Читать книгу Sissejuhatus filosoofiasse - Cyril Edwin Joad - Страница 7

Sissejuhatavat. Pole kerge otsustada, kuidas alustada filosoofiat käsitlevat raamatut. Filosoofilised probleemid on üksteisega tihedalt seotud, nii tihedalt, et mõned filosoofid arvavad, et kui milline tahes neist on täiesti rahuldavalt lahendatud, siis sellest tuleneb nende kõikide lahendumine. Kas see on nii, ei ole võimalik öelda, sest on äärmiselt ebatõenäoline, et täielikult rahuldav lahendus millisele tahes neist probleemidest saavutatakse inimmõistuse poolt selle praeguses arenemisjärgus. Tõsi on siiski, et enamik filosoofilisi küsimusi varem või hiljem tõstab samad probleemid. Filosoofias viivad kõik teed, kui mitte samasse Rooma, siis vähemalt samasse labürinti, nii et ei olegi väga suure tähtsusega asjaolu, millise sa valid oma teekonna alguseks.

Aga fakt, et pole mingit eriti kaaluvat põhjust valida ühte või teist, teeb väga raskeks valida ükskõik millist. Nagu räägitakse, et filosoof Buridani (1300–1350)^[1] loogiline eesel, asudes kahe võrdse suurusega ja võrdselt isuäratava heinakuhja vahel, suri nälga, sest ta ei suutnud leida põhjust, miks ta peaks liikuma pigem ühe kui teise suunas.

Lähemal kaalutlusel olen otsustanud alata meeltetaju probleemiga. Mitte seepärast, et see oleks kuidagi hõlpsam lahendada, kuidagi lähemal lahendusele kui mingi teine filosoofiline probleem, vaid seepärast, et see nõuab selliste vaidlusküsimuste kaalutlemist, mida inimesed võivad uurida omaette. Võivad, ja teatava määrani teevadki, sest kõikidest filosoofilistest otsustustest just see lõppotsustus, et välismaailm tõepoolest ei “eksisteeri”, või pole tõepoolest “reaalne”, on kõige tuttavam mittefilosoofidele ja kõige sagedamini pilkeobjektiks. Aga ükskõik, kas inimesed mõnitavad seda, heidavad kõrvale või võtavad selle omaks, et oma sõpradele vaidluses meelehärmi teha, nad on vähemalt tuttavad sellega.

Maailm “tervemõistusliku” vaate järgi. Seda probleemi võib ka sedastada üsna lihtsalt teatava hulga küsimuste kujul. Millist liiki informatsiooni meie meeleorganid annavad meile välismaailma kohta? Kas see on usaldatav informatsioon? Kui see nii on, milline on siis nende objektide olemus, millede kohta saame informatsiooni? Teiste sõnadega, millist liiki asjadest koosneb välismaailm? “Tervemõistus” vastab neile küsimustele suuremat kõhklemata järgmiselt: (1) Ta deklareerib, et välismaailm koosneb substantsidest, milledel on kvaliteete; näiteks puu, mis on kõva või pehme, metall, mis on kollane või hõbedane. (2) Neid substantse tajume füüsiliste objektide näol, nagu toolid ja lauad, kuldsõrmused ja hõbešillingid, — kui me mitte ei juhtu olema teadlased, sest siis tajume midagi, mis on oletatavasti põhilisemad substantsid, nagu keemilised ühendid ja molekulid, milledest tavalised substantsid koosnevad, ja tajuksime, kui me instrumendid oleksid küllalt tundlikud, mida nad aga pole, veelgi põhilisemaid substantse, nagu aatomid ja elektronid. (3) Füüsilised objektid asetsevad “väljaspool” maailmas ja meie meeled näitavad neid meile täpselt sellistena, nagu nad on. Eriti aga, nende olemasolu ei sõltu sellest, kas me neid tajume. Kui meie meeleorganid, silmad, kõrvad või nina, satuvad nendega sobivatesse ruumilistesse suhetesse, siis öeldakse, et me tunnetame neid. Aga “tervemõistus” arvaks ka, et see, mis tegelikult “teab”, pole ise meeleorgan, vaid on mõistus või teadvus. Öeldakse siis, et meeleorganid on kanaleiks, millede kaudu füüsiliste objektide tunnetamist toimetatakse edasi mõistusse.

