Читать книгу Vangistatud taevas - Christine Leunens - Страница 6

Kolm

19. aprillil, üks päev enne Adolf Hitleri sünnipäeva võeti mind vastu Jungvolki (Hitlerjugendi nooremasse ossa), nagu oli tavaks. Minu vanematel polnud midagi öelda, sest see oli kohustuslik. Ema oli püüdnud isa meeleolu parandada, öeldes talle, et kuna mul vendi pole, siis olen üha üksildasem laps ja mulle tuleks teiste lastega õues koos olemine kasuks. Ta märkis, et isegi katoliku noorterühmad õpivad relva kasutama ja märki laskma, seepärast pole see nii, nagu suur sõda käiks ja mind saadetaks Verduni alla. Ema näost sain aru, et tema silmis olin ma tahes-tahtmata oma vormiriietes kena. Ta kohendas mu pruuni särki ja sõlme seotud kaelasidet ning sakutas mind kõrvalestadest. Isa tõstis vaevalt pilku oma kohvitassilt, et mind üle vaadata, aga ma ei pääsenud mõttest, et kui ma oleksin olnud teel sõtta, mis lõpetab kõik sõjad, siis oleks ta tõenäoliselt käitunud teisiti.

Sel suvel anti meile, Jungvolkile, esimene tähtis ülesanne. Kogu linnast olid kokku kogutud kõik raamatud, mis propageerisid dekadentsi või perverssust, ja meie pidime need ära põletama. Ilm oli sel kuul palav – öösel oli võimatu teki all magada – ja meie tehtud lõketega muutus see talumatuks. Meie, nooremad, pidime tassima raamatud Hitlerjugendi teismeliste poiste kätte, kellele kuulus nende tulleheitmise privileeg. Mina ja teised minuealised kadestasime neid, sest ilmselt oli just see lõbusam osa, aga kui keegi meist kas või nalja pärast raamatu lõkkesse viskas, saime kohe klobida.

Peagi oli õhk ümber tule kuum ja seda oli raske hingata. Must suits haises põleva tindi järele. Raamatud ei suhtunud põletamisse just vaimustusega, nad praksusid kõrvulukustavalt ja pildusid välja hõõguvkuumi tükke, mis ohustasid meie riideid ja silmi. Paika-pandud hierarhia ei jäänud kauaks püsima. Üsna varsti sai raamatute loopimisest paariate töö. Milline häda ja vaev oli see mulle oma kõhnade kätega heita raamat raamatu, köide köite järel küllalt kaugele tulelõõma. Mulle hakkas silma üks nimi – Sigmund Freud. Olin näinud seda varem meie koduraamatukogu riiulitel. Talle järgnesid Kurt Freitag, Paul Nettle, Heinrich Heine ja Robert Musil, samuti minu ajalooõpik, arvatavasti aegunud. Kohmakalt pillasin selle oma jalgade lähedusse. Tuli piire ei tundnud ja seegi hakkas kohe suitsema, kokku kägarduma, lehed lendasid õhku, mõni kukerpall, suur elujanu, hõõgumine ja lõpuks tuhaks pudenemine.

Kui ma koju jõudsin, olid meie raamatukogus augud, mis tekitas minus ebamäärase, ebamugava tunde, nagu oleksid klaveriklahvid alla vajutatud, aga üles enam ei tõuseks. Mõnes kohas oli terve riiulirida nagu doominokivid kokku vajunud, et varjata puuduvaid raamatuid. Mu ema nägi parasjagu vaeva pesu trepist üles tassimisega ja tuli juba tagasi alla, aga mind nähes ta võpatas. Arvasin, et see oli minu musta näo pärast, aga kui ma talle appi läksin järgmist koormat tassima, siis nägin jahmatusega, et pesukorv oli raamatuid pungil täis. Ta otsis kogeledes sõnu ja ütles, et teeb seda, ee, ainult selleks puhuks, kui meil ei peaks talvel tulesüüteks paberit jätkuma – praegu palava ilmaga pole neid ju mõtet põletada. Ma ei osanud midagi öelda. Ma ei suutnud mõelda muud, kui et kas ta ei teadnud, millistesse pahandustesse me võime selle pärast sattuda. Ta käskis mul kingad jalast võtta ja pesemas käia.

