Читать книгу Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu - Charles R. Cross - Страница 7

Ta annab oma soovidest teada alguses kõva kisa tehes, siis nuttes, kui esimene tehnika tulemust ei toonud.

– Tädi tähelepanek 18-kuuse Kurt Cobaini kohta

Kurt Donald Cobain sündis 20. veebruaril 1967. aastal künka tipul asuvas haiglas, kust avanes vaade Aberdeeni linnale Washingtoni osariigis. Tema vanemad elasid naaberasulas Hoquiamis, kuid Aberdeen sobib Kurti sünnikohaks igati hästi – ta veetis kolmveerandi oma elust sünnihaiglast paarikümne kilomeetri raadiuses, jäädes alatiseks sealsete paikadega seotuks.

Grays Harbori maakonnahaigla aknast avanes tol vihmasel esmaspäevahommikul vaade karmilt kaunile maastikule, kus metsad, mäed, jõed ja võimas ookean maalilise pildi moodustasid. Puudest kaetud künkad ümbritsesid kohta, kus said kokku kolm jõge, mis suubusid lähedalasuvasse Vaiksesse ookeani. Kõige selle keskel asetses Aberdeen, Grays Harbori maakonna suurim linn, oma 19 000 elanikuga. Kohe sellest läänes paiknes Hoquiam, kus asus Kurti vanemate Doni ja Wendy elukohaks olev tilluke eramaja. Lõunas teisel pool Chehalise jõge oli Cosmopolis, kust pärinesid Fradenburgid, tema ema suguvõsa. Päevadel, mil ei sadanud – kuid neid päevi polnud piirkonnas, kus aastane sademetehulk ületas kaks meetrit, just väga tihti – võis näha 15 km kaugusel asetsevat Montesanot, kus kasvas üles Kurti vanaisa Leland Cobain. See oli tilluke maailm, piisavalt väike, et Kurtist saaks kunagi Aberdeeni kuulsaim sünnitis.

Kolmekorruselise haiglahoone aknast avaneva vaate üle valitses kogu lääneranniku suuruselt kuues sadam. Mööda Chehalist parvetati nõnda palju palke, et jäi mulje, nagu saaks neid mööda jalgsi ületada kogu kolmekilomeetrise jõesuudme. Idas asetses Aberdeeni kesklinn, kus kaupmehed kaebasid, et palgiveoautode pidev müra peletab ostjaid eemale. See oli tööst haaratud linn; töö seisnes pea täielikult ümbritsevate mägede ebatsuugametsadest saadava puidu töötlemises. Aberdeenis asus 37 sedasorti ettevõtet: saeveskid ja ehituspuidu, tselluloosi või vineeri tootmisega tegelevad firmad, mille korstnad jätsid varju linna kõrgeima hoone, mis oli vaid seitsmekorruseline. Haigla asus künkal, mille jalamil sirutus taeva poole Rayonieri tselluloositehase hiiglaslik 50-meetrine korsten, kõigist suurem, mattes kogu ümbruskonna lõputu pilve alla ja andes märku paberitootmisega kaasnevast jõukusest.

Kuigi Aberdeen oli toimekusest haaratud linn, hakkas selle majanduslik tähtsus Kurti sünnihetkeks juba kokku kuivama. Maakond oli üks väheseid kogu osariigis, mille rahvaarv vähenes, kuna töötud siirdusid mujale õnne katsuma. Puidutööstus kannatas välisriikide konkurentsi ja üleraiumise tagajärgede all. Ka maastik andis märku rüüstamisest: linnast väljaspool võis näha kunagi metsa all olnud lagendikke, mis meenutasid varaste asunike kavatsust „kõik maha raiuda”, nagu kohalik ajalookroonika kirjeldas. Töötuse kasv jättis kogukonnale sünge jälje alkoholismi, perevägivalla juhtumite ja enesetappude tõusu näol. Linnas leidus 1967. aastal 27 kõrtsi ja kesklinnas kohtas mitmeid hüljatud hooneid, mis kunagi olid bordellid, kuni need viiekümnendate lõpul suleti. Linn oli vanasti litsimajade poolest nõnda kuulus, et ajakiri Look kuulutas selle 1952. aastal „üheks tulipunktiks Ameerika võitluses patuelu vastu”.

