Читать книгу Sissejuhatus filosoofiasse - Cyril Edwin Joad - Страница 8

Subjektiivse idealismi üldotsustus. Filosoofe, kes väidavad, et need maailma omadused, mida kogeme oma meelte varal, on sõltuvad tajuja mõistusest, tuntakse subjektiivsete idealistidena. Harilikult sedastatakse seda otsustust järgmiselt: kõik, mida tunnetame, ja lõpuks kõik, mida teame, on meie mentaalsed olekud, mida subjektiivsed idealistid hüüavad “ideedeks”. Need filosoofid nõnda siis kirjeldaks ideedena minu mõistuses mõlemat, nii soojuse omadust, mida tajun tules, kui ruutsuse omadust, mida tajun malelauas. Nende põhjendused selle otsustuse kasuks olid suurelt osalt rajatud kaalutlusile, mida esitasime esimeses päätükis näitamaks asjades tajutud omaduste sõltumist tajuja teadvuse olekuist. Kuid nad ei kasuta kuigi olulisel määral tajumisaparatuuri teaduslikust kirjeldusest tulenevaid lisa argumente, mis püüavad näidata meie poolt tajutu sõltumust meie keha olekutest, ja neil ei tulnud kunagi pähe ütelda, et see , mida kogeme, on analüüsitav meie keha sees toimuvaiks sündmusiks. See ei võinudki tulla, sest nende mõttesuuna üldotsustus oli, nagu just ütlesin, et analüüsimisel kõik see, mida tajume, ilmneb olevat ideede kombinatsioon meie oma mõistuses. Nüüd aga, kui see otsustus on tõsi, siis peavad ka meie kehad ja meeleorganid olema ideed meie eneste mõistuses. Pöördun hiljem tagasi selle punkti juurde.

Locke’i tajumisteooria. Vaadelgem esiteks lühidalt kolme filosoofi, Locke’i, Berkeley ja Hume’i mõttekäigu ajaloolist edasiarengut, mille tippsaavutuseks on see otsustus. Locke (1632–1704) alustas, mööndes kavatsust analüüsida inimlikku kogemist. Ta tahtis teada saada, mis on meie mõistuse sisuks mõteldes, ja määrata kindlaks inimliku tunnetamise piirid, küsides, kui palju me saame tunnetada välismaailmast. Üldiselt ütelda, tema lõppotsustuseks oli, et mõistus mõtleb oma enese ideede üle. “Idee” tähendab Locke’ile “kõike iganes, mis on arusaamise objektiks, kui inimene mõtleb” või “kõike iganes, millega mõistus on ametis, kui ta mõtleb”. Ideid on mitut liiki. On näiteks aistinguideid, milledega meid varustavad meie meeleorganid, ja refleksiooniideid, see tähendab, ideid operatsioonidest, mida mõistus toimetab käsitsedes aistinguideid, näiteks mäletades, võrreldes, kujutelles jne. Aistinguideed on kogu kogemuse toormaterjaliks. Refleksiooniideed moodustavad meie teadlikkuse operatsioonidest, mida mõistus toimetab tooraine kallal, millega meid varustab aisting.

Päämiselt on need aistinguideed, mis on olulised meie käesolevale uuringule. Need, nagu just öeldud, on mõistuse objektid mõtlemisel. Kuidas nad on sattunud olema mõistuses, seda Locke ei seleta, kuid ta üldvaateks on, et need on välisasjade ilmumid või representatsioonid. Nii näiteks, kui mõni kuum asi on pandud kokku puutuma nahaga ja sellest tulenev stiimul kandub edasi ajusse, siis sündmus ajus toodab mõistuses soojuse idee, mitte — ja seda tuleb meeles pidada — kuuma asja idee, vaid tema kuumuse oma. Kui kuum asi ühtlasi juhtus olema punane ja meie seda nägime, siis toodetakse mõistuses ka punasuse idee. Nõnda siis esindab kuumuse idee kuuma keha temperatuuri, punasuse idee tema värvust ja need ideed ongi see, mida mõistus tunnetab.

Nõnda moodustab siis ideede maailm reaalsete asjade omaduste representatsioonide kogu. See, mida mõistus tunnetab, on see ideede maailm, mitte aga reaalsete asjade maailm.

Primaarsed ja sekundaarsed omadused. Primaarsed omadused on need, milledega matemaatikuil ja geomeetrikuil on päämiselt tegemist, näiteks ulatuvus ruumis, arv, liikumine ja tahkus. Locke mõtles, et need tegelikult kuuluvad asjadele välismaailmas, kusjuures ta põhjendus sellele vaatele oli see, et mida iganes asjadele tehagi, nad kangekaelselt jäävad osutama neid omadusi. Kui näiteks sulatada võid või põletada puud, siis nende värvused muutuvad, kuid mingi kuju, mingi tahkuse määr, mingi kaal ja mass on neil ikkagi veel. Teiselt küljelt aga sekundaarsed omadused ei muutu ainult tingimuste teisenedes, vaid kaovad teatavais tingimusis kogunisti. Teisisõnu, asjadel võivad olla värvus, maitse ja lõhn (mis on sekundaarsete omaduste näited) või mitte. Kui pole näiteks valgust, siis asjadel pole enam värvilisuse omadust. Päälegi muutuvad sekundaarsed omadused siis, kui olukorrad tajujas muutuvad. Kui mul on näiteks nohu, siis pole ma suuteline haistma.

Tähendab, sekundaarsed omadused ei kuulu siis reaalselt kehadele ja seepärast neid ei ole olemas “sääl väljas” maailmas. Nad on, ütles Locke, lihtsalt need “jõud”, mis kehadel on tekitamaks meis toimeid; kas aga need toimed tekivad või mitte, sõltub meis valitsevaist tingimusist.

Locke’i substants. Locke arvas, et lisaks primaarseile omadusile, mis kehadel on iseendast, on neil ka substants. Siiski me substantsi ei koge. Substants on üks mõistuse neid ideid, mis kuulub klassi, mida Locke nimetas liitideedeks. Leiame hulga lihtsate omaduste ideid pidevalt käivat koos. Seetõttu, ütleb Locke, liidame me need ideed, anname neile ühe nime ja siis siirdume esile manama mingi toe või substraadi mõistet asja neile omadusile, mis tekitasid meis need lihtsad ideed. See “mingi toe” mõiste ongi see, mida Locke hüüab “substantsiks”. Üks india filosoof deklareeris, et maailma toeks on elevant, elevandi toeks kilpkonn ja kilpkonna toeks keegi talle tundmatu. Locke möönab puiklemata, et ta substants on nagu india filosoofi kilpkonna tugi. See on mingi ähmane idee, “meie ei tea, mis” ja “ta on sama kõikjal”. Tähendab, substants on siis Locke’i filosoofias midagi, mida ennast ei kogeta, mis on aluseks ning toeks lihtsaile ideedele soojusest, maitsest, värvusest, kujust, ulatuvusest ja taolistele, mida kõike kogetakse ja mida (seepärast, et neid võib leida pidevalt koos käimas) käsitame kui ühtainsat asja moodustavat.

