Читать книгу Kildudeks purunenud - Catherine McKenzie - Страница 8

JOHN

Kaksteist kuud tagasi

Ärkasin oma neljakümne viienda sünnipäeva hommikul mütsatusega maha kukkudes.

Mul oli niisugune tunne, kuigi lamasin turvaliselt voodis. Nagu unenäos kukkumine.

Lõin silmad lahti. Ma ei saanud aru, kus ma olen. Korraks haaras mind paanika, kuid siis sundisin end mõtlema. Mu elu meenus mulle uuesti tükkhaaval. Kodu. Voodi. Naine. Nelikümmend viis.

Kuidas see küll nii on läinud, tont võtaks?

Ootasin, et pulss rahuneks, ja vaatasin kella. 5.35 hommikul.

Fantastiline. Ma ärkan juba samal vanainimeste kellaajal, nagu alati mu isa.

Tundsin end küllalt hästi teadmaks, et on mõttetu üritada uuesti uinuda. Selle asemel lamasin ja kuulasin Hanna hingamist. Ta on alati olnud ideaalne magaja. Uinub mõni minut pärast seda, kui pea padjale vajub. Ärkab täpselt minut enne oma äratuskella helinat. Ma olen teda selle pärast narrinud, tegelikult lihtsalt kadedusest. Mina olen hea tuttav kõigi öötundidega.

Lõpuks tõusin üles. Võisin kasutada varast hommikutundi… milleks? Mul ei olnud hobisid, millega sel kellaajal tegelda. Lugemiseks tundsin end liiga rahutuna. Läksin vannituppa põit tühjendama. Kas see algab ka neljakümne viieselt? Viletsamaks jääv põis ja järjest vähem und? Nägin end vilksamisi kõrges peeglis. Olin alati uhkust tundnud, et olen oma ea kohta heas vormis. Aga kas see jääb alati nõnda?

Peegel ütles ei.

Läksin garderoobi ja otsisin jooksuriideid. Mul oli kevadel olnud kavas hakata poolmaratoniks treenima. Head kavatsused jäid sinnapaika.

Oli aeg need uuesti käsile võtta. Ma kas teen seda või alistun paratamatusele.

Tõmbasin dressid selga, kirjutasin Hannale sedeli ja jooksin koiduvalgusse.

Tagasi jõudsin vähem kui tunni pärast. Jalad tundusid olevat vatist ja turi valutas. Olin vormist väljas, nagu olin kartnudki. Aga vaevused kadusid nende minutite jooksul, mil meie uue naabrinna Juliega rääkisin. Pärast jutuajamist seisin meie eesrõdul ja vaatasin, kuni ta majja kadus. Kuulsus meie keskel, mõtlesin ma. Midagi nii põnevat ei olnud Mount Adamsis juhtunud mäletamatutest aegadest peale.

Majas seisid Hanna ja lapsed poolringis, nägudel muie meil-on-midagi- kavas. Hanna hoidis käes vokkpanni kaanega kaetud taldrikut.

„Palju õnne sünnipäevaks, isa!“ ütlesid Becky ja Chris valjusti, enne kui hakkasid viisiga mööda pannes sünnipäevalaulu laulma.

Hanna tõstis kaane. Kaks säraküünalt valgustasid numbreid imalmagusal šokolaaditordil. Nelikümmend viis. Või viiskümmend neli, oleneb, kumba pidi ta kooki käes hoidis. Mul oli tahtmine sirutada käsi ja pöörata kook kummuli. Selle asemel manasin näole laia naeratuse.

„Tort hommikusöögiks!“ ütles Becky. „Eks ole jube vahva?“

„On küll. Väga vahva.“

„Kas me tohime seda kohe süüa?“

„Muidugi,“ vastas Hanna.

Kõmpisime kööki. Hanna ulatas mulle noa. Becky ja Chris alustasid teist korda „Õnne soovime sul“, lauldes „Õnne soovime sul, kallis issi“ asemel „Õnne soovime sul, va-na mees.“

Hanna vaigistas neid. „Olge viisakad, lapsed. John, pea meeles, et sa ei tohi rääkida, enne kui oled hammustanud esimese suutäie ja midagi soovinud.“

Tegin liigutuse, nagu tõmbaksin suu tõmblukuga kinni. See oli üks Hanna põhireegleid. Maagiline sünnipäevatordi soov. Ilmselt oli täielik vaikus küünlatulede ärapuhumise (või antud juhul säraküünalde eemaldamise), torditüki lõikamise ja ühe suutäie söömise ajal oluline, et soov täituks.