Aga iga ülalmainitud lauset eitavad paljud filosoofid ja kuigi pole sugugi selge, millised laused peaksid neid asendama, on küllaldasel määral selge, et selles kujus, milles nüüdsama neid sedastasin, ükski neist pole tõsi. Esimene lause, et maailm koosneb kvaliteetidega substantsidest, tuleb arutlusele VI päätükis, teise ja kolmanda lause, mis suurelt osalt vastastikku sõltuvad, arutlemine toob meid meeltetaju probleemi juurde. Käesolevas päätükis on meil tegemist päämiselt kolmanda lausega, mis väidab, et füüsilised objektid, mida tajume, on “väljaspool” maailmas ja nende eksisteerimine ei ole mingis mõttes sõltuv sellest, kas meie neid tajume. Enamik filosoofe on arvamisel, et nad ei asetse “väljaspool” maailmas mis tahes tavalises mõttes ja paljud on jõudnud otsustusele, et teatavas mõttes nende olemasolemine sõltub mõistusest või mõistustest, mis neid tajuvad. Teised filosoofid, kuigi väites, et “midagi” eksisteerib maailmas väljaspool meid endid, mille olemasolemine ei sõltu meie mõistusest, on siiski esildanud kaaluvaid põhjendusi väitmaks, et see “midagi” vähimalgi määral ei sarnane meie füüsilisile objektidele, milledega (kui uskuda “tervemõistuse” seletust selle asja kohta) puutume kokku. Tähendab, nad on eitanud teist eespool nenditud lauset. Selle viimase eituse põhjustega tuleb meil tegemist teises päätükis.

Mida näitavad meile meeled? Nimetagem neid objekte, millede kohta “tervemõistus” ütleks, et meie meeled meid teevad neist teadlikuks, tajutavateks objektideks. Mida meie meeled neist meile ütlevad? Esimesel pilgul näib, nagu ütleksid nad meile palju. Aga kaalutledes leiame, et palju sellest informatsioonist, mida meie meeled meile näivad andvat, ei ole suhtes sellega, mis toimub väljaspool meid, vaid sellega, mis sünnib meie sisemuses — mitte tajutavate objektidega, vaid meie oma kogemustega.

Oletagem, et ma surun keele vastu hambaid ja küsin küsimuse: “Mis see on, mida ma kogen või millest olen teadlik?” Esimesel pilgul vastus näiks olevat: “Ma olen teadlik oma hammastest.” Aga kas see vastus on tõeliselt õige? Kas see, mida ma tegelikult kogen, pole tunne mu keeles, mille on ehk põhjustanud keele ning hammaste kokkupuude, aga sellest hoolimata tunne, ja kuna ta on tunne, siis midagi, mis on mentaalne? Oletagem nüüd, et ma surun sõrmed vastu lauda, kas see, mida kogen, on laud? Jällegi osutub uurimisel endastmõistetav vastus kahtlaseks. Minu kogemuse vahetu objekt, millest otseselt olen teadlik, on, ütleksid paljud, aisting minu sõrmedes, sileduse, kõvaduse ja jaheduse aisting.

Võtkem veel üks näide. Kui seisan kahe jala kaugusel tulest, ma kogen kuumust ja “tervemõistus” ütleb mulle, et see kuumus on tule omadus. Kui ma aga liigun tulele lähemale, kuumus intensiivistub, kuni muutub valuks. Aga valu nüüd on kindlasti minus ja mitte tules; ja et siis seega valu on ainult kuumuse intensiivsem aste, võib järeldada, et kuumus oli ka minu aisting ja mitte tule omadus. Juustukärbse jalakene on nii väike, et ilma mikroskoobi abita me ei saa seda näha. Kas me seepärast peame oletama, et juustukärbes ei saa näha omaenese jalga? See näib ebatõenäolisena. Me peame järeldama siis, et juustukärbse jalakese näiv suurus varieerub vastavalt mõistuse olemusele, mis seda tajub — et jalal on tegelikult üks näiv suurus juustukärbse jaoks ja teine meie jaoks. Aga jalal ei või olla ühel ja samal ajal kaht erinevat suurust. Kas tal on siis mingit reaalset suurust üldse? Kas asi ei seisa mitte selles, et suurus ei ole nähtava objekti endasisene^[2] omadus, omadus, mis tal on iseendast, vaid suhtes tajuja mõistuse olemusega ning sellest sõltuv.