Representatsiooni sedastamine. Oleme nüüd saanud nii kaugele, et võime teha kokkuvõtte Locke’i tajumisteooriast. Seda teooriat tuntakse representatsionalismina, sest ta kinnitab, et meie ei tunneta välisasja, vaid oma mõistuses olevaid välisasjade representatsioone või koopiaid. Need representatsioonid või koopiad on Locke’i lihtsad ideed. Välismaailm koosneb asjust, mil on üksnes primaarseid omadusi, nagu kuju, liikumine, arv ja ulatuvus, s.t. ruumihaaravus. Need asjad põrkavad meie meeleorganite vastu ja põhjustavad oma representatsioonide või piltide ilmumise teadvuses. See, mida mõistus tunnetab, on need representatsioonid või pildid ja mitte neid tekitavad välisobjektid. Aga neid representatsioone mõistus rikastab objektidele mittevastavalt sekundaarsete omadustega, nagu temperatuur ja värvus. Siis siirdub mõistus projitseerima välismaailma neid sekundaarseid omadusi, milledega ta representatsioone on rikastanud, oletades, et objektidel on olemas need karakteristikud, mida ta ise on sünnitanud. Nõnda kujutellakse siis mõistust otse nagu pisikest pimedat tuba, mis sisaldab heledalt valgustatud ekraani, millele paistab teadvuse valgus. Selle ekraani pääle heidavad meie meeled välisasjade pilte või representatsioone ja need on siis need, mida mõistus tunnetab, samaaegselt neid ehtides sekundaarsete omadustega. Järgnev tsitaat, kuulus lõik prof. Whiteheadi raamatust “Science and the Modern World” võtab oivaliselt hästi kokku Locke’i vaate: “Nõnda siis, kehi tajutakse, nagu oleksid neil omadused, mis reaalsuses ei kuulu neile, omadused, mis tegelikult on üksnes mõistuse võsukesed. Nõnda siis saab loodus au osaliseks, mis tõepoolest peaks olema talletatud meie eneste jaoks: roos oma lõhna eest, ööbik oma laulu eest ja päike oma sära eest. Luuletajad eksivad kogunisti. Nad peaksid adresseerima oma laulud iseenestele ja peaksid neist tegema oodid endaõnnitlemiseks inimmõistuse oivalisuse puhul. Loodus on üks igav asjandus, helitu, lõhnatu, värvusetu, on üksnes aine tõttamine otsatult, mõttetult.” Nõnda siis see, mis Locke’i järgi reaalselt on olemas sääl väljas maailmas, on mingi “substantsiks” hüütud iseloomustava ilmeta materjal, mis, kuigi ta on ilma omadusteta, funktsioneerib substraadina või vundamendina oma inherentsetele primaarsetele omadustele.

Berkeley kriitika ja edasiarendus. See tajumisekirjeldus Locke’il on väga hämune ja eelmises päätükis pakutud kaalutluste valgel lugejal ei ole mingit raskust temas vigu leida. Ilmne on, et ta pigem sarnaneb kõrtsile poolel teel kui lõpetatud teekonnale. Emb-kumb, kas ta läheb liiga kaugele või ei lähe küllalt kaugele. Berkeleyl (1685–1753), Locke’i järglasel, polnud suuremat raskust näidata, et ta ei läinud küllalt kaugele. Locke oli postuleerinud välismaailma, mis eksisteerib tajumisest sõltumatult ja sisaldab substantsi ning substantsile inherentsed primaarsed omadused. Berkeley läheb Locke’ist lahku kahes üksikasjas: ta kaotab vahetegemise primaarsete ja sekundaarsete omaduste vahel ja kõrvaldab substantsi.

Võtame kummagi punkti eraldi. Mis puudutab omadusi, siis vahetegemine primaarsete ja sekundaarsete omaduste vahel on silmanähtavalt meelevaldne. Kõik argumendid, mis näitavad, et mõni sekundaarne omadus, näiteks soojus, on üks idee tajuja mõistuses, kehtivad ka kuju või tahkuse või liikumise kohta. Kui tegelesime näitamisega, et väliseks kinnitatud objekti omadused ei ole reaalselt objekti päralt olevad omandid, vaid sõltumuses tajuja mõistusest, ei leidnud me vajalise teha mingisuguseid erandeid. Torni kõrgus ja juustukärbse jala suurus ilmnesid analüüsimisel olevat suhtelised tajujale ja temast just niisama evidentselt sõltuvad nagu tule kuumus.

Argumendid substantsi kõrvaldamiseks kuuluvad teise arutlusse või pigemini kahte erinevasse arutlusse, abstraktsete ideede arutlusse ja substantsi ning tema omaduste arutlusse, milledega meil tuleb tegemist tulevais päätükkides.^[1] Kuid tundmatu substantsi sissetoom on silmanähtavalt ainult üks üksiknäide Locke’i seisukoha üldisest nõtrusest.

Representatsionalismi teooria teeb vajaliseks kolme eraldi faktori kohalviibimise tajumise protsessis. On olemas tunnetav mõistus (M), ideed, mida mõistus tunnetab (I), ja välismaailm objektidest (O), mis on ideede põhjustajateks. (O) põrkab vastu meeleorganeid tulemusega, et pilte heitub teadvuse ekraanile ja neid sääl tunnetatakse ideedena (I). Kui ideed meie mõistuses ühilduvad või vastavad reaalsusele, siis, nii ütleks Locke, meil on tunnetus.

