Читать книгу Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu - Charles R. Cross - Страница 8

Vihkan ema, vihkan isa.

– Rida kirjutisest Kurti toaseinal

Perekonnasisesed pinged süvenesid 1974. aastal, kui Don Cobain otsustas töökohta vahetada ja puidutööstusesse siirduda. Don polnud kogukas mees ning teda ei huvitanud ka 60-meetriste puude langetamine, seega võttis ta vastu kontoriameti Mayri vendade firmas. Ta teadis, et viimaks teenib ta puiduäris rohkem kui teenindusjaamas; paraku oli tema esimene töökoht algajale kohase palgaga ja tunnitasuks kujunes $4.10 ehk vähem kui mehhaanikuna töötades. Ta teenis lisaraha, tehes nädalavahetustel saeveskis inventuuri, ning võttis ka Kurti sageli sinna kaasa. „Ta sõitis oma tillukese jalgrattaga hoovi peal ringi,” meenutab Don. Kurt heidab hiljem isa töökoha üle nalja ja väidab, et temaga kaasas käimine oli tõeline põrgu, kuid tol ajal tundis ta heameelt, et teda täiskasvanute maailma kaasati. Kuigi ta kogu oma täiskasvanuelu kestel vastupidist kinnitab, oli isa tunnustus ja tähelepanu talle väga oluline; mida rohkem, seda parem. Hiljem tunnistab ta, et tema varajaste eluaastatega tuumikpere keskel seonduvad õnnelikud mälestused. „Mul oli väga hea lapsepõlv,” väitis ta ajakirjale Spin 1992. aastal, kuigi ei unustanud lisamast, „kuni sain üheksa-aastaseks.”

Don ja Wendy pidid sageli võlgu tegema, et arveid tasuda, ning see sai üheks peamiseks tüliõunaks. Leland ja Iris hoidsid oma köögis 20-dollarilist rahatähte – nad heitsid nalja, et see on igavene kahekümnekas, kuna iga kuu laenasid nad selle oma pojale toidu ostmiseks, kuid peale tagasimaksmist pidi Don selle alati kohe uuesti laenama. „Ta käis igalt poolt läbi ja maksis arved ära ning tuli siis meie juurde,” meenutas Leland. „Ta tasus meile oma 20-dollarilise võla ja ütles siis, „Sel kuul läks isegi hästi. Umbes 35 või 40 senti jäi veel järele.”” Leland, kes Wendyst kunagi eriti heal arvamusel polnud, kuna too pidavat end „Cobainidest paremaks”, meenutab, et poja pere läks siis Blue Beaconi einelasse Boone Streetil, et ülejääk hamburgeritele kulutada. Kuigi Don sai oma äia Charles Fradenburgiga – kes maakonna alluvuses teetasandaja juhina töötas – hästi läbi, ei tekkinud Lelandi ja Wendy vahel kunagi usalduslikku suhet.

Nendevahelised pinged saavutasid haripunkti siis, kui Leland aitas First Streeti maja ümber ehitada. Ta ladus Donile ja Wendyle elutuppa võltskamina ning paigaldas uued kapid, kuid kogu selle aja närisid nad Wendyga pidevalt üksteise kallal. Viimaks ütles Leland pojale, et kui Wendy näägutamist ei lõpeta, jätab ta töö pooleli ja marsib uksest välja. „See oli esimene kord, kui ma kuulsin, et Don tema peale häält tõstis,” meenutab Leland. „Wendy vingus selle ja tolle kallal ning viimaks ütles Don, „Pea oma kuramuse lõuad koomal või isa võtab oma asjad ja läheb koju.” Ja ta panigi viimaks suu kinni.”

Sarnaselt oma isaga oli ka Don lastega vali. Wendy kurtis muuhulgas selle üle, et tema abikaasa ootab lastelt alati korralikku käitumist – võimatu nõudmine – ja soovib, et Kurt peaks end ülal nagu „väike täiskasvanu”. Nagu kõik lapsed, võis ka Kurt mõnikord tõsiseks nuhtluseks olla. Enamasti oli ta sõnakuulmatu tühistes asjades – seinale kirjutamine või uksega prõmmimine, et õde kiusata. Sedasorti käitumise tõttu sai ta tihti naha peale, kuid Doni kõige sagedasemaks – pea igapäevaseks – kehaliseks karistusviisiks oli Kurtile kahe sõrmega meelekohale või rinnale koputada. Muidugi ei teinud see eriti haiget, kuid psühholoogiline mõju oli seda sügavam – poeg hakkas kartma tõsisemat sorti keretäit ja isa näitas nii, kes on majas peremees. Kurt hakkas end oma tuppa riidekappi peitma. Sellised kitsad ja suletud kohad, mis mõningates lastes paanikahooge põhjustavad, kujunesid temale varjupaigaks.

