Читать книгу Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu - Charles R. Cross - Страница 9

Tema lemmiktoiduks on pitsa ja lemmikjoogiks kokakoola. Tema lemmikväljendiks on „vabandage sind”.

– Kooliajakirja portreelugu

Kurt astus 1979. aasta septembris Montesano põhikooli seitsmendasse klassi. See oli oluline teetähis, sest kool hakkas tema elus nüüd olulisemat rolli mängima. Viiendas klassis oli ta muusikaõpingutega alustanud ja seitsmendaks mängis kooliansamblis trumme, mida ta väga nautis, kuigi üritas sõprade ees muljet jätta, et see ei tähenda midagi. Peamiselt õppis ja harjutas ta seal paraadansambli ja väikeansambli trummidel, õppides soolo- ja basstrummil mängima selliseid lugusid, nagu „Louie, Louie” ja „Tequila”. Monte kooliansamblil polnud küll sageli põhjust paraadidel käia – peamiselt esineti koolikogunemistel ja korvpallimängudel –, kuid Kurt oli neil üritustel alati kohal.

Kooliansambli dirigent Tim Nelson meenutab, et ta oli „tavaline, silmatorkamatu muusikaõpilane. Mitte eriti andekas, kuid polnud ka vilets.” Kurti pilt Montesano põhikooli aastaraamatus „Sylvan” kujutabki teda koolikogunemisel soolotrummi mängimas. Tema soeng näis mõnest filmiajakirjast pärinevat ja ta meenutas veidi noort Brad Pitti. Riietus oli tüüpiliselt noortepärane – tavaliselt kandis ta Hashi alt laienevate säärtega teksaseid, Izodi triibulist pikkade varrukatega džemprit ja Nike’i botaseid. Ta käis riides nagu iga teinegi kaheteistaastane, kuigi oli oma vanuse kohta veidi lühike ja kõhetu.

Ta oli koolis üks populaarseimaid õpilasi ning nõnda avaldati temast 26. oktoobril 1979. aastal portreelugu kooli õpilasajakirjas Puppy Press. Artikli pealkirjaks oli „Kuu lihapall” ja seal seisis:

Kurt õpib meie kooli seitsmendas klassis. Tal on blondid juuksed ja sinised silmad. Kool on tema arvates normaalne. Kurti lemmikaineks on muusika ja lemmikõpetajaks härra Hepp. Tema lemmiktoiduks on pitsa ja lemmikjoogiks kokakoola. Lemmikväljendiks on „vabandage sind”. Lemmiklooks on Electric Light Orchestra „Don’t Bring Me Down” ja lemmikrokkbändiks Meat Loaf. Tema lemmiksarjaks on „Taxi” ja lemmiknäitlejaks Burt Reynolds.

„Vabandage sind” oli Kurti variant koomik Steve Martini tuntud repliigist „vabandage mind”. See sobis tema kuiva ja sarkastilise huumorimeelega, mille juurde kuulusid tuntud väljendite väänamine ja absurdsed retoorilised küsimused – ta oli nagu alaealine Andy Rooney. Näiteks võis ta lõkke ääres istudes hüüda: „Miks peaks nõnda kena lõket suitsuga ära rikkuma?” Kuna ta oli kogult nõnda väike, abistas teda poiste maailmas toimetulemisel oskus konflikte naljaga lahendada ja võimalikke kiusajaid sõnadega naerualuseks teha.

Kurt veetis lugematuid tunde teleka ees. See tähendas lõppematuid lahinguid Doni ja Jennyga; nemad soovisid teleka ees istumise aega piirata, kuid ta karjus ja nõudis rohkemat. Kui tema vabadust piirati, läks ta telekat vaatama sõbra Rod Marshi juurde, kes elas kvartali jagu eemal. Kuigi „Saturday Night Live’i” ajaks pidi ta juba voodis olema, jäi see tal harva nägemata ning järgmisel esmaspäeval tegi ta parimaid sketše koolis järele. Ta suutis hiilgavalt imiteerida ka Latkat, Andy Kaufmani mängitud tegelast komöödisarjas „Taxi”.

