Читать книгу Kriidimees - C. J. Tudor - Страница 8

Ehkki kõige suurem ja meie kamba mitteametlik liider, oli Peki-Gav tegelikult teistest noorem.

Tema sünnipäev oli augusti algul – pralle keset koolivaheaega. Me kõik olime sellepärast üsnagi kadedad. Mina eriti. Mina olin vanim. Minugi sünnipäev oli vaheajal: kolm päeva enne jõule. See tähendas, et kahe korraliku asemel sain ma peagu alati ühe „suure” või kaks mitte kuigi head kingitust.

Peki-Gav sai iga kord hunnikute viisi kinke. Mitte üksnes seetõttu, et ta paps ja emps olid pururikkad, vaid tal oli ka miljon sugulast. Tädid-onud, nende pojad-tütred ning vanavanemad ja vaarvanemad.

Ma olin ka selle pärast natuke kade. Mul olid ainult emps ja paps ja vanaema, keda me kuigi tihti ei näinud, sest ta elas kaugel ja pealegi hakkas ta „pisut nõtruma”, nagu paps ütles. Mulle ei meeldinud tal külas käia. Ta elutuba oli alati liiga soe ja lõhnas pahasti ning ta vaatas telekast alati üht ja sama totakat filmi.

„Eks olnud ju Julie Andrews kaunis?” ohkas ta hägusel pilgul, ja meie pidime noogutama ja ütlema jah ning sööma pehmeid küpsiseid vanast roostes plekk-karbist, millel oli kujutatud tantsivat põhjapõtra.

Peki-Gavi vanemad korraldasid talle iga aasta suure peo. Sel aastal oli neil grillipidu. Plaanis oli ka mustkunstnik ja hiljem veel disko.

Emps pööritas silmi, kui ta kutset nägi. Ma teadsin, et ega Gavi vanemad talle eriti meeldi. Kuulsin kord, kuidas ta ütles papsile, et noil kipub „nina seljas” olema. Suuremaks saades sain aru, et ta pidas selle all silmas nende suurustlemist, aga ma uskusin aastaid, et see kujutab endast mingit salapärast haigust.

„Disko, Geoff?” küsis ta papsilt imelikul toonil. Ma ei saanud aru, kas see tähendab head või halba. „Mis sa sellest arvad?”

Paps tuli kraanikausi juurest, kus ta oli nõusid pesnud, ja heitis kutsele pilgu. „Kõlab lahedalt.”

„Sina ei saa tulla, paps,” ütlesin ma. „See on laste pidu. Teid ei ole kutsutud.”

„Tegelikult on küll,” teatas emps ja näitas kutsele: „„Emad-isad on oodatud. Võtke kastet kaasa”.”

Vaatasin uuesti kutset ja jäin nõutuks. Emad-isad laste peol. See ei tundunud mulle hea mõte. Üldsegi mitte hea mõte.

„Mis sa siis Peki-Gavile sünnipäevaks kingid?” küsis Hoppo.

Istusime pargis turnimisraamil, kiigutasime jalgu ja imesime mahlapulka. Hoppo vana must labrador Murphy lamas meie juures maas ja tukastas varjus.

See oli juuli lõpupoole, peagu kaks kuud pärast seda jubedat laadapäeva ja umbes nädal enne Peki-Gavi sünnipäeva. Kõik hakkas jälle normaalseks muutuma ja ma olin rõõmus. Ma ei olnud just seda tüüpi laps, kellele meeldiksid ootamatud draamad ja põnevus. Ma olin – ja olen tänini – inimene, kellele meeldib rutiin. Isegi kui olin kaksteist, oli mu sokisahtel alati kenasti korras ja mu raamatud ning kassetid olid sätitud tähestiku järjekorras.

Võib-olla oli asi selles, et kõiges muus valitses meie majas midagi kaosesarnast. Esiteks ei olnud maja lõpuni valmis. See oli jälle üks neid minu isa-ema ja teiste laste vanemate iseloomulikke erinevusi. Enamik mu kooliõdesid-vendasid elas ilusas moodsas majas, mille juures oli kena ruudukujuline aed, mis nägi kõigil ühesugune välja.

Meie elasime koledas vanas Victoria-aegses majas, mille ümber olid pidevalt tellingud. Maja taga oli suur umbekasvanud aed, mille lõpuni ei õnnestunud mul iialgi teed murda, ja ülakorrusel oli vähemalt kaks tuba, kus läbi lae paistis taevas.

