Читать книгу Kriidimees - C. J. Tudor - Страница 7

Kiri saabub ilma tuši- või fanfaarihelideta ja ka ilma mingi eelaimuseta. See libiseb kirjakasti, pressitud ühe heategevuskutse ja uue pitsakoha reklaami vahele.

Ja kes pagan saadab tänapäeval üldse kirju? Isegi mu seitsmekümne kaheksa aastane ema on e-posti, Twitteri ja Facebooki omaks võtnud. Õigupoolest on ta tehnikas märksa kõvem käsi kui mina. Minus on mõnevõrra tehnikahirmu. See pakub pidevalt lusti mu õpilastele, kelle jutt Snapchatist, laikimisest ja täägimisest ja Instagramist kõlab mulle samahästi kui võõrkeelena. „Mina arvasin, et õpetan inglise keelt,” ütlen neile tihti kahetsevalt. Mul ei ole haisvat nutsuhunnikutki, millest te kõik räägite.

Ma ei tunne käekirja ümbrikul, aga eks ma tunne nüüdsel ajal ju endagi oma hädavaevu ära. Muudkui need klaviatuurid ja puuteekraanid aina.

Lõikan köögilaua taga istudes ja kohvi rüübates ümbriku lahti ja tutvun selle sisuga. Tegelikult pole see päris tõsi. Ma istun laua peal ja vahin kirja sisu, sellal kui kohv mu kõrval jahtub.

„Mis see on?”

Võpatan ja vaatan ringi. Chloe tuiab kööki, unest veel loppis ja haigutades. Ta mustaks värvitud juuksed on lahti, kohev tukk tõrksalt püsti. Tal on seljas vana pusa, millele on kirjutatud „Cure”, ja näol on näha eelmise õhtu meiki.

„See,” ütlen ma kirja ettevaatlikult kokku voltides, „on asi, mida nimetatakse kirjaks. Ennemuiste kasutasid inimesed seda suhtlemisvahendina.”

Ta heidab mulle mürgise pilgu ja näitab keskmist sõrme. „Ma näen, et sa räägid, aga ma ei kuule muud kui mingit mulinat.”

„See ongi praeguste noorte häda. Nad lihtsalt ei kuula.”

„Ed, sa ei sobi mulle vanuse poolest õieti isakski, aga miskipärast kõlad nagu vanaisa.”

Tal on õigus. Ma olen nelikümmend kaks ja Chloe hakkab lähenema kolmekümnele (ma arvan; tegelikult pole ta seda mulle kunagi öelnud). Me vanusevahe pole ülearu suur, aga tihi tundub, nagu oleks see aastakümneid.

Chloe on nooruslik ja lahe ja teda võiks pidada teismeliseks. Mina ei ole selline, ja mind võiks vahest pidada pensionäriks. Mu väljanägemist võib vabalt kirjeldada kui „kõhklustest kurnatud”. Kuigi tegelikult olen ma aru saanud, et inimest ei kurna mitte kõhklused, vaid muretsemine ja kahetsemine.

Mu juuksed on endiselt tihedad ja enamasti tumedad, kuid mu naerukurrud kaotasid huumorimeele juba mõnda aega tagasi. Nagu paljudel pikkadel inimestel hoiavad mu õlad kühmu ja mu lemmikriiete kohta ütleb Chloe, et neis on „heategevuspoodide elegantsi”. Ülikonnad, vestid ja korralikud kingad. Mul on ka mõned teksad, aga ma ei käi nendega tööl, ja enamasti – kui ma just ei kössita oma kabinetis – olen ma tööl.

Võiksin ju öelda, et ma teen nii, sest ma armastan õpetamist, aga keegi ei armasta oma tööd sel määral. Ma töötan, sest mul on raha vaja. See on ka põhjus, miks Chloe siin elab. Ta on mu üürnik, ja mulle meeldib mõelda, et ka sõber.

Võib tunduda imelik, et mul on raha vaja. Ma teenin suhteliselt hästi, maja, kus ma elan, olen saanud emalt, ning ma olen kindel, et enamiku inimeste arvates tähendab see mugavat laenupriid elu.

Kurb tõde on see, et maja on ostetud ajal, kui intressid olid kahekohalised, seda on laenuraha eest renoveeritud, ja eraldi laenu võtsime ka siis, kui isa olukord läks nii halvaks, et tema eest ei olnud enam võimalik kodus hoolt kanda.

Mina ja ema elasime siin koos, kuni ta kohtas viis aastat tagasi Gerryt, joviaalset ekspankurit, kes otsustas kõik pikalt saata ja asuda elama Wiltshire’i oma kätega ehitatud ökomajja ning kõigega ise toime tulla.

Ma ei ole sugugi Gerry vastu. Ma ei ole küll ka tema poolt, aga ta tunnukse ema õnnelikuks tegevat ja – kuivõrd meile meeldib valetada – see ongi põhiline. Oletan, et isegi neljakümne kahesena ei taha üks osa minust, et ema oleks õnnelik kellegi teise kui mu isaga. See on lapsik, ebaküps ja isekas. Ja selles olen ma tugev.

