Читать книгу Vangistatud taevas - Christine Leunens - Страница 4

Ma sündisin 25. märtsil 1927 Viinis ja sain nimeks Johannes Ewald Detlef Betzler – paks kiila peaga poisslaps, nagu olen oma ema fotoalbumist näinud. Albumit lehitsedes oli alati lõbus arvata vaid käte järgi, kas mind hoidis parasjagu süles isa, ema või õde. Tundub, et olin nagu enamik beebisid: naeratasin igemeid paljastades, tundsin suurt huvi oma jalakeste vastu ja kandsin oma riietel rohkem ploomimoosi, kui ma seda sõin. Mulle meeldis minust poole suurem roosa känguru, keda ma ringi lohistasin, aga mulle ei meeldinud sigar, mille keegi mulle suhu toppis, vähemalt nii ma arvan, sest ma nutsin pildistamise ajal.

Oma vanavanematega, see tähendab isa vanematega olin sama lähedane nagu oma vanematega. Emapoolsete vanavanemate, Oma ja Opaga ma tegelikult ei kohtunudki, sest nad jäid enne minu sündimist lumelaviini alla. Oma ja Opa elasid Salzburgis ning olid laialdaselt tuntud suurte matkajate ja murdmaasuusatajatena. Räägiti, et Opa oskas silmi avamata öelda, milline lind parasjagu laulab ja millise puu lehed tuules sahisevad. Ka mu isa võis vanduda, et Opa suutis seda teha, seepärast tean, et ema ei liialdanud. Igal puul on oma eriline sosin, olevat Opa talle kord öelnud. Ema rääkis mulle oma vanematest nii palju, et õppisin neid tundma ja armastama. Nad olid kusagil üleval Jumala juures, valvasid ja kaitsesid mind ülalt. Ükski koletis ei saanud end minu voodi alla peita ega mind jalgadest kinni kahmata, kui pidin öösel kemmergusse minema, ja ükski mõrtsukas ei saanud mulle ligi hiilida, et mulle une ajal nuga südamesse lüüa.

Minu isapoolset vanaisa kutsusime Pimboks ja vanaema Pimmiks, millele lisandus saksa keele hellitav järelliide -chen, mis ühtlasi muudab hellitatava pisut väiksemaks. Need nimed oli välja mõelnud minu õde, kui ta veel väike oli. Pimbo silmas Pimmicheni esimest korda ühel ballil, tüüpilisel Viini tantsupeol, kus too nägusa sõjaväevormis peigmehega valssi keerutas. Peigmees läks sekti¹ tooma, minu vanaisa läks talle järele ja kiitis tema tulevase naise ilu, aga sai teada, et nad on hoopis õde ja vend, ning seejärel ei andnud vanaisa enam kellelegi teisele võimalust Pimmicheniga tantsida. Vanaonu Eggertil ei jäänud üle muud kui niisama passida, sest võrreldes tema õega olid kõik teised daamid üsna ilutud. Kui nad kolmekesi ballilt lahkusid, viis vanaisa teised tõldade taha pargitud Benzi automobiili juurde, toetas käe tagaistmele, nagu kuuluks see talle, tõstis unistavalt pilgu taeva poole ja ütles: „Kahjuks on siin ruumi vaid kahele. Õhtu on nii kena, võib-olla hoopis jalutame?”

Pimmicheniga kurameerisid Viini seltskonnast kaks noormeest, kellega ta teinuks suurepärase partii, aga ta abiellus minu vanaisaga, sest pidas teda kõige nägusamaks, vaimukamaks, sarmikamaks ja piisavalt rikkaks. Ainult viimane ei vastanud tõele. Tegelikult oli vanaisa isegi kodanlase mõõdu järgi vaene nagu kirikurott, eriti pärast seda, kui oli viinud Pimmicheni nende pulmadele eelnenud kuudel pangalaenu toel Viini kõige peenematesse restoranidesse ja ooperiteatritesse. Kuid see oli kõigest valge vale, sest nädal enne Pimmicheniga kohtumist oli ta avanud sama pangalaenu abil väikese tehase, kus toodeti triikraudu ja triikimislaudu, ning pärast mõneaastast visa tööd saigi ta küllaltki jõukaks. Pimmichen armastas meile rääkida, kuidas juba järgmisel päeval pärast nende pulmi said homaaridest ja vahuveinist sardiinid ja kraanivesi.

