Читать книгу Sissejuhatus filosoofiasse - Cyril Edwin Joad - Страница 11

Kavatsen asetada need väljapaistvale kohale, sest nad on tüüpilised teatavat liiki filosoofilisele mõtlemisele, milles prof. Moore on meister. Sellist tüüpi mõtlemise sihiks on näidata, et teatav kindel kriitilisel arutlemisel olev seisukoht, kui teda adekvaatselt analüüsida, sisaldab vasturääkivuse endale või rajaneb mõnel päris ilmselt vääral eeldusel. Siiski on soovitav hoiatada neid lugejaid, kes esmakordselt teevad tutvust filosoofiaga, et nende puhtloogiliste argumentide tähtsust pole alati hõlbus taibata ja isegi taibatud pääst tunduvad nad paljudele erakordselt mitteveenvad. Ja muudki peale nende, kellele filosoofiline mõtteviis on harjumatu, tunnistavad, et neid ei veena sedaliiki argumentatsioon koguni siis, kui nad pole suutelised avastama vigu tegelikes argumentides või leidma neile kohaseid vastuseid. Arvan, et see, mis mängib siin otsustavat osa, on suurel määral temperamendi ja maailmavaate küsimus. Leidub alati neid, kellele puhtloogilist laadi siduvusega kaalutlused paistavad viljatud ja mitteveenvad, kuid sellise hoiaku olemasolu ei nõrgesta veel paratamatult loogilise argumentatsiooni siduvust.

1. Peituv lõputu regress. Arutlegem Berkeley seisukohta, et asja eksistents seisneb tema tajutudolemises, et tema esse (kasutan ladina fraasi, mille varal seda seisukohta tavaliselt väljendatakse) on percipi. Kui üks asi eksisteerib, siis on ta reaalne. Tähendab, kui Berkeleyl on õigus, siis olla reaalne võrdub tajutudolemisega — see tähendab, võrdub tajumise objektiks olemisega. Millise tajumise, kas reaalse või mittereaalse? Ilmselt reaalse tajumise, sest ütelda, et reaalse asja definitsiooniks on “asi, mis on ebareaalse tajumise objekt”, on mõttetu. Tähendab siis, selleks, et asi oleks reaalne, peab ta Berkeley arvates olema reaalse tajumise objekt. Mis on reaalne tajumine? Berkeley reaalsuse definitsiooni järgi on reaalne tajumine see, mis on tajumise objektiks. Seda teist tajumist, mille objektiks on reaalne tajumine, nimetame tajumine2. Kas tajumine2 on reaalne või mitte? Ilmselt ta on reaalne. Milles siis seisneb tajumise2 reaalsus? Kui Berkeley seisukoht on õige, siis see seisneb tajumise objektiks olemises. Seda nimetame tajumine3. Meie valem käib nüüd nii: Asi on reaalne niikaugelt, kui ta on tajumise objektiks, mis on reaalne niikaugelt, kui ta on tajumise2 objektiks, mis on reaalne niikaugelt, kui ta on tajumise3 objektiks, ja nii lõpmatult edasi. Seega sisaldab siis Berkeley reaalsuse definitsioon endas nn. lõputu regressi. See ei tähenda veel, et definitsioon oleks paratamatult väär, kuid ta moodustab kindlasti ühe võimsa vastuväite sellele. Liiatigi ei paista olevat mingit alust oletada, et Berkeley ise kunagi oleks aimanud midagi sellist.^[4]

2. Vigane argumentatsioon eelduselt lõpptulemusele. Realistid on süüdistanud subjektiivse idealismi seisukohta selles, et ta rajab väära lõppotsustuse õigele eeldusele. Õige eeldus on: “On võimatu avastada midagi, mis ei ole tunnetatav”, sest ta saab tunnetatavaks juba avastamisprotsessi kaudu. Sellest eeldusest järgneb, et on võimatu kindlalt selgitada, milliseid karakteristikuid asjul on siis, kui neid ei tunnetata. Idealist siirdub siis väärotsustusele: “Asjadel ei ole karakteristikuid, kui neid ei tunnetata, seepärast on tunnetatudolemise karakteristik see, mis moodustab nende eksistentsi; seepärast asjad eksisteerivad ainult siis, kui neid tunnetatakse.”