Näide tornist. Arutlegem suuruse juhtumit veidi detailsemalt. Oletagem, et ma vaatlen kirikutorni. Selle kõrgus näib muutuvat vastavalt kaugusele, millelt ma teda silmitsen. Ilmneb näiteks, et tal on ise kõrgus vaadelduna poole miili, ise saja ja ise viie jardi kauguselt, aga siis, kui ma otse tema all seisan, pole ma üldse võimeline hindama ta kõrgust. On niisiis olemas hulk erinevaid kõrgusi, mis kirikutornil näivad olevat. Kuidas saaksin ma ütelda, milline neist on või esindab selle reaalset kõrgust? “Tervemõistus” vastaks sellele küsimusele mõõduridva või rihma või mis tahes aparaadi tarvituselevõtmisega, milledega harilikult mõõdetakse torne, ja tähendaks üles vastava aparaadi lugemi. Oletagem, et lugem aparaadi, olgu see mõõdurihm, skaalal on 150 jalga. Siis me ütleme, et 150 jalga on torni reaalne kõrgus. Aga kas see vastus jääb püsima uurimisel? Kahtlemata praktilisteks otstarveteks küll, kuid filosoofilisteks mitte.

Esiteks, oleme möönnud, et torn näib omavat erinevaid kõrgusi erinevates kaugustes asuvatele erinevatele vaatlejatele. See, mida tahame teada, on, milline neist erinevatest näilikkustest on tõepoolest ta kõrgus. Nüüd aga, 150 jalga on üks neist kõrgustest, nimelt kõrgus, mis tornil näib olevat mõõdurihmale, mis tõmmatud kogu ta väga tõhusat pikkust pidi torni välispinda mööda. Aga miks peaks mõõdurihmale omistatama eelistatava vaatleja tiitel ja miks peaks asendit, mis on vahetus kokkupuutes välisseinaga, vaadeldama eelistatava asendina, nii et meil oleks õigus öelda, et ainult sellel asendil viibivale vaatlejale ilmneb reaalne kõrgus?

Teiseks, mis laadi informatsiooni annab meile tõepoolest mõõdurihma lugem 150 jalga? Me tahame teada, milline on torni tegelik kõrgus, ja me saame teada, et see on 150 jalga. Aga mis on 150 jalga? See on matemaatiline väljend, nimetus, mille anname teatavaile kõrguse liikidele, näiteks kõrgusele, mis on tornil. Niisiis, kui tahame teada, milline on torni reaalne kõrgus, öeldakse meile, et see on 150 jalga, ja kui tahame teada, mis on 150 jalga, me leiame, et see on see liik kõrgust, mis on tornil ning mis tahes muil asjul, mis on juhtumisi täpselt sama kõrged kui torn. Meie informatsioon on tegelikult lausa ringlev.

Kolmandaks, mida võime seletada mõõdurihma enda kohta? Oleme ülal näitena toonud rea illustratsioone mõistutamiseks (suggest), et omadused, mida aistitavad objektid näiliselt omavad, ei kuulu neile tegelikult, vaid on kas meie oma kogemise omadused või, kuna meil kogemus neist varieerub, on igal juhul sõltuvad ja määratletud meie kogemise poolt. Aga kui see on nii, pole meil mingit õigust eeldada, et mõõdurihm on vaba tulemustest, mida on mõistutanud eelnenud analüüs, et tal reaalselt iseendast on omadusi, mis tal näivad olevat, ja eriti, et tal on pikkus, mis on reaalselt tema oma. Kui võiksime mõõdulindi kohta kõhklematult neid fakte eeldada, poleks vajadust tõsta küsimusi torni kõrguse kohta. Aga mis tahes põhjusi on olemas kahtlemiseks, kas tornil reaalselt on kõrgus, needsamad on võrdselt kaaluvad põhjused kahtlemiseks, kas mõõdurihmal on reaalselt pikkus. Lühidalt, me ei saa kindlaks määrata torni reaalset kõrgust mõõdurihma reaalsele pikkusele toetudes, sest just nende sõnade “ reaalne kõrgus” ja “reaalne pikkus” tähendus on see, mis on kahtlusalune.

