Читать книгу Nüüd sa sured - Christiane Heggan - Страница 11

„Ta pole raasugi muutunud, eks ole?” Lenny vaatas, kuidas Zoe klubist välja marsib. „Ta on ikka veel kust ja äädikat täis.”

Rick vaikis ja vahtis lahkuva naise selga. Zoe oli üks vähestest naistest, kes nägi lahkudes välja niisama hea kui saabudes.

Lennyl oli õigus. Zoe polnud muutunud. Tal oli endiselt tuline temperament ja kõva pea. Kui ta oli midagi pähe võtnud, ükskõik kas head või halba, siis ei loobunud ta sellest enne, kui asja kõik tahud olid läbi valgustatud. Mis puutus naise välimusse, siis oli ta vapustav isegi selle range patsiga, mis tema seljal rippus. Vähemalt polnud ta juuksevärvi muutnud. Rick oli kuulnud, et mõni naine teeb pärast lahutust sääraseid tükke. Nad kas lõikasid juuksed maha või võõpasid need mingisuguse halastamatu tooniga üle. Zoe polnud kumbagi teinud ja Rickil oli selle üle hea meel. Ta armastas naise loomulikke kastanpruune juukseid, mis moodustasid tema kahvatu ja tedretähnilise näonahaga terava kontrasti. Kui palju kordi oli ta käed selle rikkaliku ja kähara laka sisse torganud? Või kõiki neid tedretähti ükshaaval suudelnud? Või kuulanud Zoe seksikalt kähedat häält sosistamas: „Tee veel.”