Kuid tegelikult ei järeldu sellest idealistlikku lõppotsustust. Ainus lõppotsustus, mida paikapidavalt võib rajada ülalmainitud eeldusele, on, et “kõik tunnetatavad asjad on tunnetatavad”. See on truism ja niivõrd kui idealistlik argumentatsioon väidab rohkem kui seda, tegelikult niivõrd kui ta tuletab sellest oma lõppotsustuse, ta saavutab selle tulemuse, pookides truismile külge vale, nimelt vale “kõiki asju tunnetatakse”. Kuid olmast, et meie ei saa alati või koguni tavaliselt mitte ütelda, milliseid karakteristikuid on asjul siis, kui neid ei tunnetata, ei järgne sellepärast veel, et kõiki asju tunnetatakse. Ega paista ka alati asi olevat nii, et meie ei saa ütelda, millised karateristikud on asjul, kui neid ei tunnetata. Näiteks võime väita arvust, mis on nii suur, et temast pole kunagi mõeldud, järgmise karakteristiku: “Küsimuses oleval arvul on karakteristikuks olla pool ühest täisarvust.”^[5]

3. Mis õieti on mõistuse “sees”? Vaadelgem nüüd natuke lähemalt tajumiseks nimetatud protsessi. Mida ta siis õieti mahutab? Järgnev vastus sellele küsimusele rajaneb suurel määral esmaselt prof. G. E. Moore’i poolt mõistutatud analüüsile.

On selge, et millal iganes mul on mingit liiki kogemus, kas ma siis näen und, mõtlen, näen hallutsinatsioone või lihtsalt tajun, siis midagi nähakse unes, millestki mõeldakse, midagi hallutsineerub, midagi tajutakse ja mu mõistusel on mingi suhe selle miskiga. Keskendugem juhule, mil seda midagi tajutakse — see tähendab, seda peetakse miskiks välismaailma kuuluvaks, mis on ligipääsetav minu meeltele. Et jätan pärastiseks arutlemiseks küsimuse, mis on see miski, nimetan teda esialgu end millegagi sidumata lihtsalt X. Nüüd aga väidavad subjektiivsed idealistid, et see X on üks mõistuses olev idee, ja küsimus, millega meil otsemaid tuleb tegemist, on see, kas see väide on õige. Võime alata tähendades, et mõistuse suhe X-iga on säärane, mis varieerub. Näiteks, X-i nägemise või kuulmise kogemus on päris ilmselt erinev tema mäletamise või kujutlemise kogemusest. Tuli, mida mäletan külmetades, ei soojenda, road, mida õrnalt kujutlen näljas olles, ei toida mind. Teisisõnu, mäletatud ning kujuteldud asjade kausaalne tulemus erineb tajutud asjade kausaalsest tulemusest. Nüüd aga on selge, et mõistusel on mingi suhe asjadega, mida ta kujutleb ning mäletab, sest muidu ta ei saaks teha otsuseid nende kohta. Paistab järgnevat, et suhe, mis mõistusel on tema tajutud asjadega, erineb suhtest asjadega, mida ta kujutleb ning mäletab; veel enam, see on arvatavasti ainulaadne suhe. Nimetagem seda suhet otsese tajumise suhteks. Tähendab, kui ma tajun X-i, siis ütleme, et ma tajun osaliselt X-i ehk et mu mõistuses on olemas X-ist otsene taju.

