Читать книгу Nüüd sa sured - Christiane Heggan - Страница 9

55. tänava ja 7. avenüü nurgal asuv Carnegie delikatessirestoran oli ehtne koššeristiilis söögikoht, kus serveeriti hiiglaslike portsjonite kaupa klassikalisi hõrgutisi, millele olid antud kuulsuste nimed.

Zoe märkas erilise vaevata, et Buddy Barbarino istub üksi tagumises nurgalauas. Tegemist oli kiilaneva pealaega laiaõlgse mehega, kellel olid pehmed kititaolised näojooned ja kui otsustada kriiskavrohelise ruudulise pintsaku järgi, mida mees oli maininud, siis kohutav maitse riiete suhtes.

Ta tegeles juba hiigelsuure võileivaga, kui Zoe nurgalauale lähenes. „Härra Barbarino?”

Sööja takseeris tulijat pealaest jalatallani, kuid ei tõusnud püsti ega pakkunud tervituseks kätt. „Kutsuge mind Buddyks.” Ta jätkas mälumist. „Teie olete vist Zoe.” Mees viipas tooli poole, mis seisis teisel pool lauda. „Võileiba soovite? Mina tellisin keelt, soolaliha ja Šveitsi juustu Vene kastmega.” Osa kastmest nõrgus tema näppudele, kuid selle asemel et neid salvrätti pühkida, limpsis ta need ükshaaval puhtaks. „Nad nimetavad seda siin „Keel mälestuse eest”.” Buddy puhkes naerma. „Mõistate?”

Roa nimi oli tuletatud Bob Hope’i tuntud laulust „Aitäh mälestuse eest”. Zoel polnud aimugi, kas kuulus koomik oli sellesse restorani jalgagi tõstnud, aga kui otsustada kuulsuste autogrammidega fotode järgi, mis seintel rippusid, siis arvatavasti oli.

Kui Buddy lükkas menüü Zoe poole, raputas naine pead. „Tänan, ma ei soovi midagi.”

„Te ei kujuta ette, millest ilma jääte.” Buddy tõstis pilgu ja haukas järgmise suutäie. „Kas teile on kunagi öeldud, et sellise näolapiga nagu teil peaks kogu aeg kaamerate ees viibima?”

Zoe tundis, kuidas agent talle vastumeelseks muutub. Tegemist oli seda sorti mehega, kes andis newyorklastele halva kuulsuse, kuid mitte üksnes maitsetu jaki ja häbematu käitumisega, vaid sellepärast et temas oli midagi räpast, mis Zoe silmapilkselt valvsaks sundis. „Ei. Ja kui kavatsesite mulle öelda, et võiksite minust staari teha, siis unustage see ära.”

„Kahju. Tedretähnid on moes. Ja punased juuksed samuti. Kui palju te kaalute? Umbes viiskümmend kilo?” Ilmselt tabas mees Zoe heitunud pilgu, sest ta jäi viimaks vait ja asus uuesti võileiva kallale. „Rääkige mulle Lolast,” kohmas ta täis suuga.

Nende laua juurde tuli ettekandja ja Zoe tellis pudelitäie mineraalvett. Neiu kergitas kulmu. „Ja ongi kõik?”

„Jah, ongi kõik.” Zoe, kes ei jõudnud oodata, millal kohtumine lõpeb, jutustas Barbarinole, kuidas oli tema kliendi leidnud, kuid jättis mainimata Lola Malone’i kolm telefonikõnet Heraldisse.

Mehe töntsakale näole ilmus silmapilkselt jahmatus. Ta lõpetas koguni mälumise ja pani võileivajäägid käest. Pärast pikka vaikust, mida Zoe viisakusest ei katkestanud, piiksatas agent viimaks: „Te teete nalja, eks ole?”

„Ei tee.”

„Aga te ütlesite, et võmmid ei usu teid.”

„Nemad ei usu mind sellepärast, et nad töötavad faktide, asitõendite ja pealtnägijatega, mida ma ei saanud kahjuks pakkuda. Aga ma tean kindlalt, mida nägin, ja jään endale kindlaks.”

„Lola elab äärelinnas. Mida ta peaks säärasel kellaajal East Village’is tegema?”

„Lootsin, et võib-olla oskate teie öelda.”

Buddy raputas pead. „Pole aimugi. Minu ja Lola asjaajamised toimuvad telefoni teel ja nüüd, kui tal on püsiv esinemispaik, kuulen temast harva.” Ta turtsatas pahaselt. „Naised. Kõik on ühesugused. Kui nad sind vajavad, siis on nad sul kannul. Aga kui ei vaja, siis koheldakse sind nagu kõntsa.”

„Ja kus tema esinemispaik asub?”

„Ühes neist upsakatest ööklubidest, mille sissepääs maksab külastajale jala ja käe. Võib-olla olete sellest kuulnud – Blue Moon?”

Zoe surus end vastu tooli seljatuge ja püüdis ennast näoilmega mitte reeta. Peaaegu kõik newyorklased olid sellest kõrgklassi ööklubist kuulnud, Zoe isegi rohkem kui teised. Paari aasta vältel oli ta veetnud seal kogu vaba aja ning seda heal põhjusel.

Blue Mooni omanik polnud keegi muu kui tema endine abikaasa Rick Vaughn.

Viimasest korrast, kui Zoe oli suvatsenud Blue Mooni lähedusse sattuda, oli möödunud vähemalt neli aastat. Piisas hoone nägemisest, kui ta sellest aeg-ajalt mööda sõitis, et ta mälestustesse upuks. Osa neist olid head, teised mitte, kuid igal juhul üritas ta kõiki neid unustada.