Eelmisel suvel oli Kurt lasteliigas osalemise lõpetanud, aga talve saabudes ühines ta põhikooli esindusmeeskonnaga maadluses, mis isale heameelt valmistas. Don käis võistlustel alati kohal ja küsitles Kurti lõputult edasijõudmise kohta. Maadlustreeneriks oli Kinichi Kanno, Monte kooli kunstiõpetaja, ning võimalus õpetajaga rohkem aega koos veeta oli maadlemise kõrval teiseks põhjuseks, miks Kurt treeningutega liitus. Kanno oli Kurti jaoks meessoost eeskuju, kes tema loovust innustas, ja Kurtist sai tema lemmikõpilane. Üks Kurti joonistustest ilmus Puppy Pressi halloweeninumbri esikaanel. See kujutas buldogi, Montesano kooli maskotti, kes oma kuudis kommikotti tühjendab. Cobainile tüüpilise detailina oli kommide sekka peidetud ka õllepurk. Tolle aasta jõulukaardiks tegi Kurt sule ja tindiga portree väikesest poisist, kes üritas kala püüda, kuid konks jäi tema enda selga kinni – see polnud Hallmarki kaubamaja kaartidest kehvem. Klassiõde Nikki Clark meenutas, et Kurti tööd olid „alati suurepärased. Kanno ei pidanud teda kunagi aitama, kuna ta kuulus kõige andekamate õpilaste sekka.” Isegi väljaspool kunstitundi oli Kurtil alati pliiats pihus, mäletas Clark: „Ta sirgeldas igas tunnis pidevalt.”

Peamiselt joonistas ta autosid, veokeid ja kitarre, kuid katsetas vahel ka pornograafiaga. „Ükskord näitas ta mulle enda tehtud joonistust,” meenutas klassivend Bill Burghardt, „mis oli täiesti realistlik pilt vagiinast. Küsisin talt, „Mis see on?”, kuid ta vaid naeris selle peale.” Kurt polnud küll vagiinat lähedalt näinud, kui mitte arvestada raamatuid ja erootikaajakirju, mis poiste seas ringi käisid. Tema lemmiktegelaste hulka kuulus ka saatan, keda ta igas tunnis oma vihikusse visandas.

Roni Toyra oli seitsmendas klassis Kurti tüdruk, kuid see oli vaid süütu esimene kiindumus, mis kunagi kaugemale ei arenenud. Suhte kinnituseks andis Kurt talle mõned oma joonistused. „Meie koolis oli mitmeid lapsi, kel oli tõsiseid probleeme või kes tundsid end väljatõugatuna, kuid tema nende hulka ei kuulunud,” ütles Roni. „Ta erines vaid selle poolest, et oli teistest vaiksem. Mitte seltsimatu, lihtsalt vaikne.”

Kodus Kurt küll vaikne ei olnud ja kaebas valjusti, kui Don või Jenny teda tema arust ebaõiglaselt kohtles. Kui lastega lahutatud uuesti abielluvad, kaasneb sellega tihti probleeme, ning too perekond seisis algusest peale habrastel alustel, kuna mõne lapse eelistamise ja ebaõigluse teemad kerkisid sageli pinnale. Kurti kaebused põhjustasid Doni ja Jenny vahel vaidlusi või suurendasid vanemate vahelist vimma, mis külastusõiguste ja lastetoetusega seonduvais küsimustes endiselt üle kees. Don kaebas, et kui lastetoetustšekk kasvõi päeva võrra hilines, sundis Wendy Kimi kohe helistama.

Seitsmenda klassi lõpus helistas kooli medõde ja teatas, et Kurti rüht on nõnda halb, et on põhjust kahtlustada lülisamba kõverdumist. Don ja Jenny viisid Kurti arsti juurde ning peale põhjalikku läbivaatust otsustas lastearst, et seda häda Kurtil siiski pole – tema käed on lihtsalt pikemad kui enamikul tema kasvu poistel, mistõttu tunduski, et ta kehamõõtmed on proportsioonist väljas. Kuid Wendyt see ei veennud. Kuna info liikus lagunenud perekonnas kehvasti, jõudis temani vaid teade, et Kurtil on lülisamba kõverdumine. Teda hämmastas, et Don ei paistnud muret tundvat ja Kurt polnudki veel üle keha lahastesse pandud. Kurt otsustas ema diagnoosi uskuda ning kinnitas ka hiljem, et põhikooliaastail vaevas teda „nõrk lülisamba kõverdumine”. Kuigi väide faktidega kokku ei klapi, kasutas Kurt seda järjekordse näitena sellest, kuidas isa temast ei hoolinud.

