Читать книгу Sissejuhatus filosoofiasse - Cyril Edwin Joad - Страница 9

Sissejuhatavat: Realismi ürgus. Seisukoht, millele jõuti viimase päätüki lõpus, pole see, millel seisaksid praegu paljud filosoofid. Põhjused selle hülgamiseks jagunevad kaheks üsna erinevaks kategooriaks. Esiteks, on palju filosoofe, kes, pidades tõeks, et mis iganes eksisteerib, peab olema kas mõistus või mõte või vähemalt sama laadi kui mõistus ja mõte, siiski eitavad, et eksisteerida tähendab olla idee või mõte üksikisiku ajus. Kant näiteks esitas argumente näitamaks, et mis iganes võib olla tunnetatav, sisaldab mõningaid mentaalseid elemente, kuid need elemendid on üldised ja omased kõigile inimmõistustele ja mitte teatavad üksikud sündmused teatavais üksikuis mõistustes. Hegel jälle püüdis näidata, et universum on mõtte universum ja mis iganes eksisteerib, on mõtte aspekt. Asjad, mida mõistus tunnetab, on selle vaate järgi niisamuti nagu mõistus, mis neid tunnetab, mõtte üksikud aspektid või väljendused. Kant’i ja Hegeli vaateid kirjeldatakse järgnevais päätükes.^[1] Neid tuntakse harilikult objektiivse idealismina, et eraldada neid Berkeley subjektiivsest idealismist, mis, nagu nägime, peab tõeks, et väljenduse “füüsiline asi eksisteerib” tähendus on, et teatavad ideed esinevad teatava üksikisiku ehk “subjekti” mõistuses või on sellest sõltuvad. Niivõrd kui filosoofid on järginud seda, mida tuntakse idealistliku traditsioonina — ja enamik filosoofe Kantist saadik on pidanud tõeks idealismi paljudest vormidest ühte või teist — nad on siiski pigem omaks võtnud Kanti või Hegeli objektiivse idealismi kui Berkeley subjektiivse idealismi.

XIX sajandil domineeris Hegeli filosoofia. XX sajandi algaastail aga võis näha reaktsiooni kogu idealistliku mõtteviisi vastu. See reaktsioon algas Inglismaal prof. G. E. Moore’i kuulsa, esmakordselt 1903. aastal ilmunud artikli “The Refutation of Idealism” avaldamist, milles ta tõi esile teatavad eksitused argumentides, mida Berkeley esitas toetamaks lõppotsustust, et “olla” on sama, mis “olla tajutud”, teisisõnu, “olemine” ja “tajutud olemine” on sünonüümsed terminid. Moore’i esimesele tööle järgnes rida teisi, milles kogu tajumise probleem võeti teravale kriitilisele analüüsimisele, mille tulemused äärmiselt raskendasid püsida sellel idealistlikul seisukohal, et see, mida tajutakse, on tingimata sõltuv oma olemises kellegi mõistusest. Prof. Moore’i vaated leidsid rea pooldajaid küll Inglismaal, küll Ühendriikides, tulemusega, et tekkis midagi, mis mõnd aega figureeris filosoofilise mõtlemise kindla koolkonnana — moodsa realismi koolkond. Inglise realistide keskel on väljapaistvaiks prof. G. E. Moore, Bertrand Russell,^[2] prof. C. D. Broad ja prof. John Laird. Ameerika professoreist peetakse Holti, Montague’d ja Perryt, kes töötasid koos ühise filosoofilise töö kallal, mis on tuntud nime all “The New Realism” (esimest korda avaldatud 1912. a.), realistide vaadete juhtivaiks esindajaiks.