Kuid Aberdeeni kesklinna allakäiguga kaasnes ühiskondliku lõimumise tihenemine kogukonna sees, kus naabrid aitasid naabreid, vanemad osalesid aktiivselt koolielus ja perekonnasidemed püsisid värvika immigrantide kogukonna seas tugevana. Kirikuid oli rohkem kui kõrtse ning tegu oli veel paigaga, kus lapsed võisid jalgratastel vabalt oma naabruskonnas ringi jõlkuda, nagu 1960. aastate keskpaiga Ameerika väikelinnades tavaline. Kasvueas Kurti jaoks sai kogu linn tema tagahooviks.

Nagu enamikku esmasündinuid, ootasid ka Kurti ilmaletulekut innuga nii vanemad kui suguvõsa tervikuna. Ema poolt oli tal kuus onu-tädi, isa poolt kaks onu; mõlema perekonnaharu jaoks oli tegu esimese lapselapsega. Need olid suured pered ja kui ema läks sünnikuulutusi välja trükkima, oli tal juba enne kaugemate sugulasteni jõudmist 50 tükki valmis. Aberdeen Daily Worldi sünnikuulutuste rubriigis leidub 24. veebruaril Kurti maailma saabumise kohta järgmine teadaanne: „Mr. ja Mrs. Donald Cobaini poeg, 2830½ Aberdeen Avenue, Hoquiam, 20. veebruar, maakonnahaiglas.”

Kurt kaalus kolm ja pool kilo ning oli tumedate juuste ja jumega. Viie kuu pärast muutuvad ta tumedad juuksed blondiks ja näovärv omandab rõõsa tooni. Tema isa perekonnas leidus prantsuse ja iiri verd – nad asusid 1875. aastal Ameerika poole teele Skey kandist Tyrone’i maakonnas Iirimaal – ning sealt päris Kurt ka oma nurgelise lõua. Ema poolt, Fradenburgide seast – saksa, iiri ja inglise verega – sai Kurt roosad põsed ja blondid kiharad. Kuid tema silmatorkavaimaks tunnuseks said taevasinised silmad: isegi haiglaõed panid nende ilu tähele.

Need olid kuuekümnendad aastad, kui Vietnamis möllas sõda, aga kui rindelt tulevad uudised välja jätta, meenutas Aberdeen pigem viiekümnendate Ameerikat. Päeval, mil Kurt sündis, võis Aberdeen Daily Worldi lehekülgedelt lisaks põhiuudisele Quang Ngais saavutatud võidust leida kohaliku ülevaate puiduraiemahu kohta ja JCPenney kaubamaja reklaami, kus George Washingtoni sünnipäeva allahindluse puhul pakuti flanellsärke $2.48 eest. Sama päeva pärastlõunal esitati film „Kes kardab Virginia Woolfi?” Oscari nominendiks kolmeteistkümnes kategoorias, kuid Aberdeeni kohalikus kinos jooksis film „Tüdrukud rannal”.

Kurti 21-aastane isa Don töötas Hoquiamis Chevroni teenindusjaama mehhaanikuna. Don oli kena ja heas füüsilises vormis mees, kuid siilisoeng ja Buddy Holly stiilis prillid muutsid ta väljanägemise veidi nohiklikuks. Kurti 19-aastane ema Wendy oli aga klassikaline iludus, väljanägemiselt ja riietuselt veidi Marcia Brady^[1.] moodi. Nad tutvusid keskkoolis, kus Wendy kandis hüüdnime Briis. Wendy oli rasedaks jäänud eelmisel juunikuul, mõni nädal peale keskkooli lõpetamist. Don laenas oma isa sedaani ja leiutas mingi vabanduse, et nad saaksid Idahosse sõita ja ilma vanemate nõusolekuta abielluda.

Kurti sündides elas noorpaar Hoquiamis tillukeses majas, mis asus teise maja tagahoovis. Don tegi teenindusjaamas pikki töötunde ja Wendy hoolitses lapse eest. Kurt magas valges vitstest korvhällis, mis oli kaunistatud erekollase lehviga. Neil oli vähe raha, kuid mõni nädal peale lapse sündi suutsid nad piisavalt kokku kraapida, et kolida suuremasse majja aadressil 2830 Aberdeen Avenue. „Sealne üür oli vaid viis dollarit kõrgem,” meenutas Don, „kuid tollal oli viis dollarit korralik summa.”

