Читать книгу Nüüd sa sured - Christiane Heggan - Страница 10

Klubi oli ikka samasugune, pehmelt öeldes väike ja elegantne. Siinne mahe valgus, mahagonlauad ja kõvast puidust tantsupõrand meenutasid õhtusöögiklubisid, mis said kuulsaks kuiva seaduse ajastul, kui ööklubisid olid vallutanud Bugsy Siegeli ja Al Capone taolised mehed. Skeptikud olid ennustanud, et Simon Vaughni kindla käeta variseb Blue Moon kokku nagu kaardipakk. Rick oli kõikidele tõestanud, et nad eksivad.

Kell oli veidi üle kuue ja õhtuse rahvasumma jaoks oli aeg varajane, kuid Ricki vana semu, mereväelasest baarmeniks hakanud Lenny seisis juba leti taga ning poleeris klaase. Möödunud kuus aastat olid tema keskkohale mõne kilo lisanud ja juuksed tinahalliks muutnud, kuid nägu oli endiselt tuttav ja esimene asi, mida läheneja märkas, oli praegugi tema murtud ninaluu, mis oli mälestus mere- ja õhuväelaste vahel peetud poksimatšist.

„Sul jäi üks koht poleerimata,” nipsas Zoe ja astus läikiva baarileti juurde.

Mees pööras ümber ja tema näole ilmus tohutu äratundmisrõõm. „Zoe. Püha müristus!” Ta viskas rätiku õlale ja sööstis ümber baarileti. Enne kui naine jõudis hinge tõmmata, oli Lenny oma tugevad käed tema ümber mähkinud ja kinkis talle oma kuulsa karukallistuse. „See oled tõesti sina.”

„Täies hiilguses.” Zoe kõkutas naerda. „Õigemini see, mis minust on järele jäänud.”

Baarmen puhkes naerma ja laskis ta lahti. „Ma ei suuda sinu juuresolekul end kuidagi talitseda.” Pärast pikka ja hindavat pilku lisas ta: „Kuidas läheb, nukuke?”

„Ei saa kurta. Sa näed hea välja, Lenny. Nägus nagu ikka.”

„Ja sina keeldud ikka veel minuga abiellumast.”

Nüüd oli Zoe kord naerda. Nendevaheline kerge aasimine oli teda aastate eest pidevalt lõbustanud. Ta piilus ringi. „Klubi näeb hea välja.”

„Sinuta pole miski endine.”

Zoe ei vaevunud mehe märkusele vastama, vaid kiikas klubi tagaossa, kus lühike koridor viis Ricki kabinetti ja laoruumidesse. „Kas boss on kohal?”

„Just saabus.”

Zoe patsutas Lenny kätt. „Ära hakka minu tulekust teatama. Üllatan teda.”

„Kas sulle meeldivad endiselt „Lohakad Joed”?” küsis baarmen, kui naine eemaldus.

Zoele meenusid kokteilid, mis koosnesid kolme liiki alkoholist ja puuviljamahlast, ning ta naeratas. „Ainult siis, kui neid serveeritakse klaasis.”

Lenny muigas. „Toon sulle ühe.”

Ukse taga, millel seisis silt „R. Vaughn”, tõmbas Zoe sügavalt hinge ja koputas. Rick, kes oletas arvatavasti, et tulija on Lenny, vastas küsimusega: „Mis ajast sina koputad?”

Zoe avas ukse ja tardus paigale, kui Ricki lai, laua kohale kummardunud selg tema teadvuse võpatama pani. Mehel olid täpselt samasugused helepruunid juuksed nagu vanasti, mis olid küllalt pikad, et otstest kaelale käharduda. Zoe oli seda paha poisi soenguks nimetanud. Kui tema pilk üle mehe keha libises, ei suutnud ta naeratust tagasi hoida. Mitte keegi ei kandnud smokingit nii nagu Rick Vaughn.

„Tere, Rick.”

Mees pööras ümber ja ehkki ta suutis küllaltki hästi tundeid vaos hoida, märkas Zoe tema helesinistes mandlisilmades siiski üllatust. Temagi hoidis end vaos, uudistas mehe tugevat lõuga, kindlat pilku ja selgepiirilist suud.

„Zoe.” Rick köhatas kurgu puhtaks ja tahtis midagi öelda, ent lõi käega. Seejärel astus ta lähemale ja embas tulijat. „Mäherdune meeldiv üllatus!”

Ta ei lasknud naisest täielikult lahti, vaid hoidis teda käsivarte kaugusel. „Edu sobib sulle, Punapea,” kutsus ta naist ammu antud hüüdnime pidi. „Sa näed vapustav välja.”