Hetk järelemõtlemist näitab selle seisukoha olevat paikapidamatu, sest, kui me ei tunneta reaalsust otseselt, kuidas me siis võime tunnetada, kas meie ideed ühilduvad temaga või mitte? Lihtne analoogia teeb selle arusaadavaks. Oletagem, et saame näha ühe inimese näost teatavat hulka peegeldusi teatavas hulgas eri peegleis, kuid kunagi pole näinud seda nägu ennast. Oletagem edasi, et peeglid peegeldavad nägu erineval kombel, mõni näitab teda tõmmuna, mõni heledana, mõni roosana, mõni kollasena, mõni rõhutab lohke, teised tõstavad kõrgreljeefis välja esileulatuvad jooned, mõned annavad pisut õõnsa, teised pisut kumera mulje. (Igaüks, kes on ennast vaadelnud peeglist, tunnistab, kui erinevad meeldivuse poolest on tema enda representatsioonid, mida eri peeglid seavad tema ette). Siis oletagem, et meilt päritaks, milline neist eri peegleis peegeldunud piltidest on see üks, mis representeerib inimese nägu nii, nagu ta reaalselt on. Leiaksime olevat võimatu seda ütelda, sest iialgi originaali nägemata meil ei oleks midagi, millega võrrelda peegeldusi. Locke’i representatsionalistlik vaade tunnetuse kohta on just sellesama raskuse meelevallas.

Ega ole see, nagu nägi Berkeley, häda ots. Sest mis aluseid on Locke’il üldse välismaailma postuleerida? Kui (M) alati tunnetab (I)-d ja iialgi ei tunneta (O)-d, siis ei saa (M) midagi teada (O) kohta? Iga pingutus hankida tunnetust (O) kohta osutuks tootvat ainult ulatuslikumat (I)-de tunnetust. (O)-d on tegelikult vaid imandused (I)-dest. Aga kui me ei tunneta (O)-sid, siis ei või meie midagi teada (O)-dest, seepärast ei või meie teada, et nende pärisomanduseks on sarnaneda (I)-dele ja nii kaugelt, kui meie kogemus tuleb arvesse, võib maailm koosneda üksnes nendest. Miks siis peaksime vaevaks võtma postuleerida millegi sellise olemasolu, mida me ei tunneta ega saa iial tunnetada ja mis päälegi on totaalselt ebasarnane ainsaile asjule, mida kunagi tunnetame või saame tunnetada, nimelt ideedele (sest kas pole seda midagi oletatud materiaalseks, kuna needsinased ideed on mentaalsed) lihtsalt seks, et ta oleks põhjustajaks ideedele, mida tunnetame. Tegelikult pole mingit vajadust, ütleb Berkeley, postuleerida üldse välisobjekte. Maailm võib väga hästi koosneda mõistustest ja nende ideedest ning nii kaugelt, kui meie kogemus küünib, ei õnnestu meil iialgi avastada muud. Seesama argument, mis kõrvaldab ideede põhjustajaiks oletatud välisobjektid, kõrvaldab ka Locke’i substantsi, millele oletati inherentseiks välisobjektide omadusi.

Berkeley argumendid. Berkeley arvele tulev Locke’i seisukoha edasiarendus seisneb sel kombel siis päämiselt väliste objektide ja substantsi kõrvaldamises. Siiski nõustub Berkeley Locke’i seisukohaga niivõrd, kui see väidab, et see, mida tunnetame, on meie ideed ning need ideed on lihtsate omaduste, näiteks kareduse ja magususe, nelinurksuse ja valevuse ideed, mitte aga füüsiliste asjade, nagu suhkrutükkide ideed. Berkeley on kõik teised filosoofid ületanud nende argumentide jõulisuse ja sobivuse poolest, mida ta esitab vastu “tervemõistuslikule” vaatele, et tajumine viib meid kontakti objektide maailmaga, mis eksisteerib sõltumata sellest, kas me neid tajume. Lugejal, kes soovib tutvuda nende argumentidega, on soovitav lugeda “Three Dialogues between Hylas and Philonous”,^[2] milles mateeriasse uskuja Hylase väited lammutab üksteise järel mõistuse pooldaja Philonous halastamatu loogikaga. Järgmisest tsitaadist piisab nende mihususe (quality) näitamiseks:

Phil.: Kas sinu arvates seesama kuju ning ulatuvus, mida sa tajud meelte abil, eksisteerib välises objektis või materiaalses substantsis?

Hyl.: Jah!

Phil.: Kas kõigil teistel loomadel on niisama piisavat alust mõtelda samuti sellest kujust ning ulatuvusest, mida nad näevad ja tunnevad?

Hyl.: Kahtlemata, kui neil üldse on mõtlemist.

Phil.: Vasta mulle, Hylas. Kas sa arvad, et meeled kingiti kõigile loomadele nende elu säilitamiseks ja hääoluks? Või anti nad selleks otstarbeks ainult inimestele?

Hyl.: Ma ei tee sellest küsimustki, sest neil on sama otstarve kõigi muude loomade juures.

Phil.: Kui nii, kas siis poleks vajalik, et need võimaldaksid neil tajuda nende oma liikmeid ja neid kehi, mis on suutelised neid kahjustama?

Hyl.: Kindlasti.

Phil.: Seepärast peab siis oletama, et juustulest näeb oma jalga ja sellega võrdseid või isegi sellest väiksemaid asju mingite silmahakkavate mõõdetega kehadena; kuigi sulle nad samal ajal näivad vaevalt märgatavatena või parimal juhul teatava hulga nähtavate punktidena.

Hyl.: Ma ei saa seda salata.

Phil.: Ja juustulestast vähematele olenditele need näiksid veel suurematena.

Hyl.: Küll. Phil.: Niivõrd, et mida sa vaevalt suudad silmata, näib teisele äärmiselt pisikesele loomale hiiglasuure mäena.

Hyl.: Kõike seda ma möönan.

Phil.: Kas üks ja seesama asi võib samal ajal olla iseendast erinevate mõõtmetega?

Hyl.: See oleks absurdne kujutella.

Phil.: Aga sellest, mida sa võtsid aluseks, järgneb, et niihästi sinu kui ka juustulesta enese poolt tajutud ulatuvus, samuti kõik need, mida tajuvad väiksemad loomad, on igaüks juustulesta jala tõeline ulatuvus, see tähendab, et teie oma printsiibid viivad teid absurdsusse.

Hyl.: Selles punktis näib olevat teatud raskus.

Phil.: Jällegi, eks sa ole õigeks tunnistanud, et mis tahes objekti ühtki reaalset inherentset pärisomadust ei saa muuta ilma mingi muutuseta asjas endas?

Hyl.: Küll.