Leidus ka piisavalt asju, mille eest end peita. Mõlemad vanemad võisid tahtmise korral olla sarkastilised ja pilkavad. Siis, kui Kurt oli sellise jutu uskumiseks veel piisavalt ebaküps, hoiatasid Don ja Wendy, eriti just neil kordadel, kui ta õega kakles, et kui ta hästi ei käitu, saab ta jõulukingiks vaid tüki sütt. Nalja pärast pandigi tema jõulusoki sisse vahel söetükke. „Tegime lihtsalt nalja,” meenutab Don. „Tegime seda igal aastal. Aga ta sai oma kingid kätte – ta ei jäänud kunagi ilma.” Kurt ei saanud siiski naljast aru, vähemalt hiljem väitis ta nii. Ta rääkis, et ühel aastal lubati talle Starsky & Hutchi^[1.] mängupüstolit, kuid see kink jäi saamata. Selle asemel, väitis ta, sai ta korralikult pakitud söetüki. Kurti võis siinkohal liialdada, kuid tema elav kujutlusvõime keeras pere keskel toimuvale veel vindi juurde.

Mõnikord said Kim ja Kurt hästi läbi ja mängisid koos. Kuigi Kimil polnud Kurti kunstiannet – ja ta tunnetas alati vennas võistlejat, kes kogu tähelepanu endale kahmab –, arendas ta välja oskuse hääli järgi teha. Eriti hästi õnnestus tal Miki Hiire ja Piilupart Donaldi matkimine ning nende esituste kuulamine pakkus Kurtile palju rõõmu. Kimi vokaalsed võimed panid Wendy fantaasia uues suunas tööle. „Minu ema suureks unistuseks oli,” kuulutas Kim, „et meie Kurtiga läheme tööle Disneylandi, kus tema joonistab ja mina teen hääli järele.”

Kaheksa-aastase Kurti jaoks kujunes 1975. aasta märtsikuu õnnelikuks ajaks. Ta külastas viimaks Disneylandi ja sõitis esimest korda lennukiga. Leland läks 1974. aastal pensionile ning nad veetsid Irisega järgmise talve Arizonas. Don ja Wendy sõidutasid Kurti Seattle’isse ja saatsid ta lennukile ning Leland kohtus pojapojaga Yumas, kust sõideti Lõuna-Californiasse. Hullumeelse kahe päeva kestel käisid nad Disneylandis, Knotts Berry Farmi lõbustuspargis ja Universali filmistuudios. Kurt oli ekstaasis ja nõudis, et nad Disneylandi „Kariibi mere piraatide” majast kolm korda läbi sõidaksid. Knotts Berry Farmi lõbustuspargis julges ta minna isegi suurimate ameerika mägede peale, kuigi sealt tulles oli ta nägu surnukahvatu. Kui Leland küsis, „Kas nüüd aitab?”, tuli tal värv põskedesse tagasi ja ta tegi sõidu uuesti läbi. Universali filmistuudios kummardus Kurt vagunist välja otse „Lõugade” filmist pärit hai nina ees, nii et turvatöötaja karjus ta vanavanematele: „Tirige see heledajuukseline poiss tagasi või ta jääb peast ilma!” Kurt ei kuulanud käsku ja pildistas hai lõugu, kui need tema kaamerast vaid mõne tolli kaugusel kokku laksatasid. Hiljem samal päeval, kui nad kiirteel sõitsid, jäi Kurt tagaistmel magama, ning nii õnnestus vanavanematel Magic Mountaini lõbustuspargist mööda pääseda, ilma et neid oleks ka seda külastama sunnitud.

Kõigist sugulastest tundis Kurt suurimat lähedust vanaema Irisega; mõlemad huvitusid kunstist ja mõlemat tabasid ajuti kurvameelsushood. „Nad jumaldasid teineteist,” meenutas Kim. „Ma arvan, et Kurt tajus intuitiivselt, millise põrgu vanaema läbi elanud oli.” Nii Irisel kui Lelandil oli keeruline noorpõlv, mida kummitas vaesus, samuti olid mõlema isad töökohal juba noorelt hukkunud. Irise isa jaoks said saatuslikuks mürgised aurud Rayonieri tselluloositehases. Lelandi isa oli maakonna šerif ja sai surma, kui ta teenistusrelv kogemata lahti läks. Leland oli siis viieteistaastane. Ta liitus merejalaväega ning saadeti Guadalcanalile, kuid ohvitseri läbipeksmise tõttu suunati ta psühhiaatriahaiglasse läbivaatusele. Sõjaväest errusaatmise järel abiellus ta Irisega, kuid teda vaevasid joomistuurid ja vihahood, mis eriti süvenesid seejärel, kui nende kolmas poeg Michael nõrgamõistuslikuna sündis ja kuueaastasena hooldekodus suri. „Ta sai reedel palga kätte ja tuli purjus peaga koju,” meenutas Don. „Ta peksis mu ema. Ta peksis mind. Ta peksis ka vanaema ja tema elukaaslast. Aga tollal lepiti ka sellise eluga.” Kurti lapsepõlve ajaks oli Leland maha rahunenud ning tema põhiliseks relvaks sai nüüd ropp suu.

