenikese kõõluse otsas.

Hakkasin sealt eemale rüselema – ta oli ilmselgelt surnud, ma poleks saanud midagi teha – ja siis sirutas ta käe välja ning haaras must kinni.

Ta keeras oma purustatud verise näo minu poole. Kuskil seal kogu selle punase seas vaatas mind üksainus pruun silm. Teine lihtsalt vedeles ta lõhkisel põsel.

„Aita mind,” kähises ta. „Aita mind.”

Tahtsin plehku panna. Tahtsin ühtaegu karjuda ja nutta ja oksendada. Ma vist oleksingi teinud korraga kõiki kolme, kui äkki pitsitas mu õlga üks teine käsi, suur ja tugev, ning mahe hääl ütles: „Kõik on korras. Ma tean, et sul on hirmus, aga ma tahan, et sa kuulaksid mind hoolega ja teeksid täpselt seda, mida ma ütlen.”

Pöörasin ennast. Kaame Mees vaatas mind ainiti. Alles nüüd märkasin, et tema nägu laiaservalise kaabu all oli peagu sama valge kui ta särk. Isegi ta silmad olid ähmast, pooleldi läbipaistvat halli värvi. Ta nägi välja nagu kummitus või vampiir ning ükskõik millises teistsuguses olukorras oleks ta mulle vist hirmu nahka ajanud. Aga praegu oli ta lihtsalt üks täiskasvanu, ja mul oli vaja üht täiskasvanut, kes ütleks, mida teha.

„Mis su nimi on?” küsis ta.

„E…Eddie.”

„Hea küll, Eddie. Said sa viga?”

Raputasin pead.

„See on hea. Aga see noor preili sai, nii et me peame teda aitama, eks.”

Ma noogutasin.

„Ma tahan, et sa nüüd ... suruksid ta jalga siit kohast, ja suruksid kõvasti, väga kõvasti.”

Ta võttis mu käed ja asetas need tüdruku jala ümber. See oli kuum ja verest libe.

„Valmis?”

Noogutasin jälle. Tundsin suus kibedat ja metalset hirmu maitset. Tundsin, kuidas mu sõrmede vahelt immitseb verd, kuigi ma pigistasin tõesti kõvasti, kogu jõust ...

Kuskilt kaugelt, palju kaugemalt, kui need hääled tegelikult tulid, kuulsin tümpsuvat muusikat ja rõõmuhõikeid. Tüdruk ei oianud enam. Ta lamas vaikselt ja liikumatult, ainult hingas madalalt kähisedes, ja seegi muutus nõrgemaks.

„Eddie, sa pead keskenduma. Eks?”

„Jah.”

Vaatasin Kaamet Meest. Ta võttis oma teksadelt rihma ära. See oli pikk rihm, liiga pikk tema kondise vöökoha jaoks, ja ta oli teinud sellesse lisaauke. Naljakas, kuidas sa kõige sandimas olukorras märkad mingeid imelikke asju. Nagu ma olin märganud, et Karussellitüdruku king oli jalast ära tulnud. Plastking. Roosa ja sädelev. Ja ma mõtlesin, et ilmselt ei lähe tal seda enam vaja, kuna ta jalg ripub enam-vähem kahes tükis.

„Ka sa oled asja juures, Eddie?”

„Jah.”

„Tore. Kohe saab korda. Sa oled väga tubli, Eddie.”

Kaame Mees võttis rihma ja tõmbas selle tüdruku reie ümber. Ta tõmbas seda kõvasti, hirmkõvasti. Ta oli tugevam, kui paistis. Tundsin peagu otsekohe, kuidas verevool jäi aeglasemaks.

Ta vaatas mulle otsa ja noogutas. „Sa võid lahti lasta. Ma sain selle pidama.”

Võtsin käed aeglaselt ära. Nüüd, kui pinge kadus, hakkasid need värisema. Surusin need kaenla alla vastu keha.

„Kas ta saab terveks?”

„Ma ei tea. Loodetavasti suudetakse ta jalg päästa.”

„Mis ta näost saab?” küsisin sosinal.

