Читать книгу Kildudeks purunenud - Catherine McKenzie - Страница 7

JULIE

Kaksteist kuud tagasi

Esimesel hommikul uues majas tõusin aovalgel, tõmbasin selga voodi juurde valmis pandud jooksuriided ja väljusin koos meie Saksa lambakoera Sandyga eesuksest nii vaikselt, kui suutsin.

Oli oktoobri algus. Hommikuõhus oli tunda sügisest kargust. Tõmbasin jooksufliisi luku kinni, tõstsin kapuutsi pähe ja lükkasin juuksed silme eest kõrvale. Sandy sörkis mu kõrval, hingeaurupilv musta koonu ümber.

Meie uue kodutänava majad olid erksavärvilised. Sellepärast ma siinse kandi valisingi. Need mägised tänavad ja tihedasti kõrvu ehitatud majad meenutasid mulle San Franciscot, kuhu lisandus veidi Cape Codi meeleolu. Mount Adamsi – see on üks Cincinnati seitsmest mäest – nõlvadele püstitatud majad on kõrged ja kitsad, neil on värvitud puitvooder või ilmastiku mõjul luitunud sindelseinad. Allpool voolab Ohio jõgi, mis küütleb roheliselt ja siniselt. Tänava lõpus paistab suur kivikirik, selle ümber varjulised puudega ääristatud jalgteed, siis väike äritänav ilusate punastest tellistest poekestega ning mõni kvartal edasi restoranid.

Ma ei olnud enne sinnakolimist kordagi Cincinnatis viibinud ja tunnistan, et linn kütkestas mind osalt just sellepärast. Täiesti uude elukohta asumine, millega mul polnud varasemast mingeid sidemeid, näis õige väljapääsuna segapuntrast, mis mu ellu oli tekkinud. Uurisin enne kolimist nädalate kaupa ümbruskonna kaarte, seepärast oskasin ringi liikuda ja sain uut elu alustada võimalikult sujuvalt.

Mäenõlvast alla joostes kordasin mõttes juhiseid, kuidas Edeni parki jõuda. Olin valinud lihtsa tee: mööda Parkside’i kuni Martin Drive’ini, mis viib mu lõpuks Sulemeeste sallu.

Vähemalt lootsin ma seda.

Need sõnad – Sulemeeste salu – torkasid mulle silma, kui esimest korda arvutiekraanil ümbruskonda uurisin, ja ma teadsin kohe, et teen siin ühe esimestest puhkepeatustest. Ma ei olnud kohanimele veel seletust leidnud, kuid ma kujutlesin, et paik on rahulik ja valgusküllane. Aga võib-olla on seal pingid pühendustega Cincinnati sulemeestele, kes kirjutasid Ohio jõest, seitsmest künkast ja linna ajaloost. Kui tuleb jälle suvi, on see võib-olla õige koht, kus istuda ja mõelda. Samas on võimalik, et nimi kaardil pakub rohkem huvi kui paik ise.

Liiga paljude asjadega minu elus oli olnud nii.

Pargil ei olnud konkreetset sissepääsu, äkki nägin suuri laialehelisi puid ja asukohta tähistavat tahvlit kivist postamendil, mille otsas istus vett sülgav gooti stiilis elukas. Peatusin hetkeks, et teha soojendusharjutusi ja peletada sisikonda pugenud hirmu. Võtsin ketta, mis rippus mul rihmaga kaelas. See oli niihästi asukohamääraja kui häirenupp, mida samuti kogu aeg kaasas kandsin nagu sammulugejat randmel. See edastas signaali mulle koju ja turvafirmale kohas, mille nime polnud öeldud. Püüdes närve rahustada, läksin üle käsklustele, mida olime Sandyga koos treeninguil õppinud. Seisa, urise, ründa.

Keegi ei tea, et sa siin oled, ütlesin endale, laskudes stardipositsiooni, käed külmal maapinnal. Ära otsi enam ettekäändeid. Ole valmis liikuma: kolm… kaks… üks…

Läks!

Ma ei leidnudki sel päeval Sulemeeste salu, ainult rohkem künkaid, kui olin kujutlenud, ja oma sportlike võimete piirid. Viie miili pärast aeglustasin tempot, kui jõudsin oma uue kodutänava algusse.

