Читать книгу Kildudeks purunenud - Catherine McKenzie - Страница 5

JOHN

Kell 6 hommikul

Ma ei ole ikka veel kindel, miks ma hakkasin hommikuti tänavapoolse akna juures valves istuma.

Põhjuseks oli midagi pealtnäha ilmsüütut, olen selles kindel. Küllap ütlen täna pärastpoole nii, kui minult küsitakse. Mis see ka ei olnud, näib mulle nüüd, et mu päevad on alati nõnda alanud. Istun bokserite väel, kohvikruus peos, ja vaatan aknast vastasmaja poole. Ja et mu päevad jäävadki nõnda algama, kuigi ma tean, et ei see ega teine pole võimalik.

Kohv mu kruusis on kange ja mõru. Kruusi ülaserva ümbritseb sealt kerkiv auruvine. Me ei ole veel kütet sisse lülitanud, nii et puitparkett mu paljaste jalgade all on külm. Talveks alles toppimata aknast puhub tuul sisse ja käsivarred kattuvad kananahaga. Ma mõtisklen, kui tähtsad on mulle need vaikusehetked. Aeg, mis kulub tassitäie kohvi valmistamisele ja selle joomisele.

Nende hetkedega pean arvestama. Et jälgida. Et plaanitseda.

Nüüd kerkib mingi vari ja langeb meie kitsa tänavaga risti. Tõmban pitskardina kõrvale, et paremini näha. Ma olen alati neid kardinaid vihanud. Nende naiselikkust. Seda, et nad ei paku tegelikult privaatsust, mida näivad tõotavat. Mu naise vanemate pulmakink. Neist on võimatu lahti saada. Võimatu kuhugi ära panna.

Läbi klaasiriba, mille paljastasin, paistab ainult must pragunenud sillutis mu ukseesise rõdu taga. On sügis. Meie tänava ääres kasvavad üksikud kidurad puud on punase-, oranži- ja kullakarvalised. Varsti põhjustavad mitmevärvilised lehed mulle ainult lisatööd. Need langevad tänavale, kogunevad vihmaveerennidesse, ummistavad vee äravoolu. Aga praegu tantsisklevad nad lõbusalt esimestes koidukiirtes ja annavad algavale päevale süütut sära.

Süütut.

See päev näibki süütuna; teisel pool tänavat asuv maja niisamuti. Ma ei mõelnud kunagi, et mõni maja võiks olla teistsugune. Tegelikult ei usu ma seda praegugi; ainult kõige juhtunu tõttu oleks kergem süüdistada pigem midagi kui kedagi.

Midagi elutut.

Midagi tõestamatut.

Kindlasti mitte mind ennast.

Sellepärast süüdistan ma kitsast, tumekollaste voodrilaudade ja valgete kantidega maja. Maja, mida ma vaatan igal hommikul. Ma süüdistan selle punast ust ja kahe väljapoole avaneva põikpaneeliga aknaid, mis vaatavad mulle vastu liikumatu pilguga.

See on kergem, kui süüdistada iseennast.

Too päev – kahe kuu eest – algas niisamuti. Mina istusin akna juures. Kohv oli kruusis joomiseks veel liiga tuline. Siis, veidi hiljem, kostis autorehvide õudne krigin. Ragin, mille tekitas metalli ja luu kokkupõrkamine. Hüüded. Pisarad. Kinnitused enese süütusest.

Jälle see sõna. Varem ma polnud selle üle kunagi palju mõelnud, kuid nüüd on see mu elus kesksel kohal.

Minu kohalt kostab kahinat. Ühel vastasmaja aknal liigub kardin.

Lasen kangaliru käest lahti.

Eriti täna ei sobi, kui mind nähakse vahtimas.