Minu õde Ute suri suhkurtõppe neli päeva enne kaheteistkümneaastaseks saamist. Mul ei lubatud minna tema tuppa, kui ta endale insuliini süstis, aga ükskord, kuulnud, kuidas ema käskis tal süstida reide, kui kõht on valus, ei kuulanud ma sõna ja tabasin ta, roheline Tracht üle kõhu üles tõstetud. Siis ühel päeval unustas ta pärast koolist tulemist endale süsti teha. Ema küsis, kas ta oli seda teinud, tema vastas jaa-jaa, aga lõputu süstimisega oli ta vastusest saanud pigem refrään kui millegi kinnitus.

Kahjuks mäletan ma Ute viiulit rohkem kui teda ennast – ribimustrit pilli lakitud seljal, lõhnavat männivaiku, mida ta poognale määris, lõhnapilve, mille see tekitas viiulimängu alguses. Mõnikord laskis ta ka mul proovida, aga ma ei tohtinud puudutada poognajõhvi, mis oleks selle mustaks teinud, ega poognat pingutada, nagu tema seda tegi, sest muidu võinuks see katkeda, ega keerata keerpulki, sest mõni keel võis katki minna, ja ma olin liiga väike, et kõige sellega arvestada. Kui mul nii palju vedas, et sain tõmmata poognaga üle keelte ja tuua kuuldavale heli, mis vaid mulle rõõmu valmistas, võisin olla kindel, et õde ja tema kenake sõbranna purskavad naerma ning ema kutsub mind appi tegema mõnd kodust tööd, millega ta ilma oma vapra nelja-aastase pojata hakkama ei saa. „Johannes! Mu armas väike Jo!” Üritasin viimast korda, aga ei suutnud kuidagi liigutada poognat otse, nagu Ute mulle näitas; ikka läks see lõpuks vastu roopi, seina või kellegi silma. Viiul väänati mul käest ja mind saadeti minu raevukast huilgamisest hoolimata uksest välja. Mäletan patsutust pähe enne seda, kui Ute ja ta sõbranna itsitades ukse kinni panid ja oma harjutustundi jätkasid.

Needsamad fotod minu õest seisid meie elutoa lisalaual, kuni enamik mu mälestusi neeldus aastate jooksul neisse poosidesse. Muutus nii raskeks panna neid liikuma või elama või tegema midagi muud peale malbelt ja teadmatult naeratamise läbi minu elu pöördepunktide.

Pimbo suri suhkurtõppe vähem kui kaks aastat pärast Utet kuuekümne seitsme aastasena, ehkki oma teada polnud tal diabeeti kunagi olnud. Kopsupõletikust paranemise ajal oli haigus latentsest vormist esile tulnud ja seejärel oli ta kurbus lohutamatu, sest ta tundis, nagu olnuks tema põhjustanud mu õe surma, andes haiguse talle edasi. Isa ja ema ütlesid, et Pimbo lihtsalt laskis end surra. Pimmichen oli siis juba seitsmekümne nelja aastane ja me ei tahtnud lasta tal üksi rabelda, seepärast võtsime ta enda juurde. Algul ei meeldinud see mõte talle üldse, sest ta arvas, et on meile tüliks, ja igal hommikul söögilauas rahustas ta siis mu vanemaid, et ei tüüta neid enam kaua … aga see ei rahustanud neid ega mind, sest me keegi ei tahtnud, et ta sureks. Iga aasta pidi olema Pimmichenile viimane ning iga kord jõulude, lihavõtte ja sünnipäeva ajal tõstis mu isa klaasi, pilgutas oma niiskeid silmi ja ütles, et see aasta võib olla viimane, kui me kõik koos seda tähtpäeva peame. Selle asemel et uskuda aastate möödudes rohkem Pimmicheni pikaealisusse, uskusime kummalisel kombel seda üha vähem.

