Читать книгу Vangistatud taevas - Christine Leunens - Страница 5

Mõni nädal hiljem tulid kaks meest kanderaamiga mu vanaemale järele, et ka tema saaks Anschlussi referendumil oma hääle anda, see tähendab öelda, kas ta on selle poolt, et Austria liidetakse provintsina Saksa Reich’iga. Minu vanemad olid juba varahommikul kodust lahkunud, et minna hääletama. Vanaema oli oma parimas meeleolus alates sellest, kui ta oli jää peal libastunud ja puusaluu murdnud, olles teel koju apteegist, kust oli ostnud mentoolikreemi oma põlvede määrimiseks.

„Vedas, et ma sel päeval apteegis käisin,” rääkis ta meestele. „See tegi mind liigesepõletikust terveks – tõsijutt! Enam ei mõtle ma põlvedele, sest puus valutab rohkem! See on igasuguse valu kõige parem ravim – leia teine koht, mis valutab rohkem.”

Mehed andsid oma parima, et selle nalja peale naerda. Nad olid oma mundrites elegantsed ja mul oli piinlik, sest ma nägin, et nende jaoks ta polnud Pimmichen, ta oli lihtsalt vana naine.

„Proua, enne kui me minema hakkame, kas te oma dokumendid ikka võtsite kaasa?” küsis üks meestest.

Pimmichenil oli endal kergem rääkida kui teisi kuulata, seepärast vastasin tema eest, aga ta oli nii elevil, et ei kuulnud ka mind. Ta jätkas juttu ka siis, kui kanderaam üles tõsteti – ta oli Kleopatra, kes viiakse Caesari juurde –, kuni üks meestest oleks ta peaaegu maha pillanud; siis heitis ta nalja, et sõidab lendava vaibaga üle Babüloni. Ta jutustas neile, kui teistmoodi oli olnud tema ja ta vanemate elu enne seda, kui piirid ja suhtumised muutusid, ja kuidas ta oli unistanud, et näeb kord Viini taas suure impeeriumi õitsva pealinnana, kujutledes, et Saksamaaga liitumine toob Austria-Ungari kadunud suuruse kuidagi tagasi.

Samal päeval hiljem tuli vanaema väsinuna tagasi ja tahtis magada, aga juba järgmisel hommikul oli ta jälle sohva peal ja maadles ajalehega, mille leheküljed olid nagu tõrksad tiivad. Mina kükitasin paljana vaibal ema ees, kes tõmbas pintsettidega välja ühe mesilasenõela minu seljast ja teise kaelast, siis tupsutas torkekohti meditsiinilisse piiritusse kastetud jaheda vatitupsuga. Seejärel otsis ta mult kõige veidramatest kohtadest puuke – sõrmede ja varvaste vahelt, isegi kõrvadest ja nabaaugust. Ma protestisin, kui ta mu kannikavahesse vaatas, aga ta teinud sellest väljagi. Ta oli mind ju hoiatanud, et ma ei tohi viinamägedele lohet lennutama minna.

Uusi piiranguid kartes selgitasin, mis õieti juhtunud oli. Olin läinud väljale, aga tuult polnud piisavalt ja ma olin sunnitud jooksma, et lohe lendu saada, siis aga pidin edasi jooksma, et lohe õhus püsiks – kui ma kas või sekundiks peatusin, et hinge tõmmata, siis nöörid lõtvusid ja lohe vajus alla, seepärast ma aina jooksin ja jooksin, kuni olin korraga viinapuuaedade äärel, kus jäin sõnakuulelikult seisma, ausõna, aga siis, Mutti, maandus lohe täitsa iseenesest sinna keskele ja mina pidin sellele järele minema. See on ju sinu ja Vati väga tore kingitus mulle.