Kui Lelandil ja Irisel aega polnud, hoolitses Kurti eest mõni Fradenburgidest – kolm Kurti tädidest elasid vaid mõne kvartali kaugusel. Ka Doni noorem vend Gary täitis paaril korral lapsehoidja kohuseid ning just siis juhtus, et Kurt pidi esimest korda haiglasse minema. „Ma murdsin tema parema käeluu,” meenutas Gary. „Olin selili ja viskasin teda jalgadega õhku.” Kurt oli väga aktiivne laps, kes pidevalt ringi jooksis, ning tema sugulasi üllatas, et see oli ainus kord, kui ta mõne jäseme murdis.

Kurti murdunud käeluu paranes ja trauma ei takistanud tal sporti tegemast. Pea kohe, kui ta käima hakkas, julgustas Don teda pesapalli mängima, hankides talle kõik pallid, kurikad ja kindad, mida väikemees selleks vajas. Pisipõnnina kasutas Kurt kurikaid pigem löökpillidena, kuid hiljem hakkas ka sporti tegema, alustades naabruskonna mänguplatsidelt, kuid osales hiljem ka ametlikel pesapalliturniiridel. Seitsmeaastaselt liitus ta esimese lasteliiga meeskonnaga. Treeneriks oli tema isa. „Ta polnud meeskonna parim mängija, kuid polnud ka kehvemate hulgas,” meenutas Gary Cobain. „Kuigi mulle tundus, et vaimsel tasandil ta ei nautinud mängu. Pigem tegi ta seda isa pärast.”

Pesapall oli üheks viisiks, kuidas Kurt Doni heakskiitu pälvida katsus. „Kurt ja isa said hästi läbi, kui ta veel väike oli,” meenutas Kim, „kuid Kurt ei kasvanud selliseks, nagu isa teda näha tahtnuks.”

Nii Don kui Wendy seisid silmitsi tõsiasjaga, et nende kujutlus ideaalsest lapsest ei läinud tegelikuga kokku. Kuna mõlemal oli noorpõlvest täitmata vajadusi, leidsid nende isiklikud ootused väljenduse Kurti sünnis. Don igatses sellist isa-poja suhet, mida tal Lelandiga polnud, lootes neid sidemeid luua just spordi kaudu. Kuigi Kurtile meeldis sporti teha, eriti siis, kui isa polnud pealt vaatamas, seostas ta isa armastuse intuitiivselt selle tegevusega, mis jättis jälje kogu tema edasisele elule. Tema reaktsiooniks oli osa võtta, kuid protestides.

Kui Kurt teises klassis käis, leidsid tema õpetajad ja vanemad, et tema ülekeeval energial võivad olla meditsiinilised põhjused. Peale Kurti lastearstiga konsulteerimist eemaldati tema menüüst toidud, mis sisaldasid hüperaktiivsusega seostatavat punast toiduvärvi amaranti. Kui see tulemusi ei toonud, vähendasid vanemad ka tema suhkrutarbimist. Viimaks kirjutas arst talle välja ritaliini, mida Kurt võttis kolm kuud. „Ta oli hüperaktiivne,” meenutab Kim. „Ei püsinud hetkegi paigal, eriti veel siis, kui oli magusat söönud.”

Teised sugulased leiavad, et Kurt võis kannatada tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire (ADHD) käes. Mari meenutab, et külastas Cobainide majapidamist ja leidis Kurti naabruskonnas ringi tormamas, trummi tagudes ja täiest kõrist karjudes. Mari läks majja ja küsis õelt: „Jumal küll, mida ta seal teeb?” „Ma ei tea,” vastas Wendy. „Ma ei tea, mida teha, et ta järele jätaks – olen kõike proovinud.” Tol ajal arvas Wendy, et Kurt elab lihtsalt liigset poisilikku energiat välja.