Ta vaatas mulle otsa ja miski tema kahvatuhallides silmades ehmatas mind. „Kas sa vaatasid ta nägu enne seda, Eddie?”

Avasin suu, aga ei osanud midagi öelda ega saanud aru, miks ei kõlanud ta hääl enam nii sõbralikult.

Siis pööras ta pilgu jälle ära ja ütles vaikselt: „Ta jääb ellu. See on peamine.”

Ja sel hetkel raksatas me pea kohal tohutu pikselöök ning langesid esimesed vihmapiisad.

Ma arvan, et see oli esimene kord, kui ma nägin, kuidas asjad võivad jalapealt muutuda. Kõik, mida me oleme enesestmõistetavaks pidanud, võib vastu taevast lennata. Võib-olla seepärast ma selle võtsingi. Et see jääks alles. Et see oleks kindlas kohas. Vähemalt selgitasin ma seda nõnda iseendale.

Aga nagu paljugi sellest, mida me – lapsed ja täiskasvanud – iseendale räägime, oli seegi võib-olla kõigest üks haisev nutsuhunnik.

Ajalehtedes nimetati meid kangelasteks. Meid viidi üheskoos parki ja meist tehti pilti.

Imekombel sai karusselligondlites viga ainult kaks inimest, kes murdsid mõned luud ning said rebestusi ja marrastusi. Veel mõnel kõrvalseisjal oli koledaid haavu, mida tuli õmmelda, ning põgenemisrüsinas murti pisut luid ja ribisid.

Isegi Karussellitüdruk (kelle õige nimi oli Elisa) jäi ellu. Arstid suutsid ta jala tagasi panna ja kuidagimoodi päästa ka ta silma. Ajelehed nimetasid seda imeks. Ta ülejäänud näost nad eriti kirjutanud.

Tasapisi hakkas huvi toimunu vastu hääbuma – nagu kõigi draamade ja tragöödiate puhul. Uued uudised ja kuulujutud lükkasid selle kõrvale. Kiirteel juhtus õnnetus, ühel koolikaaslasel suri nõbu ja Marie Bishop, kes oli alles viisteist, jäi rasedaks. Nii et nagu ikka, elu läks edasi.

See ei vaevanud mind kuigivõrd. Tegelikult hakkas see värk mind ära tüütama. Ja ma ei olnud päris sedasorti laps, kellele meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Pealegi, mida vähem ma sellest rääkisin, seda harvem pidin nägema Karussellitüdruku puuduvat nägu. Hirmuunenäod hakkasid kaduma. Ma ei pidanud enam nii tihti määritud linu salamisi pesukorvi toppima.

Emps küsis paar korda, kas ma tahaksin Karussellitüdrukut haiglasse vaatama minna. Ütlesin ei. Ma ei tahtnud teda uuesti näha. Ei tahtnud vaadata ta rikutud nägu. Ei tahtnud, et need pruunid silmad vahiksid mind süüdistavalt: „Ma tean, et sa plaanisid plehku panna, Eddie. Enne kui mister Halloran sust kinni võttis, oleksid sa jätnud mu sinna surema.”

Ma usun, et mister Halloran käis teda vaatamas. Sageli. Ma arvan, et tal oli palju aega. Ta pidi meie koolis õpetama hakkama alles septembris. Nähtavasti oli ta otsustanud kolida oma üürimajja mõne kuu jagu varem, et ta jõuaks linnas kohaneda.

Oletan, et see oli hea mõte. Nii oli kõigil võimalus teda näha ja temaga harjuda. Saada kõigile küsimustele vastused, enne kui ta klassituppa astus. „Mis ta nahal viga on?” Ta on albiino, nagu vanemad kannatlikult selgitasid. See tähendas, et tal pole mingit pigmendiks nimetatavat asja, mis annab enamiku inimeste nahale normaalse roosa või pruuni värvi. „Ja ta silmad?” Sama lugu. Nendes lihtsalt pole pigmenti. „Nii et ta pole mingi värd ega koletis ega kummitus?” Ei. Täitsa normaalne mees ühe meditsiinilise näidustusega.

Muidugi ei olnud neil õigus. Mister Halloranil oli palju omadusi, aga normaalsus ei kuulunud nende hulka.