Sarnaselt paljude lahutatud perest pärit lastega süvendas Kurt meisterlikult vanematevahelisi pingeid. Wendy töötas 1980. aastal Montesanos maakonnavalitsuses ning Kurt külastas teda peale kooli sageli, kandes ette järjekordsetest piinadest, mida Don ja Jenny tema jaoks välja mõtlesid. Kui Kurti olukord Montes halvenes, lootis ta, et Wendy võtab ta enda juurde. Kuid emal oli Frank Franichi tõttu juba piisavalt probleeme. Ta ütles Kimile, et kui Kurt näeks, milline ebanormaalne olukord nende kodus valitseb, siis arvatavasti eelistaks ta homoks hakata. Aastaid hiljem, kui Kurt, Wendy ja Kim neid aegu meenutavad, ütleb ema talle: „Kurt, sa ei tea, kuidas meie pool oli. Sa oleks noortekoloonias või vanglas lõpetanud.”

Kurt kaebas Wendyle korduvalt, et Jenny eelistab oma lapsi temale. Kui Jenny endine abikaasa Mindyle ja Jamesile kingitusi tõi, tundis Kurt kadedust. Kurt arvas ka, et kui teda karistatakse, siis vaid seetõttu, et ta pole Jenny bioloogiline järglane. Ta rääkis sõpradele, kuidas ta Jennyt vihkab, kaebas tema kokakunsti üle ja väitis, et kasuema mõõdab välja, kui palju limonaadi Kurt juua tohib. Ta kinnitas, et Jenny „kuuleb kolme toa kaugusel Pepsi-purgi avamist” ning lõuna ajal lubatakse tal süüa „vaid kaks lõiku Carl Buddigi sinki ühe võileiva kohta ja kaks küpsist.”

Leland Cobain pidas Donile loenguid, kuna temagi arvas, et Kurti suhtutakse ebaõiglaselt: „Kui laual on puuvilju, võivad Mindy ja James sealt õuna võtta ja sööma hakata, aga kui Kurt nii teeks, sõimaks Donnie ta läbi.” Leland leidis, et Don kardab, nagu Jenny võiks ta Wendyle sarnaselt maha jätta, ja hoiab seetõttu pigem Jenny ja tema laste poole. Don tunnistas, et Kurtil on distsipliiniga rohkem probleeme kui Jenny lastel, aga tema arvates tulenes see Kurti iseloomust, mitte ühtede teisele eelistamisest. Kuid Don muretses tõesti, et Jenny võib ta maha jätta, kui Kurt peaks liiga palju probleeme põhjustama: „Ma kartsin, et mind pandaks valiku ette, „kas läheb tema või lähen mina”, ega tahtnud Jennyt kaotada.”

Kurti suhe oma õe ja Jenny lastega muutus vanuse lisandudes tasakaalukamaks. Ta jumaldas oma poolvenda Chadi, kuna armastas väikelapsi. Ta võis Mindyle ju vahel virutada, kuid siis, kui kooli polnud, veetis ta mõnikord terve päeva temaga mängides. Aga kui Kurti koolikaaslased tema perekonda mainisid – mitmed tema sõbrad pidasid Mindyt kenakeseks – ja teda Kurti „õeks” nimetasid, parandas ta neid kohe. Ta teatas oma sõpradele, et „ta pole mu õde – ta on mu isa uue naise tütar”, lausudes neid sõnu, nagu oleks tegu järjekordse piinaga, mida kannatama sunnitakse.