Penni kuju. Kujuga on sama lugu mis kõrgusega. Arutlegem näiteks penni kuju. “Tervemõistus” peab penni kuju sõõrjaks, kuid peaaegu igast vaatepunktist, kust penni silmitsetakse, penn paistab, nagu me varsti avastame, püüdes teda joonistada, olevat ellipsitaoline, kusjuures ellipsid, mida tajume, varieeruvad paisumuse ja ahtumuse määra poolest vastavalt vaatamisnurgale, millelt me penni silmitseme. Kahelt asendilt tõepoolest penn näib olevat sõõrjas ja need, nimelt asend vertikaalselt ülalpool ning asend vertikaalselt allpool penni on kaunis erakordsed asendid, mida inimsilm hõivab võrdlemisi harva.

Kui penni kuju tavaliselt paistab ellipsitaolisena, miks nimetame teda sõõrjaks? Seda pole hõlbus öelda. Kõigepäält, võibolla seepärast, et üldine enanev (prevalent) uskumus on selle poolt, et ta on sõõrjas, uskumus, mis on nii laialt levinud ja sügavale juurdunud, et igaüht, kes selles kahtleks väljaspool filosoofilist diskussiooni, peetaks mõistuse poolest puudulikuks. Aga kuidas tekib see üldine uskumus? Millel see rajaneb? Tõenäoliselt tugineb ta viimati olmale, et paljude oma atribuutide suhtes penn ühtub ringi definitsiooniga. Ta pinnal on näiteks säärane punkt, et kõik sellest punktist ringi piirjoonele tõmmatud jooned on võrdse pikkusega; tema ümbermõõt jällegi on võrdne 2πr, ta pindala πr². Aga kui jääme pidama selle definitsiooni juurde, siis tekivad samasugused raskused nagu need, mida kaalutlesime torni puhul. Mida me teada tahame, on selle kuju olemus, millele need matemaatilised omadused kuuluvad. Kui vastame, et see on sõõrjas kuju, tekib küsimus, kas pennil on see. Kahjuks pennil, nagu teda harilikult nähakse, ei ole seda. Ega ole seda tal ka kombituna; katsuda penni ei ole katsuda sõõrjat kuju, vaid kas mingit lamedat pinda või, kui sõrm on kõverdatud ümber penni serva, metalli kõverjoont. Järelikult kompimisele ja nägemisele penn harilikult ei paista sõõrjas. Aga millele ta siis paistab sõõrjas? Arvatavasti sirklile. Aga miks peaksime eeldama, et ta näivus sirklile või, kui eelistada väljendit, sirkli reageerimine temale tutvustab meid tema reaalse kujuga mingis mõttes, milles ta näivus silmadele ning sõrmedele ei tutvusta meid ta reaalse kujuga? Miks õigupoolest on sirkel eelistatav “vaatleja”? Päälegi, mida saame ütelda sirkli omadustest? Kas me võime, kui selliste füüsiliste objektide olemasolu, milledel on iseendast omadusi, on küsimuseks, anda mööda hiilides küsimusest endast vastuse sirkli abil seks, et pääseda seda ilma tõestamata kinnitamast penni puhul?

Nii nagu koetise ja temperatuuriga, nagu suuruse ja kujuga, nii on ka enamiku (kui mitte kõikide) omadustega, mis näiliselt kuuluvad välismaailma objektidele. Enamiku (kui mitte kõikide) nende näiliste omaduste suhtes võime tõega öelda, et viimases instantsis nad osutuvad meiega suhetatuteks. Oma keha temperatuuri tuleb meil näiteks tõsta vaid mõne kraadi võrra ja maailm paistab teistsugusena. Veelgi ilmsem on ta teistsugusel kompimisel. Ometi pole olemas mingit põhjust, miks peaks olema reaalsuse privileeg üksnes sellel maailmal, mida tajub normaalne, põhjatõugu täiskasvanu, kel on 36,6° temperatuurini köetud keha.

Moodsa teaduse asjassesegamine. Nende kaalutluste siduvust (ses ulatuses, milles nad püüavad näidata tajujale välismaailmas näiliselt eksisteerivate omaduste relatiivsust) tugevdab tunduval määral informatsioon, mida teadus üldiselt ja füüsika ning füsioloogia eriti on saavutanud tajumise mehhanismi suhtes. Enne aga, kui viitame moodsas teaduses nende kaalutlemisel olevate probleemide kohta tehtud otsuste tähtsusele, on vajalik kaitsta ennast väärtõlgitsemise vastu hoiatava sõnakese lisamisega.

