Читать книгу Sissejuhatus filosoofiasse - Cyril Edwin Joad - Страница 6

Harilikult antakse tavalise lugeja jaoks mõeldud filosoofiat käsitlevale raamatule sissejuhatuseks mõningaid seletusi filosoofia ainest, tema resultaatide loomust ja meetoditest, mida ta taotleb.

Lugeja saab teada, et talle ei anta kätte teatavat kindlapiirilist ja üldtunnustatud teadmiste kogumikku; teda hoiatatakse, et filosoofid sageli isegi ei arutle samu küsimusi ja kui seda teevadki, siis üksnes selleks, et anda üksteisest diametraalselt erinevaid vastuseid; ja talle teadustatakse, et teda palutakse osa võtta mitte pidevast ja korrapärasest edasiliikumisest mõttemõlgutamiselt teadmisele, vaid edasi-tagasi liikumiste seeriaist, millede jooksul ta sama valdkonda läbib ikka ja uuesti reisijate seltsis, kelle hooleks näib pigem olevat eelkäijate jälgede hävitamine kui mingile sihile jõudmine. On kujuteldav, kui raamat on kergemat laadi, et teda võidakse selle sissejuhatuses kostitada nöökimislooga pimedaist, kes pimedatest ruumidest otsivad olematuid musti kasse. Siiski, ja hoolimata neist varjukülgedest, talle antakse selgesti mõista, et filosoofia väärtus on tõesti väga suur, ehkki olla üsna raske ütelda, milline see just on.

Kavatsen loobuda sellist liiki sissejuhatusest, osalt seetõttu, et olen juba teisal^[1] kirjutanud filosoofia väärtusest ja meetodeist, kuid osalt seepärastki, et kavatsen teha oma lugejaile komplimendi, oletades, et need, kes on otsustanud asuda sellise ulatusega raamatu lugemisele, on teinud juba otsuse selle ülesande väärtuse kohta (vähemalt väärtuse kohta neile enestele), mille kallale nad on asunud. Ehkki pean üldist arutlust filosoofia iseloomu, eesmärgi ja meetodite kohta liigseks, tunnen end siiski kohustatud andma oma lugejaile mõned sissejuhatavad leheküljed käesoleva raamatu iseloomu, eesmärgi ja meetodite selgitamiseks. Lühidalt, tahan öelda, mida olen püüdnud teha ja kuidas olen püüdnud seda teha.

Ma pole taotlenud käsitleda filosoofia kogu valdkonda; pole püüdnud esitada kõiki filosoofe — isegi mitte kõiki suuri filosoofe — ja ma pole täielikult käsitlenud ühegi üksiku filosoofi tööd. Mu sihiks on olnud varuda üldine ülevaade filosoofia peaväljakust, tutvustada ülevaate käigus põhiprobleeme, millede üle filosoofid vaidlevad, näidata, miks nad nende üle vaidlevad, ja anda mõned illustratsioonid meetodeist, millede varal nende diskussioonid toimuvad. Selle ettevõtte teostamisel olen taotlenud silmas pidada kaht tingimust; esiteks, et poleks sisse toodud ühtki filosoofilist teooriat, mis pole iseendast oluliselt tähtis ja huvitav; teiseks, et ühtki filosoofilist teooriat poleks sisse toodud, mida ei saaks arusaadavaks teha tavalisele haritud inimesele, kes varem filosoofiaga mittetuttav, kuid siiski on valmis pühendama hoolsaimat tähelepanu ainele ja suurimat kannatlikkust selle esitajale.