Emps ja paps olid ostnud selle kapitaalremonti vajavana, kui ma olin päris väike. See oli kaheksa aasta eest ja minu arusaamist mööda vajas see ikka veel kõvasti remonti. Eluruumid olid enamvähem elamiskõlblikud. Aga esikus ja köögis oli seintel ainult krohv ning majas polnud ühtki vaipa.

Ülakorrusel oli alles vana vannituba. Eelajalooline emailvann ühes püsielanikust ämblikuga, tilkuv kraanikauss ja iidvana kempsupott, mille kõrge loputuskasti küljes rippus pikk kett. Ei mingit dušši.

Kaheteistaastasele lapsele oli see tapvalt piinlik. Meil polnud isegi elektrikaminat. Isa pidi päriselt õues halge raiuma, need tuppa tooma ja põlema panema. Nagu oleks elanud mingil kuradi keskajal.

„Millal me maja lõpuks valmis saame?” küsisin ma mõnikord.

„Ehitustööd nõuavad aega ja raha,” vastas paps.

„Kas meil siis ei ole üldse raha? Emps on arst. Peki-Gav räägib, et arstid ajavad roppu raha kokku.”

Paps ohkas. „Me oleme seda juba arutanud, Eddie. See ku … Gavin ei tea kõigest kõike. Ja sa pead meeles pidama, et minu töö ei ole nii tasuv nagu mõnel, või nagu üldiselt.”

Mitugi korda oleksin ma peagu pahvatanud: „Miks sa ei võiks siis korralikule tööle minna?” Aga see oleks papsi pahandanud, ja seda ma ei tahtnud.

Ma teadsin, et paps tunneb ennast tihti süüdi, sest ta ei teeni nii palju kui emps. Kui ta ei kribanud parasjagu ajakirjadele, üritas ta raamatut kirjutada.

„Asjalood muutuvad, kui minust saab menukirjanik,” ütles ta tihti naerdes ja silma pilgutades. Ta teeskles naljatlevat, aga ma arvan, et salamisi uskus ta, et ükskord juhtub see päriselt.

Ei juhtunud. Ta jõudis lähedale. Ma tean, et agendid küsisid talt käsikirju ja ühega läks juba asjakski. Ent miskipärast ei tulnud sellest kõigest midagi välja. Ehk oleks ta seda suutnud, kui ta poleks haigeks jäänud. Paraku hakkas haigus ta mõistust hävitama, ja esimesena sai see jagu tema kõige armsamatest asjadest. Sõnadest.

Imesin oma mahlapulka ägedamalt. „Tegelikult ma polegi kingile mõelnud,” ütlesin Hoppole.

Valetasin. Olin sellele mõelnud, pikalt ja põhjalikult. Peki-Gaviga oli juba kord see häda. Tal oli enam-vähem kõik olemas, nii et oli väga raske osta talle kingitust, mis talle ka meeldiks.

„Aga sina?” küsisin ma.

Ta kehitas õlgu. „Ma ei tea veel.”

Muutsin kurssi. „Kas su ema tuleb peole?”

Ta krimpsutas nägu. „Pole kindel. Võib-olla on ta tööl.”

Hoppo ema töötas koristajana. Teda oli tihti näha linna peal oma vana roostes kolmerattalise roolis, mopid-panged pakiruumis turritamas.

Raua-Mickey nimetas teda Hoppo selja taga mopimustlaseks. Minu meelest oli see natuke julm, aga ta oli oma vormitute riiete ja tokerjate hallide juustega tõepoolest pisut mustlase moodi.

Ma ei tea täpselt, kes oli Hoppo isa. Hoppo ei rääkinud temast kunagi, aga mulle jäi mulje, et ta läks ära, kui Hoppo oli väike. Hoppol oli vanem vend, kuid see oli läinud sõjaväkke või midagi sellist. Tagantjärele pean üheks põhjuseks, miks meie kamp koos püsis, seda, et kellelgi meist polnud päriselt „normaalset” peret.

„Kas sinu ema ja isa tulevad?” küsis Hoppo.

„Vist küll. Ma loodan ainult, et nad väga pinda ei käi.”

Ta kehitas õlgu. „Sellest pole midagi. Ja mustkunstnik tulebki päriselt.”

„Jah.”

Me naeratasime ja Hoppo ütles: „Kui sa tahad, võime praegu poodi minna ja Peki-Gavile kingitust vaadata.”

Kõhklesin. Mulle meeldis Hoppoga ringi kolada. Temaga ei pidanud ennast kogu aeg nii targaks tegema. Või valvel olema. Temaga oli mõnus olla.