Kui majapidamises tülisid esines, siis just raha pärast. Kuigi Don oli 1968. aastal Chevroni teenindusjaamas peamehhaanikuks saanud, teenis ta vaid 6000 dollarit aastas. Enamik nende naabreid ja sõpru tegutses puidutööstuses, tehes kehaliselt kurnavat tööd – ühe uuringu põhjal oli tegu „sõjast ohtlikuma” ametiga –, kuid ka palgad olid kõrgemad. Cobainidel polnud lihtne ots otsaga kokku tulla, aga Kurt kandis alati korralikke riideid ning nad leidsid raha isegi elukutselise fotograafi juures käimiseks. Ühel sellest ajast pärineval fotoseerial kannab Kurt valget frakisärki, musta lipsu ja halli ülikonda, meenutades väikest lord Fauntleroyd – endiselt beebilikult ümar ja paksude põskedega. Teisel kannab ta sinist vesti ja sama värvi pintsakut ning kaabut, mis sobiks pigem Phillip Marlowe^[2.] kui pooleteiseaastase poisikese pähe.

1968. aasta mais, kui Kurt oli viieteistkuune, kirjutas Wendy 14-aastane õde Mari oma õepojast kodunduse tunni jaoks kodutöö. „Peamiselt hoolitseb poisi eest tema ema,” kirjutas Mari. „[Ta] näitab hellust üles teda süles hoides, teda kiites, kui too on selle ära teeninud, ja tema ettevõtmistes osaledes. Isale reageerib ta nõnda, et naeratab teda nähes, ning talle meeldib, kui isa teda süles hoiab. Ta annab oma soovidest teada alguses kõva kisaga, siis nuttes, kui esimene tehnika tulemust ei toonud.” Mari märgib, et tema lemmikmänguks on näopeitmismäng, tema esimene hammas tuli kaheksa kuu vanuselt ja tema esimesed kaksteist sõna olid „emme, issi, pall, leib, taa-daa, hei, tita, mina, kalli, kakao, vorst ja kiisu.”

Mari pani kirja, et tema lemmikmänguasjad on suupill, trumm, korvpall, mänguautod, klotsid, mängutelekas ja telefon. Kurti päevaplaani kohta märgib ta, et „kui ta voodisse pannakse, et ta magama jääks, hakkab ta nutma, sest pereliikmetega koos olla on nii huvitav, et ei taha neid maha jätta.” Tädi võtab kokku: „Ta on rõõmus, naeratav laps, kelle isiksus areneb, kuna ta saab armastust ja tähelepanu.”

Wendy oli pühendunud ema, kes luges lapse arengu kohta raamatuid ja tegi oma vendade ja õdede abiga kõik selleks, et Kurti eest hästi hoolitsetaks. Kõik sugulased hindasid võsukest kõrgelt ning Kurt nautis nende tähelepanu. „Ma ei suuda sõnades väljendada kogu rõõmu ja elevust, mis Kurt meie perekonda tõi,” meenutas Mari. „Ta oli nõnda ülevoolavalt õnnelik väikemees. Isegi imikuna oli ta karismaatiline. Ta oli naljakas ja taibukas.” Kurt oli nõnda tark, et kui tema tädi ei osanud ta võrevoodi põhja madalamale lasta, tegi pooleteiseaastane lapsuke seda ise. Wendy oli oma poja vägitükkidest nõnda vaimustuses, et üüris 8-mm kaamera ja filmis teda – kuigi too väljaminek käis perele tegelikult üle jõu. Ühes filmilõigus võime näha õnnelikku ja naeratavat poissi, kes oma teisel sünnipäeval torti lõikab, olles oma vanemate maailma kese.