Realismi vormid. Teatavat aega säilitasid moodsad realistid rahuldava üksmeelsuse tähtsate filosoofiliste probleemide suhtes. Näiteks nad kõik nõustusid, et see, mida otseselt tunnetatakse meeltekogemuse kaudu, pole üheski mõttes sõltuv tunnetaja mõistusest. See tähendab, nad kõik ühtusid idealismi hüljates. Aga kui tuli koondada tähelepanu sellele probleemile, mida täpselt tuntakse tajumises, hakati laialt arutama küsimust, kas (ehkki tunnetatava omadused olid mõistusest sõltumatud) nad siiski ei võiks sõltuda tajuja kehast, eriti ta ajust, närvidest ja meeleorganeist. Selle küsimuse tekkimisega hakkavad ilmsiks tulema tähtsad erinevused realismi teoorias. Mõned, keda võiksime sobivalt nimetada “tervemõistuslikeks” realistideks, väitsid, et see, mida tajuti, oli füüsiline objekt, isegi kui seda objekti nähti vaid osaliselt ja mõnel juhul petlikult. Teised asusid seisukohal, et mida tajuti, polnud üldse füüsiline objekt, vaid see, mida nad nimetasid sensumiks ehk meelteandmeks.^[3] Sensumil ehk meelteandmel oli ilmselt tähtis suhe füüsilise objektiga, aga osutus väga raskeks öelda, mis suhe see oli. Liiatigi peeti meelteandmeid tavaliselt mõne nende omaduse suhtes sõltuvaks tajuja ajust või meelteorganeist. Need lahkarvamused on nüüd läinud nii kaugele, et on väga kahtlane, kas realismi koolkond — kui väljend “koolkond” on tõlgendatud ta tavalises tähenduses, s.o. teatav arv iseseisvaid mõtlejaid, kes siiski ühiselt peavad tõeks kogumikku tähtsaid ja distinktseid lõppotsustusi — õigupoolest eksisteerib üldse enam. Samuti kahjuks hoolimata eelarvamuslikust kalduvusest soosida “tervemõistust”, millele tugines nende protest mõningate idealistlike teooriate näivate ekstravagantsuste vastu, ei saa öelda, et realistidel oleks õnnestunud säilitada mingit vaadet välismaailmast, mis üldse kuidagi sarnaneks hariliku inimese omale.

Kokkuvõtte raskused. Lahkarvamused, mis on ilmnenud realistide mõtlemises, eriti viimaseil aastail, teevad raskeks anda temast kokkuvõtet. Meil ei tule ju esitada ainult ühe koolkonna mõttekäiku, vaid erisuguste mõtlejate vaateid ja mis tahes valik nendest näiks tingimata mõnel määral meelevaldne. Sobiva raamistiku käsitlemiseks võimaldavad siiski Berkeley filosoofia saavutatud kaks lõppotsustust, nimelt, lõppotsustus, et eksisteerida on olla kas mõistus või idee mõnes mõistuses — see tähendab, et eksisteerib ainult mõistusi ja ideid mõistustes — ja lõppotsustus, et meil on ideid lihtsaist, separaatseist meelelisist omadusist, valevusest, magususest, kõvadusest jne., mitte aga füüsilisist asjust. Esimene lõppotsustus on selline, mida eitaksid kõik realistid, ja me algame selle eituse mõnede põhjendite arutlemisega. Teise aktsepteeriks hulk realiste reservatsiooniga, et “lihtsate, separaatsete meeleliste omaduste” asemel tuleb lugeda “meelteandmed, mida iseloomustavad lihtsad, separaatsed meelelised omadused”, kusjuures sellised meelteandmed ehk sensumid, nagu neid vahel nimetatakse, ei ole ideed mõistustes ega füüsilised objektid, vaid teatavad üksikud füüsilised juhtumused, nagu värvilaigud ja helilöögid. Idealismi kummutamise juurest siirdume andma näiteid mõningatest argumentidest, mida realistid on esildanud selle teise lõppotsustuse kasuks, ja püüame näidata, kuidas kohatud raskuste tõttu ponnistuses püstitada seda, mida võiks nimetada “tervemõistuslikuks” realismiks, on suures ulatuses tulnud teda asendama meelteandmete tüüpi realism, mis mahutab endasse Berkeley teise lõppotsustuse.