Читать книгу Kirjad tütrele - Dagmar Lamp - Страница 7

Meheõde sai äsja värske ahjusooja tita ja ma peaks talle varsti külla minema. Hakkasin siis mõtlema, mida kingituseks viia, ja ma sain aru, et ma ei tea absoluutselt, kuidas titad töötavad. Või et mida võiks viia? Arvestades, et ilmselt kingib ta meile mingid asjad jälle tagasi (no näiteks vastsündinuriided, eks, need käivad vist väga lühikest aega). Ja siis meenus mulle, kuidas ma esimest korda üks neli-viis aastat tagasi nägin, kuidas üks mu vana sõbrants oma titale rinda andis ja ma totaalselt ära friikisin, sest … ma ei mäletagi, miks, tegelikult, aga see oli hullult veider, kogu see protsess.

Veel mõtlesin ma sellele, et ma unustan kogu aeg ära, et ma rase olen. Eriti unustan ma selle ära, kui poes suitsu kipun võtma. Ma arvasin kusjuures, et asi läheb pigem vastupidi – et ma hakkan igatsema seda vaba voli, mis mul varem oli, õhtul klaas või paar veini võtta. Alkoholi ei igatse ma peaaegu üldse, kuigi õlleisu on vahepeal ületamatu. Aga siis saab alkovabat juua, eks, ja sedagi joon ma tegelikult ikka väga vähe, palju vähem, kui ma arvasin. Noh, selle 11 nädala jooksul olen vist kolm alkovaba õlut joonud või nii.

Oh, muidugi igatsen ma rokkimist ja kõiki neid kreisipöörasid seiklusi, mis alati väljas rokkimisega kaasnesid – see, kui õhtu lõppeb kuskil Supilinnas kellegi juures, või see, kui sind ja su sõbrannasid mingid kutid kuhugi kesklinna katusekorterisse pidu lõpetama kutsuvad („Kutse kehtib ainult TEILE. NEILE see kutse ei kehti!“). Sest purjus inimesed on naljakad ja nendega juhtuvad alati veidrad ja kummalised asjad, ikka märksa rohkem kui kainete inimestega. Pealegi pole ma seni leidnud head varianti, kuidas auru välja lasta, ja ma tunnen hoolimata kõigest, nagu ma töötaksin iga päev (mis pole absoluutselt tõsi, nädalavahetuseti ma ei loe isegi kirju enam), sest puudub see kontrast töö- ja vaba aja vahel, kõik päevad on nii igavalt ühesugused.

Nii et seejuures olen ma väga üllatunud, et mul alkoisu üldse pole, aga suitsuisu on küll pidevalt, ja see võiks juba üle minna. Ma olen elus sada korda suitsetamist maha jätnud ja alati on see läinud lihtsamaks, ma ei saa aru, miks see juba siis nüüd lihtsaks ei võiks minna.

Aga kõige selle juures kulgeb kõik väga rahulikult ja, noh, igavalt. Mingeid erilisi isusid pole (pole veel olnud korda, kui ma õhtul kell üheksa midagi saama PEAKS või maailm kukub kokku), süda paha pole, ainult uni on väga suur (mis teeb lihtsamaks selle, et ei tahagi kuskile baari ronida). Paanikahoogusid on olnud ainult üks, kui ma öösel üles ärkasin ja millegipärast elavalt ette hakkasin kujutama, kuidas sünnitus võiks tunduda. Paanikat ei tekitanud kusjuures mitte valu või kogu see … arbuus-läbi-lukusilma-olukord, vaid hoopis see, et MA EI PÄÄSE SELLEST. Ei ole nii, et ma ütlen, et oh, nüüd teeme pausi. Ei, pause pole, see toimub ja sa ei põgene selle eest kuskile. Vaat see mittepõgenemine tekitas tõelise paanikahoo, ma võrdleks seda klaustrofoobiaga. Sest sama tunne tuleb mulle peale, kui ma kujutan ette, et ma olen elusalt maetud – sa võid kraapida ja kisada, aga sa ei pääse kuskile. Vaat see väljapääsmatus hirmutab mind.

Ning muidugi oli üks kord, kui ma hakkasin mõtlema, et kuidas ikkagi tita täpsemalt hingab, ja mängisin isegi mõttega talle hingamisseadeldis ehitada. No umbes nagu multikates pillirooga vee all ujutakse või sarjades pastakas kõrisse lüüakse. Lugesin neid raamatuid, mis ma lugesin, ikkagi tundus nii ebaloomulik, et ta on seal umbses vedelikus (kusjuures, ka oma uriini sees) ja ta ongi seal ja nii ongi. Kuidas see ikkagi olla saab?! On ju imelik, tegelikult, kui mõelda? Et kuidas me tuleme sellisest olukorrast, kus me ei tarbi õhku (hapnikku muidugi tarbime) ja jõuame olukorda, kus me ainult õhku vajamegi ja vee all näiteks hingata ei saa. See värk on ikka üle mõistuse imelik.