Meie maja, üks neist väärikatest Austrias nii levinud Schönbrunni kollaseks värvitud hoonetest, asus Viini läänepoolses äärelinnas, 16. linnajaos, Ottakringis. Ehkki see jäi linna piiresse, ümbritsesid meid osalt metsad, Schottenwald ja Gemeindewald, ning osalt rohumaad. Kui me Viini kesklinnast koju tulime, tundsime alati, nagu elaksime maal, mitte pealinnas. Siiski tuleks lisada, et Ottakringi ei peetud parimate elurajoonide hulka kuuluvaks, vastupidi, koos Hernalsiga kuulus see kõige kehvemate hulka. Halb maine johtus asjaolust, et selle linnapoolses osas elas valet sorti rahvas, nagu meist vanemad inimesed rääkisid, mis arvatavasti tähendas seda, et nad olid vaesed või tegid kõike seda, mida ei tohiks teha, kui sa ei taha jääda vaeseks. Aga õnneks elasime meie kõigest sellest eemal. Oma maja akendest ei näinud me tegelikult viinapuuaedadega kaetud künkaid, mis olid kuulsad mahlase Weisswein’i poolest, mida toodeti nende saagist, kui viinamarjad olid terve suve päikese käes küpsenud; aga kui me jalgratta selga hüppasime, siksakitasime küngaste veere alla jäävatel teedel juba mõne minuti pärast. Oma akendest nägime naabrite maju, kolme neist – värvitud vana kuldse või kütirohelisega, mis olid Schönbrunni kollase kõige tavalisemad alternatiivid.

Pärast vanaisa surma juhatas tehast isa. Vajalikud kogemused olid tal olemas, sest kui Pimbo veel juhataja oli, töötas isa tema alluvuses töödejuhatajana. Ema hoiatas isa ettevõtte liiga suureks kasvada laskmise ohtude eest, aga sellest hoolimata otsustas ta liita firma Yaakovi aparaaditehasega, mis polnud Betzleri triikrauatehasest suurem, kuid eksportis oma toodangut maailmas igale poole ja teenis muljet avaldavat kasumit. Minu isa arutles nii, et sada protsenti nullist on ikka null, aga vaata, kuidas tahad, ka väike viiluke paljust on ikka rohkem. Ta oli oma partnerlusega rahul ning peagi eksportis Yaakov ja Betzler juba oma kaasajastatud triikraudu ja kodumasinaid võõrastele maadele. Isa ostis endale gloobuse ning ühel õhtul pärast sööki näitas ta mulle Kreekat, Rumeeniat ja Türgit. Ma kujutlesin jäigalt sirgu pressitud kuubedes kreeklasi ja roomlasi (arvasin, et Rumeenia elanikke nimetatakse nii) ja türklasi.

Minu lapsepõlvest tõusevad esile kaks intsidenti, ehkki need hetked polnud nende varajaste aastate kõige õnnelikumad ega ka mitte kõige kurvemad. Õieti polnud nad millegipoolest kõige-kõigemad, aga siiski on mälu otsustanud need alles hoida. Ema loputas salatit ja mina märkasin seda enne – tigu lehtede vahel – ning otsekohe viskas ema selle prügi hulka. Meil oli mitu prügikasti ja üks neist aedvilja- ja munakoorte jaoks, mis maeti aeda maha. Ma kartsin, et tigu lämbub ära, sest prügikastis oli üsna märg. Koera ega kassi ei lubanud ema mul võtta, sest ta oli loomakarvade suhtes allergiline, aga kui ma olin mõnda aega luninud ja tema veidi kõhelnud, jäi ta nõusse, ise sellist nägu, nagu läheks tal süda pahaks, et võin tigu vaagna peal pidada. Ta oli nii armas, nagu üks ema saab olla. Ei möödunud päevagi, ilma et oleksin oma tigu lehtsalatiga toitnud. Ta kasvas suuremaks kui ükski tigu, keda olen iial näinud – minu rusika suuruseks. Peaaegu. Kui ta mind tulemas kuulis, pistis ta pea karbist välja, kiigutas keret ja liigutas tundlaid minu suunas – kõike seda muidugi tema enda aeglases rütmis.