Me tulime Cincinnatisse sellepärast, et see oli esimene koht, kust David sai tööpakkumise. Mina käisin peale, et me koliksime mujale pärast seda, kui Heather Stanhope avastas meie Tacoma aadressi ja hakkas meid regulaarselt külastama.

Kes teab, kui palju kordi ta oli seal varem käinud, enne kui meie ta avastasime? Oli istunud autos ja vaadanud, kuidas ma prügi välja viin, või jälginud Danieli muru niitmas? Või tulnud kuni majaukseni, seisnud seal, ilma et oleks koputanud, ja sorinud meie postkastis. Missugust tema vajadust rahuldas mu maja välisvaade? Miks ta saatis pidevalt minu nimele rämpsposti? Kas sellepärast, et see oli midagi, mida ma võib-olla puudutasin? Kas ta oli kulutanud nii palju tunde küürutades ja märkamatuks jääda püüdes, kuna kogus julgust minuga silmitsi seismiseks? Ja kui, siis mispärast? Või lootis ta, et ainuüksi ta kohalolek tungib mu teadvusse? Ning miks hakkas ta lõpuks endast jälgi maha jätma – asju, mida ta nimetas kingitusteks, kuid mis kinkisid ainult hirmu?

Pole võimalik seda teada saada ilma temalt küsimata.

Ma väristasin end ja tõrjusin selle mõtte.

Heather Stanhope ei keera mu elu kihva.

See lause muutus igapäevaseks kinnituseks, mida ma kordasin sama sageli, nagu mu mees käsi pesi. See jättis mulle sama karge tunde kui tema nahk talvel.

Kuulsin selja taga samme. Pikk jooksuriideis mees. Kiirpilguga ei näinud ma temast rohkem. Mu telliskivipunane majauks oli viie, nelja, kolme, kahe, ühe sissesõidutee kaugusel. Kui seisatasin, vaatas Sandy mulle märguannet oodates otsa, valmis kurjalt lõrisema. Seisin suurte mustaks ja roheliseks värvitud prügi- ja taaskasutuskonteinerite kõrval, mida vahetati kord nädalas päeval, mille pidin endale veel selgeks tegema. Mees mu selja taga pööras oma maja eesrõdule. Tema maja oli minu omaga sarnane – sajandivahetusel eelistatud suuruses, mõne moodsa lisandusega garaaži kohal ja maja taga. Sel oli helesinine vooder, mustaks värvitud aknapiirded ning läikivmust eesuks.

Mees lehvitas mulle kergelt. „Te olete vist üks Prentice’i perekonnast?“ küsis ta. „Arvatavasti Julie?“

Mu õlad tõmbusid pingule. Urise, mõtlesin ma, hakates kätt painutama, et anda Sandyle märku mehe kõri kallale sööstmiseks.

„Teist kirjutati viimases naabruskonna uudiskirjas,“ seletas mees, nagu taipaks mu nõutust. „Ega ma ei jälita teid.“

Sundisin end naerma ja püüdsin mitte võpatada, kuuldes sõna „jälitama“. „Muidugi mitte.“

Me tulime kumbki oma majatrepilt alla ja kohtusime keset tänavat. Andsin Sandyle märku jääda sinna, kus ta on. Jooksmisest hoolimata olin liiga närvis. Kõige vähem oli mul vaja tõmmata endale esimesel päeval tähelepanu sellega, et mu koer ründab võhivõõrast inimest.

„Ma olen John Dunbar,“ sõnas mees meeldiva häälega, veidi sõnu venitades. Ma ei osanud veel öelda, kas see oli kohalik aktsent või midagi talle iseloomulikku. Ta hakkas kätt sirutama, kuid peatus. „Pärast nelja miili pikkust jooksu oleks käepigistus üsna higine.“

„Mina jooksin viis,“ vastasin mõningase uhkusega. Kaks aastat varem, kui mul oli veel kaksikute kandmise ajal tekkinud ülekaalu, ei suutnud ma joosta isegi ümber kvartali. „Vähemalt ma arvan, et seda oli viis miili. Pargis on nii palju käänakuid ja kurve, et on raske öelda. Aga ma võin teie käe võtta.“

Tema käepigistus oli soe ja kindel ning ma püüdsin selle tugevusele sama tugevalt vastata. Silmitsesin ta nägu. Pruunid silmad, hallinevad heledad juuksed – niivõrd, kui ma neid jooksumütsi alt nägin –, seda tüüpi nahk, mis põleb ära, kui liiga kaua päikest saab. Karmid näojooned.