„Järgmine kord, kui tuult pole piisavalt,” vastas ema, sakutades mind iga paari sõna tagant juuksetutist, „katsu joosta teises suunas, viinamägedest eemale. Välja peal on küllalt ruumi joosta teisele poole.” Umbusklikult kulmu kergitades mõõtis ta mind pilguga ja poetas pambuks keeratud riided mulle pähe.

„Jah, Mutter,” hõiskasin mina rõõmsana, et polnud karistada saanud. Ma ei saanud end siiski küllalt ruttu riidesse ja ta andis mulle laksu vastu tagumikku, nagu ma teadsin, et ta teeb, ning nimetas mind Dummer Bub’iks, rumalaks poisiks.

„99,3 protsenti on Anschlussi poolt,” luges Pimmichen ja tema võidukas käelehvitus ei tulnud välja nii hästi, kui oodatud, sest käsi langes tahtmatult jälle alla. „See on peaaegu sada protsenti. Sa mu meie!” Ta ulatas sasitud lehed emale ja sulges silmad, ema aga pani ajalehe kõrvale, ütlemata midagi.

Koolis oli palju muutusi ja segadust ning isegi kaart muutus – Austria kratsiti maha ja muudeti Ostmarkiks, Reich’i provintsiks. Vanade raamatute asemele tulid uued, nii nagu ka mõned meie vanad õpetajad asendusid uutega. Olin kurb, et ei saanud öelda head aega Herr Grassyle. Ta oli minu lemmikõpetaja ja kuus aastat tagasi oli ta olnud mu õe lemmikõpetaja. Esimesel päeval, kui õpilaste nimesid ette loeti ja ta aru sai, et ma olen Ute Betzleri väikevend, oli ta mind hoolega uurinud, püüdes leida sarnasust. Vanemate sõbrad olid meile öelnud, et meie naeratus on sarnane, aga siis ma parasjagu ei naeratanud. Ute oli Herr Grassy õpilane samal aastal, kui ta suri, ja ma ei saanud mööda mõttest, et tõenäoliselt jäi Ute talle rohkem meelde kui mina.

Järgmisel päeval jättis ta mind pärast tunde, et näidata mulle väikest kookospalmipuust laegast, mille sees olid tibatillukesest eksootilisest puidust nikerdatud Aafrika loomad – kaelkirjakud, sebrad, lõvid, ahvid, alligaatorid, gorillad ja gasellid, kõik kahekaupa, isane ja emane. Küllap olid mu silmad päris suured, kui ma tema kirjutuslaua kohale kummardudes kõike seda imetlesin. Herr Grassy ütles, et oli leidnud laeka 1909. aastal Lõuna-Aafrikas Johannesburgis – nagu minu nimi, Johannes – turult ja nüüd kingib ta selle mulle. Minu rõõmus oli siiski ka natuke süütunnet, sest see polnud esimene kord, kui sain kingitusi ja tähelepanu Ute surma tõttu.

Herr Grassy asemele tuli Fräulein Rahm. Selle põhjus, nagu Fräulein Rahm meile selgitas, oli selles, et paljud ained, mida Herr Grassy meile õpetas – üheksakümmend protsenti faktidest, mida olime pidanud vaevaga pähe õppima –, ununesid täiskasvanuks saades ja olid seega kasutud. See lihtsalt oli läinud riigile maksma raha, mida sai mujal paremini rahva kasuks rakendada. Meie oleme uus, privilegeeritud põlvkond, seepärast saame meie esimestena osa kaasajastatud õppeprogrammist ja õpime aineid, mida teistel enne meid polnud võimalustki õppida. Tundsin oma vanematele kaasa ja ütlesin endamisi, et õhtuti tuleb mul õpetada neile nii palju, kui ma suudan. Sestpeale õppisime raamatutest palju vähem kui enne. Meie peamiseks õppeaineks sai sport ja me harjutasime tundide kaupa alasid, mis pidid meist tegema tugevad, terved täiskasvanud, selle asemel et olla kahvatud, nõrgad raamatukoid.