Ühel hommikul tulin trepist alla ja leidsin, et tigu on kadunud. Ma ei pidanud kaugelt otsima, leidsin ta varsti seinalt, tõmbasin selle küljest lahti ja panin tagasi vaagnale. Sellest sai harjumus, igal ööl põgenes tigu ära ja läks üha kaugemale, nii et oma päeva alguse kulutasin ma teo otsimisele ja lahti kangutamisele lauajalgade, Meisseni portselani, tapeedi või kellegi kinga küljest. Ühel neist hommikutest olin ma kooli hiljaks jäämas, seepärast ütles ema, et võin pärast hommikusööki, kui aega on, tigu edasi otsida. Seda öelnud, asetas ta kandiku pingile ja me kuulsime krõmpsu. Ema keeras kandiku teist pidi ja selle all oligi mu tigu, üleni puruks. Olin juba liiga vana, et nutta nii, nagu ma seda tegin – ma ei lõpetanud nuttu isegi siis, kui isa tuli jooksuga kohale, arvates, et olen endale lihalõikamisnoaga viga teinud. Tal oli kahju, et ta ei saanud aidata, sest pidi minema tööle, aga ema lubas teo ära parandada. Mina olin sellises seisundis, et lõpuks nõustus ema mind koolist koju jätma.

Ma jooksin tooma liimi, et teokarbi tükid kokku kleepida, aga ema kartis, et liim imbub pragudest läbi ja mürgitab teo ära. Ta arvas, et kõige parem on, kui niisutame tigu veetilkadega; sellegipoolest kuivas mu vaene sõbrake vähem kui tunni ajaga armetult kokku. Seepeale soovitas Pimmichen, et läheksime Albertina Platzile Prantsuse delikatessipoodi Le Villiers’sse ja ostaksime pakitäie escargot’-karpe. Kui me sealt kiiruga tagasi tulime, panime teo vaagnale uue teokarbi, aga miski ei muutunud – minu tigu ei tahtnud oma vanast karbist välja tulla. Lõpuks aitasime ise selle närbunud elunatukese, kel vana karbi killud selja külge olid kleepunud, uude karpi. Pärast veel kaks päeva kestnud hoolitsemist ja kurvastamist oli selge, et mu lemmik on surnud. Kui ma elasingi tema surma raskemalt üle kui oma õe ja vanaisa oma, siis ainult seepärast, et olin nüüd vanem – piisavalt vana mõistmaks, et ma ei näe teda ega neid enam kunagi.

Teine intsident ei olnudki õieti intsident. Lihtsalt reedeõhtuti käisid mu vanemad kodust ära dineedel, näitustel või ooperis ning meie Pimmicheniga sulatasime panni peal koos oma šnitsliga terve paki võid ära. Niimoodi pliidi ees seistes kastsime leivatükke või sisse ja panime need otse suhu, mille juures kahvel läks põrgulikult tuliseks. Pärast tegi Pimmichen meile magustoiduks Kaiserschmarrn’it², kühveldades ja puistates pannile kõiki neid koostisosi, mis polnud mulle lubatud ja mida ma vaid viivu pärast sain nautida rohkem kui ainult silmadega. Tavaliselt oli mul keelatud sellisest kraamist isegi unistada, sest ema kartis, et iga rammus toiduaine võib tekitada suhkurtõbe. Kui ta ainult oleks teadnud! Aga millegipärast maitses see tema või kellegi teise teadmata veelgi paremini.

Ühel päeval 1938. aasta märtsikuu keskel viis isa mind kingsepa juurde, kes valmistas jalatseid puuetega inimestele. Mäletan seda, sest minu üheteistkümnes sünnipäev oli varsti pärast seda ja kingsepa juures oli seina peal kalender. Pingil istudes ja oodates loendasin tahes-tahtmata oma sünnipäevani jäänud päevi, sest teadsin, et vanemad kingivad mulle Hiinast toodud kastlohe. Minu isa lampjalgu ei saanud õieti puudeks nimetada, aga tal oli valus töö juures päev otsa püsti seista. Ka Pimmichen ostis endale sealt kingi ja pidas Herr Gruberist üliväga lugu. Ta kinnitas, et see kingsepp muudab inimeste elu, sest valutavad jalad röövivad vanadelt inimestelt elutahte. Kui Herr Gruber kingi valmistas, pidas ta oma kohuseks trimmida jalanõusid vastavalt kundede eaga kaasnevatele muhkudele, konnasilmadele ja mõhnadele. Tema järele oli suur nõudlus, millest andis tunnistust lisaks meile veel pool tosinat inimest, kes ootasid sel päeval tema kitsukeses, naha ja parkimisõli järele lehkavas töökojas.