Kui kätte jõudsid tema elu teised jõulupühad, ilmutas Kurt juba huvi ka muusika vastu. Fradenburgid olid muusikaline suguvõsa – Wendy vanem vend Chuck kuulus bändi nimega Beachcombers, Mari mängis kitarri ja vanaonu Delbert tegi karjääri iiri tenorina, esinedes isegi filmis „Džässikuningas”. Kui Cobainid Cosmopolist külastasid, ilmutas Kurt perekonna improviseeritud muusikaõhtute vastu suurt huvi. Tema tädid ja onud salvestasid Kurti laulmas biitlite „Hey Jude’i”, Arlo Guthrie „Mootorrattalaulu” ja telesarja „The Monkees” tunnuslugu. Kurtile meeldis juba nõnda noores eas oma laulusõnu leiutada. Kord nelja-aastasena, kui ta oli Mariga pargis jalutamas käinud, istus ta koju tagasi jõudes klaveri taha ja tegi nende seiklusest lihtsakoelise laulukese. „Käisime pargis, sõime kommi,” kõlasid laulusõnad. „Olin hämmastunud,” meenutas Mari. „Oleksin pidanud maki sisse lülitama – ilmselt oli see tema esimene lugu.”

Varsti pärast kaheaastaseks saamist leiutas Kurt kujuteldava sõbra nimega Boddah. Tema vanematele hakkas kiindumus olematusse semusse viimaks muret valmistama, nii et kui Kurti onu Vietnami saadeti, öeldi Kurtile, et ka Boddah võeti sõjaväkke. Kuid Kurt ei paistnud toda lugu päriselt uskuvat. Kui ta oli kolmeaastane ja mängis oma tädi lintmakiga, mis oli seatud kajarežiimile, küsis Kurt kaja kuuldes: „Kas see hääl räägib minuga? Boddah? Boddah?”

Septembris 1969, kui Kurt oli kahe ja poole aastane, ostsid Don ja Wendy esimese oma kodu aadressil 1210 East First Street Aberdeenis. Too oli kahekorruseline, 93-ruutmeetrine maja oma õue ja garaažiga. Maja maksis 7950 dollarit. Too 1923. aastal ehitatud hoone asus linnaosas, mida vahel kutsuti halvustavalt „kelmikülaks”. Cobainide majast põhja poole jäi Wishkah’ jõgi, mis tihti üle ujutas, ning kagusse metsane kaldajärsak, mida kohalikud kutsusid Mõtle Minule künkaks – sajandivahetusel asus seal suur „Mõtle Minule” sigarettide reklaamtahvel.

See oli keskklassi maja keskklassi linnaosas, kuigi Kurt nimetas sealset rahvast hiljem „keskklassi kuulumist teesklevaks valgeks rämpsuks”. Allkorrusel asusid elutuba, söögituba, köök ja vanemate magamistuba. Ülakorrusel oli kolm tuba: tilluke mängutuba ja kaks magamistuba, millest üks sai Kurti omaks. Teise pidi endale saama Kurti õde või vend – Wendy oli samal kuul avastanud, et on taas rase.

Kurt oli kolmene, kui tema õde Kimberly ilmavalgust nägi. Isegi imikuna meenutas ta märkimisväärselt oma venda: samad lummavad sinisilmad ja blondid kiharad. Kui Kimberly haiglast koju toodi, soovis just Kurt ta majja kanda. „Ta armastas oma õde väga,” meenutas isa. „Alguses olid nad koos nõnda armsakesed.” Kolmeaastane vanusevahe kujunes ideaalseks, kuna õe eest hoolitsemine sai üheks peamiseks vestlusteemaks. Nüüd hakkas avalduma üks Kurti iseloomujoon, mida võib märgata kogu tema edasise elu vältel – ta oli väga tundlik teiste inimeste vajaduste ja hädade suhtes, vahel liigagi.

Teine laps muutis Cobainide majapidamise korralduse põhjalikult ümber ning vähene vaba aeg kulus sugulaste külastamisele ja Doni spordiharrastustele. Talvel osales Don korvpalliliigas ja suvel pesapallimeeskonnas, seega seisnes nende seltskonnaelu enamasti mängudel ja mängujärgsetel üritustel käimises. Spordi kaudu sõbrunesid Cobainid Rod ja Dres Herlingiga. „Nad olid tublid pereinimesed, kes oma lastega sageli ühiselt aega viitsid,” meenutas Rod Herling. Võrreldes paljude teiste kuuekümnendatel elanud ameeriklastega võis neid vägagi konservatiivseteks pidada: nende sõpruskonnas ei tõmmatud kunagi kanepit ning Don ja Wendy jõid haruharva alkoholi.

