Читать книгу Kildudeks purunenud - Catherine McKenzie - Страница 10

JULIE

Üksteist kuud tagasi

1. november oli vihmane sügispäev. Kui ma ärkasin, oli alles pime ja tundus, et me ei näe enam iialgi päikest. Maja lehkas rõskusest ja ma märkisin üles, et pean sellest Danieliga rääkima.

Kuu aega pärast sissekolimist olin oma päevakavaga harjunud. Kui pead ise terve oma päeva sisustama, on kindel päevakava väga tähtis.

Kõik argipäevad kulgesid umbes nõnda: jooks koos Sandyga kell kuus, teha hommikusöök poole kaheksaks, sõdida kaksikutega, et nad kella kaheksaks oma lasteaiariided selga paneksid; rääkida Danieliga poole üheksaks läbi, kes mida kriidiga sahvriuksele kirjutatud päevaplaani järgi teeb. Veerand kümneks olin duši all käinud ja istusin kirjutuslaua taga, mis seisis päikesepoolsete akende vastas ülakorruse avaral trepimademel, mida ma nimetasin oma kirjutustoaks. Siis vaatasin väikest kalendrit, mille olin sisse seadnud ja mis ütles mulle, kui suur oli mu päevas kirjutatud sõnade arv koos lõppeesmärgiga 100 000. Ülaserva oli märgitud juba kirjutatud sõnade arv. See summa ei kasvanud nii ruttu, kui oleks pidanud; tähtajani oli jäänud üksteist kuud ja mul oli vaid 7500 sõna, 833 sõna vähem, kui olin oktoobri lõpuks kavatsenud kirja panna. Ma pidin järele jõudma ja ma arvestasin, et päevakava aitab mul seda teha.

Põhjustel, mis pole mulle praegugi täiesti selged, võtsin oma päevaplaani otsuse mitte kunagi enam vestelda vastasmajas elava naabri Johniga pärast seda esimest hommikut, ükskõik kui tihti meie teed ristusid – ja need ristusid sageli. Võib-olla mõjus Danieli märkus flirtimise koha, aga ma tervitasin teda vaid kerge peanoogutusega, kui me oma igapäevastel tervisejooksudel teineteisest möödusime. Ka tema ei üritanud juttu alustada ja mõne nädala pärast hakkas mulle tunduma, et ta väldib mind hoolega. Pargis ringe tehes kohtusin temaga, kui ta jooksis vastassuunas. Me tervitasime teineteist, nagu kõik jooksjad teevad, aga kumbki meist ei vahetanud suunda. Mina oleksin võinud teha esimese liigutuse, aga ei teinud seda miskipärast kunagi.

Varem oli jooksmine olnud mulle seltskondlik tegevus. Tacomas jooksin koos sõbranna Leah’ga, meie samm sobis kokku ja meie eesmärk – kaotada rasedusest alles jäänud neli-viis kilo – niisamuti. Me rääkisime lastest ja naabruskonna keelepeksust ning kui ma puistasin südant kõige halvema kohta, mis juhtus pärast Raamatu ilmumist, kuulas ta mind lõputu kannatlikkusega. Olla kogu aeg oma mõtetega üksi oli uus, kuigi mitte ebameeldiv. Pärast üht või kaht miili algas mu peas ühtlane pulseerimine, mis harilikult blokeeris kõik muu, ja see oli üldiselt hea.

Kell hakkas lähenema üheteistkümnele ja ma olin kirjutanud 789 sõna, mis tegi mulle heameelt, kuigi sõrmed olid klahvidele löömisest tuimaks jäänud. Me ei olnud veel otsustanud, kuidas maja kütma hakata – see oli tublisti üle saja aasta vana ja selle Victoria-aegsed ehitajad lõdisesid või higistasid kindlasti lakkamatult, olenevalt aastaajast. Eelmiste omanike renoveerimistööd olid toonud nähtavale hinnalised Rookwoodi keraamilised kivid kamina ümber, kuid algsete valurauast radiaatorite asendamiseni ei olnud jõutud. Radiaatorite ohked ja kriginad panid sageli mu südame valjemini taguma. Ma olin kuulnud, et radiaatoreid tuleb tühjaks lasta, et need tõhusalt töötaksid, aga see tundus nii kõheda ettevõtmisena, et ma polnud seda põhjalikumalt uurinud. Selle asemel istusin oma suure hõberandiga arvutiekraani ees, tekk põlvedel, ja hõõrusin aeg-ajalt käsi vastamisi. Vaatasin ekraani paremas ülanurgas olevat taimerit. Viie minuti pärast lõpeb keeld, mille ma internetile seadsin, ja ma saan seal veerand tundi surfata.