Phil.: Aga kui me läheneme objektile või eemaldume temast, muutub nähtavuse ulatuvus, olles ühel kaugusel kümme või sada korda suurem kui teisel. Kas sellest ei järgne siis samuti, et see ei ole objektile reaalselt inherentne?

Hyl.: Olen kimbatuses, mida arvata.

Phil.: Su otsus saab varsti kindlaks, kui söandad mõtelda selle omaduse suhtes niisama vabalt, kui oled mõelnud muude suhtes. Kas meie ei tunnustanud tubli argumendina, et vees pole soojust ega külmust, sest vesi tundus soe ühele ja külm teisele käele?

Hyl.: Seda küll.

Phil.: Eks ole just seesama lugu otsustada, et mingis objektis pole mingit ulatuvust ega kuju, sest ühele silmale ta paistab väiksena, siledana ja ümmargusena, kuna samal ajal teisele näib suurena, konarlikuna ja nurgelisena?

Hyl.: Täpselt sama. Kuid kas see viimane fakt kunagi esineb?

Phil.: Võid igal ajal katsetada, vaadeldes ühe palja silmaga ja teisega läbi mikroskoobi.

Hyl.: Ma ei tea kuidas seda vaadet õigustada ja siiski mul on vastumeelt loobuda ulatuvusest . Näen nii palju veidraid tulemusi järgnevat niisugusele mööndele.

Phil.: Veidraid, ütled sa? Pärast juba tehtud mööndusi ma loodan, sa ei põrku millegi eest tagasi, olgugi see veider. Aga teisest küljest, kas ei paistaks väga veidrana, kui üldine arutluskäik, mis hõlmab kõiki teisi aistitavaid omadusi, ei hõlmaks ulatuvustki? Kui lubada, et mittetajuvas substantsis ei eksisteeri ühtki ideed ega midagi ideetaolist, siis kindlasti järgneb, et mitte mingisugune kuju ega ulatuvuse moodus, mida võime kas tajuda või kujutella, või millest meil võib olla mingi idee, ei saa olla reaalselt inherentne aines; rääkimata erilisest raskusest, mis peab olema kujutella ulatuvuse substraadina mingit materiaalset substantsi (Berkeley mõtleb Locke’i substantsist), mis eelneb ulatuvusele ja on sellest erinev. Olgu aistitav omadus milline tahes, kuju, heli või värvus, ühtmoodi võimatu paistab ikkagi, et ta oleleb selles, mis teda ei taju.

Berkeley lõppotsustused. Berkeley filosoofia lõpeb kahte päämisse seisukohta. Esimese (A) mõte on, et kuna kõik omadused, mida asjades tajume, on sõltuvad meie meeltest, ja kuna toores, iseloomustavate joonteta substants, mida Locke kujutles omaduste tõena, on müüt, seepärast asjad võivad eksisteerida ainult sel määral, kui mõistus neid tunnetab või tajub. Eksisteerida, tähendab teiste sõnadega olla kellegi mõistuses ideeks või nagu ladina kulunud kõnekäänd kinnitab, esse, see tähendab asjade “olemasolu” on nende percipi, see on nende “tajumine”. Sellest siis Berkeley kuulus lõppotsustus, üks kuulsamatest filosoofias: “Mõned tõed on nii lähedased ja ilmsed, et inimesel tarvitseb vaid avada silmad, et näha neid. Sellise arvan ma olevat selle ühe tähtsa tõe, nimelt, et kogu taevasel kooril ja maa täiusel, ühesõnaga kõigil neil kehadel, mis moodustavad maailma võimsa raamistiku, pole mingisugust substantsi ilma mõistuseta — et nende olemasolu on olla tajutud või tunnetatud.”

Teine lõppotsustus, mis (vaadeldud ajalooliselt) on tõmmanud endale vähem tähelepanu, aga mille mõju pärastisele filosoofiale on olnud kaugeleulatuv, on (B), et ideed meie mõistuses, milledeks meie tunnetus välisilmast end lahutab, on lihtsate omaduste ideed. Meie nõndanimetatud sensoorne tunnetus, väidab Berkeley, on alati meie oma ideede tunnetamine ja need ideed on omaduste, mitte asjade ideed. Tunnustatavasti me usume endil olevat hulka erinevaid ideid üksikust substantsiaalsest asjast. See tähendab, me usume, et magususe, kareduse, nelinurksuse ja valge värvuse ideed on kõik sama suhkrutüki ideed. Aga Berkeley rõhutab, et “see, mida ma näen, on ainult värvuste ja valguse mitmekesisus. See, mida ma tunnen, on kõva või pehme, kuum või külm, kare või sile. Mis sarnasust, mis sidet on noil ideedel nendega? Või kuidas on võimalik, et keegi võiks leida põhjust ühe ja sellesama nime andmiseks niiväga erinevate ideede kombinatsioonile enne, kui ta on kogenud nende eksisteerimist koos. “Kui,” lõpetab siis Berkeley, “me vaatleme seda küsimust lähedalt ja täpselt, siis peab tunnistama, et me iialgi ei näe ega kombi üht ja sedasama objekti. See, mida nähakse, on üks asi ja see, mida kombitakse, on teine.” Ainult ebateadliku imanduse tulemusena, ütleks Berkeley, hakkame eeldama, et meie nähtavad ja kombitavad ideed on sama objekti ideed.

Kui ma astun tuppa ja ütlen: “See objekt, mida ma näen, on laud”, siis need mentaalsed protsessid, mis Berkeley järgi on mul mõistuses toimunud, on üldjoontes järgmised: Esiteks on mul visuaalne kogemus kiiskavast, mustast, ovaalsest pinnast, mida Berkeley nimetaks “nähtavaks ideeks”. Siis ma imandan möödunud kogemuse põhjal, et kui astun teatava arvu samme selle läikiva, musta, ovaalse pinna suunas, mis täidab mu nägemisvälja, ja sirutan välja käed, siis on mul teine kogemus, seekord kogemus millestki kõvast, jahedast. Mul on teisisõnu idee, mida Berkeley nimetab “kombitavaks ideeks”; ja seepärast, et kiiskava, musta, ovaalse pinna nähtav idee minevikus on sageli leitud seltsivat kõvaduse ning jaheduse kombitava ideega, imandan ma, et nad on sama asja ideed, ja otsustan, et üksik füüsiline objekt, mis on niihästi must, läikiv ja ovaalne kui ka kõva ja jahe, on minu ideede algallikas. Kui aga kõrvaldame Locke’i substantsi ja võtame omaks Berkeley vaate, et mis iganes eksisteerib, on sõltuv mingist mõistusest, siis ei saa õigustada seda. On tähtis pidada meeles neid kaht Berkeley üldseisukohta. Esiteks seisukohta (A), et mida iganes tunnetatakse, on mingi idee mõistuses, mis tunnetab seda. Korollaariks on siit, et ainult mõistused ja ideed mõistustes eksisteerivad. Ja teiseks seisukoht (B), et meie ideed pole füüsiliste objektide, nagu laudade ideed, vaid aistitavate omaduste, nagu soojuse, kõvaduse, musta värvuse, nelinurksuse jne. ideed.