„Mulle meeldib, kui naistel on tugev käepigistus,“ ütles ta.

„Mulle ka.“

„Haa. Hästi. Jälle on meil midagi ühist.“

„Kas meil on midagi ühist?“

„Loomulikult jooksmine.“

„Jah, muidugi.“ Kohmetusin ja vaatasin tänavasillutisele. Me kandsime Asicsi firma sama jooksukingamudeli meeste- ja naisteversiooni. „Vaadake,“ ütlesin, painutades varbaid, nii et kingad liikusid üles-alla. „Me oleme sarnased.“

„Kummaline.“

„Ma ütleksin ka. Need on mu mehe jooksukingad.“

„Veider.“

„Kas arvate, et ma teen nalja?“

Ta kibrutas otsmikku. „Ma…“

„Tegin küll. See oli nali.“

„Siis me ei ole täiesti sünkroonis.“

„Küllap vist.“

Krägisev jalgratas pööras nurga tagant meie tänavasse. Teismeline nooruk pingutas ülesmäge sõita, raske kott õlal. Ta jõudis kohale ja viskas ühe ajalehe esimese maja juurde.

Pöördusin oma sissesõidutee poole. „Seis, Sandy,“ ütlesin oma parima käsklushäälega.

„Kas ma hoiatan teda?“

„Tal ei ole midagi karta. Aga ajalehepoiss, ma ei ole neid aastaid näinud. Kas inimesed loevad veel lehti?“

„Loevad küll. Kuidas me muidu teaksime, millise puu otsa kellegi kass on roninud?“

„Kohalik leht?“

„Kohalik,“ kinnitas ta.

Rattakrigin lähenes. Kuulsin lehte vastu üle-eelmist maja mütsatamas.

Vaatasime, kuidas poiss pedaale sõtkudes lähenes. Ta oli pikk ja kõhn ning niisuguste õlgkollaste juustega, nagu on harilikult vaid väikestel lastel.

Poiss pidurdas ja peatus mõne tolli kaugusel Johnist, kes ei pilgutanud silmagi.

„Tere. Arvasin, et saan su seekord kätte.“

John silitas ta pead.

„Julie, see on mu poeg Chris. Chris, see on üks meie uusi naabreid, proua Prentice.“

„Hei.“

„Andestage talle. Nii ütlevad teismelised: „Kena teiega tutvuda, proua Prentice.““

„Ärge muretsege. Mul on endal kaks jõmpsikat, kes peavad end juba teismelisteks. Ja keegi ei ütle mulle proua Prentice. Lihtsalt Julie või kui soovite formaalsemalt suhelda, siis proua Apple.“

„Apple nagu õun?“ küsis Chris.

Tundsin seljal närvijudinat. Mul ei olnud plaanis oma neiupõlvenime mainida. Ka see pidi jääma Tacomasse nagu sealne kohutav ilmgi.

„Chris!“

Naersin sunnitult. „Kas arvate, et see on esimene kord, kui mu perekonnanime peale kulmu kergitatakse? Kas koolis aasitakse ikka veel banana-fana-fo-fana, Chris?“

„Apple, Apple, bo-bapple, Banana-fana fo-fapple…“

„Aitab, noormees.“ John tegi liigutuse, nagu vajutaks Chrisi suu käega kinni. Poja hääl ei olnud sama sügav kui isal, kuid näis sinnapoole arenevat. Minu meelest oli ta neljateist- või viieteistaastane.

Poiss põikles käe eest eemale. „Issi-iii.“

Chris lükkas ratta maja juurde ja jättis garaaži ette vedelema.