Esiteks, kogu küsimus suhtest teaduse ja filosoofia vahel on vaidlusalune ja paljud filosoofid väidaksid, et ükski teaduse poolt saavutatud tulemus ei oma ega võigi omada mingisugust tähtsust filosoofilistele probleemidele.

Teiseks, filosoofid, kellede mõtlemissuunda olen eelnevate illustratsioonide kestel päämiselt järginud ja kelle üldotsustustega (nimelt, et meile tajus avalduvad objektid on mõnes mõttes sõltuvad tajuja mõistusest) meil selles päätükis on päämiselt tegu, ei toonud teaduslikke kaalutlusi oma argumentide hulka või tegid seda ainult väga kitsas ulatuses. Kõnesolevad filosoofid (keda mõnikord tuntakse subjektiivsete idealistidena) on Locke (1632–1704), Berkeley (1685–1753) ja Hume (1711–1776),^[3] kes elasid XVII ja XVIII sajandil, mil füüsika ja füsioloogia olid võrdlemisi ebaküpsed teadused, ja tavaliselt arendasid oma väiteid vihjamata tulemusile, mida need teadused olid saavutanud.

Kolmandaks, on kahtlane, kas isegi siis, kui nad oleksid olnud täiesti kodus XX sajandi teadlaste lõppotsustustes, need filosoofid oleksid olnud võimelised neid pidevalt kasutama oma üldseisukohtade kasuks. Vähemalt meil on õigust loota, et nad oleksid olnud liiga selgepäised tegema seda, mis oleks tegelikult olnud raske elementaarne vääratus. Põhjus sellele kahtlusele esitatakse parajal kohal, pääle nende filosoofide poolt tõeks peetud seisukohtade lühikest kokkuvõtet.

Et on ju nii palju öeldud ära kvalifikatsiooni ja reservatsiooni kaudu, kavatsen loendada teatavaid moodsa teaduse otsustuste läbi võimaldatud kaalutlusi, mis kalduvad kinnitama vaadet, et meeltekogemuses tunnetatud objektide omadused ei kuulu neile iseendast, vaid sõltuvad suurel määral tingimusist, mis prevaleerivad tajujas. Siiani on meil tegemist olnud päämiselt osaga, mida etendab tajuja mõistus. Nüüd peame teaduse suunitlusel rõhutama pigemini tajuja keha mõju tajutava määratlemisel.

Füsioloogi seletus taju mehhanismist. Oletagem, et ma vaatlen pimedal ööl taevatähte, ütleme Siiriust. Kui uskuda füüsikat, siis valguslained, mis paljude aastate eest hakkasid rändama Siiriuselt, jõuavad (pärast astronoomide poolt täpselt kindlaks määratud aega) Maale, põrkavad minu silma võrkkesta vastu ja põhjustavad mind ütlema, et näen Siiriust. Nüüd aga see Siirius, mille kohta nad annavad mulle informatsiooni, on Siirius, mis eksisteeris ajal, mil valguslained teele asusid. Aga see Siirius ei tarvitse enam eksisteerida, ta võib olla vahepääl kadunud. Ütelda, et keegi võib näha seda, mis enam ei eksisteeri, on absurdne. Järgneb, et olgu see mis tahes, mida ma näen, Siirius ta ei ole. See, mida ma tegelikult näen, on teatava suuruse, kuju ning intensiivsusega kollane laik. Ma järeldan, et sellel kollasel laigul oli ürgus (origin) (millega ta on ühendatud füüsikaliste sündmuste pideva ahelikuga) mitu aastat tagasi ning mitme miljoni miili kaugusel. Kuid see järeldus võib olla ekslik, selle kollase laigu ürgus, mida nimetan täheks, võib olla löök nina pihta või laevamastil rippuv lamp.

Ega ole see ka ainus asjas sisalduv imandus (inference). On õige, et ma mõtlen end nägevat kollast laiku, ent kas olen tõepoolest õigustatud kinni pidama sellest uskumusest? Kui füüsika ja füsioloogiaga arvestada, siis kõik see, mida tohin õigustatult öelda, on, et mu nägemisnärvi ärritatakse teataval viisil, mille tulemusena mu ajus põhjustatakse teatavaid sündmusi. Kas ma olen tõepoolest õigustatud midagi rohkem ütlema kui seda?