Ühel suveõhtul viibisid Herlingid Cobainide pool ja mängisid kaarte, kui Don elutuppa tuli ja teatas: „Nägin rotti.” Rotid polnud Aberdeenis harulduseks, kuna linn oli madalal tasandikul ja vesi lähedal. Don valmistas odalaadse riistapuu, kinnitades harjavarre külge lihunikunoa. Asi hakkas huvitama ka viieaastast Kurti, kes järgnes isale garaaži, kus rott prügiämbris tuhlas. Don soovitas Kurtil tahapoole jääda, kuid nõnda uudishimulikul lapsel oli võimatu nina eemal hoida ning ta nihkus lähemale, kuni hoidis isa püksisäärest kinni. Plaan oli selline, et Rod Herling tõstab prügiämbri kaane üles ja Don lööb roti odaga maha. Herling tõstiski kaane ja Don lõi odaga, kuid mööda, nii et oda põrandasse tungis. Kuni Don seda edutult lahti tõmmata katsus, ronis rott rahulikult mööda harjavart üles, sibas üle Doni õla, hüppas maha ning jooksis üle Kurti jalgade garaažist välja. See juhtus vaid sekundi jooksul, kuid Doni näoilme ja Kurti tõllaratasteks muutunud silmad ajasid kõiki naerust kõverasse. Naeru jätkus veel mitmeks tunniks ning sellest sai perekonnalegend: „Hei, kas mäletad, kui isa odaga rotti jahtis?” Kurt naeris kõige kõvemini, kuid viieaastasena tegi ta seda kõige puhul. Tema naer kõlas kaunilt, nagu keegi kõdistaks väikest titat, ning seda kostis tollal sageli.

Kurt hakkas 1972. aasta septembris käima nullklassis^[3.] Robert Gray algkoolis, mis asus kolm kvartalit põhja pool. Wendy saatis teda esimesel koolipäeval, kuid edaspidi tuli ta ise toime; First Streeti naabruskond oli saanud tema koduõueks. Õpetajad teadsid teda kui varaküpset ja uudishimulikku õpilast, kel oli koomiksikoera Snoopy pildiga lõunasöögikarp. Tema õpetaja pani aasta lõpus tunnistusele kirja: „väga hea õpilane”. Ta polnud häbelik. Kui ühte tundi toodi elus karupoeg, oli Kurt üks vähestest õpilastest, kes julges temaga fotol poseerida.

Kõige suuremat andekust ilmutas ta kunstiõpetuses. Juba viieaastasena oli selge, et tal on erakordne kunstianne: tema joonistused mõjusid realistlikult. Tony Hirschman kohtus Kurtiga nullklassis ja klassikaaslase andekus avaldas tallegi muljet: „Ta võis joonistada ükskõik mida. Kord vaatasime pilte libahuntidest ning ta joonistas täpselt samasuguse.” Kurti tollel aastal joonistatud pildiseeriast leiab Aquamani, Musta Laguuni koletise, Miki-hiire ja Pluuto. Perekond kinkis talle pühadeks ja sünnipäevadeks joonistustarbeid ning tema tuba hakkas ajapikku kunstniku ateljeed meenutama.

Kurti kunstiannet julgustas tagant ka tema isapoolne vanaema Iris Cobain. Ta kogus Norman Rockwelli^[4.] piltidega ehistaldrikuid – kunagised illustratsioonid ajalehele Saturday Evening Post. Iris tegi tikandpildid mitmest Rockwelli maalist ja Rockwelli kuulsaim teos „Freedom From Want”, mis kujutab traditsioonilist Ameerika tänupühade õhtusööki, rippus Montesanos tema hiiglasliku haagissuvila seinal. Iris meelitas Kurti tegelema oma eelistatuima kunstivormiga: nad üritasid hambaorkidega uuristades Rockwelli pilte värskelt korjatud seenekübaratele kanda. Kui suured seenekübarad ära kuivasid, jäid hambaorgi jäljed näha ning tulemus meenutas kilpkonnaluust ehisnikerduste kodukootud varianti.