Liiatigi, mu seitsmekümne kaheksa aastane ema ei hooli otse öeldes sittagi. Rääkides mulle, et ta kavatseb Gerryga kokku kolida, ei kasutanud ta täpselt neid sõnu, aga ma sain tagamõttest aru.

„Ma pean sellest kohast eemale pääsema, Ed. Siin on liiga palju mälestusi.”

„Sa tahad maja maha müüa?”

„Ei. Ma tahan, et see jääks sulle, Ed. Kui siia natuke armastust panna, saab sellest ühele perekonnale suurepärane kodu.”

„Ema, mul ei ole pruutigi, ammugi siis perekonda.”

„Kunagi pole liiga hilja.”

Ma ei vastanud.

„Kui sa seda maja ei taha, siis müü see maha.”

„Ei. Ma lihtsalt ... Ma tahan lihtsalt, et sa oleksid õnnelik.”

„Kellelt sa siis kirja said?” küsib Chloe, kõndides kohvimasina juurde ja endale tassitäit valades.

Pistan selle oma hommikumantli taskusse. „Ei kelleltki tähtsalt.”

„Oo. Salapärane.”

„Mitte eriti. Lihtsalt ... üks vana tuttav.”

Ta ajab silmad suureks. „Veel üks? Oh sa! Sul tekib neid nagu seeni pärast vihma. Ma ei teadnudki, et sa oled nii populaarne.”

Olen segaduses. Ja siis meenub mulle, et rääkisin talle oma tänasest õhtusöögikülalisest.

„Pole vaja üllatust teeselda.”

„Ma olengi üllatunud. Sinusuguse seltsimatu tegelase puhul on hämmastav, et sul on sõpru.”

„Mul on sõpru, siinsamas Anderburys. Sa tunned neid. Gav ja Hoppo.”

„Nemad ei loe.”

„Miks?”

„Sest nad ei ole päris sõbrad. Nad on lihtsalt inimesed, keda sa oled kogu elu tundnud.”

„Kas see pole siis sõbra definitsioon?”

„Ei, see on kolkaelu definitsioon. Need on inimesed, kellaga sa oled justkui kohustatud koos olema, sest sind seob nendega harjumus ja minevik, aga mitte tõeline soov koos olla.”

Ta jutus on iva. Mõnes mõttes.

„Ükspuha,” vahetan teemat, „ma parem lähen panen ennast riidesse. Pean kooli minema.”

„Kas praegu pole mitte vaheaeg?”

„Vastupidi üldlevinud arvamusele ei saa õpetaja töö otsa, kui koolis on suvevaheaeg.”

„Ma ei teadnudki, et sa oled Alice Cooperi fänn.”^[1.]

„Ma armastan selle naisterahva muusikat,” ütlen ma surmtõsiselt.

Chloe naeratab ühe suupoolega, nii et tema mõneti ilmetu nägu muutub silmatorkavaks. Mõni naine ongi selline. Esmapilgul tavatu, isegi imeliku välimusega, aga üks naeratus või kerge kulmukergitus muudab ta täiesti teiseks.

Küllap olen ma Chloesse pisut armunud, ehkki ma ei ole iialgi valmis seda tunnistama. Ma tean, et tema peab mind pigem kindlustunnet pakkuvaks onuks kui tulevaseks peikaks. Ma ei taha tekitada temas kimbatust, andes põhjust arvata, et suhtun temasse muul moel kui isaliku õrnusega.

„Millal su teine vana tuttav tuleb?” küsib ta, istudes kohvitassiga laua taha.

Lükkan tooli tagasi ja tõusen püsti. „Seitsme paiku.” Peatun hetkeks. „Sa oled meie seltsi oodatud.”

„Ma arvan, et ma passin. Ei taha teie kohtingut ära rikkuda.”

„Olgu nii.”

„Aga võib-olla mõni teine kord. Selle järgi, mida ma olen tema kohta lugenud, paistab ta olevat huvitav tegelane.”

„Jah.” Sunnin ennast naeratama. „„Huvitav” on üks võimalus teda kirjeldada.”

Kool jääb mu kodust veerandtunnise tempoka kõnni kaugusele. Niisugustel päevadel nagu täna – mõnusalt soe kesksuvi, kerge pilvekihi tagant kumamas sinakas taevas – on see kosutav jalutuskäik. Üks võimalus mõtteid korrastada, enne kui tuleb tööga korralikult pihta hakata.

Kooliajal kulub see marjaks ära. Paljud lapsed, keda ma õpetan, on nii-öelda keerulised. Minu lapsepõlves oleks neid kutsutud „väikeste väärakate kambaks”. Mõnel päeval pean oma vaimu ette valmistama, et nendega tegelda. Mõnel teisel päeval aitab ette valmistuda ainult sorts viina hommikukohvi sisse.

Nagu paljud väikelinnad paistab ka Anderbury juhukülalisele maalilise elupaigana. Ohtrasti vanaaegseid munakivitänavaid, teepoode ja üsnagi kuulus katedraal. Kolmapäeviti ja laupäeviti tegutseb turg ning linnas on rohkesti ilusaid parke ja jõeäärseid radu.

