Читать книгу Nüüd sa sured - Christiane Heggan - Страница 5

Lola Malone oli Tompkinsi väljaku pargist ainult ühe kvartali kaugusel, kui jäi järsku seisma. Ta oli varem selle mõtte peast välja tõrjunud, kuid nüüd polnud enam kahtlustki, et ta kuuleb selja tagant kellegi samme, mida õhuke lumekiht kergelt summutas.

Ta kiikas närviliselt üle õla. Pime tänav tuletas meelde, et ta polnud selles Manhattani piirkonnas öösiti jalutades end kunagi mugavalt tundnud. East Village, mis päevasel ajal kihas kunstnikest, üliõpilastest ja turistidest, muutus hilistel tundidel ähvardavaks. Õnneks polnud täna lumesaju tõttu heidikuid liikvel. Vähemalt enamikku neist.

Lola vahtis pimedusse. Kui välja arvata trepimademele kerra tõmbunud kodutu ja paar kauget autotuld, siis oli tänav tühi. Võib-olla oli ta kõike ette kujutanud. Ta armastas vanu filme ja oli sel nädalal laenutanud kaks küüsi närima panevat põnevikku – „Oota pimeduseni” ja „Mis juhtus Baby Jane’iga?” Mõlemad filmid olid tema närvid viimseni üles kruttinud. Polnud ime, et ta nüüd kartis. Ta oleks pidanud nõudma, et taksojuht teda veel ühe kvartali võrra edasi viiks, kuid too oli olnud koduteel ja keeldunud 2. avenüüst kaugemale sõitmast.

Lola torkas käed mantlitaskutesse, jätkas kõndimist, lisas sammu ja tõreles endaga mõttes, et säärasel kellaajal üksi ringi trambib. Mis tal ometi arus oli?

Ja siis kuulis ta neid jälle. Sammud. Need liikusid, jätkasid kõndi ja peatusid temaga ühes rütmis.

Ta heitis kiire pilgu ümberringi. Tema ees oli käik, mis ühendas 7. tänava 1. avenüüga, kuhu ta pidi minema. Mõte rottidest asustatud põiktänavasse keeramisest ei vaimustanud teda, kuid ta ei soovinud ka seisma jääda. Või hullemgi veel, lasta end vägistada.

Selleks et jälitajale mitte liigset informatsiooni anda, keeras ta põiktänavale alles viimasel momendil. Seejärel palvetas ta mõttes, et ei libastuks, ja hakkas jooksma, tegemata välja laialipagevatest öistest kahjuritest, kelle retke prügihunnikusse ta oli häirinud.

Ta lidus nii kiiresti, kui olukord võimaldas, ja hoidis pilku paari meetri kaugusel 1. avenüü tänavalambil. Teda haaras paanikalaine, kui ta taipas, et ka tagaajaja jookseb. Ja jõuab järjest lähemale.

Ta teadis, et ta ei jõua eesmärgini.

Justkui tema hirmude kinnituseks klammerdus kellegi raudne käsi tema õla külge ja pigistas seda nii kõvasti, et Lola põlved nõksatasid. „Palun, ärge tehke mulle viga,” anus ta. „Te võite saada kõik...”

Mees pööras ta ümber. Lola huulil kõlas äratundmisohe. Ta vahtis meest hirmunult, sest tolle silmis oli pilk, mida ta polnud seal varem näinud.

„Ma hoiatasin sind, et sa ei jamaks minuga, Lola,” ütles mees käheda häälega. „Aga sa tegid seda ikkagi. Kui rumal sinust.”

„Palun vabandust.” Lola neelatas. „Olin endast väljas ega mõelnud selgelt.” Ta otsis mehe pilgust kaastunnet või haletsust, kuid ei märganud midagi peale põlguse. „Lase mul minna ja ma vannun, et lahkun. Siiatulek oli viga. Ma tean seda nüüd.”

„Ja sa arvad, et ma usun sind.” Mees torkas oma näo tema nina ette. „Mitte keegi ei ähvarda mind. Pea seda meeles, kui sured.”

Ta põimis käed ümber naise kõri, mispeale too hirmust peaaegu minestas. Mees kavatses ta ära kägistada. Kabuhirmus püüdis naine sõrmi oma kaela ja mehe käte vahele libistada. Sellest polnud kasu. Kallaletungija oli liiga tugev.

Läbi poolsuletud laugude nägi Lola pea kohal tänavalampi, mille valgus hakkas tuhmuma. Kui tema lootused hajusid, kuulis ta üht heli – nõrka sahinat. Hääl oli tulnud lähedalasuva prügikasti poolt. Seal oli keegi.

Ta pööras pilgu sinnapoole. Tema huuled moodustasid sõnu, mida ta ei suutnud enam välja öelda. Aidake... mind. Palun... aidake... mind...