„Tänan.”

„Kui palju aega on sellest möödunud?”

Just nagu ta ei teaks. „Viis aastat?” pakkus Zoe, et teda proovile panna.

„Oled alati kehv arvutaja olnud. Kuus.” Rick pigistas veel kord tema käsivarsi ja laskis ta lahti. „Igatsesin sind.”

„Aga jäid elama.”

„Ja sinust on saanud olmenimi.”

„Kas just päris, aga tänan, et nii ütlesid. Kas sa loed mu koomiksit?”

„Seitse päeva nädalas. Olen suur Kitty Floydi fänn. Võib-olla on asi selles, et ta meenutab mulle sind.”

Rick oli viimase ööpäeva jooksul juba teine inimene, kes talle seda ütles. „Kas tõesti? Kuidas nii?”

„Noh, vaatame.” Mehe mandlisilmad lõid särama. „Ta on tark, julge, ilus ja särtsakas.”

Zoe puhkes naerma. „Ja sina oled endiselt meelitaja, nagu ma näen.”

„Sind on lihtne meelitada.” Rick piilus tema selja taha. „Sa kannad nüüd juukseid patsis?” Ta oskas märgata pisiasju, mis jäid teistel meestel kahe silma vahele.

Zoe tõmbas käega üle tihedalt punutud palmiku. „Tahtsin midagi uut proovida.”

Mees ei öelnud, kas talle meeldib uus soeng või mitte, vaid põimis käe ümber naise piha ja talutas ta mugavate siniste tugitoolide juurde, kust avanes vaade East 72. tänavale. „Kas pakun sulle midagi?”

„Lenny toob mulle „Lohaka Joe”.”

„Suurepärane.”

„Kindlasti tahad teada, miks ma siin olen.”

Rick istus Zoe vastastoolile. „Said viimaks aru, et ei suuda minuta elada?”

Naine puhkes naerma. „Oi, Rick!”

„Vabandust, mul oli kiusatus seda öelda. Jah,” jätkas mees tõsisemalt. „Tahaksin teada küll.”

Uksele koputati ja tuppa astus Lenny, ühes käes varrega kokteiliklaasis punane jook ning teises kolme oliiviga martiini. Zoe teadis, et Lenny ootab niikaua, kuni ta on oma jooki maitsnud, rüüpas ühe sõõmu ja noogutas heakskiitvalt. „Keegi ei tee seda paremini. Aitäh, Lenny.”

Kui nad olid jälle kahekesi jäänud, asus Zoe viivitamatult oma külaskäigu põhjuse kallale. „Nagu ma aru saan, töötab sinu alluvuses Lola Malone’i nimeline naine.”

Rick kergitas kulmu. „Kas sa tunned Lolat?”

„Ei, aga meie teed nii-öelda ristusid. Kas ta töötab siin?”

„Enam mitte. Ta kirjutas umbes nädala eest lahkumisavalduse.”

„Miks?”

Rick mõtles veidi aega, enne kui vastas. „Kas ma tohin küsida, kuidas sinu ja Lola teed täpselt ristusid?”

Zoe rääkis talle juhtunust ega jätnud seekord midagi välja, erinevalt jutuajamisest Buddy Barbarinoga. Ricki esimene reaktsioon oli kohkumus, ent mida veidramaks lugu muutus, seda rohkem märkas naine tema silmis umbusaldust.

„Näita mulle seda visandit,” palus mees, kui naine oli lõpetanud.

Zoe võttis käekotist joonistuse ja ulatas talle.

Rick uuris seda tükk aega. „See võib olla Lola. Aga ma ei annaks selle eest pead.”

„Buddy Barbarino ütles, et see on Lola.”

„Buddy Barbarino ei suuda oma küünarnukki tagumikust eristada.”

„Kas ta ei meeldi sulle?”

„Ta on üks lurjus.”

„Miks Lola ta siis oma agendiks võttis?”

„Buddy aitas aastate eest Lolale jalad alla ja Lola jäi talle truuks ning tema suhtes heldekäeliseks.”

„Kas ta andis Barbarinole raha?”

„Aeg-ajalt. Hoolimata väitest, et ta on üks linna kuumimaid agente, pole Buddy kuigi edukas. Kui oled teda näinud, siis tead miks.”

„Aga sa pole veel öelnud, miks Lola loobus Blue Moonis töötamisest.”

„Ta oli rutiinist ja oma töötundidest väsinud. Ta tahtis mõneks ajaks ära sõita ja näiteks Vaikse ookeani lõunaossa kuhugi eksootilisse paika reisida. Ta tõi mulle koguni paar reisivoldikut näha: Sydney, Uus-Kaledoonia, Tahiti.”