Millises mõttes füüsilised asjad eksisteerivad? Sageli küsitakse, kas (kui Berkeleyl on õigus) me võime üldse olla kindlad füüsiliste asjade eksisteerimises siis, kui me neid ei taju. Näiteks, kui ma väljun toast, kas oleme Berkeley eeldustele vastavalt õigustatud oletama, et tühi tuba lakkab eksisteerimast ning hakkab eksisteerima uuesti, kui ma taas astun sisse? Berkeley hülgab selle mõistutuse (suggestion). Kõik, mida ta on näidanud, seisneb selles, et eksisteerida on olla idee kellegi mõistuses või olla sõltuv mõistusest. Aga kõnesolev mõistus ei tarvitse tingimata olla minu mõistus, see võiks olla Jumala mõistus. Berkeley järgi ideed, mida tunnetame, tegelikult eksisteerivad sõltumatult meie tunnetusest, sest nad eksisteerivad edasi ideedena Jumala mõistuses. Just sel teel ta püüab vahet teha taju ja kujutelma vahel. Asjad, mida tajun, tulevad mu mõistusse hoolimata sellest, kas ma tahan neid sinna või mitte. Asju, mida ma kujutlen, võib kutsuda ja saata ära soovi kohaselt. Miks see erineb? Seepärast, ütleb Berkeley, et asjad, mida tajun, mis on ideed mu mõistuses, on ka ideed Jumala mõistuses, mida Ta annab edasi minu mõistusse, aga asjad, mida ma kujutlen, eksisteerivad ainult minu enda mõistuses ja lakkavad seepärast eksisteerimast siis, kui ma neid ei kujutle. Selle kogu tervik, mida nimetame välismaailmaks, jätkab seepärast eksisteerimist Berkeley teooria järgi isegi siis, kui me lakkame seda tajumast, sest Jumala tajumine säilitab seda. On siiski selge, et kui me pole mitte valmis järgnema Berkeleyle tuues sisse Jumala mõiste selleks, et anda sõltumatut reaalsust maailmale (mille eksistents tunnetamisest lahusolevana on kummutatud), siis me oleme taandatud seisukohale, et ainukesed asjad, mis eksisteerivad, on meie endi mentaalsed olekud.

Hume’i seisukoht. See on tegelikult David Hume’i (1711–1776) saavutatud seisukoht. Võttes omaks Locke’i ja Berkeley psühholoogia, mille järgi (1) nn. sensoorse tunnetuse objektid on meie oma ideed, ja (2) kogu me tunnetus on tuletatud me ideedest; nõustudes niisiis Berkeleyga kõrvale heitma Locke’i mõiste substantsist, milles oletatakse inherentseks primaarseid omadusi, ta arendab subjektiivse idealistliku seisukoha selle loogilise lõpuni. Näiteks tema tajumisteooria jätab kõrvale Jumala mõiste, kelle teadmine Berkeley filosoofias säilitab minu ideid, kui ma ei mõtle neist. Selles on tal ilmselt õigus. Sest kui me oleme põhjalikud selle vaate vastuvõtmises, et kogu me teadmine on tuletatud meeltekogemuse varal saadud lihtsatest ideedest, peame möönma, et mul pole mingit meelelist kogemust Jumalast. Me ei või niisiis appi kutsuda Tema eksisteerimist säilitama maailma siis, kui me seda ei taju. Seepärast pole, otsustab Hume üldjoontes, mingit põhjust uskuda millegi muu olemasolu kui selle, mida me vahetult tajume.

Muljed ja ideed. Järgides Locke’i ja Berkeleyt, Hume muidugi peab tagatuks, et see, mida tajume, on meie endi mentaalsed olekud. Hume jagab need kahte klassi. On “muljed”, mida saame peamiselt selle kaudu, mida tavaliselt nimetatakse meeleliseks kogemiseks (kirgi ja emotsioone nimetatakse ka “muljeteks”) ja “ideed”. Hume teeb sellise eristamise oma teose “Treatise of Human Nature” esimeses paragrahvis. Lõige on kuulus ja tsiteerimist väärt:

“Kõik inimmõistuse tajud langevad kahte erinevasse liiki, mida ma nimetan muljeteks ja ideedeks. Erinevus nende vahel seisneb jõulisuse ja elavuse määras, millega nad põrkavad mõistuse vastu ning siirduvad meie mõtlemisse või teadvusse. Noid tajusid, mis sisenevad suurima jõulisuse ja ägedusega, võime nimetada muljeteks ja selle nimetuse alla ma mahutan kõik meie aistingud, kired ja emotsioonid, kui nad esimest korda saavad ilmseks hinges. Ja ideede all ma mõtlen tihedaid pilte muljetest meie mõtlemises ja arutlemises. Sellised on näiteks kõik tajud, mida on tekitanud käesolev jutt, välja arvatud ainult need, mis kerkivad esile nägemisest ja kompimisest, ja otsene häämeel või ebamugavus, mida see jutt võib põhjustada. Usun, et ei ole väga vajalik kasutada palju sõnu selle erinevuse seletamiseks. Igaüks ise taipab hõlpsasti vahet tundmise ja mõtlemise vahel. Nende tavalised astmed on kergesti eristatavad, kuigi pole muidugi võimatu, et eri juhtudel nad saavad olla väga lähedased teineteisele. Nõnda unes, palavikus, hullumeelsuses või igas väga ägedas hinge emotsioonis võivad meie ideed läheneda muljetele, nagu teiselt küljelt vahel juhtub, et meie muljed on nii tuhmid ja nõrgad, et me ei saa neid eristada oma ideedest. Aga hoolimata sellest mõnel juhul lähedasest sarnasusest on nad üldiselt nii väga erinevad, et ükski ei kõhkleks paigutada neid erinevate päälkirjade alla ja anda erinevuse tähistamiseks kummalegi eri nimetuse.”