Isa eksis. See mees oli küll selliste väikeste poiste asi nagu mina. Temal, füürer Adolf Hitleril oli meile, lastele, suur ülesanne. Ainult meie, lapsed, võisime päästa oma rassi tuleviku. Me ei teadnud, et meie rass on kõige haruldasem ja puhtam. Me polnud mitte ainult arukad, heleda nahaga, blondid, siniste silmadega, pikka kasvu ja saledad, vaid ka meie peakuju oli kõigist muudest rassidest parem: me olime „dolihhokefaalsed”, nemad aga „brahhükefaalsed” , mis tähendas, et meie peakuju on elegantselt ovaalne, neil aga primitiivselt ümmargune. Ma ei jõudnud ära oodata, et saaksin minna koju ja seda emale näidata – kui uhke ta siis minu üle on! Ma polnud oma peale kunagi varem tähelepanu pööranud, vähemalt mitte selle kujule, ja mõelda vaid, et mul selline aare õlgade vahel istus!

Me õppisime ka uusi, hirmutavaid fakte. Elu on alaline sõda, rassidevaheline võitlus maade, toidu ja ülemvõimu pärast. Meie rassil, kes oli kõige puhtam, polnud piisavalt maad – paljud meie rassi liikmed elasid paguluses. Teised rassid said rohkem lapsi kui meie ja segunesid meie rassiga, et meid nõrgestada. Me olime suures ohus, aga Führer uskus meisse, lastesse; meie olime tema tulevik. Kui üllatunud ma olin, et Führer, keda ma nägin Heldenplatzil, kus rahvahulgad talle hõiskasid, ja tohutu suurtel plakatitel igal pool Viinis, ja kes rääkis isegi raadios, vajas kedagi sellist väikest nagu mina. Enne seda polnud ma kunagi tundnud end hädavajalikuna; pigem tundsin end lapsena, otsekui täiskasvanu madalama vormina, mille puudulikkust vaid aeg ja kannatlikkus võisid parandada.

Meil lasti uurida kõrgemate liikide evolutsioonipuud, mille kõige madalamal astmel kükitasid pärdikud, šimpansid, orangutanid ja gorillad. Inimene seevastu seisis sirgelt kõige kõrgemal. Kui Fräulein Rahm meile tundi hakkas andma, sain aru, et mõningad neist, keda olin pidanud primaatideks, olid tegelikult inimrassid, keda oli joonistatud niimoodi teatud jooni rõhutades, et tabaksime nende sarnasust ahvlastega. Näiteks õpetas ta meile, et negriidse rassi naine on lähemal inimahvidele kui inimestele. Ahvilt karvade eemaldamine oli tõestanud teadlastele, mil määral see nii on. Fräulein Rahm ütles meile, et meie kohus on vabastada end ohtlikest inimese ja ahvi vahepealsetest rassidest. Nood pole mitte ainult seksuaalselt üliaktiivsed ja jõhkrad, vaid neil puuduvad ka sellised kõrgemad tundmused nagu armastus ja kurtuaasia. Nad on alamat sorti parasiidid, kes tahavad meid nõrgestada ja meie rassi hävitada.

Mathias Hammer, kes oli tuntud iseäralike küsimuste poolest, küsis seepeale, et kas siis, kui me teistele rassidele aega annaksime, tõuseksid ka nemad lõpuks evolutsiooniredelil kõrgemale nagu meie. Kartsin, et Mathias saab pragada, aga Fräulein Rahm ütles, et see on oluline küsimus. Ta joonistas tahvlile mäe ja küsis: „Kui ühel rassil kulub nii palju aega siit siia arenemiseks ja teisel kolm korda kauem, kumb rass on siis parem?”

Kõik olid nõus, et esimene.

„Selleks ajaks, kui alamad rassid jõuavad sinna üles, kus meie praegu oleme, tippu, ei ole meid enam seal – me oleme palju kõrgemal.” Ta joonistas liiga kiiresti, tahvlile vaatamata, ja tipp, mille ta lisas, oli liiga kõrge ja järsk, et olla püsiv.