Irise abikaasa, Kurti vanaisa Leland Cobain, polnud eriline kunstiinimene – ta oli endine teetööline, teerullijuht, ja seetõttu poolkurdiks jäänud – kuid ta õpetas Kurtile puunikerdamist. Leland oli torisev ja tusase loomuga mees: kui pojapoeg talle Miki-Hiirest joonistatud pilti näitas (Kurt armastas Disney tegelaskujusid), süüdistas Leland teda läbi paberi kopeerimises. „Pole tõsi,” teatas Kurt. „On küll,” kuulutas Leland. Vanaisa andis Kurtile uue paberilehe ja pliiatsi, õhutades teda: „Joonista veel üks selline, et ma näeksin, kuidas sa seda tegid.” Kuueaastane Kurt istus maha ja joonistas mälu järgi sisuliselt täiusliku Piilupart Donaldi ja Kupi. Siis vaatas ta töö kohalt üles, nägu laia naeru täis, nautides ilmselgelt nii oma pingutuste kaunist tulemust kui vanaisale koha kätte näitamist.

Aina sagedamini leidis tema loovus väljendust muusikas. Kuigi ta kunagi klaveritunde ei võtnud, suutis ta lihtsamaid meloodiad kuulmise järele klimberdada. „Isegi siis, kui ta veel väike oli,” meenutas õde Kim, „võis ta maha istuda ja raadios kuuldud lugu ette mängida. Tal oli piisavalt kunstiannet, et oma mõtteid joonistamise ja muusika kaudu väljendada.” Et teda tagant julgustada, ostsid Don ja Wendy Miki-Hiire trummikomplekti, mida Kurt iga päev peale kooli järjekindlalt taguma hakkas. Kuigi need plasttrummid talle meeldisid, oli ta rohkem sisse võetud onu Chucki majas leiduvatest päristrummidest, kuna nendega sai kõvemat müra tekitada. Talle meeldis ka tädi Mari kitarr, kuigi see oli nõnda raske, et ta põlved vajusid selle all looka. Ta näppis keeli ja leiutas lugusid. Tol aastal ostis ta oma esimese plaadi, Terry Jacksi siirupise singli „Seasons in the Sun”.

Talle meeldis ka oma tädide ja onude plaadikogudes tuhnida. Kord, olles kuueaastasena tädi Mari pool külas, otsis ta tema plaadikogust Beatles’i albumeid – nood kuulusid tema lemmikute hulka. Äkki hakkas ta karjuma ja jooksis paanikasse sattunult tädi juurde. Ta hoidis käes biitlite albumit „Yesterday and Today” tolle kurikuulsa „lihunikupoe kaanepildiga”, kus bändiliikmed on lihatükkidega kaetud. „Sain aru, kui mõjutatav ta selles vanuses oli,” meenutas Mari.

Ta oli tundlik ka pingete suhtes, mille süvenemist vanemate vahel märgata võis. Kurti esimeste eluaastate kestel ei esinenud kodus erilisi tülisid, kuigi polnud märki mingist erakordsest armastusest. Nagu paljud noorelt abiellunud paarid, olid Don ja Wendy inimesed, kes polnud eesootavaks päriselt valmis. Lastest sai nende elu kese ja todagi vähest romantikat, mida nende suhtes enne laste saamist leidus, polnud lihtne taas lõkkele puhuda. Doni ähvardas rahaline kitsikus; Wendy aeg kulus lastele. Nad hakkasid sagedamini tülitsema ja laste ees üksteise peale karjuma. „Sul pole aimugi, kui rängalt ma töötan,” karjus Don Wendyle, kes aga enda kohta sama kinnitas.

Kuid Kurti varajases lapsepõlves leidus ka palju rõõmu. Suvel puhkasid nad Fradenburgi suguvõsa suvilas Washaway rannal Washingtoni osariigi rannikul. Talvel käidi kelgutamas. Kuna Aberdeenis harva lund sadas, sõitsid nad madalatele küngastele Porteri metsatööliste asula taga, kus asus Udutipu mägi (Fuzzy Top Mountain). Nende kelgutusretked kulgesid alati sarnase kava kohaselt. Autost võeti välja Doni ja Wendy suur saanitaoline kelk, Kimi hõbedast panni meenutav asjandus ja Kurti tilluke kokkupandav metalljalastega puukelk, ning valmistuti kõik koos mäest alla kihutama. Kurt krabas oma kelgu, võttis joostes hoogu ja viskus jalad ees kelgule, nagu hüppaks kaugust. Mäejalamile jõudes lehvitas ta vanematele, andes märku, et elas laskumise üle. Ülejäänud perekond järgnes talle ning pärast kõndisid nad koos mäest üles. Nad kordasid seda tundide viisi, kuni läks pimedaks või Kurt väsimusest vaaruma hakkas. Kui nad auto poole kõndisid, üritas Kurt neilt lubadust välja pressida, et järgmisel nädalavahetusel tullakse uuesti. Hiljem peab Kurt neid kõige kallimateks noorpõlvemälestusteks.