„Kas ta kavatses lähiajal minema sõita?”

„Jah, mulle jäi selline mulje.”

„Kas see ei tundu kuidagi ootamatu? See tähendab, ühel hetkel on ta edukas lauljatar ja järgmisel momendil tahab maailma teise otsa lennata.”

„Ta rääkis sellest reisist juba ammu. Arvan, et see päev jõudis lihtsalt viimaks kätte.”

„Ja nüüd on ta surnud.”

„Sa ei tea seda kindlalt. Mõne inimese pulssi on võimatu tunda. Kui sa pole just arst või väljaõppinud...”

„Ma ei vaja meditsiinialast haridust mõistmaks, et naine, keda ma nägin ja katsusin, oli surnud. Ainuke mööndus, mida oleksin võinud tol hetkel teha, oli see, et ta suri loomulikul teel. Aga et tema keha järsku kadus, muudab asja. Ta mõrvati, Rick. Ja see, kes ta tappis, viis tema laiba minema, kui ma läksin abi kutsuma.”

Mees jõllitas teda veidi aega. „Ja mida sa minust täpsemalt tahad?”

„Räägi mulle kõik, mida sa Lola Malone’ist tead. Kus ta elab, mis on tema sugulaste ja sõprade nimed ning aadressid? Kas ta oli abielus? Oli tal poiss-sõpra?”

Ent Rick raputas juba pead. „Ma ei või seda teha.”

„Miks mitte?”

„Sellepärast et mu töötajate eraelu on nende isiklik asi.”

„Kas sa ei tahagi teada, mis temaga juhtus?”

„Mitte enne, kui olen kindel, et midagi tõepoolest juhtus.”

Rick oli niisama raske iseloomuga, kui Zoe mäletas. „Kas lubad mul vähemalt sinu töötajatega rääkida?”

„Ei.”

Zoe tundis, kuidas põsed hakkavad õhetama. „Miks ma ei tohi Lola töökaaslastega rääkida?”

„Ma ei taha oma alluvaid ärritada ja klubi tööd häirida. Ja veel vähem tahan, et leviksid kuulujutud minu lauljatari tapmisest. Seda sorti uudised võivad ärile põntsu panna.”

See oli kahe päeva jooksul juba teine kord, kui Zoe säärast kommentaari kuulis. „Ja sellepärast sa ei aitagi mind? Sellepärast et su äri võib kannatada?”

„Seda ma ei öelnud...”

„Asi on alati klubis olnud, eks ole, Rick? Blue Moon on alati esikohal, mis ka ei juhtuks.”

„Näen, et oled endiselt kangekaelne. Keeldud kellegi teise seisukohti tunnistamast. Sinu valitud tee peab alati olema ainuõige.”

Zoe kargas püsti ja ajas oma tviidpükstele veidi jooki. „See pole sugugi tõsi!”

Rick napsas tagataskust taskuräti ja ulatas naisele.

Zoe võttis pakutu vastu ja asus joogiplekki kuivatama.

„Tead mis,” jätkas Rick leebemalt. „Oota mõni päev. Niipalju ma Lolat tunnen, et kui ta läks tõepoolest reisile, siis hakkab temalt tosinate kaupa postkaarte laekuma. Aga kui ta ongi kaduma läinud, siis teatab keegi sellest kindlasti politseisse.”

„Aga kui seda ei tehta? Võib-olla ei huvita see kedagi?”

„Mind huvitab. Ootan paar päeva ja siis räägin tema uksehoidjaga. Ta tunneb mind.”

„Paari päevaga on mõrtsuka jäljed haihtunud.”

Rick muigas. „Kõlab täpselt Kitty Floydi moodi.”

Mees ei võtnud Zoed sugugi tõsisemalt kui politseiametnikud Curtis ja Barnes. Zoe poetas taskuräti lauale. „Näen, et raiskan siin ainult aega.” Kui Rick tahtis ümber kohvilaua kõndida, tõstis Zoe käe. „Ära näe minu väljasaatmisega vaeva. Ma tunnen teed.”

„No kuule, Zoe, ära lahku siit vihasena.”

„See poleks esimene kord.”

Naine oli juba ukse juures ja käsi lingil, kui mees hüüdis: „Hei, Punapea!”

Zoe pidanuks lihtsalt edasi kõndima, kuid mingisugune seletamatu ja ohjeldamatu jõud sundis teda ümber pöörama.

„Sa meeldid mulle lahtiste juustega rohkem.”