Читать книгу Nüüd sa sured - Christiane Heggan - Страница 6

„Anna see tagasi, igavene vääritu ja mannetu rämps!” podises Zoe Foster endamisi ja üritas edutult oma ülikalli musta rihmiku kontsa Manhattani kurikuulsa kõnnitee kanalisatsiooniluugi vahelt kätte saada. Ahastusest, et tema jõupingutused ei vii kuhugi, sikutas ta korra eriti tugevalt ja karjatas pahameelest, kui king lahti tuli, ent konts mitte.

„Need asjad tuleks kõikidel kõnniteedel ära keelata!” nurises ta, laskus neljakäpuli ja hakkas murdunud kontsa loksutama. Umbes minuti pärast tuli see viimaks lahti, kuid ei näinud enam eriti kena välja. Must samet oli rebenenud ja puidu sees oli sügav auk.

Zoe torkas katkise kontsa mantlitaskusse, liipas kõnniteele, sest üks jalg oli nüüd teisest kaheksa sentimeetrit lühem, ja vehkis lähenevale taksole. „Takso!”

Auto oli tühi, ent kihutas temast ikkagi mööda ja pritsis uued kingad poriseks. Kas tänane õhtu võis veel hullemaks minna? „No kuule!” röögatas ta eemalduva sõiduki poole. „Kas sa pole liiklusetiketist midagi kuulnud?”

Ta vaatas 1. avenüül vasakule ja paremale, lootes veel mõnd taksot näha, ent pidi ohkama. Keda ta õieti pettis? Säärase ilmaga ja nii hilisel kellaajal oli lootus taksot saada praktiliselt nullilähedane. Ta pidanuks E. J-d kuulama, kui too oli tahtnud talle limusiiniga küüti pakkuda. Zoe ülemus oli soovitanud limusiini kõigile, kes vaevusid ootama, millal jõulupidu läbi saab. Mõni oligi jäänud ootama, ent Zoe, kes oli juba koidikust saadik üleval olnud ja uue koomiksisarja kallal töötanud, oli otsustanud varem lahkuda.

Ta tõstis valge mantli krae ümber kaela ja hakkas kõndima, mis tal murdunud kontsa tõttu veidralt välja tuli. Ta suundus Houstoni tänava poole, kus oli rohkem lootust transpordivahendit leida. Kui ta möödus Heraldi hoone kõrval olevast põiktänavast, köitis millegi helk tema pilku.

Ta pööras pead ja ahmis õhku.

Maas lebas pikas mustas mantlis ja mustades saabastes naine. Ta tundus magavat. Zoe tõttas tema juurde ja kükitas maha. Lamaja oli ilus, pikkade blondide juustega, mis langesid õlgadele, heleda ja rikkumata näonahaga ning seksikate punaste huultega. Tema vasak käsi puhkas kõhul. Randme ümber oli Zoe pilku püüdnud ese – sätendav kullast käevõru.

„Preili?” Zoe puudutas naise õlga. „Te ei tohiks siin magada.” Kui vastust ei tulnud, raputas ta lamajat kergelt. „Preili, kas te olete vigastatud? Kas te kuulete mind?”

Naine oli endiselt vait. Järsku haaras Zoed halb eelaimus. Ta torkas kaks näppu blondiini krae vahele ja katsus tema kõri. Pulssi polnud.

Ta tahtis mobiiltelefoni haarata, kuid siis meenus talle, et see polnud ta tillukesse ridiküli ära mahtunud ja ta oli selle koju jätnud.

Süda puperdamas, kargas ta jalule, jooksis mööda tuldud teed tagasi ja tuiskas Heraldi vestibüüli. „Aaron, ruttu!” ütles ta öövalvurile, kui mees teda märkas. „Helista hädaabinumbrile. Põiktänaval on surnud naine.”

Aaroni tihedad valged kulmud kerkisid kohkunult, kuid mees ei hakanud tarbetutele küsimustele aega raiskama. Ta haaras telefonitoru ja valis numbri. Niikaua kuni mees politseiga rääkis, napsas Zoe letilt tema mobiiltelefoni ja valis Heraldi numbri, olles kindel, et keegi ei vaevu vastama. Pärast seitsmendat helinat võttis postiametnik Eddy viimaks toru. Ta pidi karjuma, et teda oleks üle peokära kuulda.

„Herald siin. Häid pühi!”

„Eddy, Zoe Foster helistab,” alustas Zoe rutakalt. „Anna mulle palun härra Greenfield. See on pakiline asi.”

Mõne sekundi pärast oli E. J. liinil ja küsis murelikult: „Zoe, mis on? Kas kõik on korras?”

„Minuga on kõik korras, aga sina pead kohe alla tulema. Leidsin meie maja kõrvalt naise surnukeha.”

„Issand jumal! Kas me tunneme teda?”

„Ma pole teda varem näinud.”

„Kas sa politseisse helistasid?”

„Aaron teeb seda praegu.”

„Tulen kohe alla.”

Mõne minuti pärast astus New York Heraldi omanik ja peatoimetaja liftist välja. Varasema rõõmsa ilme asemel oli tema otsmikul murelik korts. Elijah James Greenfield, keda töötajaskond kutsus hellitavalt E. J-ks, oli lühikest kasvu priske mees, kellel olid kuukujuline nägu, säravad sinisilmad ja hõredad hallid juuksed. Zoe ja kõik teised, kel oli õnnestunud tema alluvuses töötada, jumaldasid teda.

„Kus see naine on?” küsis tulija. Kui Zoe lähemale lonkas, lõi E. J. pilgu maha. „Mis su jalaga lahti on?”

„Mitte midagi. Murdsin kingakontsa.” Zoe suundus põiktänava poole, kui maja ette keeras patrullauto, kust hüppasid välja kaks vormiriietes politseinikku. Zoe ja E. J. läksid neid tervitama.

„Tere õhtust,” ütles vanem politseinik. „Mina olen kordnik Curtis. See on kordnik Barnes.” Ta vaatas E. J-le otsa. „Kas teie helistasite laiba asjus?” Ta kõneles rahulikult, justkui oleks telefonikõne laiba leidmise kohta tema jaoks igapäevane asi. Kui arvestada seda, et tegemist oli New Yorgiga, siis võiski nii olla.

Zoe astus lähemale. „Ei, mina helistasin. Ta on seal.” Ta osutas põiktänava poole, aga kui ta tahtis politseinikud kuriteo sündmuspaigale juhatada, pidas üks neist ta kinni. „Vaatame ta ise üle, proua. Teie oodake siin.”

E. J. pöördus Zoe poole. „Kas oled kindel, et sa pole seda naist varem näinud? Gene palkas äsja kaks uut sekretäri. Ma ei näinud peol kumbagi neist.”

„Ta ei tulnud mulle tuttav ette.” Zoe takseeris kõrghoonet.

Ülemus järgis tema pilku. „Ma tean, mida sa mõtled. Unusta ära. New Yorgis ei kuku inimesed enam aknast alla.”

„Kukuvad küll, kui neid tõugatakse.”

E. J. tahtis midagi vastata, kui kaks võmmi naasid. Esimesena võttis sõna kordnik Curtis, kes tundus olevat vastutav politseinik. Seekord oli tema toon teravam, kui ta Zoe poole pöördus. „Kas see pidi mingisugune nali olema, proua?”

Zoe ja E. J. vahetasid pilke. „Kuidas, palun?” küsis Zoe.

„Seal pole ühtki laipa – ei põiktänaval ega selle läheduses.”