Lõikasin ühe viilu ja hammustasin suure suutäie kahvli otsast, mille ta mulle ulatas.

Pikk jooksuring ja tort hommikusöögiks.

Mul oli olnud halvemaid eluaasta algusi.

Lapsed ahmisid oma tükid kõhtu ning valmistusid siis Hanna juhendamisel kooliminekuks. Meil oli vaja päevatoimetustele hoog sisse saada. Kell oli juba pool kaheksa. Jääme kõik hiljaks, kui me kähku ei liiguta.

„Missugune ta on?“ küsis Hanna mõni minut hiljem vannitoas. „Uus naaber? Chris ütles, et te ajasite väljas juttu.“

Ta harjas juukseid ja meikis end samal ajal. Mina kuivatasin end rätikuga pärast maailma kiireimat dušivõtmist. Ma tundsin juba lihaseid protestimas, et ma venitusharjutusi ei teinud. Ma ei teadnud, kas maagilised sünnipäevasoovid täituvad, kuid tegin sünnipäevaotsuse: käin regulaarselt jooksmas. Vähemalt neli miili päevas.

„Ta on kuulus,“ ütlesin ma.

„Oh? Seda uudiskirjas ei olnud.“

Mõne aasta eest oli meiega samas tänavas elav Cindy Sutton valinud end meie naabruskonna juhiks ja asutanud koos mõne teise koduse emmega iganädalase uudistelehe. Cindyl oli süda õiges kohas ja ta oli tänava elanike seas populaarne, sest ta kulutas heldelt oma aega, eriti noortele emadele. Aga kui sain esimese uudistelehe, tühistasin kohe tellimuse. Õnnetuseks jätkas Cindy seda mängu. Ta käsutas postinimekirja samuti nagu naabrivalvet, mille ta peagi käima pani. Mõne päeva pärast soovitas Hanna kindlalt mul tellimust uuendada, et hoida rahulikke suhteid. Andsin alla ja lugesin lehte aeg-ajalt, et saaksin Cindyga kohtumisel vestelda. Nii olin ma ka Prentice’ite kohta enne nende tulekut kõike lugenud. Daniel töötas reklaami alal, Julie oli kodune. Kaks last. Koer. Washingtoni osariigist.

„Ära Cindyle ütle,“ sõnasin ma. „Mulle jäi mulje, et Julie soovib seda enda teada hoida.“

„Miks ta siis sulle ütles?“

„Ta ei öelnud midagi. Ma tundsin ta ära.“

„Kes ta on?“

„Julie Apple.“

Hanna ilme oli nõutu. Mu naine ei loe ilukirjandust.

„Ta kirjutas raamatu „Mõrvamäng“. Tead küll, sellest rääkisid paari aasta eest kõik.“

Hanna koputas endale meelekohale. „Mulle ei meenu midagi.“

Suudlesin teda. Ta maitses nagu hambapasta ja šokolaadikreemi segu. Ta ei näinud enam välja kahekümnene, nagu siis, kui hakkasime käima, aga praegune versioon meeldis mulle tegelikult rohkem. Ta oli tugev, kindel, võimekas, ilus. Mul oli vedanud.

„Mind on alati hämmastanud, kuidas sul seisab meeles su kohtuasjade iga pisimgi detail, aga mis puutub popkultuuri, siis oleksime justkui Marsil.“

„Me ei ole ju veel Marsile maandunud, ega?“

„Väga vaimukas.“

„Mul on siin ainult teatud hulk vaba mäluruumi,“ ütles ta, koputades endale taas oimukohale. „Ma pean seda säästma tähtsatele asjadele.“

„Näiteks?“

„Nagu asjad, mida peaksin sagedamini tegema.“ Ta vaatas käterätti, mis mul vaevu ümber püsis. „Neljakümne viiese kohta pole halb.“

„Kas tõesti?“

„Jah.“ Ta pööras pead. „Lapsed! Tehke ruttu, või te jääte bussist maha.“

Becky karjus mööda treppi üles: „Ma arvasin, et sa viid meid kohale.“

„Täna mitte. Tehke kähku.“

Hanna astus sammu minu poole ja asetas käed mu puusadele. Käterätik kukkus maha. Me seisime vaikselt ja kuulasime, kuidas lapsed torisesid ja ringi sahmerdasid. Välisuks avanes ja sulgus.

„Mul on pool kümme koosolek,“ ütlesin ma.