Kummalisel kombel muutus õhkkond perekonnas helgemaks, kui mu ema emadekooli saadeti. Isa armastas teda õhtusöögi ajal alati õrritada. Ta lõi rusikaga vastu lauda ja tõstis oma taldriku lisaportsjoni saamiseks üles, üürates, et tal oleks aeg minna abielunaise kursustele. Pimmichenile ja mulle meeldis, kui isa kurtis, et ema on miilide kaugusel Deutschen Mutter Orden’i saamisest, mis saab osaks neile, kes on viis last ilmale toonud. Ema punastas, eriti kui mina ka kaasa lõin – „Jah, Mutti, veel vendi ja õdesid!” – ja Pimmichen – „Kas hakkan juba kuduma?” Õhutamine sai eriti hoogu veel siis, kui ema oma õhukesed pruunid juuksed kõrvade taha lükkas ja leebelt märkis, et ta on laste saamiseks varsti juba liiga vana. Ta lantis komplimente ja muidugi ka sai neid. Isa ütles, et loodetavasti õpetatakse talle emadekoolis, kuidas teha kenasid, prullakaid beebisid, mispeale Pimmichen andis isale laksu vastu kätt, aga minu jaoks polnud seal mingeid saladusi. Koolis olin ma juba kõik selgeks saanud, kuidas need asjad teaduslikult käivad.

Isa ohkas ja ütles, et oli emaga liiga ruttu abiellunud – kui ta ainult oodanud oleks, siis oleksid nad saanud abielulaenu, millest iga lapse sündimisel veerand oleks ära kustutatud. Rahaliselt oleks ema võinud palju kasu tuua. Võib-olla saaksid nad lahutada ja uuesti otsast peale alustada? Ema kissitas teeseldud vihast silmi. Ainult siis, kui ta oma mängurahaga mõned uued kleidid võib osta, ütles ta. Mänguraha all pidas ta silmas Reichsmark’i, mis meie käes ikka veel võõras tundus. Ema põsesarnad olid laiad, tema suu kitsas ja kena, aga see ei jäänud kauaks liikumatuks, sest see tuksles ja väändus, kuni mu isa naer ema naeratuse valla päästis. Mulle meeldis, kui vanemad näitasid meie ees välja oma kiindumust teineteisesse. Iga kord, kui isa suudles ema põsele, tegin mina vanaemaga sama.

Helge meeleolu ei kestnud kaua. Arvan, et vist juba kuu aega hiljem, oktoobris algasid jamad. Kõigepealt kogunes mõni tuhat katoliku noortegruppide liiget Püha Stephanuse katedraali missat pidama. Kiriku juures väljas oli neid rohkem, kui vanade kivimüüride vahele mahtus. Pärast seda laulsid nad Viini südalinnas katedraali ees vaimulikke laule ja patriootlikke Austria laule. Nende loosung oli „Kristus on meie teejuht”, saksa keeles Führer. See meeleavaldus toimus vastuseks kardinal Innitzeri üleskutsele.

Mind seal polnud, aga ma kuulsin sellest meie noortegrupi erakorralisel koosolekul. Andreas ja Stefan, kes oli juhtunut ise näinud, kirjeldasid seda ilmekalt. Ma olen aus, sest olen võtnud endale selle kohustuse, seepärast tunnistan, et Adolf Hitler oli mulle selleks ajaks sama tähtis kui mu oma isa, võib-olla isegi tähtsam. Kindlasti oli ta tähtsam kui Jumal, kellesse ma olin kaotanud igasuguse usu. Piibellikus tähenduses oli tervitusel „Heil Hitler” „pühaduse, pühalikkuse” kõrvaltähendus. Katoliiklaste halb käitumine ajas meid raevu; see oli ähvardus, solvang meie armsale Führer’ile, pühaduseteotus. Me ei saanud käed rüpes seista ja seda sallida. Järgmisel päeval läksid mõned meist Jungvolki hulgast Hitlerjugendi suuremate poistega kaasa, tungisid peapiiskopi lossi sisse ja kaitsesid meie Führer’it sellega, et loopisid põrandale kõik, mis ette jäi – küünlad, peeglid, kaunistused, neitsi Maarja kujud, lauluraamatud. Kui mitte arvestada palvetamist, siis meid eriti takistada ei püütud, mõnes ruumis üldse mitte.

