Читать книгу Vangistatud taevas - Christine Leunens - Страница 3

Uurimisainese eest pean tänama Axel de Maupeou d’Ableigest, Florence Faribault’d ja Carole Lechartier’d Caeni Rahu Memoriaalmuuseumist Prantsusmaalt; kadunud Simon Wiesenthali ja Viini Simon Wiesenthali keskust; Paul Schneiderit küüditamise mäletamise sihtasutusest; Georg Spitalerit ja dr Ursula Schwarzi DÖW-ist (Austria vastupanuliikumise dokumentide arhiivi sihtasutusest); Eva Blimlingeri Viini ajalookomiteest; Jutta Perissoni Pariisis asuvast Austria kultuurifoorumist; dr James L. Kugelit Harvardi Ülikooli usuteaduskonnast; Vera Sturmanit ja Elisabeth Gorti RZB Austriast; samuti aga ka Anneliese Michaelseni, Amélie d’Aboville’i, dr Antonio Butit, Monique Findleyt, kadunud dr Morris Weinbergi, Andreas Preleuthnerit ja tema isa, kadunud Johannes Preleuthnerit. Usu eest sellesse pikaajalisse seiklusse alates esimesest mustandist soovin südamest tänada Laura Susijni ja Berta Noyd. Olen palju tänu võlgu Christiane Bessele, Philippe Reyle ja Tracy Cairnsile selle uue versiooni eest ning Taika Waitile, kes pühendas end selle loo filmiks kohandamisele.

Minu abikaasale Axelile

Valetamise suur ohtlikkus ei seisne mitte selles, et valed on ebatõed ja seega ebareaalsed, vaid selles, et nad muutuvad teiste inimeste meelest reaalseks. Nad pääsevad valetaja käest valla nagu tuulde puistatud seemned, hakkavad võrsuma kõige vähem ootuspärastes paikades, kuni ühel päeval vaatab valetaja tõtt üksildase, kuid siiski elujõulise puuga, mis kasvab viljatu kalju serval. See suudab teda sama palju kurvastada kui hämmastada. Kuidas võis see puu sinna saada? Kuidas tal õnnestub ellu jääda? Oma üksinduses viljatule ebatõele rajatuna on ta erakordselt ilus, haljas ja elu täis.

Sellest on möödas palju aastaid, kui ma külvasin valed ja seega ka elud, millest ma räägin. Aga rohkem kui iial enne on mul vaja hoolikalt oksi harutada ja teha kindlaks, millised on võrsunud tõest, millised valest. Kas on võimalik eksitavad oksad maha saagida puud lootusetult vigastamata? Võib-olla peaksin hoopis puu üles juurima ja ta tasasele maale, viljakasse mulda ümber istutama? Ent oht on suur, sest minu puu on saja ühel viisil kohanenud oma ebatõega, õppinud tuule järgi painduma, elama vähese veega. Ta on nii kaldu, lausa horisontaalne, haljas mõistatus keset kõrget, elutut kaljut sellega ristloodis. Siiski ei leba ta maas, lehed kastes kõdunemas, nagu oleks siis, kui ma ta ümber istutaksin. Kõverad tüved ei suuda seista püsti, nii nagu ka mina ei suuda end nii sirgu ajada, nagu ma olin kahekümneaastasena. Leebem keskkond osutuks pärast nii pikka karmuse talumist kindlasti surmavaks.

Olen leidnud lahenduse. Kui ma lihtsalt räägin tõtt, siis mureneb kalju tükk-tükilt, kivi-kivilt. Ja mis on minu puu saatus? Hoian rusikat taeva poole ja saadan oma palved teele. Kuhu iganes nad jõuavad, loodan, et seal leiab peatuspaiga ka minu puu.