Ühes kuulsaks saanud näites osutab Bertrand Russell juhtu füsioloogist, kes uurib oma patsiendi aju. Kaheldamatult usub füsioloog end vaatlevat kellegi teise isiku pääaju, kuid Russell rõhutab, et kui füsioloogia väide on õige, siis peab füsioloogi nägemise põhjus olema midagi, mis sünnib tema oma ajus. Russelli seletus selle protsessi kohta on järgmine: “Valguslained rändavad vaadeldavast pääajust füsioloogi silma, kuhu nad saabuvad alles pärast teatavat ajavahemikku, mis on lõplik, kuigi lühikene. Füsioloog näeb seda, mida ta vaatleb, alles pärast seda, kui valguslained on jõudnud ta silma. Seepärast tuleb sündmus, mis moodustab ta nägemise, sündmustesarja lõpul, mis rändavad vaadeldavast pääajust füsioloogi pääajju. Meie ei tohi, kui me ei taha olla kuidagi jaburalt katkelised, oletada, et füsioloogi taju, mis tuleb selle sarja lõpul, on kuskil mujal kui füsioloogi pääs.” Kui kujutleme, et ajavahemiku vältel, mida täidab selle sündmustesarja juhtumine, mis eelnesid füsioloogi nägemisele, patsiendi pääaju oleks võinud lakata eksisteerimast, siis muutub raskeks oletada, et füsioloog vaatleb tegelikult üht aju väljaspool ta enda oma.

Kompimine ja haistmine. Kompimise abil saadud tajumine teeb asja veelgi lihtsamaks. Käsitlegem detailsemalt juhtu isikust, kes surub sõrmed vastu lauda. Teen seda nüüd kirjutades. Harilikult ütleksin, et toimus kokkupuude kahe materiaalse substantsi — minu sõrmede ja laua vahel. Moodne füüsika aga ei soosi kuidagimoodi seda vaadet. Mis juhtub füüsiku meelest, on see, et sõrme ja laua koetisaatomite vahel tekib elektriline eemaletõukamine. Mida kõvemini ma lauale surun, seda tugevamad on elektrijõud, mis tõukavad eemale mu sõrme. Ja need elektrijõud tekitavad mu sõrmeotstes asetsevates närvirakukestes voolu, mis jõuab ajju, ning selle tulemusena ma kogen laua kompimise aistingut. Tegelikult pole ma kokkupuutes mitte üheainsagi objektiga väljaspool enese keha ja kui mu närvisüsteemi vastavaid osi sobivalt ärritada, siis ma kogeksin sedasama laua kompimise aistingut, kuigi pole olemas lauda, mida kompida. Veelgi enam, võin koguni kogeda midagi, mis näib olevat nööpnõela torge mitteeksisteerivasse, amputeeritud sõrme, kui ainult vajalisel kombel käsitseda närviotsi mu käel.

Nii nagu on nägemise ning kompimisega, nõnda ka haistmisega. Kahtlen väga, kas isegi “tervemõistus” oletab, et keha lõhn on midagi, mis tõepoolest kuulub keha juurde. Enamik inimesi arvatavasti nõustuks sellega, et asja lõhn vähemalt ei ole selsamal kohal, mida täidab asi. Nad ütleksid, et lõhn on midagi, mida asi annab välja — arvan, et enamik inimesi mõtleb lõhnast kui molekulidest koosnevast mingit liiki gaasist — ja üksnes siis, kui gaas jõuab kohta, kus kellegi ninasõõrmed ning lõhna koostismolekulid ärritavad tundlikke kudesid ninasõõrmetes, lähetatakse teatavaid närviimpulsse pääajju, mille tulemusena meil on haistmisaisting.^[4] Aga side selle “mingi” haistetava lõhna ning objekti vahel, mida arvatakse olnud lõhna tekitajaks, jääb ebamääraseks. Samuti on heliga. Lained liiguvad läbi atmosfääri ja põrkavad vastu kõrva trumminahka. Keerukad sündmused toimuvad välis-, kesk- ja sisekõrvas. Sisekõrvas näiteks asetseb merikarbikujuline luine vedelikuga täidetud mahuti cochlea. Kui luukeste ja membraanide võnkumine sisekõrvas ulatub cochlea’ni, hakkab vedelik lainetama. Vedeliku lainetus annab õõtsuva liikumise teatavaile pikkadele juuksekujulistele niidikestele, virvekarvadele, mis asetsevad ridamisi cochlea sees. Õõtsuvad virvekarvad saadavad närviimpulsse ajusse, mille tulemusena me kuuleme heli. Aga kui meilt peaks küsitama, kus või mis on see heli, mida kuuleme, oleks äärmiselt raske vastata.

