Читать книгу Kriidimees - C. J. Tudor - Страница 5

Algusest peale.

Häda on selles, et me ei jõudnud täpse alguse asjus üksmeelele. Kas see oli siis, kui Peki-Gav sai sünnipäevaks portsu kriite? Kas see oli siis, kui me hakkasime joonistama kriidimehikesi või siis, kui need hakkasid ise ilmuma? Kas see oli too kohutav õnnetus? Või siis, kui leiti esimene laip?

Algusi on suvaline hulk. Ma arvan, et igat neist võib pidada alguseks. Aga tegelikult usun, et kõik algas laadapäeval. See on päev, mida ma kõige paremini mäletan. Karussellitüdruku pärast muidugi, aga ka seetõttu, et sellest päevast alates ei olnud enam miski normaalne.

Kui meie maailm oleks nagu need klaasist lumekerad, oleks see olnud päev, kui mingi suvaline jumal oleks mööda läinud, seda kõvasti raputanud ja siis selle tagasi pannud. Isegi kui hägu on klaarunud ja helbed jälle maha langenud, ei ole asjad enam nii nagu enne. Mitte täpselt. Läbi klaasi võib ju nõnda paista, aga seespool on kõik teistmoodi.

See oli ka päev, kui ma kohtusin esimest korda mister Halloraniga, ja mis puutub algusesse, siis sobib see sama hästi kui kõik teisedki.