Kurtile ritaliini andmine oli isegi 1974. aastal ebatavaline otsus, kuna mõned teadlased leidsid, et see võib laste puhul kaasa tuua Pavlovi refleksi, suurendades sõltuvuste tekkimise võimalust hilisemas elus; teised uskusid aga, et kui lastel hüperaktiivsust ei ravita, hakkavad nad hiljem kasutama seadusega keelatud aineid. Cobaini suguvõsa liikmete arvamused Kurti diagnoosi õigsuse ja ravimikuuri kasu või kahjulikkuse kohta ei kattu omavahel, kuid Kurt rääkis hiljem Courtney Love’ile, et tema arvates avaldas ravim märgatavat mõju. Love, kes lapsena samuti ritaliini sai, väitis, et nad arutasid seda küsimust tihti. „Kui sulle lapseeas seda ainet antakse ja sa seda tunnet koged, siis hakkad seda ju ka vanemast peast otsima?” leidis Love. „Lapses tekitab see eufooriat – mälestus sellest jääb ju püsima?”

Vaid nädal peale Kurti üheksandat sünnipäeva, 1976. aasta veebruari lõpul, kuulutas Wendy Donile, et tahab lahutust. Ta andis sellest teada ühe argipäeva õhtul ja sõitis oma Chevrolet Camaros minema, jättes asja lastele selgitamise Doni hooleks, kellel see kuigi hästi välja ei kukkunud. Kuigi Doni ja Wendy abieluprobleemid juba 1974. aasta teises pooles aina süvenesid, tuli teade Donile ja ülejäänud perele üllatusena. Don eitas kuuldut ja tõmbus endasse; sarnast käitumist kohtab kriisihetkedel kunagi ka tema poja puhul. Wendy oli tugeva iseloomuga ning teda tabasid ajuti raevuhood, kuid Donile tuli siiski šokina, et ta on valmis perekonna lõhestama. Wendy peamiseks kaebuseks oli, et mees kulutab liialt aega spordile – Don oli kohtunik ja treener ning mängis ka ise mitmes meeskonnas. „Ilmselt ma ei uskunud, et asi nii kaugele läheb,” meenutas Don. „Lahutused olid tollal harulduseks. Mina ei tahtnudki, et see juhtuks. Kuid tema ihkas minema pääseda.”

Don kolis 1. märtsil välja ja üüris Hoquiamis toa. Ta lootis, et Wendy viha lahtub ja abielu ei purune, nõnda üüris ta tuba vaid nädala haaval. Doni jaoks oli perekond tema identiteedi oluline osa ning isaroll oli üks esimesi kordi elus, kui ta end vajalikuna tundis. „Mõte lahutusest painas teda,” meenutab Stan Targus, Doni parim sõber. Lahkumineku muutis keerulisemaks ka tõsiasi, et Wendy suguvõsa jumaldas Doni, eriti just Wendy õde Janis ja tolle abikaasa Clark, kes Cobainide lähedal elasid. Mõned Wendy õed-vennad imestasid endamisi, kuidas Wendy ilma Donita rahaliselt toime tulla kavatseb.

Don sai 29. märtsil kohtukutse ja „Abielu lahutamise avalduse”. Järgnesid uued juriidilised dokumendid; sageli jättis Don neile vastamata, lootes asjatult, et Wendy muudab meelt. Kuid 9. juulil algatati kohtumenetlus automaatselt, kuna Don polnud naise avaldustele vastanud. Samal päeval jõuti ka lahendini, mille kohaselt jäi maja Wendyle, kuid Don pidi saama 6500 dollarit, kui maja müüakse, Wendy uuesti abiellub või Kim täisealiseks saab. Donile jäi ka tema 1965. aasta Fordi pikap; Wendy sai perekonna 1968. aasta Camaro.

Laste hooldusõigus jäi naisele ning Don pidi iga kuu tasuma 150 dollarit lapsetoetust mõlema järeltulija eest, lisaks nende arsti- ja hambaarstiarved, kuid talle jäi külastusõigus „mõistlikkuse piires”. Kuna see oli väikelinna kohus 1970. aastate keskpaigas, ei hakatud külastusõiguse puhul detailidesse süvenema ja kogu asjakorraldus jäi mitteametlikuks. Don kolis vanemate haagiselamusse Montesanos. Ta lootis endiselt, et Wendy muudab meelt, kuigi dokumendid olid juba allkirjastatud.

Kuid Wendy ei kavatsenudki ümber mõelda. Tema otsus oli lõplik ning Don kuulus nüüd minevikku. Peagi tekkis tal suhe kena sadamatöölise Frank Franichiga, kes Donist kaks korda rohkem teenis. Frank oli vägivaldne ja kergesti ärrituv ning Wendy oli rahul, kui ta Doni suhtes agressiivselt meelestatuks muutus. Kui Doni uus juhiluba eksikombel Wendy aadressile saadeti, avas keegi ümbriku, määris Doni pildi väljaheidetega kokku, kleepis ümbriku uuesti kinni ja saatis selle õigele aadressile. See polnud lahutus – see oli sõda, täidetud vihkamisest, sapist ja kättemaksust nagu tõeline verevaen.