Vehkisin ajaviiteks jalgadega, kui äkki kostis väljast tohutu lärm, otsekui kukuks taevas maa peale. Hüppasin püsti, et näha, mis toimub, aga isa käskis ukse kinni panna, muidu tuleb külm tuppa. Järgmiseks tundus mulle, et kogu Viin karjub ühtesid ja samu sõnu, aga see oli liiga päratu, et üksikuid sõnu eristada. Küsisin isalt ja tema ei saanud ka aru, aga mida kaugemale suur seier kella sihverplaadil liikus, seda vihasemaks isa muutus. Herr Gruber ei teinud väljas toimuvast välja; selle asemel jätkas ta mõõtude võtmist poisilt, kes oli põdenud lastehalvatust ja kellel oli vaja, et vasaku kinga tald võtaks arvesse jala kümme sentimeetrit lühemat pikkust. Selleks ajaks, kui Herr Gruber isa juurde jõudis, ei suutnud isa enam paigal püsida, eriti kui Herr Gruber jalalabade uurimise lõpetas ja asus mässama jalgade pikkusega, et teha kindlaks, kas need on erinevad, sest sellisel juhul polnuks see seljale sugugi hea. Herr Gruber suhtus kõigisse ühtmoodi; vanaema ütles, et ta hoolis inimestest.

Koju läksime Heldenpatzi kaudu ja seal – ma ei unusta seda iial – nägin ma rohkem inimesi, kui olin oma elus varem korraga näinud. Küsisin isalt, kas seal on miljon inimest, ja ta vastas, et pigem mõnisada tuhat. Minu arust oli see üsna seesama. Ainuüksi neid vaadates tekkis tunne, nagu hakkaksin uppuma. Keegi mees, kes oli Neue Hofburgi rõdul, karjus täiest kõrist ning inimmass ühines tema raevu ja vaimustusega. Mind hämmastas, et sadakond täiskasvanut ja last oli roninud prints Eugeni ja ertshertsog Karli – mõlemad hobuse seljas – kujude otsa ja vaatasid toimuvat sealt ülevalt. Ka mina tahtsin üles ronida ja mangusin isalt luba, aga ta ei lubanud. Kõlas muusika, hüüti hurraa, lehvitati lippe; kõik võisid sellest osa võtta. See oli hämmastav. Lippudel olid sellised märgid, mis nägid välja, nagu hakkaksid nad pöörlema, kui tuul neile peale puhuks, nii nagu tuuleveskid oma nelja laba ringi keeravad.

Trammiga koju sõites vahtis isa aknast välja tühjusse. Olin pahane, et ta polnud lasknud mul lõbust osa saada, kui olime olnud sellele nii lähedal. Mis see talle maksnud oleks? Mõne minuti tema ajast? Uurisin tema profiili … näojooned ise olid üsna malbed, aga tema morn meeleolu muutis need, häbi öelda, inetuks. Suu oli otsusekindel, nägu pingul, nina sirge ja range, kulmud ärritunult kipras ja silmad keskendunud millelegi, mida polnud näha, sellisel määral, et miski ei suutnud ei tema ega minu meelt lahutada, niikaua kuni olin koos temaga. Tema viksilt kammitud soeng mõjus lihtsalt professionaalselt, paremini müümise vahendina. Mõtlesin endamisi, et isale läheb rohkem korda tema töö, kasumid ja tehas, kui see, et tema perel vähegi lõbus oleks. Pikkamisi mu viha siiski lahtus ja ma tundsin isale hoopis kaasa. Tema juuksed ei paistnud üldse enam nii kenad – mõnes kohas pealael olid need hõredamad ja seisid püsti. Kasutasin ära seda, et tramm kurvi sõitis, ja nõjatusin tema vastu kõvemini, kui oleks vaja olnud.

„Vater,” küsisin ma, „kes see mees seal üleval oli?”

„See mees,” vastas isa, pannes mulle käe ümber, ilma et oleks minu poole vaadanud, ning pigistades mind hellalt, „ei ole selliste väikeste poiste asi nagu sina, Johannes.”