„Ma arvan, et sa hilined sinna. Sa ju võid?“

„Kas sa teed nalja? See on teostunud sünnipäevasoov.“

Ta hakkas oma pluusi lahti nööpima. „Ma ju ütlesin sulle. Need soovid täituvad.“

„Ma ei kahtle sinus enam kunagi.“

Mis vahe on guugeldamisel ja jälitamisel? oli Julie kirjutanud ühes artiklis aasta enne seda, kui ta meie vastasmajja kolis. Millal te ületate piiri uudishimu ja kinnisidee vahel? Fänni ja fanaatiku vahel? Komplimendi ja ähvarduse vahel?

See artikkel muutis Julie inimesest, kes oli kirjutanud raamatu, millest kõik rääkisid, inimeseks, kellest kõik rääkisid. Lugesin seda tol pärastlõunal vaiksel hetkel töö juures. See ajas külmajudina peale. See oli kohutatud inimese appikarje, inimese, kes tundis hirmu. Kes lootis, et kui ta räägib oma võitlusest avalikult, jätab naine, kes muudab ta elu põrguks, järele.

Ta ei jätnud.

Ka pärastpoole, kui seisin koos teiste mängijaid ergutavate lapsevanematega Hyde Parki jalgpalliväljaku veeres, ei läinud ta sõnad mul meelest. Artikkel ei toonud midagi head. Ahistaja näis leidvat rohkem poolehoidu kui Julie. Kommentaarides Julie pihta suunatud väävelhape oli halvimat sorti naistevihkamine. Üleskutsed vägistamisele ja tükkideks raiumisele. Üleskutsed raamatu põletamisele.

Püüdsin keskenduda Becky mängule. Õhk lõhnas märja mulla ja äratrambitud rohu järele. Mu jalad külmetasid nahkkingades, millega tööl käin. Jätsin meelde, et mul peavad järgmiseks jalgpallihooajaks kindlasti saapad auto pagasiruumis olema.

„Kas olete netipetitsioonile juba alla kirjutanud?“ küsis keegi mu kõrval.

See oli Cindy. Tema taga seisis kaks teist emmet, kellega ta harilikult koos liikus, Leslie ja Stacey. Lehvitasin neile, aga nemad olid mängu süvenenud. Cindyl oli seljas punane anorak, kaelas rihma otsas vile. Teda oli hoiatatud, et kui ta veel kord vilet puhub, keelatakse tal mängude vaatamine. Olin päris kindel, et see ei takistaks teda vilistamast, kui keegi ta viieteistaastasele tütrele Ashleyle läheneb. Ashley ja Becky mängisid samas naiskonnas, kuigi nende vanusevahe oli kaks aastat. Becky oli pikka kasvu, varaküps ja armastas sporti. Ashley oli ükskõikne mängija, keda ema väljakule minema sundis.

„Millele?“ küsisin.

„Petitsioonile,“ seletas Cindy. „Mille ma möödunud nädalal laiali saatsin. Et meie kvartali tänavaile paigutataks lamavad politseinikud.“

Vahtisin teda tühja pilguga. Lamavad politseinikud seisid esikohal nende asjade loendis, millest ma tuhkagi ei hoolinud. Tegelikult olin nende vastu, kuid teadsin, et niisugust arvamust ei maksa avaldada.

„Mul pole veel olnud võimalik seda vaadata. Kas on mingi lõpptähtaeg?“

„Teoreetiliselt mitte, aga…“

Kohtunik puhus teravalt vilet, tõstis punase lipu ja andis märku mäng lõpetada. Keegi karjus, et juhtus vigastus.

„Keegi sai vist viga,“ ütlesin Cindyle.

„Mis? Kas see oli Ashley? Ma ei näe teda?“

Ma ei kuulanud teda enam, vaid vaatasin väljakut. Becky naiskonna tüdrukud olid kellegi ümber, kes lamas maas. Üks tema jalg oli kõverdunud ebaloomuliku nurga all ning põlv mudaga kaetud. Ma ei näinud ta nägu, aga sapp tõusis mulle kurku, kui teisi tüdrukuid silmitsesin. Mitte Becky. Mitte Becky. Mitte Becky.

Ma hakkasin jooksma, kingad jäid mutta kinni. Tütreni jõudmiseks kulunud hetkede kestel valdas mind paanika. Kukkusin, väänates peaaegu välja ühe oma kangetest jalgadest. Becky nägu oli kahvatu, heledad patsid porised.