Eddingtoni idealistlik lõppotsustus. Füüsika ja füsioloogia õpetus taju mehhanismi suhtes näib viitavat otsustusele, et see, mida tegelikult tunnetame, kui meil on sensoorne kogemus, pole aine liikumised, vaid teatavad sündmused meis endis, mis on ühendatud nende liikumistega või on nende poolt tekitatud; pole objektid väljaspool meid endid, vaid valguskiirte, gaaside, õhulainete ja teiste neilt objektidelt meie kehadele siirduvate energiavormide tagasipõrke toimed.

Järgmine tsitaat Sir Arthur Eddingtoni raamatust “Science and the Unseen World” näitab selgelt, kui suurt osa sellest, mida tunnetame välismaailmast, moodne füüsika (ja selles suhtes pole vähemalt Eddingtoni vaated mingis mõttes mitteesinduslikud) möönab olevat meie mõistuse imanduse tulemused selle asemel, et otseselt olla meie meelte tajud.

“Mõtelgem järele,” ütleb Sir Arthur Eddington, “kuidas oleme saavutanud selle oletatud tutvuse ainekamakaga. Mingi temast väljavoolav mõju kiusab ühe närvi otsa, alustades sellega rea füüsikalisi ja keemilisi muutusi, mis närvi mööda kanduvad edasi ühte ajurakku. Sääl sünnib midagi saladuslikku ja mõistuses kerkib pilt või aisting, mis ei saa pretendeerida sarnanemisele selle stiimuliga, mis teda virgutas. Kõik, mis on teada materiaalsest maailmast, peab mis tahes kombel olema imandatud neist närve pidi edasi läkitatud stiimulitest… Mõistus vastuvõtu keskjaamana loeb saabuvate närvisignaalide kriipse ja punkte. Välismaailma paljud saatejaamad saavad tuttavateks oma kutsesignaalide sagedase kordamise läbi. Hakkame tundma end päris omainimeselikult tuttavatena 2LO ja 5XX-ga. Aga raadiosaatejaam ei sarnane oma kutsesignaaliga; nende olemustes ei ole mingit ühismõõtsust. Niisamuti ka toolid ja lauad meie ümber, mis läkitavad meile lakkamatult meie nägemist ja kompimist mõjustavaid raadiosignaale, ei saa oma olemuselt sarnaneda nendele signaalidele või aistingutele, mida signaalid virgutavad oma teekonna lõpul… On hämmastav vägitükk dešifreerimise alal, et oleme üldse olnud suutelised imandama säärasest kaudsest ühendusest loodusetunnetuse korraliku skeemi.”

Nendest kaalutlustest siirdub Sir Arthur Eddington tegema lõppotsustusi, mis, nagu lugeja näeb järgmises päätükis, on peaaegu eristatamatud idealistlike filosoofide omadest. Olles rõhutanud meie välismaailma tunnetamise kaudset ja imandatud iseloomu, siirdub ta seda vastandama meie endatunnetamise otsesuse ja vahetusega.

“Selge on,” jätkab ta, “et on olemas üks liik tunnetust, mis ei saa läbida sääraseid kanaleid, nimelt selle osa endasisese olemuse tunnetamine, mis asub ühendusteede kaugel otsal.”

See ei ole välisasjade tunnetus, imandatud nendest sõnumitest, mida nad läkitavad meile närviside telefonitraatide kaudu; see on miski tunnetamine nii, nagu see miski on iseendast. Ja see miski, nagu ta on iseendast, ainus asi, mida tunnetame otseselt nõnda, nagu ta reaalselt on, selgub olevat mentaalne; see on üks mõistus. “Mõistus,” ütleb Sir Arthur Eddington lõppotsustusena, “on meie kogemises esimene ja kõige otsesem asi; kõik muu on kauge imandus.” Ta lisab, et meie oleme tuttavad “iseeneste mentaalse ja spirituaalse olemusega, mida meie mõistused tunnetavad füüsika meetodeid ületava intiimse kokkupuute kaudu.”