Kurt jaoks oli tegu emotsionaalse holokaustiga – ükski teine elusündmus ei mängi tema isiksuse kujunemisel suuremat rolli. Ta elas lahutuse enese sisimas läbi, nagu laste puhul sagedane. Vanemate konflikti sügavus oli tema eest suuresti varjatuks jäänud ja ta ei mõistnud lahkumineku põhjuseid. „Ta arvas, et see oli tema süü, ning võttis vastutuse suuresti enda õlgadele,” pani Mari tähele. „Kurti jaoks oli see traumeeriv, kui nägi kõike, mida ta usaldas – kindlustunne, perekond ja hoolitsus – oma silme ees kokku varisemas.” Kuid ta ei näidanud oma ahastust ja kahetsusvalu välja, vaid kapseldus endasse. Tol juunikuul kirjutas Kurt oma toaseinale: „Vihkan ema, vihkan isa. Isa vihkab ema, ema vihkab isa. See kõik teeb nii kurvaks.” Sama poiss oli sülelapsena oma perest nõnda kinni hoidnud, et võitles unega, kuna ei tahtnud „neid maha jätta”, nagu Mari seitsme aasta eest oma kodundustunni töös kirjutas. Kuid nüüd oli ta ise maha jäetud, kuigi mitte enda süü läbi. Iris Cobain nimetas 1976. aastat kord „Kurti aastaks puhastustules”.

Kurti jaoks oli see ka füüsiliselt raske aeg. Mari meenutab, et Kurt sattus tollal haiglasse; tema emalt kuulis ta, et põhjuseks oli vähene söögiisu. „Ma mäletan, et kümneaastasena sattus Kurt alatoitluse tõttu haiglasse,” ütles ta. Kurt rääkis sõpradele, et pidi baariumi jooma ja tema kõhust tehti röntgenipilt. Pole võimatu, et see, mida alatoitluseks peeti, kujutas tegelikult esimesi sümptomeid tollest kõhuhädast, mis teda hilisemas elus vaevama hakkab. Ka ta ema oli kahekümnendate eluaastate alguses, varsti peale sünnitamist, kannatanud kõhuprobleemide käes, ja kui Kurti kõhuvalud algasid, arvati, et tal on Wendyga sama häda. Lahutuse perioodil esines Kurtil ka tahtmatuid silmatõmblusi. Perekond arvas, et see on stressiga seotud, ning ilmselt oligi.

Kuigi tema vanemad lahutasid, kestis Kurti poisipõli koos kõigi selle juurde kuuluvate sisemiste raskustega edasi. Neljandasse klassi minnes hakkas ta tüdrukuid seksuaalsete olenditena nägema ja oma sotsiaalse staatuse pärast muretsema. Tolle aasta juulis ilmus tema pilt Aberdeen Daily Worldis, sest tema pesapallimeeskond võitis Aberdeeni Puiduliigas esikoha, kogudes neliteist võitu ja ühe kaotuse. Teine suve kõrghetk saabus siis, kui ta võttis endale ühe musta kassipoja, kes naabruskonnas ringi luusis. See oli tema esimene lemmikloom ja sai nimeks Puff.

Kolm kuud peale lahutuse vormistamist avaldas Kurt soovi isa juures elada. Ta kolis Doni, Lelandi ja Irise juurde haagiselamusse, kuid sügise alguseks üürisid isa ja poeg oma väiksema haagiselamu teisel pool tänavat. Nädalalõppudel külastas Kurt Wendyt, Kimi ja Puffi.

Isaga koos elamine lahendas mõned Kurti emotsionaalsed probleemid – temast sai taas tähelepanu kese ja ainus laps. Don tundis end lahutuse tõttu süüdi ja kompenseeris seda kingitustega, ostes Kurtile Yamaha Enduro-80 motorolleri, mis naabrilastes suurt huvi äratas. Lisa Rock, kes elas paar kvartalit eemal, kohtas Kurti esmakordselt tol sügisel: „Ta oli vaikne ja väga meeldiv poiss. Naeratas alati. Ta oli veidi häbelik. Lähedal asus üks tühi plats, kus ta oma motorolleriga sõitis, ning mina sõitsin jalgrattaga tema kõrval.”