„Ta ei pane seda kunagi ära,“ ütles John. „Ma räägin talle kogu aeg, et mõni võib sellest autoga üle sõita.“

„Nii on olnud juba mäletamatutest aegadest peale. Mõned asjad ei muutu kunagi.“

„Välja arvatud Tinder¹.“

„Ma peaksin vist teadma, mis see on?“

„Palun. Mina ka ei tea, mis see on. Ma loen internetist sõnu ja poetan neid suvaliselt jutu sisse, nii et lastele jääks mulje, nagu jagaksin ma kõike.“

„Mis kasu teil sellest on?“

Mees ristas mõlema käe sõrmed ja tõstis need õlgade kõrgusele. „Mul pole veel rasedaid sõbrannasid.“

„Väga kena.“

Kirikukellad hakkasid helisema – sügavalt ja kumedalt. Vaatasin käekella. See näitas seitset.

„Tont võtaks,“ ütlesin „Peaksin koju sibama.“

„Õige. Mina ka. Oli meeldiv tutvuda.“

„Ka minul teiega.“

Seisime veel hetke, enne kui hüvasti jätsime.

Ei, sina jää siia passima, mõtlesin ma ja pöördusin minekule, enne kui ta mind punastamas näeks.

Sörkisin mõne sammu majaukseni ja vajutasin pöidla klaviatuurile, et lukku avada. Olin mõni nädal varem ekstra siia sõitnud, et kontrollida, kas lukksepp selle korralikult paigaldas. Mees pidas mind ilmselt hulluks, aga turvalisust võtan ma väga tõsiselt.

„Muide, teie raamat meeldis mulle väga,“ hõikas John mulle järele, kui avasin ukse.

Mu õlad kerkisid kõrvadeni.

Palun ära küsi, kas see räägib minust endast, palun, ära küsi, kas…

„Teil on vägev kujutlusvõime.“

Pöördusin ja naeratasin. „Tänan teid, naaber.“

Sam ja Melissa ootasid mind ukse juures, mõlemad alles oma jalgpallipiltidega pidžaamades. Nad olid sel sügisel kuueaastased, nii sarnased, kui kaks eri soost last saavad olla: tumepruunid juuksed, suured pruunid pikkade ripsmetega silmad ja kreemikas nahk, mis päevitus sellest hoolimata, et ma määrisin nad paksult päikesekaitsekreemiga sisse ja lasksin kanda päikesesärke, kui nad olid õues üle kümne minuti.

Melissa hüppas mulle oma hariliku hüüatusega „Emps!“ sülle enne, kui ma uksest päriselt sisse olin jõudnud. Sam ronis Sandyle selga ja ütles: „Nõõ!“ Sandy vaatas mulle haledalt otsa.

„Dan! Daniel!“

„Ma olen siin,“ hüüdis ta köögist.

Võtsin Melly kukile ja läksin mööda koridori. Eelmised omanikud olid kulutanud hulga raha vaheseinte mahavõtmisele, et muuta väikeste tubade rägastik avarateks, sujuvalt ühelt teisele üle minevateks aladeks – elamine, söömine, köök. Seinad olid värvitud veekarva toonides, sinistes ja hallides, mis sobisid hästi heledast tammest ustega ning lõid rannamaja meeleolu. Kuigi me olime olnud mugavad ja lasknud kolijail asjad sisse tuua ning lahti pakkida, ei olnud maja veel kaugeltki korras. Maalid seisid seinte ääres põrandal, kõikjal oli tühje kaste ja ma olin päris kindel, et suurem osa mööblit saab lõpuks paigutatud hoopis teise kohta, kui kolijad need jätsid, kuigi nad olid järginud täpselt plaani, mille neile andsin.

Köök oli see, mis mind selle maja juures köitis. Seal oli nii valgeid kui tumedaid kappe ning kogu tagaseina moodustasid aknad, mille tagant laialt terrassilt avanes vaade Ohio jõele. Seda on „kuradima kallis kütta“, nagu Daniel ütles. Aga minusugusele, kes viibis suurema osa ärkvel oldud ajast majas sees, oli valgus väga tähtis. Eriti pärast seda, kui olime elanud kümme aastat Vaikse ookeani äärses loodepiirkonnas. Tacomas on üle kahesaja pilvise päeva aastas, nii et igaüks haarab päevituslambi järele. Või võtab antidepressante.