Mõni päev hiljem seisin Heldenplatzil rahvasummas, mis oli suuruselt võrreldav sellega, mille keskelt isa oli mind rohkem kui pool aastat tagasi ära vedanud. Loosungid – „Innitzer ja juudid on üks sugu!”, „Preestrid võlla!”, „Me ei vaja katoliiklikke poliitikuid!”, „Ilma juutide ja Roomata me ehitame tõelise Saksa katedraali!” ja teised, kõik tohutu suured – laperdasid tuules, tekitasid selliseid helisid, nagu ma arvasin, et mõni suur lind võiks teha. See oli liiga ahvatlev. Otsustasin seekord ise ka ühe monumendi otsa ronida ja prints Eugeni hobune meeldis mulle rohkem kui ertshertsog Karli oma. Nügisin küünarnukkidega Kippit ja Andreast, aga nad arvasid, et rahvasumm on läbipugemiseks liiga tihe. Mind see ei peatanud, mul oli tahtmist ja pealegi olin piisavalt väike. Kiilusin end inimeste vahelt läbi ning pärast mõningast libastumist ja allalibisemist õnnestus mul ronida päris hobuse külma esijala peale välja. Panin käe ümber selle ja hoidsin kõvasti kinni, et teised, kes olid enne mind üles roninud, mind alla ei nügiks. Ülevalt kostis karjumine hoopis teistmoodi, lausa maagiliselt, ja ma vaatasin tillukeste inimeste massi seal all. Nad meenutasid mulle puud, mis on kärarikas ja kubiseb varblastest, keda sa ei näe, kuni midagi mõistatuslikku nad lendu ajab, ja siis ei ole enam säutsumist, vaid tohutu tiivaplagin ning puust tõuseb esile lugematutest võnklevatest punktidest koosnev keha, mida hoiab koos mingi täiuslik, vääramatu jõud, see pöörleb ja väänleb ja sööstab taevasse ning tõstab pead ühe suure olevusena.

•

Peagi pärast neid vahejuhtumeid, mida ma äsja kirjeldasin, tulid novembrikülmad ja jäid. Taevas oli selge, päike kauge valge punkt ja puud raagus. Õhus oli pinget. Mäletan, et selles novembris levis jutt juudi õpilasest, kes oli läinud Pariisis Saksa suursaatkonda ja tulistanud saatkonnatöötajat. Kuulujutud kasvasid lumepallina, inimesed tänaval ihkasid kättemaksu ning igal pool Reich’is löödi puruks palju juutide aknaid. Mul ei lubatud välja vaatama minna, aga raadiost sain selle kohta kõik teada. Sellele pandi nimeks Kristallnacht ja ma kujutlesin, kuidas purunenud kristall kattis lumena Reich’i tänavaid ja teeradasid, õõnsat kilinat ja kõlinat, kui seda juurde pudenes, klaasist stalaktiidid klammerdusid aknaraamide külge sädeleva ja kurjakuulutava põhjamaise dekoorina.

Pärast seda oli mu isa päevade viisi kodunt ära, ja kui ta polnud, siis oli tema meeleolu nii mõru, et sageli ma soovisin, et ta juba jälle läheks. Kodus ei naljatatud enam, eriti siis, kui tehase Yaakov ja Betzleri nimi äkki muudeti Betzler ja Betzleriks. Isegi ema ja vanaema olid isaga vesteldes ettevaatlikud. Nad tasandasid häält, küsides, et võib-olla sooviks ta veel kohvi. Võib-olla natuke süüa? Nad käisid kikivarvul ruumis, kus ta oma mõtteid haudus, jätsid kandikud tema käeulatusse ega norinud isegi näksitud küpsise pärast, mille ta oli taldrikule teiste juurde tagasi pannud. Nad käisid ringi nagu hiired, tema sõi nagu hiir.