Rocki tähelepanek, et Kurt oli „vaikne”, kordub kajana ka nende kirjeldustes, kes teda täiskasvanuna tundsid. Ta võis kaua aega järjest vaikselt istuda, tundmata vajadust niisama lobiseda. Kurtil ja Lisal oli sünnipäev samal päeval ning kui nad mõlemad kümneseks said, tähistati seda peoga tüdruku majas. Kurtil oli selle üle hea meel, kuid tähelepanu tekitas temas mõningast ebakindlust ja ta ei tundnud end mugavalt. Nelja-aastasena oli ta veel kartmatu; kümneaastasena üllatavalt kartlik. Vanemate lahutusest peale eelistas ta vaoshoituks jääda, oodates pigem, et teine inimene esimese sammu astuks.

Peale lahutust, kui Kurti puberteet saabuma hakkas, kasvas tema isa roll senisest olulisemaks. Peale kooli oli Kurt vanavanemate juures, aga kui Don töölt saabus, veetsid nad ülejäänud päeva koos ja Kurt oli meelsasti valmis tegema kõike, mida Don soovis, isegi kui see tähendas sportimist. Pesapallimängude järel einestasid kaks Cobaini-meesterahvast vahel kohalikus õllepoes. Mõlemad hindasid koosveedetud aega kõrgelt, kuid pidid ühtlasi kurvastama pere kaotamise pärast – justkui oleks jäse maha raiutud, ning kuigi ilma selleta elada sai, püsis see alati mõtetes. Tol aastal armastasid nad üksteist rohkem kui kunagi varem või hiljem, kuid nii isa kui poeg kannatasid ikkagi tõsise üksilduse käes. Kurt palus, et isa uuesti ei abielluks, sest kartis teda kaotada. Don lubaski seda ja ütles, et nad jäävad alatiseks kokku.

Kurt lasi end 1976. aasta talvel üle viia Beaconi algkooli Montesanos. Montesano koolid olid Aberdeeni omadest väiksemad ja juba mõne nädala pärast nautis ta siin suuremat populaarsust kui vanas koolis ning ka tema kartmatu iseloom näis tagasi tulevat. Kuigi ta oli väliselt enesekindel, jäi ta olukorra suhtes kibestunuks: „Võis näha, et vanemate lahutus valmistas talle piina,” meenutas klassikaaslane Darrin Neathery.

Viienda klassi alguseks 1977. aasta sügisel oli Kurt „Montes” (hüüdnimi, millega kohalikud kodulinna nimetasid) juba hästi tuntud – iga õpilane selles tillukeses koolis teadis teda ja ta meeldis enamikule neist. „Ta oli nägus poiss,” meenutas John Fields. „Ta oli ka tark poiss, kel näis kõik hästi edenevat.” Oma blondide juuste ja siniste silmade tõttu sai Kurt tüdrukute lemmikuks. „Pole liialdus väita, et ta kuulus kõige populaarsemate laste hulka,” pani Roni Toyra tähele. „Tekkis umbes viieteistkümnest lapsest koosnev grupp, kes koos aega veetsid, ning tema mängis seal olulist rolli. Ta oli väga nunnu, oma blondi pea, suurte siniste silmade ja tedretähnilise ninaga.”

Kuid välise veetluse taga peitus identiteedikriis, mis jõudis uuele tasandile siis, kui Don 1977. aasta oktoobris kohtamas käima hakkas. Kurtile ei meeldinud too naine, kellega Don tutvus, seega jättis isa tolle maha. Kurt oma kümneaastase lapse isekusega ei suutnud mõista, miks tema isa sõbratari vajab ja miks talle ei piisa vaid oma pojaga koos olemisest. Hilissügisel kohtus Don Jenna Westbyga, kes oli samuti lahutatud ja kahe lapsega: Mindy, kes oli Kurtist aasta jagu noorem, ja James, viis aastat noorem. Algusest peale omandas kurameerimine perekondlikud jooned, sest juba nende esimene kohtamine kujutas endast koos kõigi lastega tehtud jalutuskäiku Sylvia järve kaldal. Kurt oli Jenny ja tema laste vastu sõbralik ja Donile tundus, et ta on õige naise leidnud. Ta abiellus Jennyga.

Jenny meeldis Kurtile alguses – temalt sai poiss naiselikku tähelepanu, millest seni puudu jäi – kuid positiivseid tundeid uue kasuema vastu varjutas sisekonflikt: Jennyst hoolides reedab Kurt oma pärisema ja „õige” perekonna. Sarnaselt oma isale püsis ka Kurtis lootus, et lahutus oli vaid ajutine tagasilöök, mööduv õudusunenägu. Kuid isa uus abielu nüüd juba kitsukeseks jäävas haagiselamus tegi tollele illusioonile lõpu. Don polnud mees, kes palju sõnu teeks, sest tema enda elusaatus tegi tunnete avaldamise keeruliseks. „Sa ju lubasid, et ei abiellu uuesti,” kaebas Kurt Donile. „Nojah, Kurt, tead ju küll, et asjad muutuvad,” vastas isa.