„Kas me tõesti jääme esimesel päeval hiljaks?“ küsisin Danielilt, kes sidus lipsusõlme, vaadates oma peegelpilti mikrolaineahjul. Ta oli käinud juuksuris ja juuksed olid pisut liiga lühikeseks lõigatud. Punased juuksed hakkasid pealael hõrenema, kuid mul polnud veel olnud julgust küsida, kas ta ise seda märkab. Daniel oli harv erand: ilus punajuukseline mees. Tema nahk päevitus, ei põlenud päikese käes ära. Tedretähed tõstsid esile halle silmi. Ta habe oli just õiges pikkuses tüüka ja piiramisvajaduse vahel. Ma olin lootnud, et vähemalt üks kaksikuist tuleb tema nägu, aga mõlemad olid nagu minult maha kopeeritud.

„Miks peaks täna teisiti minema?“ Ta lõpetas lipsusõlme sidumise ja seadis selle täpselt paika.

„Loota võib alati.“

„Kui sa ei oleks nii kaua väljas flirtinud…“

„Mis? Ma…“

Ta muigas ja suudles mind laubale. „Rahune, kallis. Väike süütu flirt teeb elu huvitavaks.“

Tunni aja pärast, kui kirikukell jälle helises, laskus majale vaikus. Vaatasin, kuidas Daniel sõidab ära, lapsed turvaliselt sedaani tagaistmel – me ei tahtnud linnamaastureid ega minikaubikuid, sest vihkasime mõlemad neid eluaeg –, ja tegin koristuspausi. Kõndisin kogu teise korruse läbi, korjates kokku meeneid igapäevasest kaksikutega võitlemisest, et neid majast välja saada. Paar Supermani firmapükse, lõputud legotükikesed, mille peale ma kogu aeg astusin, pokemonikaardid, mida Sam tahtis kaheks päevaks lasteaeda kaasa võtta ja mida ta kiivalt oma õe eest hoidis, kuid polnud nii korralik, et oleks pannud need sünnipäevaks saadud kaante plasttaskutesse. Võisin päevad läbi nende järelt koristada, neid sinna ja tänna vedada, iga nende soovi täita.

Poole nende eluajast olingi just seda teinud ja teeksin veelgi, kui poleks tulnud Ideed, mis viis Raamatuni, mis viis… igatahes oli pärast neid kaht suure tähega kirjutatud sõna raske mu elu kapseldada.

Aga kõik see oli juhtunud juba varem ja praegu liikusin ma Teise Raamatu ilmumistähtaja poole. Seda oli kerge suurte tähtedega kirjutada, kuigi see polnud kooskõlas mu kindla teadmisega, et see ei jõua kunagi Raamatu tasemele. Tähtaeg (see on autori odav nõks, aga meeldis mulle liigagi, nagu ma kardan) oli alles kaheteistkümne kuu kaugusel, selle aja olin suure vaevaga välja võidelnud. See tähendas, et pean kirjutama 274 sõna päevas (keskmiselt), et jõuda 100 000 sõnani, sest selline pidi olema valmis käsikirja maht. Ülesanne kõlas täiesti jõukohasena, isegi naeruväärsena, võrreldes palavikulise unenäolise seisundiga, milles olin kirjutanud esimese romaani. Aga arvestades kõike, arvestades elu, tähendas see, et tegelikult pidin kirjutama 1000 sõna kella üheksast kella kolmeni, esmaspäevast reedeni, kui kaksikud ilmusid koju ja majast kadus vaikus, mida ma vajasin pimedatesse kohtadesse kadumiseks, nagu nõuab kirjutamine… Ma ei teadnud veel, millest, ja selles probleem enamasti seisneski.

Iga inimese elus on omad rasked olukorrad.

Mõnikord on teil võimalik neid valida ja vahel vajuvad need teile kaela.

Oluline on vahet teha, kummaga on tegemist.

1 Urban Dictionary kirjelduse järgi on see tutvumisäpp, kus poisid otsivad juhuseksi, aga tüdrukud kallimat või lihtsalt sõpra, nii et tekib palju arusaamatusi ja pettumusi. Tinder üldkeeles tähendab kas tulehakatust või midagi kergesti süttivat. Tlk.