Eelnev analüüs võimaldab realistile osutada idealistliku seisukoha aluseks olevat midagi, mis on tõsine segadus. Sest esmalt, kui X on samahästi minu mõistuses nagu tema otsene taju, siis poleks mingit vahet X-i nägemise kogemuse ja tema mäletamise või kujutlemise vahel, sest kummalgi juhul oleks X, ükskõik kas teda tajutakse, mäletatakse või kujutellakse, minu mõistuses ja, et keegi pole veel mõistutanud, et asi saaks olla mõistuse sees rohkem kui ühel moel, siis X oletatavasti viibib minu mõistuses niisamuti. Kuid nagu nägime, on olemas selge vahe. Paistab järgnevat, et minu mõistuse suhe X-iga teda otseselt tajudes peab erinema tema suhetest X-iga seda mäletades või kujutelles. Kuid see poleks võimalik, kui X oleks ikka ja alati minu mõistuses ja minu mõistuses samal moel. Teiseks, kui ma ütlen, et X-i “kogetakse”, siis see lause esimesel pilgul muidugi paistab mõistutavat, et X on osa minu kogemusest või, nagu idealistid seda sõnastavad, on kogeva mõistuse “sees”. Kuid kas me mõtleme midagi enamat nende väljenditega kui seda, et X-i otsene taju on osa mu kogemusest või on mu mõistuses? Kui mõtleme enamat sellest, kui mõtleme, et ka X on osa mu kogemusest või on mu mõistuses, mis mõttes ta siis on “osa” ja mis mõttes ta on “sees”? Paistab olevat kaks võimalust. Esmalt, et X on minu mõistuse “sees” täpselt sessamas mõttes, nagu X-i otsene taju on mu mõistuse “sees”. Teiseks, et ta on minu mõistuse “sees” mingis lausa uues mõttes. Kui ta on minu mõistuse “sees” täpselt sessamas mõttes, nagu mu otsene tajumine temast, siis ta seisab mu otsese tajumisega temast sessamas suhtes nagu üks mu otsene tajumine teisega. See tähendab, et X-i suhe minu tajumisega temast on sama laadi nagu suhe, mis mu tajumisel X-ist on minu tajumisega Y-ist või, kui võtta konkreetne näide: mu laual oleval tindipotil on sama laadi suhe minu tajumisega temast kui minu tajumisel temast on minu tajumisega toolist. Mis sellesse puutub, paistab olevat võimalik ainult märkida, et suhe täitsa ilmselt ei ole säärane. Kui keegi vastuolija ei suuda seda näha, siis vaevalt leidub teed tema veenmiseks.

Aga kui me seda tunnistades toonitame, et X on minu mõistuse “sees” mingis muus mõttes, siis tekib küsimus, mis mõte see võiks olla. See on mõte, mis on avali endakaemisele ja seepärast peaksime olema võimelised teda defineerima või vähemalt kirjeldama. Kuid kellelgi pole iial õnnestunud seda teha. See asjaolu mõistutab lõppotsustuseks, et X ei ole üldse üheski mõttes mõistuse sees.

4. X-i pidevus. Aga isegi siis, kui X ei ole minu mõistuses, on ometi võimalik, et ta eksisteerib vaid siis, kui mõni mõistus teda tajub. See tähendab, on ometi võimalik, et isegi siis, kui asjade olemine ei seisne nende tajutudolemises, nad eksisteerivad ainult sellal, kui neid tajutakse tegelikult. Aga kuigi me ei saa tõestada, et Berkeley (niikaugelt, kui ta pooldab seda viimast vaadet) eksib, ei paista olevat alust oletada, et tal on õigus. Oletagem, et X on tuli, mida ma vaatlen. Oletagem edasi, et talle on hiljuti lisatud süsi ja ta leegitseb. Lähen tunniks ajaks toast välja ja tagasi tulnult leian, et tuli on otsasaamal. Nüüd käsib meid subjektiivse idealismi hüpotees oletada, esiteks, et tuli lakkas eksisteerimast siis, kui lahkusin toast, teiseks, et ta hakkas uuesti eksisteerima, kui astusin taas sisse, kuid et seda tehes ta väljanägemine oli teisenenud ning see teisenenud väljanägemine oli täpselt see, mis tal oleks olnud, kui ta oleks põlenud kogu see aeg otsa, mis mina olin toast väljas. Nagu nüüdsama tähendasin, ei ole võimalik tunnistada vääraks seda hüpoteesi, kuid ta paistab tagasihoidlikult üteldes olevat äärmiselt ebatõenäoline.