Rass, keda me kõige rohkem pidime kartma, kandis nime Jüdisch. Juudid olid segu paljust – idamaalastest, Ameerika indiaanlastest, aafriklastest ja meie rassist. Nad olid eriti ohtlikud, sest meie käest olid nad saanud valge naha, et meid kergemini ära petta. „Ärge usaldage juuti,” meenutati meile alatasa, „rohkem kui rebast rohelisel väljal.” „Juutide isa on saatan.” „Juudid ohverdavad kristlaste lapsi, kasutavad nende verd oma mitsvades.” „Kui maailma ei valitse meie, siis teevad seda nemad. Just seepärast tahavad nad segada oma verd meie omaga, tugevdada ennast ja nõrgestada meid.” Hakkasin tundma juutide ees lausa patoloogilist hirmu. Nad olid nagu viirused, mida ma polnud kunagi näinud, aga mis öeldavasti tõid mulle grippi ja kannatusi.

Ühest juturaamatust lugesin saksa tüdrukust, keda tema vanemad olid hoiatanud, et ta ei läheks juudi arsti juurde. Tüdruk ei võtnud seda kuulda ja istus juba arsti ooteruumis, kus kuulis arstikabinetist tütarlapse karjeid. Mõistes, et sinna tulemine oli olnud vale tegu, tõusis ta püsti, et ära minna. Just siis avas arst ukse ja käskis tüdrukul sisse tulla. Ainuüksi sellest loost oli selge, kes see arst oli – saatan. Teistest lasteraamatutest uurisin ma hoolega juutide välimust, et oskaksin neid silmapilkselt ära tunda. Imestasin, kuidas küll keegi võiks lasta end neil ära petta, eriti meiesugused arukad aarialased. Nende huuled olid ju paksud, ninad suured ja kongus, silmad tumedad, kurjad ja alati ühele poole viltu, kehad jässakad, kaelad kullaga ehitud, juuksed sassis ja vuntsid kasimata.

Ainult kodus ei saanud ma kiitust, mida väärt olin. Iga kord, kui ma emale oma suurepärast pead näitasin, ei teinud ta muud, kui sasis mu juukseid. Kui teatasin talle, et mina olen tulevik – saksa keeles Zukunft –, kellest Führer loodab ühel päeval maailma valitsejaid, naeris ema ja nimetas mind „minu väikeseks Zukunft’iks” ehk „Zukunft’ikeseks”, et teha mind armsakeseks, mitte tõsiseks ja tähtsaks, nagu ma olin.

Ka isa ei aktsepteerinud minu uut staatust. Ta polnud sugugi tänulik selle eest, et püüdsin talle innukalt uusi fakte õpetada. Ta pisendas mu teadmisi ja nimetas neid mõttetuseks. Ta oli selle vastu, kui ütlesin Pimmichenile, emale või talle tervituseks „Heil Hitler!”, mitte traditsioonilise „Guten Tag” või „Grüß Gott”, mis tekkis juba nii ammu keskajal, et keegi enam õieti ei tea, kas see tähendab „Tervitused Jumalale”, „Tervisi Jumalalt” või „Tervita Jumalat!”.³ Toona tervitasid Reich’is kõik juba automaatselt üksteist „Heil Hitler”, isegi selliste argiste toimingute puhul nagu leiva ostmine või trammi sisenemine. Inimesed lihtsalt rääkisid nii.