Võib tähele panna, et Hume eristab “muljed” ja “ideed” mitte kasutades selleks nende suhteid muude asjadega, näiteks nende asjadega, mis neid põhjustavad, vaid nende endasiseste omaduste varal. “Endasisene omadus” on omadus, mis asjal on iseenesest, sõltumata tema suhetest mis tahes muu asjaga või kõikide teiste asjadega.^[3] Lühidalt, see on omadus, mis tal on seetõttu, et ta on tema ise, nii et kui see puuduks, ta ei saaks olla tema ise. Nõnda on siis kulla endasiseseks omaduseks, et tal on raskus ja et ta on kollane. Aga kulla endasiseseks omaduseks pole asjaolu, et ta on väärtuslikum kui hõbe või et ta väärtus peab langema naelsterlingi alusel.

Kuidas eristatakse ideid muljetest. Nüüd aga oleks harilik viis eristada “muljed” “ideedest” (tänapäeval nimetaksime neid vastavalt “aistinguteks” ja “kujutelmadeks”) mitte nende endasiseste omaduste varal, vaid nende suhete varal teiste asjadega. Ütleksime, et aistingul on põhjus välismaailmas ja ta on selle miski aisting, mis on põhjustanud teda. Nii, kui ma istun tule ääres, siis peaksime tõeks, et mu aistingute põhjustajaks on tule soojus ja et nad on selle soojuse aistingud, mis neid põhjustab. Kujutelmi, millised iganes nende lõplikud põhjused oleksidki, ei põhjusta esiteks kontakt väliste asjadega. Kui mul nüüd on näiteks kujutelm St. Pauli katedraalist, siis me ütleksime, et pole vajalik St. Pauli kiriku kättesaadavus mu meeltele, et põhjustada kujutelma. Kujutelma objekt mitte üksnes ei või olla ära, vaid, nagu enamik inimesi möönaks, kujutelmal ei tarvitse üldse olla mingit objekti. Näiteks võib mul joobnud olekus olla kujutelm kahest laternapostist, kuigi tegelikult on olemas ainult üks. Mul võib ka olla kujutelm oma töötoast lauaga hoopis teises otsas. Tegelikult ma võin, kui tahan, elada mõnd aega mingis kujuteldavas maailmas, mille sisul pole paarikut tegelikus maailmas, ja kui ma muutuksin nõdrameelseks, siis ei lahku ma võibolla iialgi oma kujuteldud maailmast. Nii ei teostu siis harilik meetod eristada kujutlusi aistingutest nendesamade endasiseste omaduste alusel, vaid arvestades välismaailmaga. Ütleksime, et aistinguil on väline suhtumus sellega, mis neid põhjustab; kujutelmadel ei tarvitse olla. Aga Hume, väites, et meie tunnetus käib vaid meie eneste mentaalsete olekute kohta, on küllalt selgenägelik taipama, et ta pole õigustatud mentaalseid olekuid eristama välisasjade varal, sest kui meil pole mingit otsest tunnetust välismaailma asjadest, siis pole meil õigust arvestada nendega selleks, et hankida võimalust eristada oma mentaalseid hoiakuid. Teisisõnu, Hume on hoolas vältima Locke’i representatsionalismi vigasust.

Hume’i kriteeriumi mittepiisavus. Jäänud ilma välise suhtumuse kriteeriumist, peab Hume paratamatult tagasi minema endasisese erinevuse kriteeriumi juurde ja leiab selle “elavuse astmes”. See pole rahuldav kriteerium ja, nagu Hume ise nõustub, see variseb kokku äärjuhtudel, mil kujutelmadel on sama kõrge elavuse ja ägeduse aste kui aistinguil. Et tsiteerida üht juhtu, mis on antud Bertrand Russelli poolt — Macbeth räägib “sellest nõuandest, mille hirmus pilt rebib lahti mu juuksed ja sunnib mu paigalistuva südame koputama ribide pihta, vastupidi loomulikule viisile”. On raske kujutella aistingut, mil oleks ägedam mõju kui Macbethi põueoda kujutelmal.

Tähendab, lõppeks pole siin mingit rahuldavat eristamisvõimalust nende mentaalsete sisude vahel, mis Hume’i arvates moodustavad meie tunnetuse. Ta on öelnud meile, et kogemused on meil meie oma mentaalseist olekuist. Ühtesid, mis on ägedamad kui teised, kutsume muljeteks ja usume neil olevat välise põhjuse; aga me ei tunneta seda välist põhjust. Tähendab siis siiani Hume toetab esimest Berkeley kahest päämisest seisukohast, seda, mida nimetasime (A).

Ideede assotsiatsioon. Hume tunnustab ka Berkeley teist seisukohta (B). Meie muljed ja ideed on, arvab ta, katkendlikud ja isoleeritud, nad pole seostatud, kui tulevad mõistusse, ja mõistus, mida ta ei pea aktiivseks, vaid passiivseks, ei seosta neid ise. “Kõik meie distinktsed tajud on distinktsed eksistentsid,” ütleb Hume ja jätkab, “mõistus iialgi ei taju mingit reaalset nidusust distinktsete eksistentside vahel.” Kuidas siis, võib nüüd küsida, tuleme üldse toime mõtlemisega, sest mõtlemine ilmselt eeldab mingisugust nidusust meie ideede vahel — nidusust, mille tõttu me võime moodustada arutlemise ahelikke? Seepärast, ütleb Hume, et mõned meie muljed tulevad habituaalselt koos. Näiteks magususe, nelinurksuse, kareduse ja valge värvuse muljed tulevad koos ja selle tulemusena me mõtleme suhkrust. Kuid pole midagi paratamatut selles “koostulekus”. Hume räägib “mingist ühendussidemest… mingist sidestavast omadusest, mille kaudu üks idee loomulikult toob kaasa teise”. Aga ühendav printsiip pole rohkem kui “tasane jõud, mis tavaliselt”, mitte universaalselt, “valitseb” ja ta on tingitud mõistuse tegevusest. Kõik, mis võime öelda, on, et mõned muljed kalduvad juba loomulikult tekkima sagarakaupa ja selle tulemusena meie kujundame idee füüsilisest asjast. Aga iga hetk võib valitsev sagarvorm lakata ja temale võib järgneda hoopis erinev. Kuna mõistus on täiesti passiivne, on ta abitu ses asjas ja tal pole mingit kontrolli sagarate üle, mis annavad meile meie ideed sellest, mida nimetatakse maailmaks.