Esimene tingimus ei vaja mingit õigustamist, teine vajab mõningaid selgitavaid sõnu. Filosoofia on äärmiselt raske aine ja parimagi tahtmisega maailmas ei saa teda teha kergeks aineks. Ühelt poolt, sageli selgub, et filosoofiast arusaamine teeb vajalikuks hulga teiste alade tundmise. Füüsika ja teoloogia, ajalugu ja bioloogia, esteetika ja kirjandus — kõik need on ühel või teisel puhul teraviljaks filosoofia veskile, ja see, kes tahaks jälgida selle jahvatamist, peab vähemalt pääliskaudselt nendega tuttav olema. Teiselt poolt, ta on äärmiselt abstraktne. On paljusid, ja need pole koguni kõige rumalamad inimesesoost, kes alati leiavad filosoofia suuremalt osalt arusaadamatu. Spekulatiivse aru käänakud ja väänakud, juuksekarva lõhestavad distinktsioonid, mõtlemise abstraktsus, saavutatud lõppotsustuste kaugus igapäevase elu huvialadest, ühilduvate tulemuste puudumine — ei saagi olla teisiti, et kõik see parimal juhul paljudele paistab halvasti valitud objektile raisatud energia monument, halvimal juhul inimmõistuse jõudude ja võimete irriteeriv perversioon.

Aga on teisigi loomu poolest filosofeerimisele andunuid, keda siiski hoiavad filosoofiast eemale filosoofide tavad. Loomupärast kalduvust spekulatsioonile tõukab sageli tagasi professionaalsete spekuleerijate mõtte raskus ja ähmasus. Minu arvates teatav osa sest raskusest ja ähmasusest on tarbetu. Kahekümnendas päätükis olen söandanud teha vahet kaht liiki ähmasuse vahel — väljenduse ähmasus ja ähmasuse väljendus. Viimane, nagu ma rõhutan, on andestatav ja võibolla välditamatu. Pole ju vajalist põhjust — vähemalt mina ei tea ühtki — miks universum peaks olema kergelt arusaadav XX sajandi mõistusele või miks keskmise suutvusega inimesed peaksid olema võimestatud hõlpsasti taipama nende sügavamate arude mõtteid, keda elul senini on õnnestunud arendada. Inimmõistus on ju siiski just alles teele asunud. Väga vähe on seda, mida me alles hakkame aru saama, mida avaramaks teeme selle ala, mida teame, seda avaramaks teeme ka ta kokkupuuteala tundmatuga. Ja tundmatu on ühtlasi selgusetu, segane... Aga väljendi selgusetus on lihtsalt vilets tööoskus. Filosoof peaks, nagu iga teinegi, õppima end arusaadavaks tegema ja, kui ta ebaõnnestumises on süüdi lohakas kirjutamine või esitamise kunsti puudulik valdamine, ei kaitse teda mingi mõtte sügavus või originaalsus laituse eest.

Kirjutades esmajoones intelligentse võhiku jaoks, olen iseäranis hoolikalt püüdnud olla arusaadav. Olen näiteks püüdnud mitte kunagi sisse tuua tehnilist terminit ilma esiteks seletamata täpset mõtet, milles teda kasutatakse. Märkuste arvu olen viinud miinimumini. Eriti olen välja jätnud märkused, mis viitavad tekstis esinevate filosoofide tööde tsitaatide päätükkidele ja lehekülgedele ja olen sellised viited piiranud käesoleva raamatu lehekülgedele. Et seda hääks teha, olen lisandanud iga päätüki lõppu lühikese nimekirja raamatutest, mis on kõige tulusamad nõudamiseks neile, kes soovivad järjekindlalt jätkata vastavas päätükis esiletõstetud mitmesuguseid ainealasid ja mis, loodan, osutub kasulikuks bibliograafiaks. Siiski otsustavaimat mõju raamatu üldplaani ja seade määramisel on avaldanud nõue esitamise selgusele. Hüljates kronoloogilise meetodi, olen püüdnud järgida seda, mis mulle paistab aine loogilise jaotusena, rajades päätükkide järjestuse pigem mõtte relevantsusele kui mõtlejate isiksustele ja paigutades relatsioonis olevate ainete eri rühmad eri päätükkidesse. Üldine korraldus on pääjoontes järgmine. Olen alanud probleemidega, mis moodustavad osa nn. epistemoloogiast ehk tunnetusteooriast. Mis laadi teadmist on meil maailmast? Kui kaugele on võimalik tõestada meeltekogemuse kinnitust, et ta meile ilmutab maailma, nagu selle, milles tavaliselt oletame end elutsevat? Kui meelte kogemuse teel saadud teadmine näib kaheldav, millist teist liiki teadmist meil on? Kas võib mõtlemine anda meile teadmist? Kui nii, milliseid tingimusi peab mõtlemine täitma, kui ta peab andma teadmist?