Kui Kurt oli kuueaastane, läks kogu pere kesklinna fotoateljeesse, et teha ametlik jõulupilt. Wendy istub fotol kaadri keskel ja taustavalgusti loob tema pea ümber aupaiste; ta istub suurel puust seljatoega toolil, kandes pikka valge- ja roosatriibulist Victoria ajastu stiilis puhvvarrukatega kleiti. Tema kaela ümber on must pael ja õlani ulatuvad maasikablondid juuksed on keskelt lahku kammitud, iga kihar õigel kohal. Oma täiusliku rühi ja elegantse viisi poolest, kuidas ta randmeid tooli käetugedele toetab, meenutab ta kuningannat.

Kolmeaastane Kim istub ema süles. Kandes pikka valget kleiti mustade nahkkingadega, meenutab ta oma ema miniatuurset koopiat. Ta vaatab otse kaamerasse, jättes mulje lapsest, kes on iga hetk nutma puhkemas.

Don istub tooli taga, piisavalt lähedal, et hästi kaadrisse jääda, kuid ei tundu kogu hingega asja juures olevat. Tema õlad on veidi kühmus ja näol ilme, mis on pigem mõttessevajunud kui lahedalt naeratav. Ta kannab helelillat pikkade varrukate ja laia kraega särki ning halli vesti – selliseid riideid võiks kanda Steve Martin või Dan Aykroyd, kui nad „Saturday Night Live’is” oma „metsikute ja hullude tüüpide” sketše esitavad. Tema pilk näib eemaolev, just nagu imestaks ta endamisi, miks lasi ta end siia fotoateljeesse vedada, kui võiks hoopis palli mängida.

Kurt seisab vasakul oma isa ees, toolist poole meetri jagu eemal. Ta kannab triibulisi siniseid pükse ja samas toonis vesti ning helepunast pikkade varrukatega särki, mis tema jaoks veidi suur tundub, sest varrukad ulatuvad peaaegu sõrmedeni. Tema kui perekonna meelelahutaja ei piirdu lihtsalt naeratamisega, vaid naerab laginal. Ta paistab väga rõõmus – väike poiss, kes koos perega vahvat laupäeva naudib.

See on märkimisväärselt toreda väljanägemisega perekond, mis väliselt Ameerika perekuvandiga edukalt kokku klapib – puhtad juuksed, valged hambad ja hästipressitud rõivad, mis on nõnda ajastukohased, et võiksid pärineda mõnest 1970. aastate Searsi kaubamaja kataloogist. Kuid lähemalt vaadates ilmneb miski, mis küllap ka fotograafile märkamata ei jäänud: foto sobib illustreerima perekonda, aga mitte abielu. Don ja Wendy ei puuduta teineteist ning miski ei viita nendevahelistele õrnematele tunnetele: nad ei kuulukski nagu ühte kaadrisse. Kuna Kurt seisab Doni ees ja Kim istub Wendy süles, oleks lihtne võtta käärid, et foto – ning perekond – kaheks poolitada. Nii jääks alles kaks eraldi perekonda, mõlemas üks täiskasvanu ja üks laps, naised oma Victoria-aegsetes kleitides ja mehed laiade kraedega särkides.

1 Tegelane komöödiasarjast „The Brady Bunch”, blond iludus, keda kehastas Maureen McCormick. [ ↵ ]

2 Raymond Chandleri kriminaalromaanidest ja juttudest tuttav karmi tüüpi esindav detektiiv. [ ↵ ]

3 Ameerika koolisüsteemis eelneb esimesele klassile algkooli „lasteaiaklass” (kindergarten), mis meenutab kunagist nõukogude koolisüsteemi nullklassi. Sinna minnakse 5–6 aasta vanuselt. [ ↵ ]

4 Norman Rockwell (1894–1978) oli kuulus Ameerika kunstnik ja illustraator, kelle peresõbralikud teosed saavutasid olulise koha Ameerika popkultuuris. [ ↵ ]