„Kullake, on sinuga kõik korras?“

„Issi?“

Võtsin ta pea sülle. Niiske muld vajus mu sõrmede vahelt läbi. „Kõik saab korda. Kõik saab korda.“

Üks teine isa – parameedik, kes käis vabatahtlikuna võistlustel –, kompis õrnalt tema säärt. Meie pilgud kohtusid. Ta raputas pead ja võttis telefoni välja. Mul hakkas sees keerama.

„Issi? Mis toimub?“

„Ei midagi, kullake. Me peame haiglasse minema.“

„Mu jalg valutab. Kõvasti.“

Ta sinised silmad olid pisaraid täis. Tedretähed paistsid heledal nahal eriti selgesti.

„Ma tean, kallis. Sa oled väga vapper.“

Ta sulges silmad ja muutus näost kahvatumaks. Võtsin kuue seljast ja laotasin talle peale.

„Kas ta on šokis?“ küsisin parameedikult.

„Paistab nii. Kiirabi on kahe minuti pärast siin. Nad panevad jala paika.“

„Kas kuulsid, Becks? Kaks minutit. Pea veel kaks minutit vastu.“

Ta laud võbisesid. „Anna andeks.“

„Mille pärast sa andeks palud?“

„Su sünnipäevaüllatus.“

„Ma arvasin, et see oli hommikul.“

Ta raputas pead ja tegi siis valu pärast grimassi.

„Ole vakka. Ära liiguta, kuni kiirabi siia jõuab.“

„Meil oli kõik valmis mõeldud.“

Suudlesin teda laubale. Seda katsid higipiisad. Mu süda tagus. Hingamisega oli raskusi.

Valitse ennast, mõtlesin. Valitse ennast Becky pärast.

„Mul ei ole midagi vaja.“

„Kooki,“ ütles ta. „Veel kooki.“

„Me sööme seda, kui sa koju saad.“

Ta noogutas ja sulges silmad. Hoidsin teda kõvasti kuni kiirabi tulekuni. Parameedikud sammusid kanderaamiga kärmesti üle rohu. Nad tõstsid ta ettevaatlikult sellele, olles eelnevalt kontrollinud, et kael ei ole vigastatud. Läksime kiiresti üle väljaku kiirabiauto juurde. Tüdruk tegi grimassi, kui teda süstiti, aga ta ilme rahunes, kui sireen huilgama hakkas. Saatsin Hannale sõnumi, et ta Burneti lastehaiglasse tuleks. Ütlesin talle, et Becky murdis jalaluu, kuid et temaga on kõik korras.

Hanna kohtus meiega vältimatu abi osakonnas, nägu pisarajutiline. Kui ta nägi, et Becky on väljaspool ohtu, vajus ta vastu mu õlga ja hakkas nutma. Becky oli imevapper, kui ta jalga paika pandi.Luumurd ei olnud nii ulatuslik, nagu ma olin kartnud. Ta on noor ja paraneb ruttu, ütles arst. Hanna ja mina tohtisime peaaegu kogu aeg ta juures olla. Me kirjutasime esimestena oma nimed ta kipsile.

Kui jõudsime koju, oli Chris lisanud mu teisele sünnipäevakoogile kreemikihi, kujundades sellest elutruu kipsmähise. Ka tema oli Becky vastu õrn. Oli kena näha neid omavahel hästi läbi saamas, seda polnud teismeikka jõudmisest peale juhtunud. Mäletan, kui kaitsev oli Chris Becky suhtes alati, kui nad olid väikesed. Ta kutsus teda õeks veel aastaid pärast seda, kui suutis ta nime selgesti hääldada.

Hiljem, kui olime juba voodis, nentisime Hannaga, et kunagi ei tea, mis võib päeva jooksul juhtuda. Arvasime, et meil on vedanud, kuna see oli halvim asi, mis kunagi oli Beckyga juhtunud. Mõni meie sõber oli seisnud silmitsi vähiga. Üks kaotas lapse aidsi tõttu. Chris ja Becky olid terved. Kui elame veel mõne aasta üle, on kõige hullemad hirmud möödas.

Sulgesin sel päeval silmad kergendatult ja õnnelikuna.

Mu neljakümne kuuenda eluaasta esimene päev. Loodetavasti halvim.

Kõige paremate kavatsustega.

Järgmisel hommikul ärkasin jälle varakult. Tõmbasin jooksuriided selga ja läksin kohvikruusiga akna juurde. Jõin ja vaatasin üle tänava. Täpselt kell kuus väljus Julie majast ja alustas hommikujooksu.

Panin kohvikruusi käest, väljusin vaikselt ja jooksin talle järele.

Mõeldes, kuidas üks päev erineb teisest.