Siis siirdun teise osa juurde, mille olen päälkirjastanud “Kriitiline metafüüsika”. Selles osas üldtavalised mõisted nagu substants, muutus, mehhanism, otstarve, põhjus ja mina on alistatud kriitilisele uurimisele. Ilmneb, et nad annavad endist piisamatult aru — nii piisamatult, et teevad sellega ebatõenäoliseks, et maailm, millesse kuuluvaiks neid tavaliselt peetakse ja milles “tervemõistus” peab neid kehtivaks, on reaalne maailm.

See asjaolu viib meid vahetegemisele reaalse ja näiva maailma vahel, kuulsale distinktsioonile näilikkuse ja reaalsuse vahel. Kui maailm sellisena, nagu ta näib “tervemõistusele”, pole maailm, nagu ta tõeliselt on, kuidas siis kujutleda reaalset maailma? Raamatu viimases ja ulatuslikumas osas, päälkirjastatud “Konstruktiivne metafüüsika”, olen üldjoonis esitanud mõned vastused, mida on sellele küsimusele pakkunud suured filosoofid. Nende tõe küsimust kõrvale jätteski on Platoni, Kanti ja Hegeli filosoofilised süsteemid inimmõistuse tähelepanuväärivaimate saavutuste hulgas ja need, kes tahavad teada, mida suured mehed on mõelnud ja mäletamisväärset öelnud universumist ja inimese kohast selles, võivad leida nende päätükkide lugemisest kaunis abiks sissejuhatuse nende filosoofide töödele. Selle osa lõpupäätükkides, mis käsitlevad dialektilist ja teaduslikku materialismi, Bergsoni ja Whiteheadi filosoofiat, olen püüdnud anda teateid mõningatest probleemidest, mis konutavad suurtena kaasaegses diskussioonis, eriti nendest, mida asetab filosoofiale moodsa teaduse areng.