Selle doktriini, mis on tuntud “ideede assotsiatsioonina”, lõpptulemused on suure tähtsusega. Nende hulgas on põhjuse ja tulemuse seaduse nõndanimetatatud paratamatuse eitamine — seegi on Hume’i jaoks vaid “mõistuse piiritletus”, teatavate ideede assotsiatsiooni eriline juhtum, nimelt põhjuse ja tulemuse ideede, mis harilikult käivad koos, — ja Mina ühtsuse eitamine. Neid lõpptulemusi kirjeldatakse üksikasjalisemalt hilisemates päätükkides.^[4] Praegu pean rõhutama Hume’i tunnustust Berkeley teisele printsiibile (B), nimelt, et mida me tunnetame aistingutes, pole füüsiliste asjade muljed, vaid isoleeritud omaduste muljed. See tähendab, mitte suhkrutükkide ideed, vaid kareduse, kõvaduse, magususe ja valge värvuse muljed.

Hume’i Mina analüüsi tulemus. Võib mõne sõna lisada Hume’i Mina analüüsi (mida hiljem detailsemalt arutletakse)^[5] tähtsuse kohta käesoleva diskussiooni teemale. Üldiselt rääkides selle analüüsi tulemuseks on Mina elimineerimine ja selle asendamine psühholoogiliste olekute järgnevusega, nimelt nendega, mida normaalselt loetakse kuuluvat Minale. Hume ei eita, et on olemas teadvuse vool, mis koosneb sellistest psühholoogilistest juhtumustest, nagu tujud, kartused, lootused, soovid, mõtted, ideed ja aistingud. See tähendab, et Hume’i jaoks pole enam mingit ühendavat, pidevat Mina, kellel oleksid tujud, kes kardaks, kes loodaks, kes sooviks, kes mõtleks ja kogeks ideid ja aistinguid.

Mis järgneb siit? Pöördugem hetkeks tagasi kolme entiteedi juurde, mida postuleerib Locke’i tajumisteooria (vt. lk. 34): (M) tunnetav mõistus, (I) tunnetatavad ideed ja (O) objektid, mis põhjustavad ideid. Berkeley, nagu nägime, kõrvaldab (O), või pigem asendab (O) Jumala mõistusega. Aga nagu me juba oleme rõhutanud, Jumala mõistuse oletamine ei sobi eeldusega, et kogu meie tunnetus tuleb meeltekogemuse läbi, ja Hume keeldub abi otsimast Berkeley sepitsusest, kuidas jalul hoida maailma olemasolu sellal, kui me teda ei taju. Tähendab, Hume siis lõplikult kõrvaldab (O). Aga oma Mina analüüsi kaudu kõrvaldab ta ka (M), tunnetava mõistuse, jättes ainult (I). Ideed Hume’i arvates on ainult tunnetatavad. See tähendab, nad on teadlikud ideed, kuid pole ideede tunnetamiseks mingit mõistust või Mina, mis oleks hoopis muud kui tunnetatavad ideed või lisaks nendele. Seepärast minu maailm, niivõrd kui on või võib olla tema tunnetamist, laguneb tunnetatavate ideede järgnevuseks, mis pole millegi ideed ja mida vaid viisakuse pärast nimetatakse “minu omadeks”.

Solipsism. Seda subjektiivse idealismi ehk mentalismi teooria loogilist edasiarendust tavaliselt tuntakse solipsismina. Solipsismi võib kirjeldada kui vaadet, mille järgi seepärast, et kogu meie tunnetus koosneb meie oma mentaalsete olekute tunnetusest, ei saa tunnetada eksisteerivat midagi, mis on muud kui meie mentaalsed olekud. Nüüd aga pole alust väita miski taolise olemasolu, mida ei saa tunnetada. Seepärast minu vaimsed olekud moodustavad universumi, kui tahes palju ma teaksingi vastupidist. Kas on veel olemas midagi lisaks neile, pole ma suuteline ütlema, sest olles täielikult suletud iseenese ideede ringi, igaveseks vangistatud oma kogemuse vanglasse, ma ei suuda tungida läbi ta seintest.

Pole põhjust, nii palju kui ma tean, mõtelda, et see lõpptulemus oleks õige. Siiski on seda äärmiselt raske kummutada, nii raske, et paljud arvavad selle olevat loogiliselt kummutamatu.^[6] See on aga siiski selle arengujoone perfektselt loogiline lõpptulemus, mis algab Locke’iga, kes kasutab meie poolt asjades tajutud omaduste näivat suhtumuslikkust tajuja mõistusega alusena õigustamaks deduktsiooni, et see, mida tajub tajuja, on kuidagiviisi tema mõistuse sees. Tähendab siis, kui meil tuleb katsetada lahti saada solipsismist, peame just sellele deduktsioonile keskendama oma tähelepanu. Filosoofide mõnede katsetuste üldjooned antakse järgnevas päätükis.

Moodsa füüsika relevantsus. Peab toime tulema veel ühe punktiga, enne kui saame lõpetada selle. Mul on olnud juhust eelnenud argumentide mitmel arendusastmel kasutada teaduslikust tajumismehhanismi kirjeldusest saadud kaalutlusi. Fakt, et peab mööduma teatav ajavahemik, enne kui valguskiired, mis tulevad mingilt esemelt, jõuavad minu silma võrkkestani, mõistutab näiteks, et see, mida me näeme, ei saa reaalselt olla see ese, sest ta võib olla lakanud eksisteerimast selle aja jooksul. Omakorda see fakt, et ma olen vaid teadlik stiimulitest, mille on vastu võtnud mu meeleorganid pärast teatavaid sündmusi mu närvisüsteemis ja pääajus, mõistutades niiöelda, et just need sündmused mu ajus on põhjustanud mu teadlikuks saamise, on viinud mõned mõtlejad lõppotsustusele, et niivõrd, kui asi puutub minu välismaailma tunnetamist, olen ma täiesti suletud, mitte oma ideede, vaid omaenese närvi- ja ajureaktsioonide ringi. Need kaalutlused kindlasti kalduvad tugevdama kahtlusi, mida idealistid on avaldanud “tervemõistusliku” tajumisteooria paikapidavuse kohta, ja just sel põhjusel toodigi uued kaalutlused esile. Liiatigi, on ilmne, et kui midagi, mis isegi kaugelt sarnaneb füüsiku praegusele seletusele maailmast, on tõsi, siis peab maailm, nii nagu ta reaalselt on, olema väga erinev sellest, mida tavalises kogemuses usume end tajuvat. Füüsika lahutab materiaalsed objektid aatomite ja elektronide seadetesse, milledel puudub suurem hulk omadustest, mida usume ennast tajuvat objektides. Päämised mateeria koostisosad pole füüsiku meelest ei värvilised, helilised, kõvad ega magusad. Neil puudub kude, kuju — kõige moodsama vaate järgi isegi täpne koht ruumis.^[7] Siiski, kui on tõsi, et värvitud, maitsetud, koetud aatomid moodustavad välisesemete reaalsuse, oleme sunnitud küsima, kust pärinevad siis värvid, maitsed, kõvadused ja muud omadused, mida kogeme. Raske on vastu vaielda lõppotsustusele, et neid hangib meile meie oma teadvus. “Tervemõistusliku” maailma hävitamise läbi kaldub füüsika nõnda siis toetama idealistlikke lõppotsustusi.^[8]

