Читать книгу Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu - Charles R. Cross - Страница 6

– reklaamlause, millega briti kontserdikorraldajad kirjeldasid bändide Nirvana ja Tad ühist tuuri 1989. aastal. See viitas ühtaegu nii Nirvana „raskele” kõlale kui ka 135-kilose Tad Doyle’i kogukusele.

Esimest korda nägi ta taevast täpselt kuus tundi ja viiskümmend seitse minutit peale seda, kui kogu põlvkond temasse armus. Kummaline küll, kuid siis suri ta esimest korda, ent neid väikeseid surmi järgnes veel hulganisti. Temast sisse võetud põlvkonna jaoks oli see kirglik, jõuline ja vankumatut pühendumus – selline armastus, mille kohta juba algusest peale tead, et see murrab su südame ja lõppeb nagu mõni kreeka tragöödia.

Käes oli 12. jaanuar 1992, selge ja krõbe pühapäevahommik. Õhutemperatuur New Yorgis tõuseb viimaks ligi 7 kraadini, kuid kell seitse hommikul valitses Omni hotelli tillukeses sviidis jäine külm. Aken oli lahti jäetud, et sigaretisuitsu välja tuulutada, ning kogu toasoojus oli Manhattani hommikusse hajunud. Tuba ise nägi välja, nagu oleks siit keeristorm üle käinud: põrandal lebasid suvaliselt segamini kleitide, särkide ja kingade kuhjad nagu pimeda mehe korraldatud odaval väljamüügil. Sviidi kahe poolega uste lähedal seisis pool tosinat serveerimislauda, millel lebas mitme päeva jagu toidujääke. Kandikutel vedelesid poolenisti söödud saiakuklid ja kuivanud juustutükid ning äädikakärbeste parv hõljus kärbatanud salatilehe kohal. Neljatärnihotelli toa kohta mitte just tüüpiline vaatepilt – tekkinud seetõttu, et keegi oli käskinud toateenindusel sealt eemale hoida. Nad olid „Mitte häirida!” silti veidi täiendanud, nii et sealt võis lugeda „Mitte IIALGI häirida! Me kepime!”

Tõsi, tol hommikul sellega ei tegeldud. Laias voodis magas 26-aastane Courtney Love. Ta kandis vanaaegse moega Victoria ajastu öösärki, pikad blondid juuksed linal laiali nagu muinasjututegelase kiharad. Tema kõrval madratsil võis näha kellegi jäetud lohku, kes nähtavasti oli sealt alles hiljuti üles tõusnud. See sobinuks mõne vana krimifilmi avastseeniks, kuna toast võis leida ka surnukeha.

„Ärkasin kell seitse hommikul ja teda polnud voodis,” meenutas Love. „Ma pole kunagi nõnda kohkunud olnud.”

Mees, kes voodist puudus, oli 24-aastane Kurt Cobain. Vähem kui seitse tundi varem oli Kurt oma bändiga Nirvana esinenud saates „Saturday Night Live.” Nende esinemine kujunes rock’n’roll’i ajaloo teetähiseks: esimene kord, kui grungebänd kogu riigis nähtavas saates otse esines. Samal nädalavahetusel oli Nirvana esimene suure plaadifirma all avaldatud album „Nevermind” tõuganud Billboardi edetabeli esikohalt Michael Jacksoni ja saanud enimmüüdud albumiks kogu maal. Kuigi seda ei või nimetada üleöö saavutatud kuulsuseks – bänd tegutses neljandat aastat – oli viis, kuidas Nirvana muusikatööstuse vallutas, siiski pretsedenditu. Nirvana, veel aasta eest sisuliselt tundmatu bänd, jõudis looga „Smells Like Teen Spirit” edetabelite tippu, sellest sai 1991. aasta tuntuim hitt ja pala alguses kõlavat kitarririffi võib ühtlasi pidada üheksakümnendate roki tõeliseks alguseks.

Ka Kurt Cobaini taolist rokkstaari polnud varem nähtud. Ta oli pigem anti-staar kui kuulsus, keeldudes limusiiniga NBC stuudiosse sõitmast ja käitudes igas asjas pigem nagu kaltsuka kunde. „Saturday Night Live’i” esinemisel kandis ta kaks päeva seljas olnud riideid: Converse’i tenniseid, lõhkisi teksaseid, mingi tundmatu bändi logoga T-särki^[1.] ja halli vanamehelikku kampsunit. Ta polnud juba nädal aega pead pesnud, kuid oli juuksed maasikalimonaadikontsentraadiga punaseks värvinud, nii et tema blondid kiharad näisid olevat verre kastetud. Jäi mulje, et kunagi varem kogu otseeetri ajaloos pole ükski esineja nõnda vähe hoolinud oma väljanägemisest ega isiklikust hügieenist.

Kurt oli keerukas, vastuoluline inimpõlgur, kelle esmapilgul juhuslik revolutsioon sisaldas vihjeid hoolikast planeerimistööst. Ta mainis paljudes intervjuudes, et põlgab viisi, kuidas MTV ta kuulsaks tegi, kuid helistas siiski pidevalt mänedžeridele ja kaebas, et telekanal võiks tema videoid sagedamini näidata. Ta planeeris obsessiivselt – ja kompulsiivselt – iga suunamuutust oma muusikas ja karjääris, pannes ideed päevikusse kirja juba aastaid enne nende elluviimist, aga kui talle langesid osaks ihaldatud auavaldused, käitus ta viisil, nagu ei suvatseks nende pärast voodistki üles tõusta. Ta oli erakordse tahtega mees, kuid samavõrd tõukas teda tagant suur enesevihkamine. Ta jäi võõraks isegi neile, kes teda kõige paremini tundsid – nagu kinnitavad ka tolle pühapäevahommiku sündmused.