Jamesiga said nad paremini läbi, vahest seetõttu, et väike poiss ei jätnud Kurti kunagi varju. Kui üks poiss Jamesile, kes Kurti meeskonnas kurikakandjaks oli, ükskord virutas, astus Kurt vahele ja ähvardas ründajat. Nad jagasid ka ühist armastust filmide vastu. Suvel külastas perekond kahe ekraaniga autokino. Don ja Jenny võtsid eraldi autod, jätsid lapsed alaealistele lubatud filmi vaatama ning suundusid ise vaatama täiskasvanutele mõeldud linateost. Kurt õpetas Jamesile, et järjekordse Don Knottsi komöödia väljakannatamise asemel võivad nad tualettruumi poole jalutada, parkimisplatsi äärde seisma jääda ja vaadata täiskasvanutele mõeldud meelelahutust – nagu Kurti lemmikute hulka kuuluv „Heavy Metal”. Kurtile meeldis noorele kasuvennale kirjeldada neid filme, mida ta juba näinud oli. Eelmisel aastal nägi ta „Kolmanda astme lähikontakte” ning suutis kogu filmi dialoogi järele korrata. „Tal oli kombeks söögilaua taga kartulipudruga mängida ja sellest mäe kuju vormida, nagu ta selles filmis nägi,” meenutas James.

Kui Kurt 1981. aastal 14-aastaseks sai, hakkas ta vanemate 8mm kaameraga ka oma lühifilme tegema. Üks esimesi teoseid oli Orson Wellesi „Maailmade sõjast” innustust saanud ulmefilm, kus tulnukad – Kurti tehtud savikujukesed – Cobainide tagaõuele maandusid. Ta näitas seda filmi Jamesile, suutes väikemeest edukalt veenda, et nende kodu on vallutanud tulnukad. Teine, aasta hiljem tehtud film näitab tema psüühika tumedamat poolt: selle pealkirjaks on „Kurt teeb verise enesetapu”, kus ta Jamesi hoitud kaamera ees teeskleb, et lõikab poolekssaetud joogipurgiga randmed läbi. Filmis kasutatakse eriefekte ja võltsverd ning Kurt esitab seal dramaatilise surmastseeni, olles ilmselt tummfilmidest inspiratsiooni saanud.

Too õudne film süvendas veelgi vanemate kartusi, kes märkasid tema tumedamat poolt. „Midagi oli temas valesti,” väitis Jenny, „juba algusest peale oli tema mõtteprotsessiga midagi viltu, miski oli tasakaalust väljas.” Ta suutis rahulikult arutleda selliste nähtuste üle, mis enamikule väikestele poistele õudusunenägusid põhjustasid: mõrvad, vägistamised, enesetapud. Ta polnud muidugi esimene teismeline poiss, kes rääkis endale käe külge panemisest, kuid viis, kuidas ta selle üle nalja tegi, jättis ka sõpradele imeliku mulje. Ühel päeval läksid nad John Fieldsiga koos koolist koju, kui Fields Kurtile ütles, et tollest peaks kunstnik saama, kuid Kurt kuulutas justkui muuseas, et tal on teised plaanid. „Minust saab superstaarist muusik ja siis tapan ma enda, et lahkuda kuulsuse tipul,” teatas ta. „Kurt, see on kõige lollim asi, mis ma kuulnud olen – ära räägi nii,” vastas Fields. Aga Kurt jäi endale kindlaks: „Ei, tahan rikkaks ja kuulsaks saada ja end ära tappa, nagu Jimi Hendrix.” Kumbki poiss ei teadnud tollal, et Hendrixi surm polnud enesetapp. Fields pole ainus Kurti sõber Montest, kes selliseid lugusid jutustada võib – pool tosinat teistki tuttavat esitavad sarnaseid versioone sedasorti mõttevahetustest, kus lõppjäreldus on alati sama sünge.

Et Kurt neljateistaastasena ükskõikselt enesetapust jutustab, ei tulnud ühelegi pereliikmele üllatusena. Kaks aastat varem oli Kurti vanaonu, 66-aastane Burle Cobain, Lelandi vanim vend, endale .38-kaliibrilise revolvriga kõhtu ja pähe tulistanud. Leland leidis tema surnukeha. Väideti, et Burle’i ähvardasid süüdistused seksuaalses ärakasutamises. Burle polnud perele sama lähedane kui teised onud, kuid Kurt arutas juhtunut innukalt sõprade ringis. Ta heitis nalja, et vanaonu tappis end „Jim Morrisoni surma tõttu”, kuigi Morrison oli juba kümme aastat varem siitilmast lahkunud.