Jenny üritas edutult talle lähemale jõuda. „Alguses hoolis Kurt meist kõigist väga,” meenutab Jenny. Hiljem hakkas Kurt aga aina sagedamini meenutama Doni lubadust mitte abielluda ning tõmbus neist üha eemale. Don ja Jenny üritasid olukorda kompenseerida sellega, et Kurtist tehti majas tähelepanu kese – tema võis esimesena kingitusi avada ega pidanud majapidamistöid tegema – kuid need tillukesed ohvrid pigem vaid suurendasid tema emotsionaalselt eemaldumist. Kasuvend ja -õde sobisid vahel ka mängukaaslasteks, kuid ühtlasi narris ta neid, eriti just etteulatuvate ülahammastega Mindyt, kelle häält ta tüdruku ees julmalt järele ahvis.

Asjad paranesid korraks, kui perekond kolis Montesanos oma majja, aadressil Fleet Street South 413. Kurtil oli nüüd oma tuba, mis ümmarguste akende tõttu laevakajutit meenutas. Varsti peale kolimist, 1979. aasta jaanuaris, sünnitas Jenny poja, Chad Cobaini. Kui varem oli isa tähelepanu jäägitult Kurtile kuulunud, siis nüüd võistlesid selle pärast ka kasuema, tolle kaks last ja vastsündinu.

Kurtil lubati Monte parkides, tänavatel ja väljakutel vabalt ringi luusida. Linn oli nii väike, et polnud vaja autoga liikuda; pesapalliplats oli neli kvartalit eemal, kool kodutänaval ja kõik Kurti sõbrad jalutuskäigu kaugusel. Erinevalt Aberdeenist meenutas Monte mõnd Thornton Wilderi näidenditest tuttavat väikelinna, lihtsamat ja sõbralikumat Ameerikat. Iga kolmapäevaõhtu oli Cobainide majapidamises perele pühendatud. Mängiti lauamänge, nagu Parcheesi või Monopol, ning Kurtile meeldisid need õhtud sama palju kui teistelegi.

Neil polnud palju raha, seega mindi puhkuste ajal lihtsalt autoga matkama ja Kurt oli esimesena autos ärasõitu ootamas. Õde Kim osales neil samuti, kuni Doni ja Wendy vahel tekkis tüli küsimuse üle, kas matkade tõttu tuleks vähem lastetoetust maksta; seejärel nägi Kim oma venda ja isa harvemini. Kurt külastas ema nädalavahetustel, kuid need polnud südamlikud kokkusaamised, vaid tõid lahutuse tekitatud vana haava uuesti esile; Wendy ja Don ei saanud hästi läbi, seega tähendasid Aberdeeni tehtud käigud, et ta peab pealt vaatama, kuidas vanemad külastusgraafiku pärast tülli lähevad. Ühel nädalavahetusel tabas teda uus mure: armastatud kass Puff oli minema jooksnud ja teda ei nähtud enam kunagi.

Sarnaselt kõigile lastele meeldis ka Kurtile kindel ja struktureeritud rutiin, nagu kolmapäevased perekonnaõhtud. Ent isegi see väike mõnu tõi pinnale sisekonflikti: ta igatses lähedust, kuid kartis, et hiljem viib see hülgamiseni. Ta oli jõudnud puberteediikka, kus enamik poistest hakkab vanematest sõltumatust otsima, et oma identiteeti leida. Kuna Kurt leinas endiselt taga esimest, kaotatud perekonnapesa, oli oma tee otsimine küll vajalik, aga ühtlasi hirmutav. Need vastuolulised tunded viisid emotsionaalse eemaldumiseni nii Donist kui ka Wendyst. Ta kinnitas endale ja sõpradele, et vihkab mõlemat, õigustades nõnda nendest kaugenemist. Ent olles pärastlõuna sõpradega veetnud ja vanemaid sõimanud, leidis ta end innukalt pereõhtutel osalemast, olles majaelanike seas ainus, kelle meelest need oleksid võinud hiliste öötundideni kesta.

Pühad põhjustasid alati probleeme. Tänupühade ja jõulude tähistamine nägi 1978. aastal selline välja, et Kurt pidi külastama poolt tosinat erinevat kodu. Kui Jenny vastu tundis ta segu kiindumusest, armukadedusest ja reetmisest, siis Wendy elukaaslase Frank Franichi vastu oli tal varuks vaid puhas vihkamine. Ka Wendy oli kõvasti jooma hakanud ning oli purjus olles veelgi teravama keelega. Ühel õhtul murdis Frank Wendy käeluu – Kim oli kodus ja nägi seda pealt – ning Wendy viidi haiglasse. Paranemise järel keeldus ta süüdistust esitamast. Tema vend Chuck ähvardas Franichit, kuid keegi ei saanud midagi teha, kui Wendy otsustas talle truuks jääda. Tol ajal arvasid paljud, et naine jäi Franichi kõrvale rahalistel põhjustel. Wendy töötas pärast lahutust kohalikus Pearsoni kaubamajas müüjana, kuid just Franki sadamatöölise palk oli see, mis võimaldas neile selliseid luksusi nagu kaabeltelevisioon. Enne Franichi kohtamist oli Wendyl arvete tasumisega selliseid probleeme, et majas ähvardati elekter välja lülitada.