Oletagem jällegi, et vaatlen lauda, mille ääres kirjutan, et siis tõusen püsti, pöördun seljaga tema poole, kõnnin ümber tema ja vaatlen teda taas teiselt küljelt, nii et saan temast teise pildi. Kui subjektiivne idealism on õige, siis oleme sunnitud oletama, et laud lakkas eksisteerimast siis, kui pöördusin seljaga tema poole, ja et parajal ajal hakkas eksisteerima üks teine laud, mil on pakkuda teatavaid ilmseid sarnasuse tunnuseid esimese lauaga, kuid pakkuda ka teine aspekt ja see teine aspekt on täpselt see, mille oleks pakkunud esimene laud, kui ta oleks eksisteerinud kogu see aeg otsa, mil ma kõndisin ümber tema, et vaadelda teda vastasküljelt. Nüüd aga, kuigi me ei suuda tõestada, et tuli ja laud jätkasid eksisteerimist neil vaheaegadel, mil neid ei tajutud, on ometi kindlasti lihtsaim tee faktide seletamiseks hüpotees, et nad jätkasid eksisteerimist. Liiatigi, nagu ütleks Hume, meil on tugev kallak selle uskumisele.

Millised on argumendid selle hüpoteesi vastu? Esiteks on olemas tajumismehhanismi seletusele rajanev argument, mis püüab näidata, et tajutu omadused suurel määral sõltuvad närvisüsteemi olukorrast. Aga kui eespool teostatud vahetegemist tajumise akti ning tajutud objekti vahel hoolikalt silmas pidada, siis ilmneb, et see sõltuvus, kuigi ta võib olla tõsi esimese suhtes, pole tingimatult tõsi viimase suhtes. See tähendab, kui vahetegemine on paikapidav, siis ei saa midagi, mis juhtub minu närvisüsteemis või närvisüsteemile, mõjustada kuidagi X-i, millele minu tajumise akt on suunatud.

Teiseks öeldakse, sellest, et ma võin tajuda selle tulbi olevat sinise, mida värvipime tajub olevat rohelise, ja sellest, et sama tulp ei saa korraga olla sinine ning roheline ühtaegu, järgneb, et meie mõlemad ei või olla tajunud sedasama tulpi. Nüüd aga on kindlasti tõsi, et see kaalutlus teeb raskeks uskuda, et tajumise akti objekt (mida ma end millegagi sidumata nimetasin X-iks) on füüsiline objekt, nimelt tulp, ja et see tulp on objekt, mida meie mõlemad värvipimedaga otseselt tajume. See raskus moodustab ühe põhjustest, miks paljud realistid (nagu näeme alamal), kuigi möönavad, et X on mõistusest sõltumatu, eitavad ta olevat füüsilise objekti. Ja kui neil on õigus, siis lugu võib väga hästi olla nii, et see X, mida mina tajun, erineb X-ist, mida tajub värvipime. Kuid sellest ei järgne veel paratamatult, et tema X sõltub tema mõistusest või on selle sees või et minu X sõltub minu omast või on minu oma sees, ka ei paku see kaalutlus mingit alust mõtlemiseks, et lugu X-iga on nõnda.

5. Argument solipsismi vastu. Berkeley seisukoht, nagu nägime lühikesest seletusest selle loogilise arenduse kohta, viib solipsismi — see tähendab vaatele, et minu mentaalsed olekud on ainsad asjad, mida ma kuidagi vast võin tunnetada, ja et mul seepärast pole mingit põhjust oletada, et universumis eksisteerib midagi pääle minu ja minu oma mentaalsete olekute. Seda seisukohta kirjeldatakse sageli kui sellist, mis on lausa kummutamatu, kuigi ehk pole ühtki põhjust mõtelda, et ta on tõsi. Kas ta on kummutamatu või mitte, seda ma ei tea, kuid on hõlbus näidata, et ei saa olla mingit põhjust teda uskuda.