Kurti jaoks oli see nali, aga Lelandi jaoks oli juhtunu tõsiseks löögiks. Aasta enne Burle’i enesetappu, 1978. aastal, oli Lelandi vend Ernest ajuverejooksu tõttu surnud. Kuigi 57-aastase Ernesti surma ametlikult enesetapuks ei kuulutatud, toimus see varsti peale seda, kui teda hoiatati, et kui ta joomist ei jäta, pole teda enam kauaks. Ta ei loobunud alkoholist ja kukkus viimaks trepist alla, saades surmava peavigastuse.

Need polnud ainsad surmad, mis Kurti mõjutasid. Kui Kurt kaheksandas klassis käis, poos üks Montesano poiss end ühe kohaliku algkooli ees üles. Kurt tundis teda; too oli Bill Burghardti vend. Kurt, Burghardt ja Rod Marsh avastasid laiba puu otsast kõlkumas, kui nad kooli läksid, ja vahtisid seda pool tundi, kuni õpetajad nad viimaks minema ajasid. „See oli groteskseim vaatepilt, mida ma kunagi näinud olen,” meenutas Marsh. Kurti perekonnaloo ja tolle intsidendi tõttu sai enesetapust lähedane asi, mitte vaid sõna, mida valjusti ei mainitud. Sellest sai tema keskkonna osa, just nagu alkoholism, vaesus ja narkootikumid. Kurt teatas Marshile, et tal on „suitsiidigeenid”.

Kurt hakkas kaheksandas klassis ka narkootikume proovima, suitsetades marihuaanat ja tarvitades LSD-d. Kanepit suitsetas ta alguses pidudel, siis sõprade seltsis ning viimaks iga päev üksinda. Üheksandaks klassiks oli ta täielik kanepisõltlane. Marihuaana oli Montes odav ja levinud – tavaliselt kodus kasvatatud – ning aitas Kurtil koduseid probleeme unustada. Kui alguses oli see sotsiaalne tava, siis varsti sai kanepist valuvaigisti.

Narkootikumide kasutamisega alustades hakkas ta regulaarselt koolist puuduma. Kui nad sõpradega koos poppi tegid, ostsid nad kanepit või varastasid kellegi vanemate baarikapist kärakat. Kuid siis hakkas Kurt ka üksinda poppi tegema või läks kooli, aga lahkus sealt peale esimest tundi. Ta kohtas oma sõpru aina harvemini ja näis võõranduvat kõigest peale iseenda viha. Trevor Briggs kohtas Kurti juhuslikult 1980. aasta viimasel päeval, kui too üksinda ühes Monte pargis kiigel istus ja vilistas. Trevor kutsus ta oma vanemate majja, kus nad Dick Clarke’i saadet vaadates end pilve tõmbasid. Aasta lõppes mõlema jaoks oksehoogudega, kuna nad olid koduskasvatatud kanepi suitsetamisega liiale läinud.

Kodulinn, mis vaid mõne aasta eest tundus nõnda idülliline paik kooliskäimiseks, sai peagi Kurti isiklikuks vanglaks. Sõpradega vesteldes sõimas ta nüüd ühesuguse innuga nii vanemaid kui Montet. Olles äsja lugenud Harper Lee „Tappa laulurästast”, kuulutas ta, et raamat sobiks täiuslikult ka tema kodulinna kirjeldama. Nii juhtuski, et 1981. aasta alguseks ilmus välja uus ja senisest erinev Kurt, või õigemini justnimelt ei ilmunud: ta veetis aina rohkem aega maailmast eemaletõmbununa. Fleet Streeti majas oli ta kolinud ümberehitatud keldrisse rajatud magamistuppa. Kurt rääkis sõpradele, et tema arvates kujutas ümberkolimine endast karistust. Oma keldritoas veetis Kurt aega jõuludeks kingitud Montgomery Wardi pinball-masinal mängides või Donilt ja Jennyl saadud stereokeskusel plaate kuulates. Tema plaadikogu sisaldas Elton Johni, Grand Funk Railroadi ja Bostoni albumeid. Kurti lemmikalbumiks kujunes tol aastal Journey „Evolution”.

