Читать книгу Kildudeks purunenud - Catherine McKenzie - Страница 9

JOHN

Kell 7 hommikul

Selleks ajaks, kui Hanna, Chris ja Becky ülakorruselt alla tulid, seisin pliidi juures ja tegin pannkooke.

„Tee mulle kaelkirjak, issi,“ palub Becky.

Ta on neljateistkümneselt juba Hannast pikem, läinud minu suguvõssa. Mu õde on viis jalga üksteist tolli pikk, aga Becky kinnitab ühtelugu, et nii pikaks tema küll ei kasva. Just nagu takistaks selle kordamine ta luid kasvamast.

Ta paneb mulle käed vöö ümber ja vajutab pehme põse abaluude vahele. Pannkookide küpsetamine on mul harilikult pühapäevane ettevõtmine. Aga nüüd on kõik pahupidi pööratud. Pühapäev on saabunud esmaspäeval. Kuni siirupini, mis mikrolaineahjus soojendamist ootab, ja küpsevate pannkookide lõhnani.

„Muidugi ma teen, tibuke.“

Valan keerulise kujundi särisevale pannile. Seda on tulnud aastaid harjutada, kuid nüüd suudan ma vormida pannkoogitainast üsna äratuntavaid loomakujusid.

„Aga sina, Hanna?“ küsin. „Kas kena keksiv jänku meeldiks sulle?“

„Huu,“ vastab mu naine, hõõrudes oma lamedat kõhtu nagu siis, kui ta oli rase. „Ma ei saa süüa.“

„Kes teab, millal meil on võimalik lõunat süüa?“

Mõtlen sellele, kui närviliseks läheb Hanna, kui ta ei söö. Sõjakaks. Täna vajame teda just vastupidisena.

Mina vajan teda teistsugusena.

„Kaksteist kolmkümmend,“ ütleb Chris.

Ta istub klaasist köögilaua taga ja loeb ajalehte, mida ta enne laiali vedas.

Enne.

Pärast.

Meie elu on nagu pooleks lõigatud. Mööda Dunbari perekonna süüpiiri.

„Mida see tähendab?“

„Kell kaksteist kolmkümmend tehakse lõunavaheaeg.“

Ma vaatan poega. Ta sai äsja kuusteist ja ta juuksed on sama blondid kui pisikesena. Istudes seal elu esimeses ülikonnas, meenutab ta mulle mind ennast, kui ma käisin pärast kolledžit töövestlustel. Kui ka mina panen ülikonna selga, ütleb keegi, nagu öeldakse alati, et me oleme väga sarnased. Kui kerge on meid eemalt ära vahetada.

Lähedalt torkavad silma erinevused. Arm tema vasakul põsel. Meie kaaluvahe. Chris on alati olnud sihvakas. Aga mõnel viimasel kuul on ta kaotanud tugevuse, mille kogus möödunud suve pesapallitreeninguist. Riieteta sarnaneb ta kõhetutele kujudele koomiksites, mis mu isal on lapsepõlvest alles hoitud. Neile kujudele, kellele liiva näkku loobiti.

Taevas teab, mis juhtub, kui me tema järele ei vaata.

„Järelikult peaksime kõik kindlasti sööma,“ ütlen nii muretult, nagu suudan.

Chris kehitab õlgu. Hanna vaatab teda samasuguse armastuse ja kartuse seguga nagu viimased kaks kuud. Just nagu võiks Chris teha midagi ootamatut. Ka Hanna on pidulikult riides, heleblondid juuksed näo eest kõrvale tõmmatud. Tal on seljas sirge varrukateta must kleit ja bleiser, mida ta harilikult kohtus kannab. See on ilmselt kohane, arvestades, kuhu me terveks päevaks läheme.

„Passi peale, isa. See läheb kõrbema,“ ütleb Becky üle mu õla piiludes. Tema heledad juuksed on nagu sasipundar. Kas see on juba päevade kaupa nõnda olnud ja me ei ole märganud?

Pöördun panni poole ja pööran Becky kaelkirjaku õigel hetkel ümber.

Selle kael murdub keskelt pooleks.

Püüan suhtuda sellesse mitte kui endesse.