Teaduselt saadud lõppotsustuste tähtsus. Ma ei taha mõistutada, et ülaltoodud lõppotsustus on tingimata tõsi. Nagu näeme allpool (ptk. II, lk. 48), iga filosoofia, mis väidab, — nagu tegid subjektiivsed idealistid, — et esemed, mida tunnetame tajumises, eksisteerivad tajuja mõistuses või on koguni sellest sõltumuses, on takistatud kasutama millist tahes neist kaalutlusist, milledele tuginevad teadlase lõppotsustused. Paigutasin teaduse antud kirjelduse tajumisest siia, sest mul on praegu sihiks kuhjata kokku kaalutlusi (mis tahes allikast need oleksidki võetud), mis sõdivad vastu “tervemõistuslikule” vaatele, et välismaailm koosneb füüsilisist esemeist, milledel on omadused iseendast, mida mingit liiki jumalik ilmutus esitab mõistusele täpipäält nii, nagu nad on. Ükskõik kas rõhutame osa, mida mängib mõistus tajumisprotsessis või keha ning meeleorganite oma, näib ometi päris võimatu seista vastu vaatele, et meie tajutud maailma omadused väga suurel määral sõltuvad meist enestest. Sest võib ju küsida, kuidas teisiti saaksime seletada tõika, et tajud samast asjast erinevad. Kui X näeb nelki sinisena ja värvipime Y näeb teda rohelisena, on väga raske oletada, et nelk on ühtaegu nii roheline kui ka sinine. Teiselt küljelt ei paista olevat ühtki küllaldast alust kinnitamiseks, et ta on reaalselt sinine seepärast, et ta on sinine normaalsele nägemisele, ja et ta välisilme värvipimedale ei saa siis olla ta reaalne välisilme üksnes seepärast, et värvipimedad on vähemuses. Ilmne implikatsioon paistab olevat, et erinevus näivate värvuste vahel tuleneb kahe tajuja füsioloogilise aparatuuri erinemisest. Liiatigi, kui paneme silma santoniini, näeme kõike kollasena. Et meie ei saa oletada, et muutumine meie nägemisaparaadis on tootnud vastava muutuse välismaailmas, võime vaid järeldada, et kollasuse ilmumine on meie nägemisorganite ühe erilaadse olukorra tulemus. Aga kui see on tõsi kollasuse suhtes, ei ole mingit põhjust, miks see ei peaks olema tõsi kõikide värvide suhtes, mida tavaliselt usume end tajuvat välismaailmas.

RUSSELL, BERTRAND. The Problem of Philosophy. Home University Library.

Peatükid I–IV sisaldavad tajumise probleemi selge elementaarse kirjelduse.

WISDOM, JOHN. Problems of Mind and Matter, II osa.

Lühike ja selge, kuid raskem.

MOORE, G. E. Philosophical Studies.

Kasutatav nõudamiseks (consult) seoses kõikide selles ja järgmises kahes päätükis tõstetud probleemidega. Saab tõenäoliselt klassikaks, kuid on märksa raskem kui ülalmainitud raamatud.

Tajumise mehhanismi kohta teadustes saavutatud olulise kokkuvõtte võib leida Bertrand Russelli “An Outline of Philosophy” II osas ja minu “Guide to Modern Thought” IV päätükis.

____________

1 Tegelikult ei esine näide eeslist kuskil Buridani teostes. Seda on aga alati ühendatud temaga. Taoline pilt esineb ka Dante “Paradisos” ja see teravmeelne võrdlus näib keskajal olnud väga populaarne. 2 Endasisese (immanentse) definitsiooni kohta vaata lk. 41–42. 3 Nende filosoofide lõppotsustusi on üksikasjalisemalt puudutatud ptk. II, lk. 30–45. 4 Tegelikult peavad lõhnavad ained enne lahustuma niiskuses, mis katab nina limanahka, kui nad saavad esile kutsuda lõhnaaistingu.