Konflikt Doni ja Jennyga oli jõudnud otsustavasse faasi. Kõik üritused teda perekonna tegevustesse kaasata kukkusid läbi. Ta boikoteeris perekonnaõhtuid ning end seesmiselt hüljatuna tundes otsustas ka väliselt perekonna hüljata. „Andsime talle majapidamistöid, tavalisi asju, kuid ta lihtsalt ei teinud neid,” meenutas Don. „Üritasime teda taskurahaga ära osta ja kui ta majapidamistöid ei teinud, siis võtsime sealt summasid maha. Kuid ta keeldus üldse midagi tegemast. Asi lõppes sellega, et viimaks jäi ta meile võlgu. Ta muutus vägivaldseks, prõmmis ustega ja jooksis alla keldrisse.” Tal paistis olevat aina vähem sõpru. „Panin tähele, et ta ei suhelnud enam mõningate sõpradega,” rääkis Jenny. „Ta veetis palju rohkem aega kodus, kuid ei viibinud ka siis meie juures. Ta paistis muutuvat üha introvertsemaks. Ta oli vaikne ja pahur.” Rod Marsh meenutab, et tol aastal tappis Kurt naabri kassi. Tolle teismeliseea sadismiteo puhul – mis tema hilisema iseloomuga kuidagi kokku ei klapi – vangistas ta elava kassi oma vanemate korstnasse ja naeris, kui see seal ära suri ja kogu maja haisema pani.

Kurt alustas 1981. aasta septembris Montesanos esimest keskkooliaastat. Tol sügisel, üritades sisse sulanduda, läks ta ameerika jalgpalli meeskonna katsetele. Oma tillukesest kogust hoolimata jõudis ta teise ringi, mis annab märku eelkõige sellest, kui väike kool Montesano ikkagi oli. Ta käis kaks nädalat treeningutel, kuid loobus siis sellest, kaevates, et see nõudis liiga palju pingutust. Tol aastal liitus ta ka kergejõustikumeeskonnaga. Ta heitis ketast – hämmastav saavutus, kui tema kehaehitust silmas pidada – ja jooksis 200 jardi. Ta polnud küll eriti edukas atleet – ja jättis hulga trenne vahele –, kuid kuulus kõige kiiremate poiste hulka. Ta jõudis ka meeskonna aastaraamatu fotole, kus ta päikesesse vaadates silmi kissitab.

•

Tolle aasta veebruaris kuulutas onu Chuck mingil erilisel heldusehetkel, et Kurt võib neljateistkümnendaks sünnipäevaks valida jalgratta ja elektrikitarri vahel. Poisi jaoks, kes oma vihikusse rokkstaare joonistas, polnud see raske valik. Kurt oli Doni Havai-kitarrile juba otsa peale teinud; ta lammutas selle laiali, et ehitust tundma õppida. Ega ka Chucki ostetud kitarr palju parem olnud. See oli odav ja kasutatud Jaapani mudel. Kitarr läks sageli katki, kuid Kurti jaoks oli see sama tähtis kui õhk, mida ta hingas. Kuna ta ei osanud sellele keeli kinnitada, helistas ta tädi Marile ja küsis, kas keeled käivad kitarrile tähestiku järjekorras. Aga kui ta pilli tööle sai, mängis ta sellel pidevalt ja võttis uhkustamiseks kooli kaasa. „Kõik küsisid selle kohta,” meenutas Trevor Briggs. „Nägin teda sellega tänaval ja ta teatas: „Ära palu mul midagi mängida, sest see on katki.”” Kuid see polnudki oluline: kitarr polnud lihtsalt instrument, vaid osa tema identiteedist.

Ka sport oli osa tema identiteedist; ta oli maadlusega jätkanud ja esimesel keskkooliaastal jõudis ta esindusmeeskonda välja. Montesano Buldogid jõudsid tol aastal 12 võidu ja 3 kaotusega liiga meistritiitlini, kuigi Kurti osa selles ei kujunenud kuigi oluliseks. Ta jättis aina sagedamini trenne ja matše vahele ning esindusmeeskonnas kujunes tema tilluke kogu suureks miinuseks. Kaks aastat varem, põhikooli meeskonnas, oli suhtumine selline, et maadlus on lihtsalt tore viis mehelikumaks saada; keskkooli esindusmeeskonnas aga nalja ei tehtud ning trennides pidi silmitsi seisma selliste poistega, kes ta hetkega selili panid. Hooaja lõpus poseeris Kurt võistkonna pildi jaoks, kandes põlvini ulatuvaid triibulisi sokke – võistkonna hiiglaste seas jättis ta pigem treeneri kui meeskonnaliikme mulje.