Siiski ei mängi füüsika mingit osa subjektiivses idealismis. Ükskõik, kas need kaalutlused, mis tulenevad moodsast füüsikast, õigustavalt või õigustamatult võivad taluda idealistlikku konstruktsiooni, mida mõned teadlased neile asetavad, ilmne on siiski, et neid ei saa kutsuda abiks subjektiivse idealismi pooldajad. Need kas on või pole argumendid füsioloogilise solipsismi kasuks, s.o. selle vaate kasuks, et maailma, mida tunnetame, piiravad meie oma kehades toimuvad sündmused ja et tunnetus nendega piirdub. Aga neist ei tulene midagi psühholoogilise solipsismi kasuks, s.o. vaate kasuks, et maailm, mida tunnetame, on piiratud ja piirdub sündmustega, mis toimuvad meie oma teadvuses.

Ja nad ei või seda järgmistel põhjustel: kui subjektiivne idealism on tõsi, pole olemas materiaalseid asju maailmas, või, kui on olemas selliseid asju, siis neid pole võimalik tunnetada. Kuid objektid on materiaalsed asjad; seda on valguse kiired, atmosfääri lained, meeleorganid, närvid, närvide sõnumikud, ajud ja elusrakud. Seepärast, kui subjektiivne idealism on tõsi, siis need asjad oleksid vaid ideed füüsiku mõistuses. Tähendab, kui neid võtta füüsiliste asjadena, siis on nad illusioonid. Ent teadus peab neid asju kindlasti niihästi reaalseiks kui ka füüsilisteks ja võttes neid reaalseina ning füüsilistena ja kasutades neid hammasratasteks väga keerukas tajumismehhanismis, mida kirjeldavad füüsika ja füsioloogia, jõuab teadus neile lõpptulemusile, mida oleme juba vaadelnud.

Seega, ehkki tegelikult võib olla nii, et me tunnetame ainult sündmusi, mis toimuvad meie kehas ja pääajus (ehkki pole selge, kuidas me siis võime — kui me tõesti võime — ka tunnetada valguskiiri, aatomeid, elektrone ja teisi füüsiku maailma elanikke, mille abil on ehitatud üles lõppotsustus, et me tunnetame ainult kehas ja ajus toimuvaid sündmusi), me ei saa abiks võtta seda lõppotsustust ega selle põhjendeid subjektiivse idealismi toetamiseks. Liiatigi, meie ei tohi, kui tahame argumentida idealismi kasuks, alata seega, et võtame reaalseks füüsilise närvi- ja ajumehhanismi, mida eeldavad füüsika ning füsioloogia, mis aga (kui aktsepteerime subjektiivse idealismi lõppotsustused) pole füüsiline. Sel punktil on teatav tähtsus kaasajal, sest mõned teadlased väidavad praegu, et moodsa füüsika uuringud toetavad idealismi lõppotsustusi.^[9] Hetk järelemõtlemist näitab, et kui seega mõeldakse subjektiivset idealismi, on see nõudlus aluseta. Ta on tõesti mõttetu. Sest kui subjektiivsel idealismil on õigus selles, mida ta väidab, ei koosne füüsiku maailm mitte vähem kui need meetodidki, millede varal ta seda uurib, ideedest ta mõistuses. Aga kui asi on nii, siis ei saa kuidagi olla õige ükski lõppotsustus, millele ta jõuab oletades, et mateeria on reaalne. Teiste sõnadega, kui iga asi on idee kellegi mõistuses, siis on ka füüsika maailm idee kellegi mõistuses. See pole füüsika lõppotsustus, vaid üks idealismi postulaat. Kas see postulaat on õige? Peamegi nüüd pöörduma selle küsimuse juurde.

Filosoofe Locke’i, Berkeleyt ja Hume’i tuleks lugeda selles päätükis käidud argumentimissuuna avardamiseks. Olulisemad raamatud on:

LOCKE. Essay Concerning Human Understanding.

BERKELEY. A Treatise Concerning the Principles of Human Knowledge.

Three Dialogues between Hylas and Philonous.

HUME. A Treatise of Human Nature.

Berkeley ja Hume on saadaval Everyman Edition’i köiteis. Igal köitel on A. D. Lindsay sissejuhatus. Kõik need kolm filosoofi on võrdlemisi kerged lugeda. Parim kommentaar on C. R. Morrise “Locke, Berkeley and Hume”.

____________

1 Abstraktsete ideede arutlust vt. ptk. X, lk. 226–227 ja substantsi ning ta omaduste arutlust ptk. VI, lk. 138–141. 2 Need seisavad Everyman Library köite “Theory of Vision and Other Writings by Bishop Berkeley” lõpul. 3 Mõned filosoofid on arvanud, et “endasiseseid omadusi” selles mõttes pole olemas. Vt. ptk. XV, lk. 363–364. 4 Vt. ptk. VIII, lk. 179–182 ja ptk. IX, lk. 199–202. 5 Vt. ptk. IX. 6 Isegi kui seda ei saa kummutada, seda kindlasti ei saa tõestada. Vaata selle kohta argumenti ptk. III, lk. 58–61. 7 Vt. ptk. XII, lk. 273–277 ja lk. 280–281 selle vaatekoha edasiarendust. 8 Vt. ptk. XII, lk. 273–277 ja lk. 280–281 selle vaatekoha edasiarendust. 9 Vt. ptk. XI, kirjeldus moodsa füüsika filosoofilistest tulemustest.