Читать книгу Kirjad tütrele - Dagmar Lamp - Страница 10

Kallis Põrnikas

Me oleme jõudnud umbes-täpselt poole peale. Sest praeguseks on tähtaeg jälle muutunud ja ma ei suuda enam järge pidada, kui mitu korda olen ma pidanud arvutama, kes sa siis ikkagi oled, kui sa siia ilma tuled, nii et ma katsun vooluga kaasa minna ja loota, et sa ei valiks sündimiseks jüripäeva.

Üleüldse on mul suur vastumeelsus Jäärade ja Sõnnide suhtes (ausalt, seda ei peaks ükski Jäär või Sõnn isiklikult võtma), sest minu eluteele on sattunud ainult nende tähemärkide halvemad esindajad (välja arvatud mõned üksikud erandid, kes ainult kinnitavad reeglit). Ma arvan, et ma pean jälle läbi lugema Linda Goodmani raamatu, sest sel naisel on omapärane oskus leida igas inimeses (= tähemärgis) midagi head ja toredat.

Aga rääkides olulistest asjadest. Mul on tunne, et ma lõpuks tundsin esimest korda sinu liigutusi. Me käisime diivanit ostmas (minu elu esimene diivan!) ja kui ma ootasin, et su isa raha välja võtaks, ja niisama Mööblimajas ringi tšillisin, tundsin järsku kõhus midagi imelikku. Ma olin seda juba ammu oodanud, aga ikkagi tuli see ootamatult. Ma jäin seisma, tunnetasin, naeratasin, istusin hirmkallile (ja ilusale) toolile maha ja kuulasin. Et kas oled ikka sina.

See oli nagu … nagu õhumullid liiguksid ringi ja samal ajal tunne, mida saab võrrelda keelega vastu põsekülge tõmbamisega. Selline vaevumärgatav, aga samas olemas.

Rohkem pole ma sinult nii selgelt tagasisidet saanud, aga ma oletan, et sa lihtsalt väljendasid oma rõõmu selle üle, et meil on nüüd korralik diivan!

Kohe näha, et oma ema laps.

Suurtest uudistest veel nii palju, et:

 ma kuulsin täna esimest korda su südamelööke;

 me saime kinnitust, et sa oled tüdruk (sina ja mina muidugi teadsime seda juba);

 sa kasvad kenasti ja sa peaksid tulema välja igati terve ponksuna.

Ning tänu oma digitaalsõprade sõnadele võtsin ma eile fotoka ja tegin oma kõhust pilti. Nii igaks juhuks. Et äkki ma tõesti tahan, või tahad sina, neid kunagi vaadata. Jah, nüüd on tõesti aru saada, et see pole enam ainult minu õnnetu kehaehitus, vaid on tõepoolest punu ees. Mis on toonud kaasa endaga muud olmelised probleemid (püksid lähevad jalga, aga mitte eest kinni, dressid pigistavad kõhust jne), miska ma läksin täna ja ostsin endale ühed stretšriidest mustad püksid, mis olid hirmus popid, kui ma olin umbes 15-aastane. Need on igati mittemeelitavad, aga hirmus mugavad ja pealegi jätavad nad mu tagumikust mulje, et sellele tuleks anda mingi suur auhind (saad naljale pihta?) lihtsalt olemasolu eest. Umbes nagu … aasta tagumik.

Pool on niisiis läbi, pool veel ees. Oleme siis kokku leppinud, et sa ei sünni 23. aprillil? Ja sihid võimaluse korral maid?

Sest muidu ma ausalt panen sulle nimeks Olimpiada Vulveriina Kheios Revolutsija.

Aga ikka parem kui Proohor.

Armastusega

Emme^[1.]

1 uh, on küll imelik enda kohta nii öelda. [ ↵ ]