Selle plaani teostamisel olen püüdnud midagi ütelda enamiku küsimuste kohta, mida tavaliselt tõstetakse filosoofilises arutelus. On siiski puudu mõned, mida olen sunnitud välja jätma oma võimetuse pärast käidelda neid viisil, mis rahuldaks esitamise selguse nõuet, mida olen ette võtnud täita. Raamatu kahes esimeses osas on tõstetud vaidlusküsimusi käsitletud nende häilt ning halvult külgedelt ja üksikute filosoofide vaateid on sisse toodud ainult siis, kui nad osutuvad eriti relevantseiks aruteldava probleemi suhtes. Nii on Hume’i kriitika põhjuse mõistele antud päätükis “Põhjuslikkusest” ja Aristotelese vormi ja mateeria õpetus esitatud päätükis “Substants ja ta omadused”. Neis kahes osas olen kulgenud, eeldades, et filosoofia teemad on tähtsamad kui filosoofid, kes neid esile tõid, ning daatumid, millal neid esitleti, ja asjaomaste filosoofide mõtted on seepärast toodud sisse vaid teemade illustreerimiseks. Jõudes suurte filosoofide süsteemide juurde III osas, ma ei ole, nagu tavaliselt kombeks, kritiseerinud esitatud vaateid. Mõnel juhul siiski, näiteks Aristotelese kriitika puhul Platoni ideedeteooria kohta ja kriitika puhul, mille moodne realism on suunanud taju idealistliku seletuse vastu, ei ole kriitika ajalooliselt vähem tähtis kui kritiseeritav teooria. Teistel juhtudel, näiteks pragmatistide kriitika puhul Hegeli Absoluutse kohta ja tõeteooria kohta, mis sellest tuleneb, moodustab kriitika uue koolkonna lähtepunkti. Sedaliiki erijuhtudel olen sisse toonud kriitika koos kritiseeritavate vaadetega. Olen siiski harilikult loobunud oma isiklikust kriitikast; tavaliselt, aga mitte alati — asjaolu, mis toob mind erapoolikuse küsimuse juurde. Et minu hooleks on olnud esitada teiste vaateid, olen püüdnud nii palju kui võimalik alla suruda enda omi. Katse on, arvan, üldiselt olnud edukas. Kuid pole inimesel võimalik alati säilitada täielikku erapooletust, kui asi puutub tema enese vaadetesse, ja olen teadlik, et on mõningaid kohti, kus see on kokku varisenud. XI päätükis subsisteeruvate objektide teooria käsitlemisel ja Platoni ideedeteooria arendamisel seoses esteetika filosoofiaga on minu enese filosoofilised arvamused jonnakalt sisse tunginud ja on avaldatud vaateid, milledel, kardan, pole palju paremat autoriteeti kui autori oma. Erapoolikus, kui ta on välditamatu filosoofias, on vähem kahjulik, kui ta on üles tunnistatud, ja ma olen teinud kõik võimaliku nende libisemiste häästamiseks, andes lugejale õigeaegse hoiatuse, kui mainitud lõiked on tulemas.

Sama tegutsemisviisi jätkates peaksin nüüd ja siinsamas parem tunnistama oma filosoofilised uskumused, niipalju kui mul neid on. Üldiselt öeldud, eelistan mõnd realismi ja pluralismi vormi. See tähendab, ma pole idealist, kes usub, et mõistus või mõte on ainuke reaalsus, ja ma ei mõtle, et argumendid, mida filosoofid on pakkunud kasuks oletustele, et universum mõnes tähtsas mõttes on tervik või üksus, oleksid veenvad. Ma pole ometi mitte materialist, sest minu meelest mõistus on reaalne ja ainulaadne tegur universumis. Mõistus ja mateeria on, kaldun arvama, mõlemad distinktsed ja redutseeritamatud reaalsused, ja mulle meeldiks avardada reaalsuse piire nii kaugele, et need hõlmaksid väärtuse elemente, nagu neid on vaadeldud Platoni ideedeteoorias. Tõepoolest on minu filosoofilisi üldvaateid enim mõjustanud Platon kui ükski teine filosoof. Moodsate filosoofide hulgast on mind päämiselt mõjustanud Bertrand Russelli varajased filosoofilised kirjutised.

Igale filosoofiale võib ette heita, et ta annab enam informatsiooni filosoofi kui universumi kohta. Ma ise ei usu, et see etteheide oleks õige, ent ükski filosoof ei tahaks oletada, et teatav element isikust, isiklikest lootustest ja soovidest, isiklik temperament ja ettevalmistus, isiklik dispositsioon ja igatsus paratamatult on sängitatud igasse filosoofiasse. Ega saada seda ka täiesti välja jätta käsitlusest, mis püüab piirduda aruandmisega teiste filosoofiatest. Seega siis on paratamatu teatud erapoolikus; mul on sellest kahju, ent ma ei saa sinna midagi teha.