Aga sünnituse suhtes tegi mind rahulikuks raamat „Mina olen ookean“, mida ma siin aegapidi loen. Kui ma lugesin, et SEAL veedab beebi vaid mõned minutid ja et suurem osa sünnitusest kulub läbi emakakaela ja lahkliha pääsemisele, muutusin ma üllatavalt rahulikuks. (Kuigi muidugi tekkis mul küsimus, et miks see lahkliha üldse peab olemas olema. Steingraber veel kirjutas, et lahkliha ongi selleks, et tita umbes nagu rakett su seest välja ei lendaks, aga miks ei võiks nii olla? Et ta tulebki natuke nagu rakett? Kui on sealt emakakaelast läbi pääsenud, muidugi.) Mind seni ei ole rahustanud kellegi teise sünnituslood (eriti need, mis on eriti kergelt kulgenud – sest neid pean ma õnnelikeks eranditeks), siis tema oma rahustas.

Mul on kodus üldse väga palju kirjandust, mida ma natukesekaupa loen. Ühest küljest ei taha ma end närvi ajada, vaid võtta asja rahulikult, aga ma olen avastanud, et peale nende paari erandi ma võtangi asja üsna rahulikult. Muidugi võib viltu minna sada asja, aga ma ei pea ju neid sadat asja ette teadma. Piisab, kui ma aru saan, kui midagi hakkab viltu minema, eks? Ja siis saab probleemiga tegeleda – siis, kui ta käes on.

Kõige rohkem tahaks ma muidugi näha, milline Põrnikas lõpuks välja näeb. Meil on juba plaan olemas juhuks, kui ta tuleb eriti õnnetu välja – no juhul, kui ta pärib meie mõlema kõige halvemad küljed. Näiteks minu kirvenäo, oma isa lähestikku asetsevad silmad, ükskõik kumma meie nina, minu õhukesed huuled, oma isa kõrvad. Muidugi ei selgu see enne kui mõne aasta jooksul, sest titad on kõik ühte nägu (ma loodan, et ma siiski hakkan enda oma teistest eristama, oleks päris kole, kui ei hakkaks), aga igal juhul, kui nii läheb, siis me õpetame talle juba noorest peast MMAd ja muid kunste, et ta saaks kõigile kere peale anda, kes tema üle nalja viskavad.

Üldse mõtlesime, et kasvataks lapsest spiooni. Meil on juba olemas vene, inglise ja saksa keele õpetajad, inimesed, kes õpetavad ajalugu, kunstilugu^[1.], politoloogiat ja sotsiaalteadusi, nii et me varustame ta juba varakult laia teadmistepagasiga, et temast võiks saada moodsa aja kangelane.

Muidugi oleme ka rahul, kui temast saab näiteks lasteaiakasvataja (kes räägib perfektset saksa keelt) või MMA Eesti meister, kes igapäevatööna paigaldab köögiriiuleid. Ja vähemalt on mul selleks ajaks köögiriiulid, ma juba tean, et pean neid niigi 20 aastat ootama.

Oh, meil on nii palju plaane!

„Me kaalume igasuguseid nimevariante,“ rääkisin eelmisel nädalavahetusel, kui sõpradega väljas istusime.

„Nooh?“

„No näiteks on meil muidugi Rihu,“ ütlesin. „No siis saab öelda, et Rihu tuli Rihannast, kui tüdruk tuleb. Kuigi jumal teab, kas sel ajal üldse enam Rihannat keegi mäletab … No ja siis on meil veel Indur, Oktrev, Noone ja Noonu, Strüftor … Väga palju nimevariante, lõputult! Ja hea on nende nimede juures see, et saab panna nii poisile kui tüdrukule!“

Enamik sõpru hakkas naerma, ainult Tannu vaatas mind suurte kohkunud Tannu-silmadega.

„Kas … Kas sa mõtled tõsiselt või?“

„Aga muidugi!“ teatasin ma pokkerinäoga.

Ja siis see tuli. See hindamatu ilme Tannu näol, kui on näha sügavat hingelist segadust. Ühest küljest ta nagu tahaks öelda, et tegu on täiesti haigete nimedega, aga kuidas sa ikka oma sõbrale ja peatsetele vanematele seda ütled? Tahaks nagu viisakaks jääda … Ilmselt ei öelnud keegi ka Chanderelle Vihmapisar Esimese vanematele, et tegu on tobeda nimega. Pealegi, tobedus on subjektiivne, eks!

Lõpuks ma päästsin Tannu piinadest ja ütlesin, et muidugi ma teen nalja. Oh seda kergendust!

Tegelikult muidugi paneme talle nimeks Spock.

1 Sest miskipärast peavad vähemalt filmides kõik spioonid supertugevad kunstiajaloos olema, sest muidu täiega kohe jääd pättidele vahele! [ ↵ ]