Püüdsin isale aru pähe panna. Kui me oma rassi ei kaitse, siis on loogiliseks tagajärjeks katastroof, aga isa ütles, et tema loogikasse ei usu. Tehast juhatavast inimesest oli mul seda raske uskuda – kuidas sai ta mitte uskuda loogikasse? See, mis isa ütles, oli nii rumal, et kindlasti tahtis ta mind haneks võtta, aga ta kinnitas, et ei taha ning et meie ainus usaldusväärne teejuht on emotsioonid, isegi äritegevuses. Inimesed arvavad, ütles ta, et nad analüüsivad olukordi ajuga ja emotsioone peavad nad ei millekski enamaks kui mõttetegevuse viljaks, aga nad eksivad, sest arukus ei asu mitte peas, vaid kehas. Sa tuled koosolekult ega saa aru – „Miks ma end vihasena tunnen, kui peaksin rõõmust hüppama?” Sa jalutad päikesepaistelisel päeval pargis ja mõtled, miks on su süda raske, mis sind küll vaevab. Sa analüüsid seda alles pärastpoole. Emotsioonid juhivad sind selle juurde, mida loogika üksi ei suuda avastada.

Ma ei osanud leida küllalt kiiresti head näidet, mis oleks selgitanud isale, et ta eksib; leidsin selle pärastpoole juba voodis olles. Ainus, mis mulle toona pähe tuli, oli: „Kui keegi võõras esitaks sulle tõendatud arvnäitajad sinu ettevõtte kohta, siis ära ütle, et viskaksid need prügikasti ainult seepärast, et need tunduvad olevat valed? Kas sa usaldaksid ebaloogilisi tundeid rohkem kui tõendatud fakte?”

Isa vastas trobikonna arvudega vahemikus 430st kuni 440 hertsini ja küsis minult, mida need arvud loogiliselt tähendavad. Ma ei vastanud – olin nördinud, et ta teemast kõrvale hiilib, ja pealegi oli see sentimentaalne, sest herts kõlas saksa keeles nagu Herz, „süda”.

„Sinu ajule ei tähenda need arvud midagi, need on lihtsalt helisagedused. Sa võiksid vahtida neid paberi pealt nii kaua, kui tahad, ja mingit arusaamist sellest ei sünniks. Aga …” Ta astus klaveri juurde, vajutas klahve ja vaatas mulle otsa, nii et pidin pilgu kõrvale pöörama. „Kuula neid noote, poeg. Need tähendavad seda, mida ma tunnen, kui kuulen sind rääkimas. Loogika ei juhata sind elus kaugeltki sinna, kuhu sa tahad minna. See viib sind küll paljudesse kohtadesse lähedale ja kaugele, jah, aga, ma kinnitan sulle, mitte sinna, kuhu sa tõesti tahad minna, kui sa kord oma elule tagasi vaatad. Emotsionaalsus on Jumala arukus meie sees, sinu sees. Õpi kuulama Jumalat.”

Ma ei suutnud enam vastu pidada ja pahvatasin: „Ma ei usu enam Jumalasse! Jumalat ei ole tegelikult olemas! Jumal on lihtsalt üks viis, kuidas inimestele valetada! Et neid lollitada ja panna neid tegema seda, mida võimul olijad tahavad, et nad teeksid!” Arvasin, et isa saab vihaseks, aga ta ei saanud.

„Kui Jumalat pole olemas, siis pole ka inimest olemas.”

„See on lihtsalt Quatsch,⁴ isa, nagu sa isegi tead. Meie oleme täitsa olemas. Mina olen täitsa olemas. Ma saan seda tõestada,” ütlesin ma, patsutades oma käsi ja jalgu.

„Siis tahad sa tegelikult hoopis teada, kas Jumal lõi inimese või lõi inimene Jumala? Aga mõlemal juhul on Jumal olemas.”

„Ei, Vater, kui inimene mõtles Jumala välja, siis Jumalat ei ole. Ta on olemas ainult inimeste peas.”

„Sa just ütlesid: „Ta on olemas”.”

„Ma tahan öelda: ainult inimese osana.”

„Inimene loob maali. Maal ei ole inimene, kes selle on loonud, ega ole inimese lahutamatu osa, vaid inimesest täiesti eraldi. Looming saab inimesest sõltumatuks.”

