Читать книгу Kirjad tütrele - Dagmar Lamp - Страница 5

Kallis Põrnikas

Täna sai esimest korda kindlaks, et sa oled olemas ja lood endale minu sees sooja ja pehmet pesa. Kui aus olla, siis pole ma veel senimaani päris hästi aru saanud. Ma olen alles kolmandat päeva abielunaine ja nüüd järsku tuleb välja, et varsti veel ema ka. Nii et, Põrnikas, sa juba oled suutnud oma emme päris toredalt segadusse ajada, rääkimata sellest, et käed-jalad värisevad ikka veel.

Ilmselt tekib sul umbes 12 aasta pärast küsimus, et kas su isa ja ema abiellusidki ainult sellepärast, et emme rase oli. Ja ma ütlen praegu – nagu ma ka ütlen siis: ei. Sa sündisid armastusest. Ja me ei olnud veel eriti jõudnud sind planeerimagi hakata, kui sa juba olemas olid.

Huh, ja kindlasti ei taha sa seda kuulda, kui sa oled teatud vanuses – sest on vanus, kui sa ei taha ilmselt üldse ette kujutada, et su vanemad seksivad –, aga suure tõenäosusega me tegime su valmis Riias, maailma kõige armsamas hotellitoas. Mina olin tulnud just kolmenädalaselt „loominguliselt puhkuselt“ Tenerifel, sinu isa oli mul Riias lennujaamas vastas ja jällenägemisrõõm nii suur, et seda ei oska sõnadesse panna.

2010. aasta suvi oli kohutavalt palav ning me maandusime läbi äikesepilve. Terve öö möllas Riia kohal grandioosne äike, me jätsime rõduukse lahti ja kardinad eest ja vaatasime, kuidas pime taevas valgeks sähvis. See oli öö, kui sina said alguse. Ja see öö ei lähe mul kunagi meelest.

Ka ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me sõitsime oma pulmapeolt koju, oli järgmine hommik. Mu päevad ei olnud alanud ja juba olin natuke mures – kuigi olin kindel, et see on kõik pulmakorraldamisstressist. Ja see, et ma olin viimased päevad kohutavalt väsinud, ka see võis olla ju stressist! Ja see, et ma jõin hapukoort otse tomati-kurgisalati kausist, oli normaalne, sest ma ju AVASTASIN ENDA JAOKS HAPUKOORE, see on ju normaalne, kas pole?

Aga siis me tulime koju, kaisutasime ja läksime ostsime testi. Ma palun vabadust, mu esimesed sõnad kaht triipu nähes olid … „Oi. Fakk.“

Põrnikas, praeguseks oled sa umbes kuuenädalane, natuke vähem. Täna nägin ma sind esimest korda ultrahelipildil – praegu oled sa alles tume tombuke heledas rebukotis. Aga sa oled! Minu sees! Ma ei kujuta ette, mida toovad järgnevad kuud, ma ei oska ai-ma-ta-giiii, mida toovad meile järgmised aastad, aga ma tean, et ma juba igatsen sind ja tahan juba sinuga kohtuda.

Kas sul on rohelised silmad nagu su isal? Kas sa – oh õudust! – kaalud sündides samuti viis kilo, nagu su isa? Ma loodan, et sa saad meist mõlemast kõige paremad omadused, ma loodan, et sulle meeldib õppida samamoodi, nagu meeldib meile õppida – meile, abikaasadele Nohikutele. Ja ma loodan, et sul on raamatute vastu sama suur armastus kui mul. Ja ma loodan, et sul on heleblondid juuksed nagu mul.

Ma veel ei tea, kumb sa oled – kas poiss-Põrnikas või tüdruk-Põrnikas. Aga tunne on selline, nagu sa oleks tüdruk. Ma ei oska seda tunnet seletada ja täitsa võimalik, et mõne kuu pärast selgub vastupidine. Aga ära muretse, me armastame sind niikuinii. Kui aus olla, siis me armastame sind praegu juba lõputult: me oleme sind selle kahe päeva jooksul, mis me sinu olemasolust teame, õppinud armastama. Ja see, mu armas Põrnikas, on alles algus! Ma tean, et sa ringutad praegu häbis oma olematuid käsi ja vangutad pead: „Uuuh, need vanemad! Miks te peate mulle piinlikkust valmistama?“, aga sa ei pääse meie ülisuurest armastusest kuhugi. Ma kavatsen sind kallistada iga päev sadu kordi ja ma kavatsen sind musitada igal ööl tuhandeid kordi.

Ja ära pahanda, kui sa satud emme kummalise huumorimeele sihtmärgiks, ma ainult näitan nii oma armastust! (Küsi seda kasvõi oma tädi Sikilt.)

Uh. Ma ise ei suuda ikka veel uskuda, et nüüd on tulekul üks Põrnikas, aga nii see on. Arst ütles, et kõik on korras, kõik on kõige paremas korras. Ja homme läheme esimest korda koos vesiaeroobikatrenni. Muidugi meeldib sulle vesi sama palju kui mulle!

Me ootame sind siia 16. aprilliks. Sul on veel aega olla pisi-Põrnikas, siis natuke suurem Põrnikas ja siis juba valmis-Põrnikas.

Armastusega

Sinu segaduses emme