Alguses ütlesin, et ma ei kavatse hakata kaitsma filosofeerimise harrastamist või anda põhjendusi, miks filosoofiat peaks õpitama. Kavatsen siiski lubada endale väljendada ühe arvamuse. Mõtlen, et filosoofia külgetõmbejõud seisneb suurelt osalt ta kõikehaaravuses. Filosoof püüab aru saada maailmast kui tervikust, mitte nagu füüsik või bioloog selle ühest eri valdkonnast, vaid kõikide nende andmete kogusummast, mida pole täiendanud vähem tavalise inimese moraalsed intuitsioonid, pühaku religioosne teadvus, kunstniku esteetiline lõbu ja inimsoo ajalugu kui füüsiku ja bioloogi avastused. Sellise uurimisviisi pahemuseks on kehtestatud resultaatide puudumine. Filosoofial pole pakkuda mingit ühilduvat teadmiste kogu ja paljud kalduvad kannatamatusele ta mittelõplikkuse pärast.

Paljud, ent mitte kõik; mõnede jaoks just filosoofia mittelõplikkus on tema veetlus. Mitte teadmine, vaid selle otsimine tundub neile erutav ja neile nagu näiks paistvat, et universumil, mis lubab end täielikult mõista, on midagi kulunut ja labast juures. Meelis (pleasant)^[2] on elus hoida imetlemise tunnet, kaedes maailma rikkalikkust ja kummalisust; pole sugugi vähem meeldiv vaadelda inimmõistuste mitmekesisusi. Nagu on vaja igat liiki inimesi maailma rajamiseks, on vaja igat liiki mõistusi, et rajada tõde maailma kohta. Praegusajal, mil rakendusteadused on teinud palju nähtavalt maailmalt saladuslikkuse ja imelikkuse (wonder) röövimiseks, ja valitsusvormid on maha kärpinud inimmõistuse erinevused ja vaatavad tigedalt vaba mõistuse tegevusele, on filosoofial eriline väärtus. Filosoofia harrastamisel hõljub inimmõistus vabalt. Aineala piiratusest kammitsemata, mõjustamata kõigest ajalisest ja osalisest, tunnustab ta vaid neid seadusi, mis valitsevad vaid ta enda arutlemist. See vabalt funktsioneeriva mõistuse erapooletu tegevus on hüvesid suuremate hulgast, mida inimolendid võivad nautida. On loomulik tunda huvi maailma vastu, milles eksisteerime, ja pingutus rahuldada oma uudishimu, isegi kui ta ei saa iial olla täiesti edukas, ei saa eales jääda ilma rahuldustundest. Nii nagu inglise filosoof F. H. Bradley on öelnud: “Metafüüsika võib olla viletsate põhjenduste leidmine selle jaoks, mida instinktiivselt usume; aga tahta leida neid põhjendusi pole ka mitte muud kui instinkt.” Seega, viimases instantsis filosoofia uurimise põhjuseks on rahulolu, mida see toob. Kui sel raamatul õnnestub edasi anda lugejale osagi sest rahuldusest, mida filosoofia on andnud ta kirjutajale, siis pole ta kirjutatud asjata.

Hoolimata mu otsusest olla iga hinna eest lihtne ja selge, kardan, et mõned järgnevad leheküljed pakuvad üsna raskepärast lugemismaterjali neile, kes esmakordselt lähenevad filosoofiale.

Olen siia asetanud asteriski raskemate päätükkide ette ja soovitaksin, et need jäetaks välja esmakordsel lugemisel.

Avaldan käsikirja mitmete päätükkide lahke lugemise ja väärtuslikkude ettepanekute eest, mida olen omaks võtnud, tänu järgnevaile: professor L. S. Stebbing (ptk. V), mr. H. B. Acton (ptk-d XIV ja XV), mr. H. W. Durant (ptk. XVII) ja miss Dorothy Emmet (ptk. XX). Dr. A. C. Ewing samuti on mind aidanud kohati raamatu esimeses osas. Eelmainitud pole aga mingis mõttes vastutavad väljendatud vaadete eest.

____________

1 Vt. minu “Return to Philosophy”, ptk. VII ja IX. 2 Tõlke paremaks mõistmiseks olen siin ja edaspidi lisanud nurksulgudes originaaltekstist pärit sõnu ja väljendeid.— Toimetaja märkus..