„Maali sa näed. See on tegelik. Jumalat sai ei näe. Kui sa hüüad „Jodiluudihuu, Gott!”, siis ei vasta sulle keegi.”

„Kas sa armastust oled kunagi näinud? Kas sa oled seda käega katsunud? Kas piisab sellest, et hüüda „Kuule, armastus!”, ja see tuleb neljal kärmel jalal joostes sinu juurde? Ära lase oma noortel silmadel end petta. Elus on kõige tähtsam see, mis on nähtamatu.”

Meie vaidlus käis aina ringiratast, kuni ma lõpuks ütlesin, et Jumal on kõige totram asi, mille inimene iial on loonud. Isa naer oli nukker ja ta ütles, et ma olen täiesti valesti aru saanud; Jumal on kõige ilusam asi, mille inimene on iial loonud, või siis on inimene kõige totram asi, mille Jumal iial on loonud. Me pidime juba uuesti vaidlema hakkama, sest mina olin inimesest ja tema võimetest väga kõrgel arvamusel, aga ema ütles, et tal on vaja minu abi – hoida panni tagurpidi, kuni tema sellest kooki kätte saada püüab. Ta oli hajameelsusest selle liiga kauaks küpsema jätnud. Muidugi tundsin ma ära tema vanad nipid.

Minu kõige tõsisem erimeelsus isaga puudutas arusaamist maailmast. Minu meelest oli maailm haiglane, saastunud paik, mis vajas tublisti puhastamist, ja ma unistasin, et ühel päeval elavad seal ainult õnnelikud, terved aarialased. Isa aga pooldas keskpärasust.

„Igav, igav!” hüüdis ta. „Maailm, kus kõigil on ühesugused nukupeaga lapsed, ühesugused heakskiidetud mõtted, kus kõik pügavad samal nädalapäeval oma täpselt samasuguseid aiataimi! Mitte miski pole eluks nii hädavajalik kui mitmekesisus. Vaja on erinevaid rasse, keeli, mõtteid – mitte ainult nende endi pärast, vaid et sa ise teaksid, kes sa oled! Kes sa oled oma ideaalses maailmas? Kes? Sa ei tea! Sa oled nii sarnane kõigi teistega sinu ümber, et sa muutud nähtamatuks nagu roheline sisalik rohelisel puul.”

Isa oli sedapuhku nii ärritunud, et jätsin asja sinnapaika ning otsustasin seda teemat enam mitte puudutada. Aga pärast seda, kui olin magama läinud, kuulsin vanemaid nende toas rääkimas ja panin kõrva vastu ust, et kuulda, mida nad ütlevad. Ema tundis muret, et isa ei tohiks minuga neid asju arutada, sest õpetajad koolis küsivad õpilastelt, millest neil kodus räägitakse. Ema ütles, et küsitakse niimoodi, et ma ei oska ohust aru saada, ning et ma olen liiga noor ja naiivne ega oska oma suud õigel ajal kinni hoida.

„Inimesi, keda karta, on niigi palju,” vastas isa. „Ma ei kavatse hakata oma poega kartma!”

„Sa pead olema ettevaatlik. Sa pead mulle lubama, et sa temaga niimoodi enam ei vaidle.”

„See on minu ülesanne, Roswita, oma poega harida.”

„Kui ta sinu vaated omaks võtaks, kujuta ette, millistesse pahandustesse ta siis võiks sattuda.”

Isa tunnistas, et mõnikord ta unustab, kellega ta vaidleb – tunneb, et ta ei räägi mitte minuga, vaid „nendega”. Ta ütles, et keel on isiklikum asi kui hambahari ning et ta kuuleb kohe ära, kui keegi hakkab kirjas või vestluses kellegi teise keelt kasutama, ning „nende” keelepruugi kuulmine oma väikese poja suust ajab tal lihtsalt südame pahaks.