Читать книгу Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu - Charles R. Cross - Страница 5

Vähem kui miili kaugusel mu kodust paikneb hoone, mille nägemine minus sama edukalt külmavärinaid tekitab nagu mõni Alfred Hitchcocki film. Halli ühekorruselist ehitist ümbritseb kõrge traataed, mis võileivakohvikutest ja kortermajadest koosnevas keskklassi linnaosas ebatavalise turvameetmena näib. Traataia taga asub kolm äri: juuksurisalong, State Farmi kindlustusbüroo ja Stan Bakeri sportrelvapood. Just viimatimainitud asutusest ostsid Kurt Cobain ja tema sõber 30. märtsil 1994. aastal Remingtoni jahipüssi. Omanik mainis hiljem ajalehele, et imestas, miks keegi väljaspool jahihooaega sedasorti relva tahab. Iga kord, kui Stan Bakeri poest mööda sõidan, tekib mul tunne, nagu oleksin tunnistajaks ebatavaliselt õudsele liiklusõnnetusele, ning mõnes mõttes vastab see ju tõele. Sündmused, mis järgnesid Kurti relvaostule, tekitavad minus sügavat kõhedust ja ühtlasi soovi saada selgust küsimustes, mille kohta tean, et juba oma loomusest tulenevalt on need seletamatud. Need küsimused seonduvad spirituaalsusega, hullumeelsuse rolliga kunstniku geniaalsuses, narkootikumide kuritarvitamise mõjuga hingele ning ihaga mõista lõhet, mis laiub inimese pealispinna ja sügava siseilma vahel. Küsimused, mis on vägagi tõelised iga perekonna jaoks, mida on puudutanud sõltuvus, depressioon või enesetapp. Perekondadele, mis on sedasorti süngusest haaratud – nagu ka minu oma –, kujutab vastuseta jäävate küsimuste esitamise vajadus omamoodi painet.

Need mõistatused pakkusid ainet käesoleva raamatu kirjutamiseks, kuid mõnes mõttes sai selle teose väljakujunemine alguse juba aastaid varem, kui ma kasvasin üles Washingtoni osariigi väikelinnas, kus Columbia Plaadi- ja Kassetiklubi (Columbia Record and Tape Club) igakuised postipakid mulle ka neis ebasoodsates oludes rock’n’roll’i lunastust pakkusid. Osalt neist tellitud albumitest julgustust saanuna lahkusin maalt ning minust sai kirjanik ja ajakirjatoimetaja Seattle’i linnas. Ka Kurt Cobain sai samast plaadiklubist innustust, kuid tema huvi viis välja muusikukarjäärini. Meie teed ristusid 1989. aastal, kui mu ajakiri esmakordselt Nirvanast kaaneloo tegi.

Nirvanat oli lihtne armastada, sest kuulsusest ja ausärast hoolimata näisid nad allajääjatena, ning sama võis öelda Kurti kohta. Ta alustas oma kunstnikuelu suurest haagiselamust, kopeerides Norman Rockwelli illustratsioone, ja arendas hiljem välja jutustajaande, mis tema muusikale erilist ilu lisas. Rokkstaarina ei näinud ta oma osasse kunagi sobivat, kuid hindasin viisi, kuidas ta lapselikku huumorit vanamehe pahurusega segas. Teda Seattle’is kohates – kuna ta kandis jaburat kõrvaklappidega nokkmütsi, ei saanud teda kellegagi segi ajada – sai selgeks, et tegu on tõelise karakteriga, kellesarnaseid muusikaäris just tihti ei esinenud.

Selle raamatu kirjutamisel oli mul korduvalt tunne, et tema huumor kujuneb tolles Sisyphose töös ainsaks valguskiireks. „Taevast raskem” nõudis neli aastat uurimistööd, mitmeid paberitest täidetud toimikukappe, sadu helisalvestisi, palju magamata öid ning lugematuid kilomeetreid autosõitu Seattle’i ja Aberdeeni vahel. See uurimistöö viis mind paikadesse – nii füüsilises kui emotsionaalses mõttes –, mida ma poleks uskunud kunagi külastavat. Esines erakordseid kirgastushetki, nagu siis, kui kuulsin avaldamata lugu „You Know You’re Right”, mida pean Kurti parimate hulka kuuluvaks. Ent iga rõõmutekitava avastuse kohta tuli ka mitmeid talumatuid kurbusehetki, nagu siis, kui hoidsin käes Kurti enesetapukirja ja märkasin ühtlasi, et seda talletati südamekujulises karbis, kus leidus ka tema blond juuksekihar.

„Taevast raskema” kirjutamisel oli mu eesmärgiks Kurt Cobainile austust avaldada, jutustades tema eluloo – millesse kuulusid ka see juuksekihar ja kiri – ilma kohut mõistmata. Sedasorti lähenemine sai võimalikuks vaid seetõttu, et Kurti lähimad sõbrad, perekond ja bändikaaslased mind heldelt abistasid. Pea kõik, keda intervjueerida tahtsin, olid viimaks valmis oma mälestusi jagama – ainsaks erandiks need vähesed isikud, kes plaanivad ise tema elulugu kirja panna, ning soovin nende ettevõtmistele edu. Kurti elu oli keerukas piltmõistatus, seda ähmasem, et ta paljusid selle külgi varjas, mis oli tema heroiinisõltuvuse tagajärg, kuid vahest ka kasvupinnas. Mõnikord tekkis tunne, et uurin mõne spiooni ja osava topeltagendi elu, kes on eesmärgiks võtnud, et mitte keegi ei saaks tema elu üksikasjadest täit ülevaadet.

Üks mu sõber, kes on ise narkosõltuvusest paranemas, mainis kord, et sellistes perekondades valitseb „rääkimiskeeld”. „Kasvasime üles majapidamistes,” ütles ta, „kus meile öeldi: „Ära küsi, ära lobise ja ära räägi.” See oli salastamiskoodeks, kuid saladuste ja valede tõttu tekkis minus sügav häbitunne.” See raamat on mõeldud kõigile, kel on piisavalt julgust tõtt kõnelda, valusaid küsimusi esitada ning minevikuvarjudest vabaks saada.

Charles R. Cross Seattle, Washingtoni osariik, aprill 2001