Pinna alla vaadates ilmneb, et need on kõigest turiste ahvatlevad virvatuled. Paljud töökohad on hooajalised ja tööpuudus on suur. Kaubanduskeskustes ja parkides logelevad kambakesi tülpinud noored. High Streetil kärutavad teismelised emad oma lõugavaid lapsi. Selles kõiges pole midagi uut, aga seda näikse olevat aina rohkem. Või on see üksnes minu tunne. Sageli ei kaasne eaga mitte elutarkus, vaid sallimatus.

Jõuan Old Meadowsi pargini. Mu teismeaastate kolamispaik. See on minu päevist saati kõvasti muutunud. Siin on uus rulapark ja pargi teises otsas meie mängumaadel, kus me tavatsesime omakambaga jõlkuda, on nüüd moodne „rekreatsiooniala”. Seal on kiikumisköied ja suur liutoru ja trosslaskumise rada ja kõiksugu lahedat värki, millest meie ei osanud nooruses unistadagi.

Imelikul moel on vana mänguplats alles, ehkki hüljatud ja lagunud. Turnimisraam on roostes, kiiged on võlli ümber puntras ja kunagi nii eredalt võõbatud puidust pöördkiige värv koorub ja narmendab ning sellele on soditud vanad grafitid, mille autorid on ammu unustanud, miks „Helen on lits” või miks pagana päralt oli vaja Andy W. nime ette süda joonistada.

Seisatun viivuks seda vaatama ja mulle meenub:

Lapsekiige nõrk kriuksumine, varahommikune lõikav külm, värske valge kriit mustal asfaldil. Jälle üks joonistus. Aga seekord teistsugune. Mitte kriidimehike ... midagi muud.

Pööran järsult ringi. Mitte praegu. Mitte jälle. Ma ei lase ennast jälle õnge võtta.

Koolis ei lähe kaua. Lõunaks olen valmis. Korjan oma raamatud kokku, panen need luku taha ja jalutan tagasi kesklinna poole.

High Streeti nurgal on Sõnn, ainus alles jäänud kohalik pubi. Omal ajal oli Anderburys veel kaks pubi: Draakon ja Nisuvihk. Siis saabusid ketipubid. Vanad kohalikud pandi kinni ja Gavi vanemad olid sunnitud ellujäämise nimel hindu langetama, korraldama naisteõhtuid ja soodustunde ning pereüritusi.

Lõpuks sai neil kõrini. Nad kolisid Mallorcale, kus neil on nüüd baar nimega Britz. Gav, kes oli kuueteistkümneseks saades pubis tasapisi tööle hakanud, võttis õllekraanid üle ja polegi sealt enam lahkunud.

Lükkan vana raske ukse lahti ja astun sisse. Hoppo ja Gav istuvad akna all nurgas meie tavalise laua taga. Gav on senini kogukas – piisavalt suur, et aru saada, miks me teda kunagi Peki-Gaviks hüüdsime. Ent nüüd on selles kogukuses rohkem lihast kui rasva. Ta käed on kui puutüved, veresooned esile tunginud nagu sinised pingul traadid. Ta näojooned on klaarid, pöetud juuksed hallid ja hõredad.

Hoppo pole õieti üldse muutunud. Kui talle möödaminnes pilk heita, võiks teda tema torujüri tunkedes pidada ikka veel kaheteistaastaseks poisiks, kes mängib töömeest.

Nad on vestlusse süvenenud. Laual on kaks klaasi, millest on vaevalt rüübatud. Hoppol Guinness ja Gavil, kes joob harva, dieetkoka.

Tellin baarileti taga seisvalt mornilt neiult õlle, mispeale vaatab ta pahuralt algul mind ja siis õllekraani, otsekui oleks see teda kohutavalt solvanud.

„Vaat on vaja ära vahetada,” pomiseb ta.

„Hea küll.”

Ootan. Ta pööritab silmi.

„Ma toon lauda.”

„Tänan.”

Pööran ringi ja kõnnin üle ruumi. Kui ma tagasi vaatan, pole ta ennast liigutanud.

Istun Hoppo kõrvale logisevale toolile.

„Päevast.”

Nad tõstavad pilgu ja ma taipan otsekohe, et midagi on valesti. Midagi on juhtunud. Gav veeretab ennast laua tagant välja. Ta käsivarte lihased on teravas kontrastis nende kärbunud jäsemetega, mis ripuvad lõdvalt üle ta ratastooli serva.

Pööran ennast toolil. „Gav? Mida ...”

Ta rusikas lajatab mulle näkku, mu vasak põsk tahab valust lõhkeda ja ma kukun uperkuuti põrandale.

Ta vaatab mulle otsa. „Kui kaua sa oled teadnud?”

1 Viide Ameerika (mees)laulja Alice Cooperi loole „School’s out for summer” („Koolis on suvevaheaeg”). Tlk [ ↵ ]