Ja miks oli ta nüüd siin, Lexingtoni avenüül, kus plüüsist ööklubi asus, mõtted jälle Rick Vaughnile koondunud? Olnuks vale väita, et ta polnud nende kuue aasta tagusest lahutusest saadik kordagi eksabikaasale mõelnud. Polnud võimalik olla kellegagi kirglikus suhtes, põrutada temaga kuu aja pärast Vegasesse ja seejärel elada kaks kõige rõõmsamat, ahvatlusterohkemat ning masendavamat aastat oma elust, ilma et sellest kogemusest oleks jälgegi jäänud.

Seega oli ta tõepoolest möödunud kuue aasta jooksul vahetevahel Rickile mõelnud. Arvatavasti koguni rohkem kui oleks pidanud, kui arvestada seda, et nad polnud lahutusest saadik kohtunud. See mees on nagu sõltuvust tekitav aine, oli Zoe kunagi Lizzyle poetanud. Harjumus, millest soovid vabaneda, kuid ei suuda.

Nad olid kohtunud ühise tuttava sünnipäevapeol. Pikka ja kohutavalt nägusat meest oli ümbritsenud pool tosinat naist, kui sünnipäevalaps Roseanne oli Zoe käest haaranud ja ta teiste sekka talutanud. „Rick, ma tahaksin sulle kedagi tutvustada.”

Kuus vaenulikku silmapaari oli Zoe poole pöördunud, kuid Rick Vaughn naeratas ja surus tema kätt, kuni Roseanne neid tutvustas. Nad olid veetnud terve ülejäänud õhtu koos, rääkinud oma karjääridest – Zoe lasteraamatute illustreerimisest ja Rick oma kadunud venna ööklubi ülevõtmisest.

„Ma ei tea siiamaani, miks ta selle minule jättis,” tunnistas Rick ausalt. „Olin Simoni surma ajal mereväes ja kavandasin sõjaväelase karjääri. Aga nüüd juhatan ööklubi ja koguni naudin seda. Mine võta kinni.”

Mehe sarm ja siiras huvi Zoe kunstiande vastu olid naise ära võlunud. Kui Rick järgmisel pärastlõunal helistas, oli Zoe juba hullumas, kõndis korteris edasi-tagasi ning püüdis telefoni mõttejõul helisema sundida.

Mees kutsus ta ratsutama Connecticuti, kus tal oli järveäärne maja. Nad armatsesid selsamal õhtul, kuid mitte Nat King Cole’i muusika saatel kamina ees, nagu võinuks arvata, vaid hobusetallis, kus kirg oli nad ootamatult jalust niitnud.

Just Ricki ebaharilik ja impulsiivne iseloom oligi Zoele armsaks saanud. Tegemist oli mehega, kes oskas ootamatu hetke unustamatuks kogemuseks muuta. Kuu aega hiljem, kui nad külastasid Central Parki loomaaeda, oli Rick abieluettepaneku teinud. Koolobusahvi vankumatu pilgu all oli Zoe oma jaatava vastuse röögatanud juba enne, kui mees jõudis ettepaneku lõpule viia.

Zoe ema meelehärmiks olid Zoe ja Rick loobunud mõttest harilikud pulmad korraldada ja põrutanud Las Vegasesse. Peaaegu kõik, kes nende ümber olid, rõõmustasid nende õnne üle, kuid oli ka kõhklejaid. Suurim neist oli Zoe ema. Catherine Foster tundis oma tugeva tahtega kahekümne viie aastast tütart liiga hästi, et säärase õndsuse kestvusesse uskuda. Ta möönis, et Zoest kuus aastat vanem Rick on hea inimene, hoolitsev, aus ja töökas. Ent lisaks kõikidele voorustele ja kõrgele haritusele olid mehel vanamoelised väärtushinnangud, mis pidid tema arvates varem või hiljem Zoe vaba hingega vastuollu minema.

Ja ei läinudki palju aega, kuni tema hirmud osutusid tõeks. Rick ei taibanud, miks Zoe peab töötama, kui tal on abikaasa, kes tema eest hoolitseb, ja oli palunud, et Zoe veedaks rohkem aega klubis, kus mees oli hakanud juba olulisi muutusi sisse viima. Ja ehkki Zoele meeldis Blue Moon väga, kartis ta, et pidevalt abikaasaga koos töötamine hakkab nende suhet kahjustama.

Neil oli muidki kokkupõrkeid, mille käigus Zoe oli süüdistanud Ricki, et mees püüab juhtida nende abielu nii, nagu juhatab ööklubi. Mees vastas omalt poolt, et Zoe on kangekaelne, lapsik ja isekas. Kaks aastat pärast ühteheitmist otsustati abielule kriips alla tõmmata.

Zoe oli oodanud terve aasta, enne kui hakkas uuesti kohtingutel käima. Ta oli kohanud ohtralt põnevaid mehi, kuid kellelgi neist polnud Ricki karismaatilisust, siirust ega oskust teda naerma ajada, kui ta seda kõige vähem ootas.

Ja siin ta nüüd seisis, Blue Mooni mattklaasiga ukse taga teisel pool tänavat, süda ülikiiresti tagumas, kurk kuivanud ja peopesad niisked. Ta püüdis rahuneda ja tuletas endale meelde, et on siin Lola Malone’i asjus, mitte sellepärast, et teda oli haaranud ootamatu igatsus endise abikaasa järele.

Kui Zoe oli seljataguselt aknaklaasilt oma peegelpilti vaadanud, ajas ta õlad kangeks, ületas kindla sammuga tänava ja suundus tuttava ukse poole.