Ainult veerand tundi.

Seda lubasin ma endale iga kahe tunni tagant, kas otsinguiks või selleks, et end Facebooki nime kandvasse kuristikku kukutada.

Kui kõlas signaal, läksingi just sinna, vaadates tol päeval esimest korda oma isiklikke ja fännikülgi. Olin endale seadnud veel ühe piirangu: enda kohta sain teavet vaadata kaks korda päevas, ainult kaks korda. See kõlab mustaga valgele kirja pandult nagu nartsissism, kuid edevus oli ammu asendunud sunniga. Internet on maailma suurim kokteilipidu, kus anonüümsus asendab keelepeksu alkeemias alkoholi, ja kes ei peatuks kuulatama, kui keegi nimetab ta nime? Ainult mõni minust palju tugevam inimene.

Saatsin kiiresti sünnipäevõnnitlused kaheksale „sõbrale“, kelle sünnipäev tol päeval oli. (Miks tunnevad inimesed rõõmu, kui mõni tundmatu soovib neile palju õnne sünnipäevaks, sest neile meenutati seda arvutis? Veel üks vastuseta küsimus elus.) Siis vaatasin, kas olen saanud uusi postitusi.

Taevake, ma lõpetasin äsja „Mõrvamängu“ lugemise ega suuda uskuda, et ma lõppu ette ei näinud. Te jääte alati mu lemmikkirjanikuks!

See teavitus meeldis mulle ja ma kirjutasin sellele alla „Tänan“, enne kui vaatasin kommentaare.

Sa oled idioot, oli üks kena inimene kirjutanud. Lõpp oli ilmselge. Naised ei oska kirjutata.

Pulss kõmises mul kõrvus, kui libistasin pilgu mööda lehekülge.

Ära kuula teda, Julie! Ta ei oska isegi õigekirja.

Kui sul ei ole midagi positiivset öelda, miks siis üldse midagi kuulutada?

Mis sul viga on, mõrd? Väljendusvabadus.

Julie, sa pead selle tüübi blokeerima!

Vastik naistevihkaja, tee minekut.

See aina jätkus, kokku seitsekümmend üheksa kommentaari, kõik kirjutatud kahekümne kolme minuti jooksul pärast esimest postitust.

Mulle lõi kramp kõhtu. Tundsin oma higilõhna. Mõni aeg tagasi olin kuskilt lugenud, et negatiivsete hinnangute lugemist peetakse üheks eneselõikumise vormiks. Ma ei ole kunagi mõistnud, mis ajab inimesi oma ihu lõikuma, aga analoogia pidas paika. Ma olin paaril viimasel aastal püstitanud mõningaid tõkkeid selliste asjade vastu – pidin seda tegema –, kuid tundsin end nagu alati vermeis ja lõikehaavades. Kui kohtasin kõige hullemaid läkitusi.

Ma ei mõistnud ikka veel, mida oli Raamatus niisugust, mis tõi välja sapi ja mürgi (või ka positiivse kire, kuid see oli teine puudus.) Ma ei olnud ainus niisuguse sõimuvalingu all kannataja, ometi tajusin seda isiklikuna.

Sellest hoolimata lugesin läbi kõik ülejäänud kommentaarid, viimase kui ühe.

Tahtsin otsida mõne lõbusa video koerakutsikaist, et masendust tõrjuda, kui üks nimi naelutas mu paigale.

Heather Stanhope oli tagasi ja ta oli kirjutanud nelja minuti eest järgmise kommentaari:

Julie Apple aitas mõrvata mu parima sõbratari. Lõbus mäng, eks ole?