Kurt oli siis üheteistaastane, tilluke ja kõhetu poiss, kuid eriti jõuetu ja nõrgana tundis ta end Franichiga samas toas viibides. Ta ei suutnud oma ema kaitsta ning tülide tunnistajaks olles kartis ta ema ja vahest ka iseenda elu pärast. Ta haletses ema, kuid ühtlasi vihkas teda, et too enda vastu haletsust tekitas. Kui ta oli noorem, olid vanemad tema jumalad – nüüd olid nad langenud iidolid, valejumalad, keda ei saanud usaldada.

Sisekonfliktid väljendusid ka Kurti käitumises. Ta rääkis täiskasvanutele vastu ja keeldus majapidamistööde tegemisest; oma tillukesest kogust hoolimata hakkas ta ühte koolikaaslast nõnda rängalt kiusama, et too keeldus klassiruumi sisenemast. Õpetajad ja vanemad hakkasid asjaga tegelema ja kõik imestasid, miks selline armas laps nõnda õelaks kätte läks. Donil ja Jennyl ei jäänud viimaks muud üle, kui Kurt nõustaja juurde viia. Alguses taheti teha pereteraapiat, kuid Donil ja Wendyl ei õnnestunud kunagi mõlemale sobivat aega leida. Terapeut pidas Kurtiga siiski mõned vestlused maha. Ta jõudis järeldusele, et Kurt vajab vaid ühte perekonda. „Meile öeldi, et ta saab meiega jääda vaid siis, kui meist saavad tema seaduslikud hooldajad, sest siis ta teab, et kuulub meie peresse,” meenutas Jenny. „Kahjuks põhjustas see Doni ja Wendy vahel probleeme, sest nad hakkasid selle üle tuliselt vaidlema.”

Kuigi lahutusest oli möödunud juba mitu aastat, püsisid Don ja Wendy endiselt sõjajalal, mis lastel märkamata ei jäänud. Wendy jaoks oli tegu raske kevadega – tema isa Charles Fradenburg suri ootamatu südamerabanduse tõttu kümme päeva peale 61-aastaseks saamist. Wendy ema Peggy elas juba ammu eraklikult ning Wendy muretses, et nüüd jääb ema veelgi üksildasemaks. Peggy kummaline käitumine võis tuleneda kummalisest lapsepõlvetraumast: kui ta oli kümneaastane, pussitas tema isa end perekonna silme ees noaga kõhtu. James Irving elas enesetapukatse küll üle, ent sattus samasse Washingtoni osariigi hullumajja, kus kunagi hiljem näitlejanna Frances Farmerit^[2.] šokiteraapiaga ravitakse. Kaks kuud hiljem suri ta seal, sest rebis noahaava uuesti lahti, kui haiglapersonali nägemas polnud. Sarnaselt mitmetele muudele peretragöödiatele räägiti ka Kurti vanavanaisa vaimuhaigusest vaid sosinal.

Kuid isegi Fradenburge tabanud saatuselöök ei toonud Doni ja Wendyt ühises leinas üksteisele lähemale. Vaidlus Kurti saatuse üle lõppes tüliga, nagu nendevahelised vestlused ikka. Viimaks kirjutas Wendy alla dokumendile, kus oli kirjas: „Donald Leland Cobain on ainuisikuliselt vastutav eelmainitud lapse eest hoolitsemise, tema toetamise ja ülalpidamise eest.” Kolm nädalat enne seda, kui Doni ja Wendy lahutusest täitus kolm aastat, ehk 18. juunil 1979 määrati Donile Kurti ametlik hooldusõigus.

1 1970. aastail ülipopulaarne telesari kahe politseiniku igapäevatööst. [ ↵ ]

2 Frances Farmer (1913–1970) – Ameerika näitlejanna ja telesaatejuht, kelle sunniviisiline ravi vaimuhaiglas omal ajal palju avalikkuse tähelepanu pälvis. Ilmselt peab autor selle mainimist vajalikuks eelkõige seetõttu, et Nirvana plaadil „In Utero” leidub lugu „Frances Farmer Will Have Her Revenge on Seattle”. [ ↵ ]