Berkeley väitluse järgi on lugu nii, et kui mul on millegi nägemise aisting, siis ei ole see, mida näen, vähem kui minu selle nägemise akt, mu tajumise objekt mitte vähem kui tajumise akt minu mõistuses. See tähendab, ta on osa mu kogemusest. Üks termineid, mida filosoofias sageli kasutatakse kirjeldamaks seda, mida mõtleme väljendiga “on osa sellest” või “sees”, kui ütleme, et midagi on “osa” kogemusest või on teadvuse “sees”, on termin “sisu”. Tähendab, Berkeley seisukohta võib kirjeldada, üteldes, et see, mida “tervemõistus” nimetaks kogemuse objektiks, on tema sisu või osa tema sisust. See tähendab, ta on juhtumus või sari juhtumusi (päriselt selle sõna tähttähelises mõttes) kogeva isiku biograafias. Nüüd aga olid Berkeley ja Hume (nagu näeme järgmises päätükis)^[6] tunnetuse suhtes vaatel, mida tuntakse empiristlikuna. See tähendab, nad uskusid, et kogu tunnetus on saadud meeltekogemusest ja et see, mis leiti olevat tõde aistingu kohta ning aistingu objekti ja aistinguvahelise suhte kohta, seepärast oli samuti tõde mõtlemise kohta ja mõtlemise ja mõtlemise objekti vahelise suhte kohta. Liiatigi on kõik või vähemalt enamik filosoofe, kes on võtnud omaks idealistlikud vaated (kui tahes palju nad ongi erinenud Berkeleyst ja Hume’ist muude asjade poolest), nõustunud nendega selles ühes punktis. See tähendab, nad on nõustunud, et aistingu suhe oma objektiga kuulub sessesamasse liiki, millesse mis tahes tüüpi kogemuse suhe oma objektiga, ja seepärast sessesamasse liiki, millesse mõtlemise suhe oma objektiga.

Nüüd aga oleme näinud, et kui subjektiivsel idealismil on õigus, siis aistingu objekt on aistingu sisu või osa sellest. Seepärast on mõtlemise objekt mõtlemise sisu või osa sellest. Järgneb, et kui idealistlik filosoof mõtleb muudest inimestest, siis see, millest ta mõtleb (tähendab, muud inimesed, kes on tema mõtlemise objektideks) on, kui tema filosoofia on õige, osa tema mõtlemise sisust, see tähendab, on üks faas tema oma biograafiast. Seetõttu selgub tema mõtlemine olevat mõtlemine ei millestki, sest kõik, mida iganes võiks nimetada normaalselt mõtlemise objektiks, osutub analüüsimisel kuuluvaks mõtlemise sisusse ja end mõtlemise osana ilmutavaks. Seepärast, kui subjektiivne idealism on tõde, siis ei saa me iialgi olla teadlikud millestki muust kui iseendist, sest kõik, mida iganes oleks normaalselt võinud oletada “teiseks”, ilmutab end selle fakti tõttu, et ta on osa meie teadvusest, meie eneste osana. Järgneb, et inimene ei saa iialgi tunnetada midagi muud kui omaenese teadvuse sisu. Esialgu kõlab see nagu argument solipsistliku lõppotsustuse kasuks. Kas ta aga on? Sest kui inimene saab tunnetada üksnes omaenese teadvuse sisu, siis ta ei saa tunnetada midagi muud kui omaenese teadvust. Seepärast ta ei saa tunnetada mingeid argumente solipsismi poolt. Ja kui öeldakse, et see fakt iseendast moodustab argumendi solipsismi poolt, siis ta ei saa tunnetada, et asi on nii, sest sellist tunnetust omada tähendaks tunnetada midagi muud kui iseennast. Siit järgneb, et kui oleks olemas mingeid argumente solipsismi poolt, siis, kui subjektiivne idealism on tõsi, ei saaks meie neid tunnetada ega tunnetada, et nad on argumendid solipsismi poolt. Võime tunnetada üksnes omaenese teadvuse sisu. Et seda lõppotsustust sõnastada teisiti, võime ütelda: selle tunnetamiseks, et mingi mõte on tõde, peame tunnetama, et ta vihjab millelegi muule või käib miski muu kui iseenda kohta. Aga kui me saame tunnetada üksnes oma mõtlemise sisu, siis ei saa tunnetada, et see vihjab miskile või käib miski kohta. Seepärast ei saa meie tunnetada, et mingi mõte on tõde, ja seepärast ei saa meie tunnetada, et solipsism on tõde, ja ei saa meie tunnetada, et on olemas mingeid argumente tema poolt.