Käsi liikus kiiresti hiire juurde, kuid enne seda brauser sulgus.

Klõpsutasin, et seda uuesti avada, ja ekraanile ilmus punases kirjas teade:

TEIE BRAUSER SULETI VASTAVALT TEIE MYSANITY SÄTETELE.

LIGIPÄÄS AVANEB KAHE TUNNI PÄRAST. TÄNAME, ET KASUTATE MEIE TEENUSEID!

Lõin kangestunud käega nördinult vastu lauda ja vigastasin seda vastu teravat lauaserva.

Tõepoolest lõikehaav.

„Aga kuidas ta saab minu koduleheküljel kommenteerida?“ küsisin oma advokaadilt Lee Williamsilt, kõndides elutoas edasi-tagasi, mobiiltelefon vastu kõrva surutud. Advokaadi tunnitasu oli 650 dollarit ja teda peeti parimaks juristiks isikuteabe avalikustamisega seotud seaduste alal. See oli uus ja arenev õigusvaldkond võitlemiseks inimeste vastu, kes avaldasid netis teiste isikuandmeid. Sõna doxxing oli üks paljudest, mida ma pidin õppima, samuti nagu catfishing (kui teeseldakse netis kedagi teist, et kedagi suhtlema ahvatleda), doxbin (pealiskaudne dokumentide jagamise veebisait, mis võimaldab inimestel jagada isikuandmeid, umbes nagu WikiLeaks vastikute ekskavaleride kohta). Juriidilisi termineid oli rohkem, kui ma iialgi jõuan ilukirjanduses kasutada.

„Me oleme sellega tegelnud, Julie.“ Leel oli oma pika ja koguka keha kohta üllatavalt kõrge hääl. Kui temaga esimest korda kohtusin, hoidsin vaevu naeru tagasi, kuid seda võis põhjustada ka viin, mida olin tookord hakanud oma hommikuse apelsinimahla hulka segama. „Kui ta loob aina uusi meiliaadresse ja netiprofiile, siis ei saa me teha palju muud, kui tuvastada ta, kui ta midagi kirjutab, ja siis blokeerida.“

„Kas ta ei riku kohtumäärust? Kas teda ei saa vanglasse saata või vähemalt võtta ära juurdepääs internetile, nagu tehakse pedofiilidega?“

„Seadus ei ole kahjuks veel nii kaugele jõudnud.“

„Aga kas ei saaks tema vastu hagi esitada?“

„Te teate mu tundeid selles osas.“

Ma olin talle piisavalt maksnud, et ta mulle ütleks. Ainus päev, mil laimuprotsessi algataja on õnnelik, on hagi esitamise päev, oli ta lausunud, varieerides vilunult oma häält. Pärast seda tulevad iga päev vandetunnistused, küsitlused ja pahatahtlikud vihjed: kõik, mida ma olin esmajoones püüdnud vältida. Pealegi veel rohkem avalikkuse tähelepanu, mille kohta ma olin miljon korda kinnitanud, et olen sellest tüdinud.

Aga oli ka fakt: tõde oli kaitse.

„Te peate leidma võimaluse see välistada,“ ütles ta. „Kas te pole mõelnud oma Facebooki konto sulgemisele?

Vaatasin aknast välja ja imesin lõikehaava käel, tundes keelel oma vere maitset.

Ma tegin alati niisuguseid asju – põrkasin millegi otsa, kriimustasin end teravate servade vastu. Kohmakas kobakäpp, nimetas mind Daniel, sest minu puhul ei teinud küll küllale liiga.

John seisis redelil, käed maja vihmaveerennis. Vihma sadas kõvasti ja ta paistis olevat läbimärg. Vesi voolas üle renniserva ja mööda majaseina. Kuskil pidi olema ummistus. Mis muu oleks teda paduvihmaga toast välja toonud?

„Siis ta võidab,“ ütlesin ma.

„Siin ei ole võitjaid ega kaotajaid.“

„Teil on kerge öelda.“

Ta laksutas laitvalt keelt nagu alati, kui ma püüdsin ta kannatust proovile panna. See heli pani mind tundma end mitte kellenagi, nagu oleksid mu tunded massihüsteeria produkt.