Kui „Saturday Night Live” läbi sai, jättis Kurt minemata osalejatele korraldatud peole, kuna „see polnud tema stiil”, ja andis kahetunnise raadiointervjuu, mis lõppes alles kell neli hommikul. Tema tööpäev oli viimaks läbi ning kujunes iga standardi kohaselt erakordselt edukaks: ta oli „Saturday Night Live’i” põhiesineja, tema album oli edetabelites esikohal ja „Weird Al” Yankovic palus luba „Teen Spiritist” paroodia tegemiseks. Need sündmused kokku moodustasid tema lühikese karjääri vaieldamatu kõrghetke, sedasorti tunnustuse, millest enamik artiste vaid unistab, ning ka Kurt oli teismelisena millestki sellisest fantaseerinud.

Ühes Washingtoni osariigi edelaosa väikelinnas üles kasvades ei jätnud Kurt kunagi ühtki „Saturday Night Live’i” saadet vahele ja uhkustas oma põhikoolisõprade ees, et kunagi saab temastki staar. Kümnend hiljem oli ta hinnatuim kuju kogu muusikamaailmas. Juba teise albumi järel kuulutati ta oma põlvkonna parimaks laulukirjutajaks; kusjuures vaid kaks aastat varem ei saanud ta tööd isegi koerakuutide puhastajana.

Kuid neil koidueelsetel tundidel ei tundnud Kurt rahulolu ega näinud põhjust tähistamiseks; pigem oli tähelepanu tema iseloomulikku ebamugavustunnet süvendanud. Ta tundis end füüsiliselt haigena, kannatades enda sõnade kohaselt „korduva ja põletava, iiveldamaajava kõhuvalu” käes, mida stress veelgi süvendas. Kuulsus ja edu näisid tema enesetunnet vaid halvendavat. Kurt ja tema kihlatu Courtney Love olid rock’n’roll’i kuulsaim paar, kuigi sageli räägiti neist seoses narkootikumidega. Kurt oli alati uskunud, et tema talendi tunnustamine tervendab emotsionaalsed haavad, mis senise elu juurde lahutamatult kuulusid; saavutatud edu tõestas nende lootuste naiivsust ja pigem suurendas häbitunnet, et tema üha kasvava populaarsusega käib kaasas süvenev narkosõltuvus.

Kurt oli oma hotellitoas neil varahommikustel tundidel välja võtnud tillukese plastkoti, mis sisaldas „valget hiinlast” (heroiini), ja peale vajalikke ettevalmistusi ainet endale veeni süstinud. Too polnud iseenesest ebatavaline, kuna Kurt oli juba mitu kuud regulaarselt heroiini tarvitanud, nagu ka Love nende kahe koosoldud kuu kestel. Kuid tol ööl, kui Courtney magas, oli Kurt ettevaatamatult – või sihilikult – manustanud eluohtliku doosi. Üledoosi tõttu omandas ta nahk sinakasrohelise varjundi, hingamine peatus ja lihased pingestusid nagu voolu all olev kaabel. Ta libises voodilt maha ja maandus näoli riidehunnikul, meenutades laipa, mille mõni sarimõrvar hoolimatult kuriteopaigale maha jättis.

„Probleem polnud selles, et ta tegi üledoosi,” meenutab Love. „Asi oli selles, et ta oli surnud. Kui ma polek kell seitse ärga-nud… ma ei tea, võib-olla ma tundsin midagi. Kõik oli nii perses. Haige värk, ülihaige.” Love asus teda paaniliselt elustama, seda viisil, mis hiljem tavaliseks kujuneb: ta viskas oma kihlatule külma vett näkku ja surus päikesepõimikule, et kopsud uuesti hingamist alustaksid. Kui alguses midagi ei muutunud, kordas ta kogu tsüklit uuesti, nagu kindlameelne kiirabitöötaja, kes infarkti läbiteinut elustada üritab. Mõne minuti järel kuulis Courtney, kuidas Kurt õhku ahmib ja taas hingama hakkab. Ta jätkas elustamist Kurtile vett näkku pritsides ja tema jäsemeid liigutades. Mõne minuti pärast tõusis too istuli ja suutis juba kõnelda, ning kuigi veel tõsises uimas, oli ta näol eneseteadlik irve, nagu oleks ta oma teo üle uhke. See oli tema esimene surmalähedane üledoos. Just tolsamal päeval, kui temast sai staar.

Ühe päeva kestel oli Kurt avalikkuse jaoks sündinud, omaenda üksildases pimeduses surnud ning armastuse jõu läbi taas ellu ärganud. Hämmastav saavutus, uskumatu ja sisuliselt võimatu, kuid sama võis öelda ka palju muu kohta tema erakordses elus, alates sellest, kust see alguse sai.

1 Tegelikult oli see San Francisco punkbändi Flipper logo; nende muusika mõjutas Nirvanat alguses päris palju. Siin ja edasipidi tõlkija märkused. [ ↵ ]